Majandus ja poliitika ning majanduspoliitika teooria

Turg ja riik on ühiskonna-, sealhulgas majanduselu korraldamise, seega ka rahvamajanduse konkurentsivõime juhtimise vormi­

deks. Neid võib nimetada ka ühiskondlikeks otsustusmeetoditeks (Frey 1994, lk. 85) või -süsteemideks (Hauser, Segmüller, 1997), mille kasutamiseks on vaja ühiskondlikku kokkulepet. Turg ja riik ei ole muidugi ainukesed ühiskonna raames toimiva tööjaotuse suunamise institutsioonid. Nii võib näiteks ettevõtteid ja muid püsilepinguid pidada iseseisvateks majandusinstitutsioonideks turu kõrval (vt. eriti Coase ja Williamson). Samuti võib majanduse ja poliitika ühiseid toimemehhanisme ka detailsemalt liigendada. Nii Frey kui ka Hauser ja Segmüller kasutavad näiteks neljaelemendi-list jaotust:

• hinnamehhanism (Frey) või konkurents (Hauser ja Segmüller),

• demokraatia,

• hierarhia ehk avalik haldus (Frey) või bürokraatia (Hauser ja Segmüller),

• läbirääkimised (näiteks lobism poliitikas, strateegiline käitu­

mine majanduses).

Siiski võib turgu ja riiki pidada majanduspoliitika seisukohalt eri­

list huvi pakkuvateks sünteetilisteks variantideks (näiteks riik kui demokraatia ja bürokraatia, turg kui konkurentsi ja strateegilise käitumise kombinatsioon), mille vahekord on siiani ägedate dis­

kussioonide objektiks.

Nagu selliste vaidluste puhul ikka, tuleb erinevate taustsüstee­

mide tõttu sageli ette üksteisest möödarääkimist. Näiteks on üks asi vaielda riigi rolli üle majanduses, teine asi vaadelda riiki kui omaette (poliitilist) tegevusvaldkonda majanduse kõrval ühiskonna kui üldsüsteemi piires. On selge, et jäädes üksnes majanduse kui

78 J. Sepp, H. Kaldaru

ühiskonna ühe allsüsteemi piiresse, on võimalik otsida ja leida vaid poolikuid tõdesid ja teha suboptimaalseid otsuseid.

Teiselt poolt on naiivne arvata, nagu oleks majanduslikke otsuseid võimalik teha isoleeritult teistest eluvaldkondadest.

Majanduspoliitika ei toimu tühjas ruumis. Poliitikat võib pidada kanaliks, mille kaudu ühiskonna mitmesugused elualad avaldavad majandusele mõju. Seetõttu on eriti oluline enne konkurentsivõime majanduspoliitilise suunamise tehnilisi küsimusi vaadelda selleks olemasolevat mänguruumi üldisemalt.

Majanduse ja poliitika seost iseloomustab eelkõige vastastikune sõltuvus (joonis 1). Ühelt poolt sõltub majandusprotsess suuresti poliitilistest otsustest, teiselt poolt sõltuvad poliitilised otsused oluliselt majandusolukorrast. Demokraatlikus riigis peavad poliiti­

kud arvestama valijate soove. Vastasel korral satub ohtu tagasi­

valimine. Muu hulgas hindavad valijad poliitikuid majandusolu­

korra järgi. Seetõttu püüab võimul olev valitsus teha kõik, et saada tagasi valitud (mis alati muidugi ei õnnestu).

Majanduspoliitilised meetmed

Maj andusolukord Valimisotsus

Valijad Majanduslik

süsteem

Poliitiline süsteem (valitsus)

Joonis 2.1. Poliitika ja majanduse vastastikune sõltuvus (Frey, 1988, lk. 20).

Kirjeldatud skeem on loomulikult lihtsustatud. Siia saaks lisada ka huvigrupid ja nende mõju valijatele ja valitsusele. Siiski võib juba sellel tasandil teha kaks olulist järeldust.

1. Otsustav on meetod. Indiviidid võivad oma eelistusi teostada majanduses (turul) ja poliitikas. Tarbija suveräänsuse printsiibile majanduses vastab valija suveräänsuse printsiip poliitikas. Kõr­

vuti hinnamehhanismiga on individuaalsete eelistuste teostami­

seks teisedki mehhanismid, eelkõige demokraatlikud valimised.

Hinnamehhanism ja demokraatlikud poliitilised institutsioonid on seega meetodid, mis kindlatel eeldustel võimaldavad arvestada indiviidide eelistusi poliitilis-majanduslikus süsteemis. Nende meetodite rakendamisel saadavate tegelike tulemuste (poliitiliste otsuste) ennustamine pole ei võimalik ega vajalik. Põhimõtteliselt pole välistatud ka hinnamehhanismi mõju piiramine majanduses, ilma et väljutaks demokraatlikust süsteemist.

2. Poliitilis-majanduslikku süsteemi sekkumise võimalused on piiratud. Joonis 1 kujutab suletud süsteemi: välismõjud puudu­

vad, süsteem areneb iseenesest. Kuigi see on oluline lihtsustus, võib siiski öelda, et üksikute majandusteadlaste või ka tervete nõustamisinstitutsioonide soovitused (väline mõju) ei mängi tegelike otsuste kujunemisel sageli kuigivõrd olulist rolli.

Süsteemi toimimist on siiski võimalik üritada mõjutada kahel viisil.

• Võib soovitada muuta reegleid ja institutsioone, mille raames otsustajad tegutsevad. Selleks on vajalik ühiskondlik kokku­

lepe.

• Võib anda soovitusi otsustajatele, kuidas nad oma individuaal­

seid eesmärke kehtivate reeglite raames saaksid kõige paremini saavutada.

Ühiskonnaelu põhireeglite kehtestamine ja säilitamine on võimalik vaid siis, kui indiviidid ja huvigrupid on nende suhtes üksmeelel ning on valmis neid vabatahtlikult järgima. Kui sellist ühiskondlik­

ku kokkulepet pole, võib poliitilis-majanduslik süsteem seesmiselt laguneda. Selle näiteks on mitmesugused revolutsioonid. Neid tin­

gimusi, mil kokkulepe teoks saab ja säilib, uurib Buchanani rajatud konstitutsiooniökonoomika (vt. Wulfen, 1995; Sepp, 1997).

Lähtekohtadeks on kaks tõsiasja:

80 J. Sepp, Н. Kaldaru

• inimene juhindub nii majanduses kui ka poliitikas oma huvidest (metodoloogiline individualism),

• sotsiaalne koordinatsioon toimub reeglite (institutsioonide) kaudu, mis piiravad vahendeid, mida inimene saab oma huvide järgimisel kasutada.

Seega saab poliitiline reform või ühiskonna kujundamine aset leida eelkõige indiviidide tegevuse üldiste raamide kehtestamise või muutmise, institutsionaalsete raamide kujundamisega. Samal ajal on metodoloogiline individualism ka normatiivne printsiip, mis nõuab ühiskonna elu rajamist sellistele üldistele reeglitele (konsti­

tutsioonile), mis oleksid vastuvõetavad kõigile (konsensusprint-siip). Seejuures on tähtis osa teadmatuse udu {veil of ignorance) argumendil. Inimesed suudavad reeglites kokku leppida vaid siis, kui neil puudub selgus enda ja oma järeltulijate kohast ühiskonnas (haige või terve, rikas või vaene, omanik või palgatööline jne.).

Reeglid on vajalikud ja võimalikud ühiskonnaelu eri tasanditel, kõik nad kujundavad majanduspoliitika keskkonda:

1) poliitiliste põhiõiguste ja institutsioonide määramine (näiteks tsentraliseeritud riigi majanduspoliitika erineb tõenäoliselt detsentraliseeritud riigi omast);

2) ühiskondlike otsustusmehhnismide kujundamine (siin kujuneb ka otsus riigi osast majanduses, seatakse piirid huvigruppide tegevusele jne.);

3) konkreetse majanduspoliitika reeglid (keskpanga sõltumatus, riigieelarve tasakaal jne.).

Poliitilise protsessi jooksev mõjutamine lähtub subjektide välja­

kujunenud kohast ühiskonnas (teadmatuse udu puudub). Loomu­

likult huvitab otsustajaid siin vaid selline info ja nõu, mis on nende eesmärkide saavutamiseks kasulik. Nõustamise adressaadid ja eesmärgid võib jagada laias laastus kahte rühma:

• valijad ja huvigrupid, kes vajavad seda adekvaatsemate valimis-otsuste tegemiseks ja enda manipuleeritavuse vähendamiseks;

• valitsus ja parteid, kes vajavad nõu tagasivalimiseks või või­

mule pääsemiseks.

Poliitika ja majanduse seose arvestamine muudab oluliselt majanduspoliitika kontseptsiooni. See on kaasa toonud demo­

kraatliku majanduspoliitika teooria tekke (Frey, 1988, 1994). Vii­

mane erineb oluliselt teooria varasematest põhisuundadest: kvanti­

tatiivsest ja korrapoliitilisest kontseptsioonist.

Kvantitatiivse majanduspoliitika teooria (Tinbergeni ja Theili traditsioonis) üritab maksimeerida majanduslikku heaolu majanduspoliitiliste meetmete kaudu. Teooria ülesanne lõpeb opti­

maalse meetmete kompleksi leidmisega (vt. nt. Tuchtfeld!, 1988;

Raudjärv, 1997). Tegemist on majandusteooria tehnokraatliku raken­

dusega. Metodoloogiline probleem seisneb siin ühiskonna vaatle­

mises iseseisva otsustussubjektina. Valijate ja tarbijate suveräänsus jääb tagaplaanile. Seetõttu võib rääkida ka elitaarsest kontseptsioo­

nist (Frey, 1988, lk. 27).

Frey (1988, lk. 28) toob esile veel kaks majanduspoliitika traditsioonilise teooria puudust:

• ühiskondlikku heaolufunktsiooni ei saa üldjuhul tuletada indi­

viduaalsetest eelistustest ning ta jääb seetõttu empiiriliselt sisu­

tühjaks;

• poliitilistel otsustajatel puuduvad stiimulid seda (ebamäärast) kriteeriumi maksimeeriva meetmete kompleksi teostamiseks.

Seega ei ole majanduspoliitika kvantitatiivne teooria mitte üksnes tehnokraatlik-elitaarne, vaid tavaliselt ka eluvõõras. Valitsus ja teised majanduspoliitika subjektid lihtsalt ei järgi sellest teooriast tulenevaid soovitusi, sest see ei vasta nende huvidele.

Korrapoliitilised kontseptsioonid, mis keskenduvad erinevalt instrumentaalsest käsitlusest majandussüsteemide pikaajalistele raamidele, on selles mõttes sarnased demokraatliku majanduspolii­

tika teooriaga. Samas on eriti liberaalse turumajanduse mudeli korral esile tõstetud vaid üks majandusprobleemide lahendamise mehhanism — turukonkurents. Teised otsustusmehhanismid on jäetud valdavalt tähelepanuta. Konkurentsi käsitletakse ideaalina ega analüüsita võrdlevalt teiste mehhanismide taustal ja kõrval.

Korrapoliitiline lähenemine jätab varju ka reeglite ja institut­

sioonide tekke. Rohkem huvitutakse nende toimest ex post. See­

tõttu ei tunnetata ka tulevase ühiskondliku positsiooni

määrama-\

82 J. Sepp, Н. Kaldaru

tuse ja sellest tuleneva konsensuse tähtsust ühiskonnaelu edenda­

misel. Nii võib aga sattuda ohtu isegi turusuhete optimaalse leviku saavutamine majanduses. Kui puudub kindel usk võimalusse saada oma võimetele vastav haridus ja töö, ei ole loota üldist heakskiitu vabaturumajandusele.

Demokraatliku majanduspoliitika teooria spetsiifika seisneb selle rakenduse kahetasandilisuses (Frey, 1988, lk. 29).

1. Põhikonsensuse tasandil tuleb poliitilisi otsustajaid informee­

rida sellest, milliseid kokkuleppeid on vaja, et jooksev poliiti­

line protsess kulgeks häireteta. Teooria saab hinnata reeglite ja institutsioonide efektiivsust ning nende kehtestamiseks vajalike kokkulepete saavutamise ja säilitamise teid.

2. Jooksva poliitilis-majandusliku protsessi tasandil on majandus­

poliitika teooria ülesandeks jagada nõuandeid kindlatele otsus­

tajatele just nende (omakasupüüdlike) eesmärkide saavutami­

seks. Sel tasandil ei leia üldsuse huvid erilist tähelepanu ega arvestamist.

Muidugi on ka teoreetikud ise (sealhulgas käesoleva uurimuse autorid) vaid üks osa poliitililis-majanduslikust süsteemist. Nad pakuvad nõu vaid mingi hüvituse eest. Viimane võib olla nii aine­

line (rahaline) kui ka moraalne (tunnustus). Jooksva poliitilise protsessi raames on nõu vajajaid (ostjaid) piisavalt, alates valit­

susest ja poliitilistest parteidest ning lõpetades kõikvõimalike huvigruppidega. Organiseerumata indiviidide teenindamine on aga nii põhikonsensuse kui ka jooksva protsessi tasandil tunduvalt raskem. Indiviididel puudub piisav stiimul, et süveneda majandus­

poliitika probleemidesse (omaaegne IME-vaimustus sai olla vaid erand). Esmalt eeldab see olulisi eelteadmisi. Teisalt on iga üksiku hääle kaal otsustusprotsessis (valimistel) tühine. Tegemist on tüü­

pilise ratsionaalsuslõksuga, mis ajendab indiviide teiste kulul jänest sõitma. Samuti võib väita, et neutraalne majanduspoliitiline info on avalik kaup. Individuaalne nõudlus ei taga siin tootmist optimaalses mahus. Siit tulenebki sagedane kollektiivne otsus (konsensus) avalike päevapoliitikast sõltumatute institutsioonide loomiseks, kelle ülesandeks on majanduspoliitilise teabe pakku­

mine avalikkusele. Siia kuuluvad nii avalik-õiguslikud

massi-meediakanalid kui ka teadusasutused ja ülikoolid. Nende erasta­

mise nõue näitab kas arusaama puudumist ühiskonna probleemi­

dest või selgepiirilist erahuvi. Just avalik-õiguslike institutsioonide ülesandeks on uurida ühiskonna strateegilist raamistikku, sealhul­

gas võimalusi uueks põhikonsensuseks.

Majanduspoliitilised nõustajad ei saa oma soovitusi ise teos­

tada. Nad võivad vaid loota, et poliitilised otsustajad neid arves­

tavad ning sedagi üksnes siis, kui see on neile kasulik. Et tagada indiviidide mitmekülgne informeeritus ja sellega ka otsustus-vabadus, on kasulik:

• säilitada nõustajate vahel konkurents ning vajadusel soodustada riiklikult uute nõustajate turulepääsu (heaks näiteks on siin käesoleva teema jaoks korraldatud konkurss);

• piiratud konkurentsiga aladel (näiteks avalik-õiguslikus mee­

dias) tuleb erireeglitega tagada erisuguste majanduspoliitiliste arvamuste avaldamisvõimalus.

Demokraatliku majanduspoliitika mõtteviis, mida esindavad ka siin kirjutajad, nõuab tavaarusaamadega võrreldes olulist ümbermõtle-mist. Alati tuleb silmas pidada majanduse ja poliitika tihedat sidet.

Pole olemas puhast majandust, mida saaks korraldada heatahtliku diktaatori parimat äranägemist mööda (olgu see äranägemine libe­

raalne või kvantitatiivselt interventsionistlik). Selles mõttes erineb demokraatlik majanduspoliitika põhimõtteliselt tavakäsitlusest. See ei tähenda aga, et senine teooria (näiteks kvantitatiivse poliitika maksimeerimise taotlus) tuleks visata üle parda. Pigem annab puht­

majandusliku käsitluse piiratuse tunnistamine aluse seniste tule­

muste adekvaatsemaks hindamiseks ja kasutamiseks.

Im Dokument KONKURENTSIVÕIME MAJANDUSE (Seite 77-83)