Konkurentsivõime puhul on majandusteaduse arengu eri etappidel rõhutatud eesmärgina mitmesuguseid ühiskondlikke väärtusi ja nende saavutamise võimalusi ning vahendeid. Seetõttu suhtusid koolkonnad ka konkurentsivõime määratlemise ja kujunemise probleemidesse eri moodi.
Merkantilistliku koolkonna esindajate käsitluses ei ole konku
rentsivõime mõiste problemaatiline. Nende arvates konkureerivad riigid nagu ettevõtted. Eksporditakse, et luua uusi töökohti; vaba
kaubandust toetatakse ainult selleks, et soodustada eksporti. Kon
kurentsivõime seisneb merkantilistide teooria kohaselt riigi võimes võimalikult palju eksportida ja võitja on see, kel õnnestub saavu
tada suur ekspordi mahu ülekaal impordi mahust ning sellega kaas
nevad positiivsed tulemused. Kõik, kes peavad rahvusvahelist kaubandust globaalseks sõjaks, võrdlevad riike firmadega, arva
vad, et kaubanduspoliitika on uute töökohtade loomiseks, räägivad
"kõrge väärtuslisaga" sektoritest, on merkantilistid (Krugman, 1996, lk. 18).
Klassikalises mudelis on kaubanduse eesmärgiks import. Eks
port on riigile kulu — toodetakse, aga ei tarbita. Ekspordi eesmärk on kaudselt impordi loomine, see on efektiivsem kui imporditavaid kaupu ise toota (Krugman, 1996, lk. 21). Klassikud pidasid oluli
seks kulueeliste saavutamist, mida käsitlevad mitmed teooriad.
A. Smithi absoluutse eelise teooria kohaselt on absoluutne eelis maailma madalaimate kuludega tootjal, see määrab konkurentsi
võime aluse. D. Ricardo pehmendas seda seisukohta oma suhtelise eelise teoorias. Viimase kohaselt tasub tootmist spetsialiseerida ja rahvusvaheliselt kaubelda ka siis, kui kaupade tootmiskulude suh
ted riigiti erinevad, s.t. ekspordi aluseks on ainult suhteline eelis.
Ricardo teooria kohaselt tekib rahvusvaheline kaubandus tööjõu tootlikkuse erinevusest riikides. Tänapäeval võib suhtelise eelise aluseks pidada kasutatava tehnoloogia erinevusi.
Keinsistid nõuavad valitsuse toetust sisemaistele ettevõtetele aladel, kus näib olevat võitja-võtab-kõik- (winner-takes-all-) kon
kurents tulevaste monopolide kasumite suhtes. Loodi uus kauban-dusteooria, aga paljud selle loojatest ei usu, et riik võiks olla edukas ja aktiivne toetaja (Krugman, 1996, lk. 19). Riigi ja fir
made konkurentsivõime sõltub riikliku majanduspoliitika sobivu
sest ja tõhususest. Euroopas ja Jaapanis usutakse, et riiklik polii
tika on efektiivne majanduskasvu toetaja (Thurow, 1992, lk. 35).
Usutakse, et riigi osaks on kindlustada vajalikud tingimused, mis võimaldaks kõigil turul osaleda (Thurow, 1992, lk. 36).
Neoklassikud ja monetaristid mõistavad klassikalise või mer
kantilistliku teooria puudusi. Riigi sekkumist majandusprotsessi
desse õigustavad argumendid on nende arvates tühised. Realistid ei usu, et turutõrkeid (läbikukkumisi/ebaõnnestumisi) oleks võimalik
28 J. Reiljan, M. Hinrikus
riigi sekkumisega parandada (Krugman, 1996, lk. 19). Realistid ei arva, et sekkumise argumentidest lähtudes on võimalik kujundada reaalses maailmas tõhus majanduspoliitika (Krugman, 1996, lk. 20).
Vastavalt reaalse tootmise ja selle seaduspärasusi kajastava majandusteooria arengule rõhutatakse tegureid, mis on olulised riigi konkurentsivõime saavutamisel. Varasematel perioodidel saa
vutasid indiviidid, firmad ja riigid edu, kui nad olid konkurentidest rikkamad loodusressursside, kapitali ja oskuste poolest ning kasu
tasid kaasaegset tehnoloogiat. Nende nelja teguri kombinatsiooni optimaalsus määras konkurentsivõime taseme. Tänapäeval on olu
lisem tööjõu kvaliteet: haritus ja oskused (Thurow, 1992, lk. 39).
Seda selgitab ka viimastel aastatel täheldatav teenuste osa suu
renemine nii sisemajanduskäibes kui ka väliskaubanduses.
Hecksheri-Ohlini suhtelise eelise neoklassikaline teooria pakub sektorite võimaliku jaotuse kohta majanduses kriteeriumiks suhte
lise tootmisteguritega varustatuse. Selle teooria kohaselt tuleks spetsialiseeruda just nende toodete pakkumisele, mille valmista
mine on (tootmisteguritega hea varustatuse tõttu) suhteliselt odav (Best, 1993, lk. 188).
Teooriate tõlgendamine on viinud paljude lahkarvamusteni ja isegi müütideni. Levinumad on järgmised arvamused (Krugman, 1996, lk. 20):
• Aasia uued tööstusriigid arenevad lääneriikide arvel;
• kui meie välisrivaalid tõstavad tootlikkust, pole riigil midagi efektiivselt töötaja elatustase halveneb;
• kui moodne tehnoloogia levib, siis arenenud riikide sissetule
kute tase nihkub kolmanda maailma tasemele;
• intensiivne konkurents põhjustab samaaegset sissetulekute vähenemist kogu maailmas.
Kardetakse, et kui tootlikkus ühel maal suureneb, siis ainult teise maa arvel. Suhtelise eelise teooriat mõistes saab pildi maailmast, milles palgad, hinnad ja maailmaturu suurus on kõik samaaegselt ja vastastikku määratud, milles tootlikkuse kasv suurendab tööjõu
kulusid (Krugman, 1996, lk. 21).
Kriteeriumidel "mida madalamad kulud, seda suurem turg ja edukam ettevõte" rajanev tootmine võib viia kulude alandamiseni, et võita endale suurem turuosa. Püüe alandada nominaalseid palku igas riigis viib suurema tööpuuduse tekkeni, ilma et kellegi konku
rentsivõime oleks paranenud (Boltho, 1996, lk. 5).
Sellise nn. naabrite kurnamise poliitika tulemusi näitas selgelt 1930. aastate kriis. Nende kogemuste mõjul muutus riikide välis
majanduspoliitika pärast Teist maailmasõda oluliselt. Potentsiaal
sed kaotajad hakkavad sellistes konkurentsitingimustes kaitsma oma maa turgu "välisvallutajate" eest ning see võib viia üleüldise protektsionismi tekkele. Kaubanduse protektsionism on 1950.-1960. aastatel aste-astmelt taandunud ja pärast 1970. aastate pro-tektsionismilainet jälle väga hoogsalt maha surutud (Boltho, 1996, lk. 13). Tegelikult on kaubandusbarjäärid muutunud varjatumaks, mistõttu nende ulatust on sageli raske mõõta.
Tänapäeval on kulude/hinna konkurents muutunud nõrgemaks, see domineerib ainult harudes, mis nõuavad palju loodusressursse või suurel hulgal lihttööjõudu. Nn. uue konkurentsi eesmärk on parandada pidevalt tootmissüsteemi, et toode ja protsess areneksid.
Samas on vana konkurentsi idee seadistada tootmissiisteem nii, et sellega kaasneksid võimalikult väikesed kulud (Best, 1993, lk. 27).
Formaalsed tehnoloogiat arvestavad konkurentsimudelid ilmu
sid 1970. aastatel. Neis vaadeldakse kaht riiki, millest üks on teh
noloogiliselt hästi arenenud, innovatiivne; teine elatub rohkem imiteerimisest. Esimene riik naudib ajutist monopoli, teine õpib teda imiteerima ja konkurents tugevneb. Levinud on suund, et innoveerivad ja kõrgeid palku maksavad põhjapiirkonna riigid, imiteerivad ja kulueeliseid kasutavad (madalamad palgad) lõuna-piirkonna riigid. Palgavahe tulenebki imiteerimise ja innoveerimi-sega kaasnevate kulude erinevusest (Fagerberg, 1996, lk. 46).
Terminiga uus konkurents tähistatakse strateegilist käitumist, mille eesmärgiks on turu kujundamine vastupidi turule reageeri
mise strateegiaga. Uus konkurents ei põhine kulude minimeerimi-sel ning erinevalt vanast konkurentsist ei sunni kasutama ka abi
nõusid ettevõtete konkurentsisurve vähendamiseks.
30 J. Reiljan, M. Hinrikus
Kulu konkurentsi negatiivsete tagajärgede ärahoidmiseks püüd
sid firmad:
• saavutada kontrolli tooteturgude üle, et tagada nõudmise ja pakkumise tasakaal kasumit tooval hinnatasemel;
• leida töö organisatsioonilise kontrolli vorme, mis võimaldaksid masstootmise kasutamist.
Nii kerkiski esile uus strateegia — komplekstootmine {big busi ness), mitte efektiivsuse saavutamiseks, vaid hävitava konkurentsi mahasurumiseks ja tööliste kollektiivse võimu vähendamiseks (Best, 1993, lk. 51).
Chandleri (1977) järgi on masstootmise põhiline aksioom see, et sääst ja madalamad ühikukulud saadakse materjalide kiiremast töötlemisest, mitte tootmise laiendamisest, oluline on aja kokku
hoid (Best, 1993, lk. 51). Komplekstootmise strateegia erineb masstootmise strateegiast. Masstootmise põhimõtteid saab raken
dada ka üksiku tootmisfaasi puhul. Komplekstootmine eeldab aga juhtimishierarhia loomist, et koordineerida, jälgida ja plaanida kogu tootmisahelat.
Masstootmise eemärk on organiseerida tootmine nii, et vähe
neks tootmiseks kuluv aeg (Best, 1993, lk. 59). Chandleri teooria kohaselt oli masstootmise ajaloos kasumi teenimine seotud stra
teegia ja struktuuriga. Vertikaalse integratsiooni strateegia ja toote diversifitseerimisele suunatud strateegia mõjutasid ka organisat
siooni struktuuri. Chandleri järgi on strateegiline planeerimine ainult liikumine organisatsiooni ideaalse sisemise struktuuri poole ja pärast selle saavutamist pole strateegiline planeerimine enam vajalik — nagu ka kasumi maksimeerimise puhul ei tegelda toote
arenduse probleemidega, vaid üksnes struktuuriga (Best, 1993, lk. 139).
Suhtelise eelise teooria selgitab ka strateegiat ja organisatsioo
ni. Firma edu turul sõltub töö, firma ja sektori organisatsioonist ja nende suhetest. Jaapanis valiti eelisarendatavad sektorid arengu
potentsiaali järgi, ei arvestatud tootmistegurite jaotust, vaid võima
lust saavutada organisatoorne üleolek (Best, 1993, lk. 188). Jaa
panis on kasutatud majanduse arendamiseks mitmeid strateegiaid (Thurow, 1992, lk. 124-137):
• turuosa saavutamine kasumi arvel;
• tarbimise vähendamine investeeringute suurendamiseks;
• investeeringute madalama tulumäära aktsepteerimine;
• ettevõtete vastastikune toetus.
Peale Jaapani ja USA majanduse arengu uurimise ja analüüsi on majandusteadlastele pakkunud huvi ka nn. kolmanda Itaalia feno
men. Itaalia pakub Jaapani majandussüsteemile huvitavat kontrasti.
Erinevalt Jaapanist ja USA-st on Itaalia saavutanud edu väikeste rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliste firmade aktiivse tegevu
sega. Väikefirmad saavutavad edu, kui neil on võimalik oma ise
seisvusest loobumata koopereeruda vajalike teenuste hankimiseks teiste firmadega. Ilmselt sellega saabki seletada Itaalia firmade edu (Best, 1993, lk. 225).
Konkurentsivõime kontseptsioonide arengu võib jagada mit
meks astmeks (Sturges, 1997, lk. 1).
1. Konkurentsieeliseks on loodusressursid. Välismaised investee
ringud on suunatud loodusressursside ekspluateerimisele.
Välisinvesteeringud suunatakse seetõttu peamiselt primaarsesse sektorisse.
2. Investeeringute tähtsus tõuseb oluliselt; nende osa SKP-s tõu
seb 5-8%-lt kuni 15-20%-ni (World Bank, 1991). Sellisel tasemel riigid püüavad suurendada kulutusi (kesk)haridusele, et kasvatada tööjõudu arenevatele tööstusharudele, avalikule sek
torile, tegemaks teenused kõigile kättesaadavaks, transpordi ja kommunikatsiooni arengule.
3. Innovatsioonile orienteeritud tasemel kujuneb riigist rahvus
vaheliselt aktsepteeritud kaubanduspartner. Sellele astmele on iseloomulik urbaniseerumise ja innovatsioonile suunatud kulu
tuste suurenemine. Elatustaseme tõustes hakkavad tarbijad hin
dama kvaliteeti ja diferentseeritud tooteid. Konkurentsivõime baseerub juhtimisoskuste kvaliteedil, mitte loodusressursside omamisel.
4. Informatsiooni töötlemise kõrge aste. Nii kaugele on jõudnud vaid vähesed riigid: USA, Jaapan, Norra ja Saksamaa. Need rii
gid kulutavad enim vahendeid teadus- ja uurimistööle (R&D), eesmärgiks uute toodete ja tootmismeetodite arendamine. Riigil
32 J. Reiljan, M. Hinrikus
on selles protsessis oluline roll. Arengu toetamisest enam on valitsuse ülesanne toetada majandust mittetäieliku konkurentsi (turutõrgete) puhul (vt. 2. peatükk).