Infrastruktuuri mõju majandusele

Infrastruktuuri all mõistetakse tavaliselt järgmisi sektoreid:

• energia tootmine;

• tammid, niisutus-ja kuivenduskanalid, kanalisatsioon;

13 Võttes aluseks SKP tarbimismeetodil: kapitali kogumahutus põhi­

varasse + laoiive = 13970,9 mln. krooni.

14 Uue tehnoloogia idee seisneb siiski kulude ja eriti sisendite kokku­

hoius.

182 U. Varblane, J. Reiljan, J. Sepp, К. Andresson

• teed, raudteed, linnatransport, sadamad, veeteed ja lennujaamad;

• telekommunikatsioon.

Ingram ja Fay (1994) tõid välja riigi arengutaseme ja infrastruk­

tuuri sektorite olulise seose (vt. tabel 3.23). Riigi arenemise prot­

sessis peab infrastruktuur kohanema muutuva nõudlusega ja samas olema sellele toeks. Kui riigi sissetulekutase tõuseb, kasvab oluliselt ka elektrienergia ja telekommunikatsiooni osa, väheneb aga raudteede, veevarustuse ja sanitaarseadmete osatähtsus.

Tabel 3.23. Infrastruktuuri fondide koosseis sõltuvalt riigi sissetuleku-tasemest, 1990 (%)

Riigi sissetulekutase

Sektor Madal Keskmine Kõrge

Maanteed 18 15 25

Elektrienergia 21 35 47

Telefoniliinid 2 6 9

Raudteed 16 12 7

Kuivendus 23 12 3

Vesi 10 8 4

Sanitaarseadmed 10 12 6

Kessidese (1993) arvates mõjutab infrastruktuuri olemasolu ja olukord kapitali ja tööjõu tootlikkust, vähendab tootmis- ja transaktsioonikulusid, suurendab konkurentsi tööjõuturul ja viib laieneva turu tõttu suuremale diversifikatsioonile. Infrastruktuuri-teenuste parem kvaliteet ja otstarbekam finantseerimine võib vähendada vee, kütuse ja maa ebaefektiivset kasutamist ja seega seoses puhtama keskkonnaga viia kõrgema elukvaliteedini.

Tootlikkuse kasvu erinevust regiooniti püüavad selgitada kaks koolkonda (Kessides, 1993). Üks peabki kasvu põhiliseks aluseks infrastruktuuri olemasolu. Teine koolkond rõhutab kapitali ja töö­

jõu voogude erinevust. USA andmetel tehtud analüüsid annavad suurema kaalu teisele koolkonnale. Need uuringud näitavad, et avalik kapital pole tootlikkuse kasvu võtmetegur, kuid siiski jääb võimalus, et avalik kapital mõjutab tootmissisendite nõudlust ja pakkumist, mis omakorda põhjustab tootlikkuse erinevust. Samuti

kinnitavad mitmed uuringud riiklike infrastruktuuriinvesteeringute positiivset mõju erainvesteeringutele, samas kui avalikud investee­

ringud teistesse valdkondadesse tõrjuvad erakapitali välja.

Samuti on uuritud infrastruktuuri mõju majanduskasvule. Tava­

liselt hõlmavad need uuringud infrastruktuuri kvantitatiivseid näita­

jaid. Näiteks Canning ja Fay (1993) jõudsid 1960.-1980. aastate andmetel tehtud uuringus järeldusele, et transpordisüsteemidel ja telefoniliinidel on majanduskasvule tugev mõju. Seejuures ulatuvad tasuvusmäärad 40%-ni USA-s ja on veelgi suuremad madala infra-struktuuritasemega riikides. Aegridade analüüs näitas lühiajalises perspektiivis infrastruktuuri muutuse nõrka mõju tootmismahule.

Charles R. Hulten (1996) lisas oma uuringus infrastruktuuri füü­

silisele mahule ka selle kasutamise efektiivsuse. Ta kasutas 46 kesk­

mise ja madala sissetulekuga riigi andmeid. Leiti efektiivsuse para­

meetri seitse korda suurem mõju majanduskasvule, võrreldes avalike investeeringute mahu mõjuga. Efektiivsuse 10%-line suurenemine viiks uuringu alusel 7,94%-lisele SKP per capita kasvule.

Mõned Hulteni uuringus kasutatavad efektiivsusnäitajad¹³ on küll küsitavad, kuid siiski näitab uuring mõju suunda. Mõju on olemuselt mittelineaarne. See mittelineaarsus peab kehtima ka Eesti puhul ja kahest aspektist. Ühelt poolt ei põhjusta ebapiisavad investeeringud infrastruktuuri hooldusesse algperioodil suuri prob­

leeme, kuid ühest hetkest alates kasvavad kahjud järsult (kulude aspekt). Teisest küljest hakkab investeeringute piirkasulikkus min­

gist hetkest kahanema (kasulikkuse aspekt).

Hulten osutas sellele, et suuremate riiklike investeeringutega maades kasutatakse ka avalikku kapitali efektiivsemalt. Sellel ten­

dentsil võib olla kaks põhjust:

• infrastruktuuri kõigi aspektide kvaliteetsem juhtimine/halda­

mine infrastruktuurilt efektiivsemates maades;

• infrastruktuuri madal efektiivsus võib esile kerkida seoses ebapiisavate investeeringutega infrastruktuuri korrashoidu.

15 Liinikatkestusi saja kõne kohta, elektrienergia tootmiskaod, heas olu­

korras olevate sillutatud teede osatähtsus, töökorras diiselvedurite osatähtsus.

184 U. Varblane, J. Reiljan, J. Sepp, ^{К. Andre}sson

Eesti puhul on raske püstitada analoogseid ökonomeetrilisi mude­

leid, sest seoses transformatsiooniprotsesside toimumisega ja aja­

perioodi lühidusega on raske eristada infrastruktuuri mõju majanduskasvule. Seetõttu uuritakse analüütiliselt infrastruktuuri kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid näitajaid ning nende mõju toot­

misele, ekspordile ja majandusele tervikuna.

3.5.3. Energiavarustus

Energia on nüüdismajanduse arendamise seisukohalt primaarse tähtsusega. Oma energiaressursside olemasolu lihtsustab nende kättesaadavust, suurendab energiavarustuse stabiilsust ja alandab energia hinda, mõjub positiivselt väliskaubandusbilansi saldole.

Eestil tuleb suur osa energiakandjaid (v.a. elektrienergia) importida maailmaturu hinnaga, kuid seoses väiksemate kohalike kulude ja maksudega on näiteks bensiini hind Eestis veel oluliselt madalam kui meie põhilistel väliskaubanduspartneritel ja konku­

rentidel (Venemaa kohta andmed puuduvad). Tänu oma põlev-kivivarudele toodab Eesti endale vajamineva elektrienergia ise. Ka selle suhteliselt madal hind peaks toetama Eesti ettevõtluse arengut (vt. tabel 3.24).

Tabel 3.24. Bensiini ja elektri hind'⁶

Eesti Läti Leedu Rootsi Taani Soome Saksamaa Bensiin kr./l 5,79 6,74 5,98 11,66 11,66 12,40 12,40 Elektrienergia,

kr./kWh 0,60 0,89 0,70 1,25 2,25 0,85 2,05 Allikad: Eesti Statistika, 1997, lk. 111; Eesti ja Eesti Energia, 1997; Facts through Figures, 1997.

16 Bensiini puhul on toodud hind Eestis (A-92), Lätis (A-93) ja Leedus (A-93) 1997. a. oktoobri seisuga, Rootsis, Taanis, Soomes ja Saksamaal

A-98 hind 1995. a. juuni seisuga.

Paljudes arenenud riikides on elanikkonnale ja tootmissektorile tarnitava elektrienergia hinnad diferentseeritud. Madalam elektri­

hind ettevõtetele tuleneb nende elektrienergiaga varustamise mada­

lamatest kuludest. Olukorra illustreerimiseks esitatakse siin mõne­

de Euroopa riikide elektrienergia kilovatt-tunni (kWh) hinnad tootmis-ja individuaalsektoris (Eesti ja Eesti Energia, 1997).

Eestis kehtestati 1998. a. 1. jaanuarist elektrienergia hinnaks kodu­

tarbijale päeval 65 senti/kWh, öösel 39 senti/kWh. Firmade puhul on hinnad diferentseeritud vastavalt pinge tasemele. Nii on kõrge­

pinge (110 kV) puhul hinnaks 42,6 senti/kWh (sihtrühm: Kiviter, Nitrofert jms. suurettevõtted), keskmise pinge (6-35 kV) puhul 55,2 senti/kWh ja madalpinge puhul 68,4 senti/kWh (sihtrühm:

kohvikud, baarid jms. väiketarbijad). Siit on näha, et võrreldes näi­

teks Soomega on Eesti ettevõtted vähemalt elektrienergia hinnast lähtudes oma kulueelist kaotamas. Kodutarbijale ja firmadele tar­

nitava elektrienergia hinna erinevus tuleneb tarnimisvõrgu pikkuse erinevusest. Praegu maksavad firmad kinni osa eratarbijale elektri tarnimisega seotud kulusid.

Eesti impordib vaid 4,4% tarbitavast elektrienergiast. Võrdlu­

seks impordib Sloveenia 7,8%, Läti 69,4%, Soome 12,2%, Saksa­

maa 7,5% ja Norra 2,1% elektrienergiast. Arvestades elektri­

energia sisetarbimise mahtu, suudaks Eesti olulise koguse elektri­

energiat eksportida. Eesti elektritootmisvõimsused on alakoorma­

tud, sest varem tootis Eesti olulise koguse elektrienergiat ekspor­

diks. Hindamaks elektrienergia tootmise efektiivsust, tuleb võrrel­

da eri riikide elektrienergia bilanssi (vt. tabel 3.25).

Tabelist on näha, et Eestis on, võrreldes 1990. aastaga, elektri­

energia tootmine oluliselt vähenenud (48,3%), eelkõige ekspordi vähenemise tõttu. Samas on toimunud kadude mõningane suure­

nemine. Kui võtta elektrienergia koguturuks netotootmise ja

Taani

186 U. Varblane, J. Reiljan, J. Sepp, К. Andresson

impordi summa (1996. aastal 8227 mln. kWh), moodustavad kaod 20,8%. Seega peab sise- ja/või välistarbija maksma kaudselt kinni ka mittetarbitava elektri, s.t. kaod. Võrdluseks, näitaja oli 1990. aastal Eestis 6,8%, 1996. aastal Sloveenias 5,6% ja Norras 7,2%. Lätis oli olukord 1996. aastal veelgi halvem (kaod 22,7%), kusjuures üle poole elektrist imporditi ja praktiliselt ei ekspordi­

tud. See viitab probleemidele jaotuskanalites.

Tabel 3.25. Elektrienergia bilansid (mln. kWh)

Eesti Läti Sloveenia Norra 1990 1996 1996 1996 1995 Netotootmine* 15448 7987 2964 11972 122 084

Import 1475 240 3438 859 2201

Eksport 8477 1100 211 2526 8563

Kaod 1147 1710 1456 723 8916

Tarbimine 7299 5417 4735 9582 105 130

Tarbimine inimese kohta

(kW/h) 4646 3687 1909 4822 24117

* Netotootmine = kogutoodang - tootmisele kuluv elektrienergia.

Allikad: ESA, 1997, lk. 252; POWER SALES 1997; Statistical Yearbook of the Republic of Slovenia 1997; Statistical Yearbook 1996.

Kuigi Eesti Energia poolt 1995. a. põhivarasse tehtud reaalinvestee­

ringutest (240,3 mln. kr.) moodustasid investeeringud elektrienergia jaotamisse 63,8 mln. krooni (26,6%), kaod eriti ei vähenenud (22,6%-lt 1995. a. 20,8%-ni 1996. a.). 1996. a. moodustasid inves­

teeringud elektrienergia jaotamisse juba 119 mln. krooni, s.o 46,3%

Eesti Energia koguinvesteeringutest ja 15,5% kadude turuväärtu­

sest¹⁷. Investeerimisel süsteemi funktsioneerimiseks on Eesti Ener­

gial kaks allikat: omavahendid kulumi näol (1996. a. 174,9 mln. kr.) ja laenud (48,3 mln. kr.) (Eesti majandusülevaade 1996-1997, lk. 121). Investeeringute planeerimine elektrienergia kilovatt-tunni maksumusse on aasta-aastalt tagasi lükatud (Eesti ja Eesti Energia, 1997).

17 1996. aasta keskmist hinda arvestades ca 769,5 mln. krooni.

Põlevkivil baseeruv Eesti energeetika arendati ajalooliselt kui osa NSV Liidu energeetikasüsteemist. Nõnda kujunes ka Eesti Energia suure tootmispotentsiaaliga energiaettevõtteks, et katta nii Eesti kui ka lähiümbruse elektrienergiavajadust. 94% võimsusest on vanemad kui 20 aastat, põhivahendite keskmine kulum on 53%, sealhulgas masinatel ja seadmetel 59%. Selline on hetkeolukord, millele lisandub tarbijate rahulolematus voolu kvaliteediga ning rahvusvaheline kohustus vähendada 1997. aastaks Narva jaamade atmosfääriheitmete S0² sisaldust, võrreldes 1980. aastaga.

Eelnevast lähtudes on Eestis ka edaspidi oodata elektrienergia hinna tõusu, seda just kodutarbijatele. Üldiselt tähendab elektrihinna tõus majapidamistele madalamat inflatsiooni kui tootmissektorile.

Uurides lähemalt Eesti ja Leedu tootmisettevõtete kulustruktuuri, on näha, et ostetud kütus ja energia moodustasid 1997. aastal 2,4%

(riietusesemete tootmine) kuni 43,2% (energeetika) tootmiskuludest.

Kui vaadelda ka Eesti põhilisi ekspordi- ja impordiartikleid (ta­

bel 3.26), võib öelda, et enamusjuhtudest moodustavad antud kulud

Tabel 3.26. Eesti ja Leedu eksport- ja importkaubad ning Eesti ettevõtete kütuse- ja energiakulud 1997. a.

Eesti Leedu

Artikkel Ekspordi Impordi Kütuse-ja Ekspordi Impordi Kütuse-ja osa (%) osa (%) energia osa (%) osa (%) energia

kulud kulud

(% kogu­ (% kogu­

kuludest) kuludest)

Masinad ja

seadmed 17,0 22,0 6,7 11,8 16,9 5,0

Toiduained 15,1 11,6 4,7 13,2 8,8 7,1

Tekstiil-tooted 11Л 7,5 6,2 16,3 8,0 8,85

Puit ja puidu­

tooted U,5 1,3 5,4 5,8 a.p. 6,9

Keemia-tooted 7,8 8,2 14,6 9,0 9,9 10,5

Transpordi­

vahendid 7,8 12,1 4,1 7,4 a.p. 4,3

Allikad: ESA, 1997; SYLit, 1997.

188 U. Varblane, J. Reiljan, J. Sepp, К. Andresson

üsna väikese osa firmade kogukuludest (v.a. keemiatooted). Tulevi­

kus on oodata seoses Eesti arenguga energiasektori osatähtsuse suurenemist. Seega väheneb Eesti ettevõtete kulueelis nii energia-hindade tõusu kui ka energiakulude osatähtsuse suurenemise tõttu.

3.5.4. Transpordiinfrastruktuur

Nõukogude Liidu perioodil ehitati transpordi infrastruktuur Eestis näiteks Läti ja Leeduga võrreldes kvantitatiivselt halvemini üles.

Ka kvalitatiivselt on teed Lääne-Euroopa teedega võrreldes halvas seisukorras ja vajavad renoveerimist. Et transpordi infrastruktuur mõjutab nii kodumaiste firmade tegevust, transiitkaubandust, välis­

investorite otsust oma raha paigutamiseks kui ka majanduskasvu, on oluline uurida seda lähemalt.

Raudteed. Eesti raudteid iseloomustavate suuruste võrdlus teiste maade näitajatega on toodud joonisel 3.3 ja tabelis 3.27. Siit võib näha, et raudteedega kaetus (vt. raudteede tihedust) on Eestis tagasihoidlik, ka raudteede elektrifitseeritus on madalal tasemel.

Raudteid kasutatakse erisuguse efektiivsusega. Nii on Läti edukam reisijate (vt. reisijate arvu), Eesti aga kaupade transpordis (kuigi läbitavad vahemaad on lühemad kui meie lõunanaabritel).

„ . I , ™ . . _Saksamaa Poola Taani

Allikas: An Agenda 21, 1998.

Joonis 3.3. Raudteede tihedus.

Soomes on raudteede tiheduse näitaja madal põhjapiirkondade hõreda asustuse tõttu. Lõunapoolsed alad on aga

transpordiinfra-struktuuriga võrdlemisi hästi varustatud. Seda tendentsi on soosi­

nud ka Soome varasem puhverriigi staatus kaubanduses ida ja lääne vahel.

Tabel 3.27. Raudteede olukord ja kasutamine

Eesti Läti Leedu Soome Sloveenia Poola 1996 1996 1996 1996 1996 1994 Raudteede pikkus

(km) 1020 2413 1997 5860 1201 24 313

Raudteede tihedus

(m/km²) 22,55 37,36 30,6 17,33 59,29 77,8 sh. elektrifitseeritud 132 271 122 2061 499 2283

% kogupikkusest 13% 11,2% 6% 35% 42% 9,4%

Reisijatevedu (mln.) 6,7 35,1 13,2 47,0 13,68 160,5 Miljardit

reisija-kilomeetrit 0,31 1,18 0,89 3,3 0,61 8,51 Kaubavedu (mln. t) 44,7 35,3 29,1 37,7 13,2 182,10 Miljardit

tonn-kilomeetrit 4,20 12,41 8,10 8,8 2,55 48

Allikad: ESA, 1997, lk. 266-268; SYLat, 1997, lk. 241-248; SYLit, 1997, lk. 416-421; Statistics Finland, 1997; Statistical Yearbook of the Republic of Slovenia 1997; Poola: Annual Bulletin of Transportstatis-tics 1996.

Soovides säilitada transiidivõimalusi Venemaale, tuleb Eestil sada­

matest algavaid transiidikanaleid oluliselt moderniseerida, sh. elektrifitseerida ja ehitada rohkem paralleelliine. Leedu on eelisseisundis seetõttu, et Kaunaseni on ehitatud Euroopa liipri-laiusega raudtee. Seega on Leedus tekkinud võimalus meelitada ligi suuremaid maismaatransiidi voogusid.

Maanteed. Tabelist 3.28 on näha, et ka maanteede arengus on Eesti mahajäänud (kuigi maanteede tihedus on Eestis ligi 15 korda suurem kui raudteede oma). Leedus on maanteede tihedus ca kolm korda suurem kui Eestis ja Lätis. Ka reisijatevedu peegeldab sama

190 U Varblane, J. Reiljan, J. Sepp, К. Andresson

suhet, kuid kaupade transport on Eestis kaheksa korda väiksem kui Leedus. Sellist erinevust ei saa põhjendada Eesti väiksusega.

Tabel 3.28. Maanteede olukord ja kasutamine

Eesti Läti Leedu Soome Sloveenia 1996 1996 1996 1996 1996 Riigimaanteed (km) 15 303 20 410 65 135 77 722 14869 Maanteede tihedus (m/km²) 338 316 998 230 734 Reisijatevedu (mln.) 187,7 148,7 578,2 a.p. 113,4 Miljardit reisijakilomeetrit 2,09 1,61 3,56 59,3 2,35 Kaubavedu (mln. t) 11,2 29,5 88,6 a.p. 4,5 Miljardit tonnkilomeetrit 1,90 2,21 4,19 23,2 1,71 Allikad: ESA, 1997, lk. 266-268; SYLat, 1997, lk. 241-248; SYLit, 1997, lk. 416-421; Statistics Finland, 1997; Statistical Yearbook of the Republic of Slovenia 1997.

Nagu paljudel Kesk- ja Ida-Euroopa riikidel on ka Eesti põhi­

probleemiks maanteede ja raudteede kvaliteet. Seetõttu pole reisi­

misel ja kauba transportimisel võimalik kokku hoida aega. Samas on Baltimaades ka teede märgistus halb ja teed pole ohutud.

Üldiselt võib öelda, et Eesti raudtee- ja eriti maanteetransiidi võimalusi on tunduvalt ülehinnatud. Lõuna-põhja suunas on geo­

graafilisest aspektist mõttekas orienteeruda vaid Peterburi ümbru­

sele. Moskvasse ja Kesk-Venemaale, kus asustus on tihedam, pää­

seb Leedu ja Valgevene kaudu tunduvalt otsemini. Ka Peterburi suunas toimuva maismaatransiidi puhul saab Eesti vältida maismaatransiitkoridori ülekandumist ida poole ainult juhul, kui suudetakse tagada lihtsustatud tolliprotseduurid, kvaliteetsem teenindus sõlmpunktides, parem infrastruktuur ja julgeolek.

Seega on Eesti transiidivõimalused seotud eelkõige sadama­

tega. Siinsed sadamad on talvel enamasti jäävabad ja analoogselt Läti ja Leedu sadamatega toimub neis spetsialiseerumine. Samas on transiidiga seotud kulud Eestis suuremad. Näiteks ühe kontei­

neri transport Tallinnast Moskvasse maksis 1997. aasta suvel ligi­

kaudu 1143 dollarit, ümberlaadimiskulud sadamas olid sellest 650 dollarit (56,9%). Need näitajad olid Riias 795 ja 391 (49,2%),

Liepajas 811 ja 407 (50,2%), Peterburis 794 ja 330 (41,6%) (Приеде, 1997, lk. 10).

3.5.5. Sideinfrastruktuur

Telekommunikatsioonil on ettevõtluse arengu toetajana väga olu­

line koht. Hästi arenenud sideinfrastruktuur loob paremad võima­

lused ettevõtetevahelise info võrgu loomiseks, tagab parema juurdepääsu elektroonilistele andmebaasidele ja elektronpostile.

See aitab omakorda saavutada info jagamisest tulenevat sünergiat ja üleüldist eelisseisundit. Samuti vähendab telekommunikatsiooni areng infomonopoli tekkimise võimalust, suurendades seekaudu efektiivsust ja konkurentsi. Eesti telefonside olukord on 1990. aas­

tatel Läti ja Leeduga võrreldes veidi paranenud, kuid mahajäämus arenenud riikidest on veel suur. Eesti telefonside püsiühenduste arengut ja konkurentsipositsiooni iseloomustav statistika on too­

dud tabelis 3.29.

Tabel 3.29. Telekommunikatsiooni areng

1996 1991

Telefonide 100 in. Telefonide 100 in.

arv (tuh.) kohta arv (tuh.) kohta

Eesti 439 29,9 320 20,4

Läti 750 28,5 620 22,6

Leedu 993 26,8 781 21

Soome 2813 54,8 2670 53,5

Poola a.p. a.p. 3293 8,6

Rootsi a.p. a.p. 5848 68,3

Allikad: ESA, 1997, lk. 271; SYLat, 1997, lk. 252; SYLit, 1997, lk. 426; Statistics Finland, 1997; Siemens. Internationale Fernmelde­

statistik, 1993, lk. 12-15.

Kiiresti on arenenud ka Eesti mobiilsidevõrk. 1997. aasta septemb­

riks oli Eestis mobiiltelefone 100 elaniku kohta 7,1. Võrdluseks Prantsusmaal 6,83, Belgias 7,53, Saksamaal 8,52, Taanis 25,35,

192 JJ. Varblane, J. Reiljan, J. Sepp, К. Andresson

Rootsis 31,55, Soomes 36,86 (Niitra, 1997, lk. 11). Siit on näha, et kuigi võrreldes Põhjamaadega on mobiilside veel vähe levinud, saab Eestit juba võrrelda Kesk- ja Lõuna-Euroopa riikidega. Muidugi võib väita, et mobiilside levik on seotud tugevasti Eesti majandus­

kasvuga, samas ei tohi unustada ka mobiilside positiivset mõju mitme teenindussektori (sh. ka transpordi) pakutava teeninduse kvaliteedi tõusule.

Samuti on Eestis kiiresti arenenud arvutivõrkude (interneti) kasutamine. Euroopa internetikeskuse (RIPE) andmetel oli Eesti juba 1997. aasta novembris Ida-Euroopas interneti püsiühenduste arvult ühe elaniku kohta esikohal ja Euroopas 15. kohal (BNS, 1997). 1998. aasta augustiks püsiühenduste arv veelgi tõusnud (vt. tabel 3.30).

Tabel 3.30. Interneti püsiühendused

Eesti Läti Leedu Soome Norra Rootsi Saksamaa Aug. 1998 1,38 0,39 0,22 8,5 6,9 4,2 1,6 Nov. 1997 1,05 0,26 0,1 9,2 6,6 3,9 1,33 Allikas: RIPE, 1998.

Nagu tabelist on näha, laieneb interneti kasutusvõimalus kõigis Balti riikides. Firmadele tähendab see suuremaid võimalusi reklaa­

miks ja uute kontaktide leidmiseks. Samuti paremat juurdepääsu andmebaasidele ja infoliinidele ning seekaudu uute ideede gene­

reerimist. Internet on suhteliselt odav kommunikatsioonivahend, luues tunduvalt kiirema dokumentide edastamise võimaluse. Prob­

leemiks võib osutuda surfamiseks kuluv aeg.

Kokkuvõte

Eesti majandusele on iseloomulik koduturu täielik avatus välis-konkurentidele, puuduvad nii tollimaksud kui ka muud kaubanduspiirangud. Viimase viie aasta jooksul on Eesti majan­

duse avatus süvenenud eriti impordi suurenemise suunas, sest rahareformist tulenenud kaitseefekt on kadumas. Üliliberaalset väliskaubanduspoliitikat põhjendati, et see kiirendab majandus­

kasvu ja suunab majanduses ressursse kiiremini ümber välisturul konkurentsivõimelisematesse valdkondadesse. Kuid majanduse avatuse tõttu on Eesti tüüpiline näide väikeriigist, kelle majandus sõltub ülisuurelt maailmaturust. Seni ei ole maailmaturul Eesti väliskaubanduse konkurentsivõime jaoks väga ebasoodsaid muutusi toimunud.

Pikemas perspektiivis on vajalikud stabiliseerivad mehhanis­

mid, millega saaks maailmaturu konjunktuursete muutuste mõju pehmendada. Esmajoones puudutab see rahapoliitika paindliku­

maks muutumist, mis võimaldaks leevendada majanduse tsüklili­

susest tulenevat langust ja nõrgendada tõusufaasis ilmnevat üle-kuumenemisefekti. Samuti nõuab Eesti majanduse avatus sihikind­

lat tegevust väliskaubanduspoliitika valdkonnas — väliskauban-duspoliitiliste instrumentide (tollid, standardid, sanitaarnõu-ded jne.) väljatöötamist, et olla valmis maailmaturu konjunktuuri-muutustele reageerima. Turulepääsu kindlustamiseks ei piisa enam üksnes kaubanduse liberaliseerimisest. Väikeriigil on raske müüa välisturgudel olulist hulka oma toodangust, kui teda takistavad teiste riikide tollimaksud, impordikvoodid, tootmissubsiidiumid ja valuutakontrollid. Sel juhul on lahenduseks integratsioon suurema riikide grupiga (EL), mille piires peaks olema tagatud kaupade ja teenuste ning võimaluse korral ka tööjõu ja kapitali täielik liikumisvabadus.

Eesti on oma majanduse täielikult avanud, kuid Eesti majandus ei ole siiski avatud, sest Eesti peamised kaubanduspartnerid on kaitsetollide ja muude kaubandusbarjääridega sulgenud mitmed tähtsad turud Eesti tootjatele. Venemaa diskrimineerib topelttolli-määradega kogu Eesti majandust, võrreldes teiste riikidega. EL kaitsetollid ja tootmis- ning ekspordisubsiidiumid diskrimineerivad Eesti põllumajandus- ja toiduainetööstust (SITC järgi kaubagrupid 1-24), võrreldes EL riikidega ja teiste majandusharudega Eestis.

Maailma avatus riigi (regiooni) suhtes on peamiseks eelduseks, et riik saaks ennast globaalselt ettevõtluse asukohana esile tõsta ja

194 U. Varblane, J. Reiljan, J. Sepp, К. Andresson

arendada. Eesti majanduspoliitikas on välismaa avatuse aspektist senini ainult poolikute lahendusteni jõutud. Eesti käsitlemisel ette­

võtluse asukohana on välisturgude avatus aga peamine — Eesti kaotas oma väärtuse ettevõtluse asukohana okupatsioonist tingitud isolatsiooni tõttu ja saab selle tagasi võita ainult maailma avane­

misega Eesti majandusele.

Eestis on põllumajandussaaduste import saanud hoo sisse alles pärast 1993. aastat ja selle maht ületab mitu korda suvalise metoodikaga arvutatavat WTO etalontaset. Samal ajal on põllu­

majandussaaduste hinnad kasvanud üldisest inflatsioonitasemest paar korda aeglasemalt ja siingi annab võrdlus WTO etalon-tasemega Eestile tasakaalutollide kasutamise õiguse. Need tuleb aga kehtestada kohe, sest EL ja WTO kogenud diplomaatia ja bürokraatia suudab ka selge asjaolu konstateerimisega mitu aastat aega viita.

Ainsaks võimaluseks Eesti põllumajandustootmist säilitada oleks uue dialoogi alustamine EL-ga WTO reeglitele tuginedes.

WTO üldiste kaitseabinõude rakendamise kord on sätestatud üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) artiklitega XIX, XXX ja XXI. Nendega sätestatakse (nn. Escape Clause), et "kui liberaliseerimise tulemusena on mingi importkauba kogus suure­

nenud sellisel määral, mis ohustab või ähvardab ohustada sarnase või otseselt konkureeriva kauba kodumaist tootmist, siis on riigil õigus rakendada vastumeetmeid".

WTO sätestab eraldi turgu tasakaalustavate meetmete rakenda­

mise võimaluse, kui välisriigid ekspordivad subsideeritud toodan­

gut. Subsiidiume tasakaalustavate importtollide rakendamine on WTO lepingutes reguleeritud kahe õigusaktiga: "Anti-dumping and Countervailing Measures" ja "Agreement on Subsidies and Countervailing Measures". Eestil ongi põllumajandussaaduste turul tegu just nimelt välisriikide subsideeritud impordiga.

Partnerriikide kõlvatu konkurentsi võtete mõju tasakaalusta­

mine (neutraliseerimine) importtollidega ei riku vabakaubandus-põhimõtteid, vaid on nende elluviimise ainsaks õigustatud ja tõhusaks teeks. Veelgi enam, sellised tasakaalutollid tagavad ka liberaalse (tegevusalade vahekordi moonutava riikliku

sekkumi-seta) majanduskeskkonna loomise siseturul. Tasakaalustavate importtollide abil suunatakse välisriigi toetused ekspordi sihtriigi turu asemel hoopiski selle riigi eelarvesse. Siseturg päästetakse moonutustest ja subsideeriva riigi kulul saab katta ka kõik tasakaalustavate importtollide rakendamise kulud. Piisavalt kõrge subsideerimise juures võimaldavad tasakaalutollid selle rakendajal koguni saada vahendeid maksukoormuse alandami­

seks siseriigis. Kõlvatut konkurentsi tekitavad majanduspoliiti­

lised abinõud muutuvad adekvaatsete tasakaalutollide kasuta­

misel iseenda vastandiks (kahjustades rakendajat), mis looks tingimused taoliste võtete kadumiseks maailmakaubanduse praktikast.

Importtollide omaduste teoreetiliste käsitluste põhjal võib kokkuvõttes öelda, et ükski kaitsetollide negatiivsetest omadustest ei ilmne kõlvatu konkurentsi vastu suunatud tasakaalutollide puhul. Tasakaalutollidel on konkurentsitingimusi võrdsustav mõju.

Seega aitavad nad riigi konkurentsivõime tõusule kaasa mitte ainult otse (kõlvatut konkurentsi neutraliseerides), vaid ka kaudselt majanduse põhjendatud struktuuri kujunemise ja majanduse arengu stabiliseerimise kaudu. Tasakaalutollidel on aga lähema viie aasta jooksul Eesti puhul täita veel üks tähtis funktsioon ette-valmistumisel ühinemiseks EL-ga — tollisüsteemi haldamise süs­

teemi loomine ja vastavate kogemuste omandamine.

Konkurentsivõimelist ettevõtluskeskkonda peab aitama kujun­

dada konkurentsiregulatsioon. Selline keskkond tagab konkurentsi majanduslike ja mittemajanduslike, staatiliste ja dünaamiliste funktsioonide parima realiseerumise. Ülesandeks on nii eraalgatus­

like kui ka riiklike konkurentsipiirangute tõkestamine, vaba konku­

rentsi arendamine seal, kus see on võimalik ja otstarbekas. Samal ajal on mõistlik konkurentsi tegususe huvides teda kohati piirata, välistades näiteks konkurentsieeliste saavutamise võimalused posi­

tiivse panuseta turu vastaspoole heaks ning sellega ratsionaalsus-lõksu sattumise. Konkurentsipoliitika peab aitama ka leevendada korrigeeritavaid turutõrkeid ning leidma sobivaid asendus-mehhanisme neis valdkondades, kus konkurents pole võimalik või otstarbekas.

n*

196 U. Varblane, J. Reiljan, J. Sepp, К. Andresson

Eestis oleks vaja senisest aktiivsemat konkurentsipoliitikat, millele aitaks kaasa uue konkurentsiseaduse vastuvõtmine, konku­

rentsiameti staatuse tõstmine ning parem koostöö kohtusüstee­

miga. Samas peaks see poliitika olema sihipärasem ning komp­

lekssem, ühendades teadlikult konkurentsi loovat, kaitsvat, toeta­

vat, suunavat ja asendavat suunda.

Et Eesti on ametlikult seadnud eesmärgiks astumise Euroopa Liitu, tuleb arvestada EL-i põhimõtteid ka ettevõtluse toetamise poliitika kujundamisel. Eesti riiklike krediidiasutuste toetatavad valdkonnad vastavad põhimõtteliselt Euroopa Liidu prioriteetidele (innovatsioon, väike- ja keskettevõtlus, regionaalne areng, põllu­

majandus). Negatiivseks tuleb pidada ettevõtlustoetuse program­

mide vähest komplekssust. Riiklikud laenu- ja toetusprogrammid jäävad sageli üksikmeetme tasemele, saamata tuge muude riiklike institutsioonide poolt ja muudest riigieelarve vahenditest.

Eesti ettevõtete konkurentsivõimet maailmaturul on senini toe­

tanud odav riiklik infrastruktuur energiavarustuse, looduskesk­

konna ja transpordi osas. Infrastruktuuri madalad kulud on saavu­

tatud aga eelkõige nende arengu pidurdamise hinnaga. Kaua ei saa selline olukord kestaja infrastruktuurile tehtavad kulutused peavad edaspidi suurenema. Keskkonnakaitsekulud sunnivad ettevõtteid, säilitama eluks vajaliku kvaliteediga keskkonda. Energiavarustu­

sele ja transpordile suunatavate kulude suurendamine peaks aga vahendite otstarbekal ja tõhusal rakendamisel ettevõtluse konku­

rentsivõimet suurendama. Telekommunikatsioonis aitasid suured investeeringud Eesti telefonidega varustatuselt Lätist ja Leedust paremale positsioonile.

Im Dokument KONKURENTSIVÕIME MAJANDUSE (Seite 181-197)