Konkurentsipoliitika valdkonnad ja eesmärgid

Konkurentsipoliitika on turumajandussüsteemi efektiivse toimi­

mise ja sellega tema konkurentsivõime üks põhitugesid. On ju konkurents siin majanduse koordineerimise ja suunamise peamine

mehhanism. Vaid siis, kui see mehhanism töötab hästi, on loota positiivseid majandustulemusi nii staatilis-struktuurses (ressurs­

side paigutuse) kui ka dünaamilises (majandusarengu) mõttes.

Samuti seostatakse toimiva ja tegusa konkurentsiga vabaduse ja õigluse üldisemaid eesmärke (vt. pikemalt Sepp, 1998).

Nagu näitab majandusteooria ja -praktika rahvusvaheline koge­

mus, on riigil oluline roll konkurentsi- ehk ettevõtluskeskkonna kujundamisel. Seejuures on see roll mõneti vastuoluline. Ühelt poolt on vaja konkurentsi kui institutsiooni kaitsta ja arendada (siirderiikides kõigepealt luua). Teiselt poolt on vaja konkurentsi-jõude hoida ka sotsiaalselt ja ökoloogiliselt talutavas sängis, seega konkurentsi piirata.

Keeruliseks teeb poliitika kujundamise see, et piiramatu kon-kurentsivabadus pole ka puhtmajanduslikult soovitav eesmärk. Ta võib sattuda vastuollu näiteks nii suuruseelistest tulenevate säästu-võimalustega kui ka ajutistest monopolidest tulenevate arengu-stiimulitega. Esimesel juhul tuleb paratamatult aktsepteerida turu-osaliste piiratud valikuvõimalusi loomulike monopolide korral, teisel juhul patentidega takistada uuenduste vaba jäljendamist.

Ka majandusvälised piirangud ei ole majanduslike eesmärki­

dega alati vastuolus. Näiteks konkurentsi kõlbelisuse (eetilisuse) kaitsmine on esmapilgul majandusväline eesmärk. Siiski on ta sihiks ka tulemuskonkurents kui ideaal, kus edu aluseks on uuendus tarbijate huvides. Sellisena on tal tähendus ka majandus­

liku efektiivsuse ja arengu kriteeriumide seisukohalt.

Kõlvatu konkurentsi üheks avaldumisvormiks võib pidada ka korruptsiooni. Majandusteoreetikud on näidanud korruptiivse tege­

vuse positiivseid külgi ülebürokratiseerunud majandussüsteemides.

Selle kaudu on turusignaalid pääsenud mõjule isegi kõige jäigema­

tes käsumajandustes. Kuid alles institutsiooniökonoomiline ana­

lüüs on näidanud korruptsiooni kui konkurentsivahendi ja -vormi tõkestamise majanduslikku otstarvet (nt. Homann, 1997). Nimelt on see eelduseks majanduse vertikaalsest ja horisontaalsest kont­

sentratsioonist tulenevate kulueeliste kasutamiseks. Igasugused suuremad hierarhilised süsteemid sisaldavad alati esindamis- ehk agendi suhet, mille peamiseks tunnuseks on asümmeetriline

info-148 U. Varblane, J. Reiljan, J. Sepp, К. Andresson

jaotus. See on aga korruptsiooni eelduseks. Tüüpiliseks näiteks on siin omanike ja tegevjuhtide suhted suurettevõtetes. Ilma kor­

ruptsiooni taunivate sotsiaalsete normide ja neid toetavate seadus­

teta oleks omandi ja juhtimise lahususel rajanevate ettevõtete tegevus mõeldamatu, sest juhtide otsene pidev kontroll viiks süsteemi transaktsioonikulud tõkestavalt suureks.

Käsitlemaks kompleksselt konkurentsipoliitikat kõige laiemas tähenduses, on mõistlik lähtuda eri valdkondade seosest konku­

rentsivabadusega. Konkurentsipoliiti 1 ises kirjanduses (vt. nt. Herd-zina, 1991) on korduvalt püütud välja töötada vabaduspiirangute kõikehõlmavat süstemaatikat, et seejärel anda neile hinnang ja kavandada vajalik poliitika. Seejuures eristatakse (vt. ka joonis 3.1)

• korrigeerimatuid piiranguid ja

• korrigeeritavaid piiranguid, mis omakorda jaotatakse

• sihilikeks ja

• mitte sihilikeks.

Korrigeeritavad Korrigeerimatud

Sihilikud Mittesihilikud

Seotud turu-panusega

Turuosaliste vabaduspiirangud

Eraalgatuslikud ja riiklikud konkurentsipiirangud

Joonis 3.1. Vabaduspiirangud ja konkurentsipiirangud.

Korrigeerimatute piirangute näiteks võib tuua suuruseelised, mis tulenevad kasutatavast tehnoloogiast. Muidugi ei ole siin tege­

mist absoluutse püsivusega. Ajajooksul tehnoloogia muutub ning majandussubjektid saavad seejuures ise kaasa rääkida. Siiski on siin piiranguid, mida üks ettevõtja oma otsusega muuta ei saa.

Eksisteerivad aga ka põhimõtteliselt korrigeeritavad vabadus­

piirangud, mis võivad olla nii sihilikud kui ka mittesihilikud.

Viimaste all mõistetakse selliseid piiranguid, mis ei ole tekitatud turuosaliste endi (ettevõtete) või institutsioonide (riigi) poolt ega ole ka täielikult likvideeritavad. Eelkõige peetakse silmas turu vähest ülevaatlikkust (infopuudust) ja piiratud mobiilsust. See eristamine on muidugi tinglik, sest ettevõtted saavad näiteks turu ülevaatlikkust nii tõsta kui ka alandada. See tähendab, et mittesihilike piirangute juures esineb alati ka sihilik (juhitav) komponent.

Piisavalt selge on seevastu sihilike vabaduspiirangute grupp.

Need võivad olla mõne ettevõtte uuenduse tagajärjeks ning anda talle olulisi eeliseid konkurentide ees. Kui see on seotud turu vastaspoole (tarbijate) kasuga, siis on konkurentide jaoks tegemist korrigeeritavate sihilike vabaduspiirangutega, kuid ometi mitte konkurentsipiirangutega negatiivses tähenduses. Kui aga piirangud ei tulene turupanusest ja on alusetud, siis tuleb neid pidada konku­

rentsipiiranguteks, mille vastu konkurentsipoliitika kitsamas mõttes peab võitlema. See käib ühtmoodi nii ettevõtete kui riigi tegevusega seotud konkurentsipiirangute kohta.

See vabaduspiirangute liigitus võimaldab eristada konkurentsi­

poliitika põhisuundi: kaitsvat, toetavat, asendavat ja suunavat poliitikat.

1. Konkurentsivabaduse kaitse poliitika seisneb konkurentsi­

piirangute tõkestamises. Seejuures vajavad tõkestamist nii ette­

võtete kui ka riigi ja kohalike omavalitsuste tegevusest tule­

nevad piirangud. Avatud majanduses peab see poliitika hõl­

mama nii sise- kui ka välismajandust. Siirdemajanduse puhul võib rääkida ka erilisest konkurentsi loomise poliitikast, mis seostub loomuliku arengu jaoks vajaliku mikromajandusliku lähtesituatsiooni loomisega lahtiriigistamise ja eelkõige erasta­

mise kaudu.

150 U. Varblane, J. Reiljan, J. Sepp, К. Andresson

2. Konkurentsi toetamise poliitika võib esineda eelkõige mitte­

sihilike vabaduspiirangute vähendamise poliitikana, mis on suunatud turutõrgete leevendamisele, eelkõige läbipaistvuse ja turuosaliste mobiilsuse suurendamisele. Esimest ülesannet täi­

detakse muu hulgas näiteks tarbijakaitse, teist aga ettevõtlus-toetuse ja koolituse kaudu. Samuti võib riik luua soodsa pinna uuenduslikuks ja jäljendavaks turukäitumiseks, näiteks intellek­

tuaalse omandi kaitse optimaalse regulatsiooniga. Seega ei saa konkurentsi toetamisega seoses rääkida üksnes vabaduse suu­

rendamisest. Siia kuuluvad ka sellised vabaduspiirangud, mis lõppkokkuvõttes konkurentsi tegusust tõstavad. Näiteks omandi­

õiguste konkreetsem defineerimine riigi poolt piirab küll mitte-omanike vabadust, kuid tõhustab kindlasti konkurentsi. Sama võib öelda kõlvatute ja korruptiivsete konkurentsivõtete tõkes­

tamise kohta, mis samuti tuginevad eelkõige turu ebatäiuslik­

kusele. Lõpuks kuuluvad siia ka välismajanduspiirangud, mis peavad leevendama rahvusvahelise konkurentsi moonutusi (nt. tasakaalutollid).

3. Laiemas tähenduses hõlmab konkurentsipoliitika ka konku­

rentsi asendavat regulatsiooni korrigeerimatute vabadus­

piirangute korral. Sel juhul kuulutatakse vastavad tegevusalad erandvaldkondadeks ning vajadusel isegi tugevdatakse riikliku regulatsiooniga olemasolevaid vabaduspiiranguid. Eelkõige seostub see poliitika loomulike monopolidega mitmesugustes jaotusvõrkudes.

4. Konkurentsi suunamine sotsiaalselt ja ökoloogiliselt vastu­

võetavatesse raamidesse väljub küll kitsalt mõistetud majandus­

poliitika raamidest, kuid kuivõrd majandus ei saa toimida muudest eluvaldkondadest isoleeritult, on selgi poliitikal stra­

teegiline (pikaajaline) konkurentsi säilitav mõju.

Järgnevalt vaadeldakse neid konkurentsipoliitika valdkondi Eestis lähemalt, piirdudes eelkõige sisemajandusliku aspektiga.