Majandusteadlaste seisukohad lähevad konkurentsivõime määrat
lemisel lahku. Konkurentsivõimega paistab olevat nii nagu enami
ku soovitud inimlike omadustega {human qualities): tore omada,
raske defineerida, veel raskem omandada, kui see ei tule loomuli
kult (Kitzmantel, 1995, lk. 106).
Konkurentsivõime käsitlustes jääb sageli selgusetuks, mis on eesmärk ja mis selle saavutamise vahend. Konkurentsivõime määratlemises ei ole kokkuleppele jõutud, inimesed omistavad sellele mõistele erisuguseid tähendusi. Mõned rõhutavad väikesi tootmiskulusid, teised rahakurssi, riigi tehnoloogilist arengut või majanduskasvu (Boltho, 1996, lk. 2; Fröhlich, 1989, lk. 22). Tüü
piline on situatsioon, kus riigi konkurentsivõime olemuse määrat
lemise asemel vaadeldakse hoopis riigi konkurentsivõime kujune
mist mõjutavaid tegureid.
Enamik konkurentsivõimet puudutavaid uuringuid käsitleb selle mõõtmist (Francis, 1989, lk. 8). Määratluse ebaselgus ei võimalda aga mõõtmisi sihipäraselt korraldada ja tulemusi adekvaatselt hin
nata. Sellistest uuringutest on raske tuletada teoreetiliselt põhjen
datud ja praktikasse sobivaid ettepanekuid konkurentsivõime suu
rendamise abinõude ellurakendamiseks.
Konkurentsivõime hindamisel rakendatakse mitmesuguseid majandusanalüüsis juba ammu kasutatud näitajaid. See tekitab segadust nii terminoloogias kui ka traditsiooniliste analüüsivõtete kasutamisel. Seetõttu on levinud ka arvamus, et konkurentsivõime mõistel puudub majanduslik sisu ja selle kasutuselevõtt pole õigustatud. Sellise seisukoha tuntuim esindaja on USA majandus
teadlane Paul Krugman (1990, 1994, 1996).
Konkurentsivõime määratlemise probleemid ja terminoloogi
line segadus ei saa siiski olla vastava termini kõrvaleheitmise põh
juseks. Veelgi vähem õigustavad need loobumist ühiskondlike sub
jektide (ettevõtted, riigid) konkurentsivõime praktilisest analüüsist ja prognoosist. Empiirilise analüüsi konkreetse juhtimisülesandega piiratud ulatuse ja hetke vajaduste asemel tuleks vastavad määratlu
sed rajada konkurentsi ja selle analüüsiga seotud alusmõistetele.
Sageli pole aga need alusmõisted ise üheselt määratletud: näiteks konkurentsi iseloomu majandusteoreetiline käsitlus (täiusliku, oligopoolse ja monopolistliku konkurentsiga turgude omaduste, mõjude ja regulatsiooni võimaluste analüüs) ei seondu otseselt
24 J. Reiljan, M. Hinrikus
konkreetse subjekti konkurentsivõime olemuse ja selle taseme empiirilise analüüsiga.
Konkurentsi (kui subjektide huvide vastandumise) seisukohalt väljendab konkurentsivõime subjekti positsiooni teiste subjektide suhtes mingi paremust või halvemust määrava omaduse või tege
vuse tulemuse seisukohalt. Selliselt määratletuna võiks tuua kon
kurentsivõime kitsama ja laiema käsitluse:
• kitsama käsitluse kohaselt vaadeldakse konkurentsivõimet kui subjektide huvide vahetut kokkupõrget (ühe subjekti huvide realiseerimine ei võimaldaks konkureerival subjektil oma huvi
sid realiseerida);
• laiem käsitlus haarab ka vaatlusaluste subjektide kaudse ja võimaliku konkurentsi, s.t. subjektide võrdlus otsese huvide vastuoluta valdkondades.
Laiemas käsitluses samastub konkurentsivõime analüüs võrdlev-analüüsiga selle mõiste kõige üldisemas tähenduses. See tähendaks konkurentsiprobleemide lahendamisega seotud juhtimisülesannete analüüsi samastamist analüüsi ühe kindla meetodiga (võttega).
Sellise laia käsitlusviisi positiivseks jooneks on tähelepanu juhti
mine võrdluse tähtsusele subjekti omaduste ja tegevuse hindami
sel — mingile omadusele või tulemusele saab anda sisuka väärtus
hinnangu eelkõige võrdluses. Samas ähmastaks liiga lai konku
rentsivõime analüüsi käsitlus vaatlusaluse subjekti konkreetsete juhtimisülesannete püstitamise ning analüütilise lahendamise.
Konkurentsivõime analüüsi objektina kitsamas tähenduses võib määratleda subjekti huvide vastuolud teiste subjektidega ning nende vastuolude ületamise teede leidmise. Operatiivsel juhtimisel kontsentreerutakse subjekti vahetutele vastuoludele turgudel (turu
konkurentsile) ning oma huvide realiseerimisele operatiivsete abinõudega. Strateegiliste juhtimisülesannete lahendamisel ana
lüüsitakse ka pikemas perioodis avalduvaid huvide kaudseid ja potentsiaalseid (võimalikke) vastuolusid ning nende ületamise stra
teegilisi abinõusid.
Konkurentsi tunnuseks on subjektide huvide vastandlikkus, mis üldiselt väljendub subjektide soovis olla teistest edukam. Konku
rentsivõime tähistab võimet (koos)eksisteerida teiste subjektidega
huvide vastandlikkuse tingimustes. Sellisel (koos)eksisteerimisel (konkurentsivõimel) saab eristada mitu astet:
• ellujäämisvõime — konkurentsivõime madalaim aste, võime kohaneda passiivselt konkurentsikeskkonnaga, ilma ennast (oluliselt) muutmata ja arendamata;
• arenguvõime — konkurentsivõime keskaste, võime aktiivselt reageerida konkurentsikeskkonna iseloomule ja selle muutus
tele oma omadusi parandades ning tegevust tõhustades;
• edukus (paremus) — konkurentsivõime kõrgeim aste, võime oluliselt kujundada (mõjutada) konkurentsikeskkonda konku
rentidest paremate omaduste, tõhusama tegevuse ja/või kiirema arengu kaudu.
Subjekti ellujäämisvõime passiivse kohanemise kaudu on pidevalt arenevas keskkonnas võimalik ainult mingis kindlalt kaitstud nišis (sisuliselt konkurentsi puudumise, sh. välistamise tingimustes) või pideva turupositsioonide loovutamisega (taandumisega vähem atraktiivsetele aladele, s.t. konkurentsist kõrvalehoidmisega). Sel
line positsioon on subjektile ebakindel ning ähvardab konkurent
sist otsese väljalangemisega, kui kaitse kaob või taandumis-võimalused ammenduvad.
Arenguvõime tähendab, et subjekt teeb sihikindlaid pingutusi omaduste parandamiseks ja tegevuse tõhustamiseks, et oma konku
rentsipositsiooni kindlustada või parandada. Kuivõrd see õnnestub, oleneb konkurentsikeskkonda kujundavate objektiivsete tegurite mõjust ning teiste subjektide tegevusest. Üldjuhul peaks arengu-võimeliste subjektide konkurentsivõime olema pikemas perspek
tiivis suurem kui passiivselt kohanevatel subjektidel.
Edukus (paremus) tähistab vaadeldava valdkonna liidrite kon
kurentsivõimet. Paremus tähendab ühelt poolt seda, et liider ohus
tab teiste subjektide positsioone, ähvardades neid olukorra halve
nemise või konkurentsist väljasurumisega. Teisalt tähendab pare
mus liidri nihkumist konkurentide tähelepanu keskmesse. Arengule orienteeritud konkurendid rakendavad abinõusid, et liidrile järele jõuda ja tema positsioon üle võtta. Paremuse saavutamine nõuab innovatsiooni, samal ajal kui konkurentidel piisab jäljendamisest.
Seega on mingil hetkel fikseeritud paremus subjekti konkurentsi
26 J. Reiljan, M. Hinrikus
positsiooni ohutuse ja eksistentsi stabiilsuse tunnuseks ainult lühi
ajaliselt. Pikaajalise stabiilsuse tagamiseks on vaja konkurentidest pidevalt arengus üle olla, mis eeldab paremust konkurentsivõimet suurendavates innovatsioonides.
Konkurentsivõime olemust määrab otseselt ka konkurentsi ulatus, mille alusel võib eristada:
• lokaalne (regionaalne) konkurents — toote või teenuse pakku
jate piiratus lähiümbrusega (sageli iseloomulik teenusturule);
• riigisisene (natsionaalne) konkurents — toote või teenuse pak
kujad pärinevad peamiselt vaatlusalusest riigist (iseloomulik väliskaubanduspiirangutega kaitstud siseturule);
• rahvusvaheline (globaalne) konkurents — toote ja teenuse pak
kumisel võivad konkureerida tootjad kogu maailmast. Termin rahvusvaheline konkurentsivõime viitab sellele, et tõelist kon
kurentsivõimet testitakse üksnes maailmaturul (Garelli, 1997, lk. 1).
Konkurentsi ulatuse suurenemine toob üldiselt kaasa konkurentsi tihenemise ja tugevnemise. Konkurentsi analüüsi haare peab vas
tama konkurentsi ulatusele, s.t. analüüsida tuleb kõiki potentsiaal
seid konkurente, vältides analüüsi laialivalguvust.