Konkurentsi toetamine ja asendamine

Konkurentsi toetava poliitikana käsitletakse siin turu puudu­

likkuse vähendamiseks mõeldud avalikke meetmeid.

Turu puudulikkus seostub sageli ratsionaalsuslõksuga. Tege­

mist on olukorraga, kus individuaalselt kasulik käitumine muutub kahjulikuks siis, kui selle võtavad omaks kõik mingi kollektiivi

liikmed. Sellele sai eelnevalt viidatud juba seoses korruptsiooniga.

Igal üksikjuhtumil võib see osalistele kasu tuua, kuid kui see muu­

tub ühiskonnas normiks, kaotavad sellest kõik. Sisuliselt võib seda öelda ka kõlvatu konkurentsi kohta tervikuna. Näiteks konkurendi töötaja või esindaja ärakasutamine või konfidentsiaalse teabe kuri­

tarvitamine võivad anda kasutajale märgatavat efekti, kui see toi­

mub üksikjuhtudel. Kui aga kõik kasutavad kõiki, muutub nii­

suguse praktika kasutegur minimaalseks ning esiplaanile tõusevad igasuguse usalduse puudumisest põhjustatud lisakulud. Need seos­

tuvad nii otseste kontrollikuludega kui ka majanduse organisat­

siooni liigse killustumisega. Äärmuslikul juhul säilivad nii vaid hästi kontrollitavad pereettevõtted. Seega on aus konkurents oma­

moodi avalik hüve, mida avalik konkurentsiregulatsioon peab rats ionaal sus lõksust väljumiseks tootma.

Heausklikkuse ja ausa konkurentsi põhimõtet ei kaitse üksnes konkurentsiseadus. See on ka tsiviilõiguse üldine põhimõte. Sama eesmärk on ka näiteks konkurentsikeelul Eesti äriseadustikus, mille järgi isik ei või olla täisühingu osanikuks, usaldusühingu täisosanikuks ega füüsilisest isikust ettevõtjaks samal tegevusalal.

See peab vältima kõlvatut konkurentsi ärastamise näol. Esmapilgul on siingi tegemist (teiste osanike) individuaalkaitsega, kuid laie­

malt on eesmärgiks usalduse suurendamine ja majanduse efektiiv­

sema organisatsioonilise struktuuri tagamine.

Seega võib konkurentsi mõningat piiramist (kõlvatute võtete osas) pidada ka negatiivsete välismõjude internaliseerimiseks.

Õigusnormid tekitavad kõlvatutele toimingutele varihinnad, seo­

vad need seaduserikkumisest tulenevate võimalike individuaalsete kuludega.

Loomulikult ei oleks kõlvatu konkurents probleem täieliku informatsiooni tingimustes (transaktsioonikuludeta maailmas).

Näiteks Eesti konkurentsiseaduses keelatud eksitav reklaam või konkurendi halvustamine jääksid igasuguse mõjuta, kui tarbijad ja teised turuosalised oleksid suutelised eristama õiget ja väära infor­

matsiooni. Need kõlvatud võtted põhinevadki otseselt just turu-osaliste infohankimise ja -töötlemise piiratud võimete (piiratud ratsionaalsuse) ekspluateerimisel.

170 U Varblane, J. Reiljan, J. Sepp, К. Andresson Sellise probleemi puhul on kaks põhimõttelist lahendust:

• keelata teiste turuosaliste piiratud ratsionaalsuse kuritarvita­

mine,

• nõuda potentsiaalsetelt kuritarvitajatelt endilt meetmeid turu ülevaatlikkuse tõstmiseks.

Esimest ülesannet lahendavad Eestis lisaks konkurentsiseadusele ka eksitamiskeelud tarbijakaitseseaduses (RT I, 1994, lk. 2, 13), toiduseaduses (RT I, 1995, lk. 21, 324) ja reklaamiseaduses (RT I 1997, lk. 52, 835).

Siiski võib tarbijakaitseseaduse ja selle alusel vastuvõetud nor­

mide (pakendiseadus, mitmed valitsuse määrused) eesmärgiks pidada eelkõige teise ülesande lahendamist. Neis fikseeritud müü­

jate kohustused ja tarbijate õigused on suures osas just tarbijate informeerituse tõstmiseks ja sellega reaalselt eksisteeriva asüm­

meetrilise info jaotuse korrigeerimiseks. Kahtlemata on tegemist konkurentsivabaduse piiramisega (müüjate jaoks), kuid teiselt poolt ka konkurentsi tegususe suurendamisega, orienteerimisega positiivsetele majanduslikele ja mittemajanduslikele funktsiooni­

dele. Samas on seda tüüpi normatiivaktide puhul ka oht, et peale tarbijate informeerimise tahetakse nende eest lahendada ka valiku-ja otsustamisprobleeme, käsitledes mitmeid kaupu meritoorsetena.

Meritoorseteks nimetatakse teatavasti kaupu, mille korral indivi­

duaalset nõudlust peetakse ühiskondlikult ebaõigeks. See eestkoste on õigustatud vaid siis, kui tegemist on piiratud vastutusega sub­

jektidega (nt. lastega). Paraku on mõnikord tehniliselt võimatu või majanduslikult kulukas konkreetsete piiratud vastutusvõimega isi­

kute (nt. alkohoolikute ja narkomaanide) eristamine, mistõttu nii Eestis kui ka teistes riikides kasutatakse ka kindlate probleemsete tegevusalade üldisi avalikke piiranguid.

Infoprobleemide lahendamist ületaval regulatsioonil on põhi­

liselt kaks ülesannet:

• kaupade ja teenuste kvaliteedi kindla minimaalstandardi tagamine,

• sotsiaalsete ja ökoloogiliste ohtude vältimine.

Mõlemal juhul tuleks aga bürokraatliku regulatsiooniga olla tagasi­

hoidlik ning püüda pigem rakendada ja vajadusel toetada konku-rentsimehhanisme.

Eestis on rohkesti vaidlusi esile kutsunud majandustegevuse avalike kitsenduste seaduse eelnõu. Juba pealkiri ise on vaieldav.

Kitsenduste asemel võib esile tõsta ka konkurentsivabaduse kaitse.

Nimelt rõhutatakse eelnõu üldosas, et majandustegevust võib har­

rastada iga isik, kui seaduses pole sätestatud teisiti. Sellega välista­

takse bürokraatlik omavoli ettevõtluse ja konkurentsi piiramisel.

Siiski sisaldab eelnõu ka kaht tüüpi piiranguid tegevusalati:

• kutsehariduse või -oskuste nõue,

• tegevusloa nõue.

Viimastel andmetel on esimese kitsendusega kavas hõlmata 32 ja teisega 21 tegevusala.

Eriti küsitav on just esimene loetelu, sisaldades ka selliseid alasid nagu turismiteenused ja pedagoogiline tegevus. Paljuski püüab see loetelu teha tarbija eest ära kaupade ja teenuste pak­

kujate eelvaliku. Tuleks siiski kaaluda, kas tarbija eest otsustamist ei saaks asendada talle piisava otsustusaluse andmisega. Näiteks oleks hoopis paindlikum teenindajate tarifitseerimise süsteem hotellide tärnisüsteemi eeskujul. Erinõuete täitja saaks seda kasu­

tada positiivse reklaamina konkurentsis. Süsteemi enda loomine võiks olla kutse- või ettevõtteliitude ülesandeks.

Konkurentsi toetava poliitika näiteid võib leida Eesti ettevõtlus-regulatsiooni teistestki valdkondadest (piirdudes siseturuga):

• intellektuaalse ja tööstusomandi kaitse kaubamärgiseadusega (RT I, 1992, lk. 35);

• ausa konkurentsi tagamine ettevõtete võrdse maksustamisega, mis võib aga sattuda vastuollu muude majandus-, sealhulgas konkurentsipoliitiliste eesmärkidega (nt. tööhõive ja väikeette­

võtluse arendamise sihtidega);

• väike- ja keskmiste ettevõtete käsitlemine potentsiaalse konku­

rentsi kasvulavana ja nende riiklik toetamine (vastav raam­

seadus RT I, 1994, lk. 40, 652).

172 U. Varblane, J. Reiljan, J. Sepp, К. Andres son

Viimane seostub omakorda suurema ja osaliselt konkurentsipoliiti-kast väljuva struktuuripolutilise teemaga — subsiidiumide ehk ettevõtlustoetusega. Kui eelnevalt käsitletud infotoetus pidi aita­

ma turuosal istel hankida piisavalt teavet ratsionaalsete otsuste langetamiseks, siis riiklike subsiidiumide funktsiooniks võiks olla nende otsuste teostamise toetamine.

Ettevõtlustoetus on vägagi vaieldav majanduspoliitiline instru­

ment, kuivõrd seekaudu on kerge tekitada konkurentsimoonutusi.

See vastuolulisus peegeldub ka riigiabi regulatsioonis EÜ lepingus (art. 92-94). Ühelt poolt kuulutatakse riigiabi üldiselt kokkusobi­

matuks, teiselt poolt tuuakse suur hulk lubatavaid erandeid. See regulatsioon on saanud Euroopa lepingu kaudu ka Eesti õiguseks.

Siiski näeb selle lepingu art. 63 Eestit kuni 31. detsembrini 1999 tervikuna sellise vähe arenenud piirkonnana, millele laieneb EÜ lepingu art. 92 lg. 3 p. a. Seda tähtaega on võimalik pikendada.

Euroopa reeglid riigiabi kohta on võetud ka Eesti uude konku-rentsiseadusse (6. ptk). Riigiabina käsitletakse ka kohalike oma­

valitsuste antavat abi. § 20 määratleb need abi liigid, mida võib anda lisaks vähese tähtsusega riigiabile (alla 1,5 miljoni krooni ettevõtja kohta kolme järjestikuse aasta jooksul).

Euroopa Liidu praktikas minnakse 1990. aastatel üle sekto-raalsetelt struktuuripoliitilistelt subsiidiumidelt majanduskasvu ja konkurentsi soodustavatele toetustele. Eriti perspektiivseks pee­

takse riigiabi kolmes valdkonnas:

• väike-ja keskmise suurusega ettevõtete toetamine,

• regionaalabi kohalike arengueelduste paremaks ärakasutami­

seks,

• uurimis- ja arendustegevuse toetamine.

Eranditeks on jäänud põllumajandus ja transport ning ajutiselt (eelkõige sotsiaalsetel põhjustel) ka laevaehitus ja mäetööstus.

Üldiselt on poliitika eesmärgiks otseste subsiidiumide vähenda­

mine. Eriti piiratakse ebarentaablite, liiga suurte ettevõtete elus-hoidmist. Toetamisel peetakse silmas tööhõive tagamist. Heaks ettevõtlustoetuse mitmesuguste vormide näiteks on Saksamaa praktika pärast taasühinemist (Sepp, 1994).

Selle arengu taustal võib vaadelda ja hinnata ka Eesti ette-võtlustoetust. Sisuliselt likvideeriti enamus sektoraalseid dotat­

sioone (nt. toidukaupadele) juba esimestel siirdeaastatel. Mõnedes valdkondades (elamumajandus) mindi tootjasubsiidiumidelt üle tar­

bijate toetamisele. Säilinud on toetused ühiskondlikule transpordile.

Erinevalt EL-st pidi Eestis põllumajandus mõnda aega läbi ajama ilma toetuseta. Arvestades aga rahvusvahelisi moonutusi sellel turul, on käimas subsiidiumide taastamine efektiivsuspreemiatena (piima-ja teravil(piima-jatoot(piima-jatele). 1998. a. riigieelarves on selleks ette nähtud 190 miljonit krooni. Peale selle veel umbes 100 miljonit krooni muu­

deks otsetoetusteks (Eesti majandusülevaade 1997-1998, lk. 75).

Samal ajal on Eestis rajatud majanduskasvule ja konkurentsile orienteeritud toetussüsteem, mis koosneb mitmetest riiklikest ja erainstitutsioonidest. Eelkõige tuleb siin nimetada mitmesuguseid fonde ja sihtasutusi. Erainstitutsioonid tuginevad seejuures välis­

kapitalile, näiteks Balti-Ameerika ettevõtlusfond või EBRD. Siiski on kokkuvõttes toetusraha vähe ning selle tähtsus koguinvesteerin­

gutes sekundaarne.

Esimeseks riiklikuks toetusfondiks sai 1991. a. asutatud Eesti innovatsioonifond (RT 1993, 26, lk. 445). Eesmärgiks on laenude, tagatiste ja riskikapitali pakkumine kõrgtehnoloogilistele projekti­

dele. Fond rahastas 1991.-1997. a. 257 projekti üldsummas 112,2 miljonit krooni (Eesti majandusülevaade 1997-1998, lk. 66).

Pärast juba viidatud ettevõtluse riikliku toetamise seaduse vastuvõtmist loodi 1994. a. kaks uut toetusfondi:

• väikeettevõtluse krediteerimise fond (RT, 1994, lk. 55, 916),

• põllumajanduse ja maaelu krediteerimise fond (RT, 1996, lk. 19,339).

Fondid annavad laenu ja käendust eelkõige investeeringuteks kohalikele väikeettevõtetele (seaduse kohaselt alla 80 töötaja ja käive alla 15 miljoni krooni). Näiteks väikeettevõtluse kreditee­

rimise fond oli 1997. a. lõpuks krediteerinud 103 projekti ligi 58 miljoni krooni ulatuses (Eesti majandusülevaade 1997-1998, lk. 23). Põllumajanduse ja maaelu krediteerimise fondist oli sa­

174 U Varblane, J. Reiljan, J. Sepp, К. Andresson

maks ajaks sõlmitud 365 laenulepingut üldsummas 427,2 miljonit krooni (Eesti majandusülevaade 1997-1998, lk. 75).

Majandusministeerium on püüdnud ettevõtlustoetust Eestis koordineerida ning töötas 1995. a. välja riiklikud programmid väikeettevõtluse ja ekspordi toetuseks. Kuigi valitsus neid amet­

likult ei kinnitanud, on nad olnud siiski edasise töö aluseks.

Peale mainitud fondi toetavad väikeettevõtlust ka subsideeri­

tavad nõustamiskeskused. Kui algul tugineti siin välisabile, siis 1996.-1997. а. võttis Eesti riik enda kanda 3,7 miljonit krooni (Eesti majandusülevaade 1997-1998, lk. 25). 1998. a. eelarve on 3,6 miljonit krooni. Tööd koordineerib Eesti Regionaalarengu Sihtasutus.

Eksporditoetus on samuti kahe sambaga. 1993. a. loodi eks­

pordi krediteerimise riiklik fond (RT, 1993, lk. 58, 808), mis väl­

jastas 1996. a. 39 laenu üldsummas 39,7 miljonit krooni. Teisalt toimib riikliku ekspordiabi süsteem (RT, 1994, lk. 44, 711), mille raames sai 1996. a. reklaamiks ja messidel osalemiseks toetust 160 ettevõtet 4,8 miljoni krooni (Eesti majandusülevaade 1996—

1997, lk. 61, 64), 1997. a. aga 142 ettevõtet 5,3 miljoni krooni ulatuses (Eesti majandusülevaade 1997-1998, lk. 124).

Kui lisada veel alates 1995. a. siseministeeriumi korraldatav regionaalabi andmine (RT, 1995, lk. 43, 666), siis võib pigem tõsta küsimuse ettevõtlustoetuse liigsest killustatusest Eestis. Siiski ei ole süsteemi detsentraliseeritus üksnes puudus. Nii säilib insti­

tutsioonide konkurents, mis võib ära hoida kuritarvitusi ning soodustada efektiivsemate töövormide otsimist.

Konkurentsi asendamine avaliku regulatsiooniga on majan­

duslikult otstarbekas vaid loomulike monopolide tuumade, nt. mitmesuguste varustus-ja jaotusvõrgustike puhul.

Eesti vastav seadusandlus on alles arenemisjärgus. Vastu on võetud vaid kütuse- ja energiamajandust reguleeriv energiaseadus (RT I, 1997, lk. 52, 833). Viimane vastab oma põhimõtetelt EL energeetikadirektiivile 96/92 EU (gaasidirektiiv on alles välja­

töötamisel), millele liikmesriigid peavad kohandama oma õiguse 19. veebruaril 1999 (IWD, 1997, 42, lk. 6). Riiklik õigus on aga seni üsna erisugune. Kui Prantsusmaal domineerib riigi

elektri-monopol Electricite de France (EdF), siis Saksamaal on koguni 800 jaotusettevõtet. Direktiiv pakub energiajaotusvõrgu majanda­

miseks kaht alternatiivi:

• võrgumonopoli väljaandmine lepingulisel alusel,

• ainuturustussüsteem koos senise võrgumonopoli kohustusega võimaldada tarbijate otsesidemeid kõigi energiatootjatega.

Eesti energiaseadus näeb ette esimese tee kasutamise turulubade väljaandmisega ka võrguettevõtjatele 12 aastaks vastava lepingu sõlmimise tingimusel. Seadus näeb võrguettevõtjatele tehniliste võimaluste piires ette kohustused:

• võimaldada tootjate-tarbijate otsesidemed,

• osutada jaotusteenuseid,

• lubada võrguga liitumist.

Peale selle käsitletakse võrguettevõtjaid turgu valitsevatena konku­

rentsiseaduse mõttes, nähakse ette hinnakontrolli võimalus ning selleks vajalik raamatupidamise läbipaistvus.

Sellega on loodud eeltingimused kütuse- ja energiamajan­

duse erastamiseks — on olemas konkurentsi asendav regulat-sioonimehhanism. Kuigi nii uus poliitiline ökonoomia (eriti cap­

ture theory) kui ka majanduspraktika on näidanud, et monopole kontrollivad riigiorganid kipuvad igal juhul esindama pigem ette­

võtete kui tarbijate huve, on see oht tänapäevase arusaama koha­

selt suurem riigimonopolide korral. Siin on ettevõttejuhtide seosed valitsusametnike ja parteipoliitikutega tugevamad kui erafirmade puhul. Loomulikult lisanduvad eramajanduses täiendavad säästu-motiivid ja sellega efektiivsuseelised.

Erinevalt energiaseadusest püüab uus konkurentsiseaduse eel­

nõu rõhutada ka teist loomulike monopolide mõju neutral iseeri vat mehhanismi: asendada konkurents turul konkurentsiga turu pärast.

Selleks tuleks monopol välja anda avatud pakkumise korras vas­

tavalt riigihangete seadusele (RT I 1995, lk. 54, 883; 1996, lk. 49, 953). Idee on põhimõtteliselt õige, kuid seda ei saa pidada ka imerohuks. Kulutuste pöördumatusest tulenev kvaasikasum vajab kaitsmist stabiilsete lepingute või vertikaalse integratsiooniga.

176 U Varblane, J. Reiljan, J. Sepp, К. Andresson

Seni on Eestis oma seadusega reguleerimata teine suur v õrgu-ettevõtete valdkond — telekommunikatsioonisektor (vastavad eelnõud on ettevalmistamisel). Asjatute diskussioonide ja aja-kaotuse vältimiseks tuleb siingi arvestada eelöeldut — piirduda ainuõiguste väljaandmisel vaid loomuliku monopoli tuumaga (eel­

kõige kaabelleviga) ning tagada vaba juurdepääs võrgustikele.

3.5. Ettevõtluse loodus- ja

Im Dokument KONKURENTSIVÕIME MAJANDUSE (Seite 168-176)