Vilistlase mõistest, karjäärist ja ühisteadvusest

Ulikooli sõnavarasse sugenes mõiste vilistlane 17. sajandi viimasel aasta-kümnel. Pea igas saksa kultuuriruumi teatmeteoses leidub lugu Jena üliõpilaste verisest kokkupõrkest selle linna mitteakadeemilise noorema generatsiooniga 1690 või 1693. aastal. Jena eeslinnas toimunud löömingus osutusid kannata-jateks üliõpilased – üks neist sai kähmluses, mille käigus hoolimata rangest keelust kasutati ohtralt tera- ja torkeriistu, surmavalt haavata. Võitluses hukku-nud tudengi matustel teenihukku-nud piiskop lausus järelhüüdes Esimesest Moosese raamatust sõnad: „Philister über dir, Simson”.⁵⁹⁹

Piiskopi sõnumist jäi Philister aga kõlama ning võeti kaasvõitlejate ridades peagi käibele. Kuid laiemalt tuli see mõiste kasutusele siiski alles 1770. aastate paiku. Philister⁶⁰⁰ tähistas Saksamaal üliõpilasordude ja akadeemiliste looži-dega⁶⁰¹ liitunud mitteakadeemilisi isikuid. Saksamaal oli ülikooli lõpetanu, so siis vilistlase asemel kasutusel sõnapaar „Alter Herr”. Lõuna-Saksamaal ja Venemaa Balti kubermangudes tähendas vilistlane ikka üldjuhul ülikooli lõpetanud isikut. Kuigi 19. sajandi keskel kasutati seda mõistet isegi mitte-üliõpilasest aumehe kohta. Ülikoolist seda lõpetamata lahkunuid kutsuti üli-õpilasvilistlaseks ehk buršiks (purss).⁶⁰² Kuid üliõpilasorganisatsiooniti on buršil täiesti erinev sisu.

Uushumanistlik haridusreform soodustas õpetlaste ja üliõpilaste kollegiaal-sust õppe- ja teadustöös ning seltskondlikku läbikäimist. Ülikoolides tekkinud sõpruskondadega (Kreis der guter Freunde) liitusid üliõpilaste akadeemilise haridusega isad. Akadeemiliste sõpruskondade põhimõtted ning lihtsalt au-mehelik suhtlus (Ehre) vormindati sõpruskondade statuutides 1800 aasta paiku.

Osalt Jena üliõpilaste-duellipidajate süül ja Karlsbadi sündmuste ajel tekkis aga vajadus üliõpilaskonna siseselt üleüldiste käitumisreeglite nn gesamtheit der studentischen Sitten; prantsuse k. savoir- vivre – sõnasõnalt seltskond-likkuse ja elukunsti kogumi – comment (tõlkes- kuidas) järele. Selle järgijaid

599 Der Große Brockhaus, 1933. S. 499: Philister, heebrea keeles pelischtim tähistati pärast aastat 1200 eKr Palestiina ja Egiptuse piirialal elanud rahvakildu. Philister, antiigi kontekstis oli eesti keeles varasematel aegadel kasutusel sõna vilist, vilistid, so juudalaste võitlused vilistitega.

600 Philister (halvustavas tähenduses) südametu, pedantne, kitsarinnaline vanahärra.

601 Üliõpilasordud tekkisid 1740. aastate paiku vabamüürlaste looži eeskujul. Eluaegne liikmelisus. Akadeemilised loožid tegutsesid 1750.–1770. aastatel, liikmeskonnas professorite kõrval literaadid õpetlased, ohvitserid, linnakodanikud.

602 Üliõpilase käsiraamat. Tartu 1931. Lk. 115–116.

hakati isekeskis kutsuma kommiltoonideks [commilito].⁶⁰³ Saksa ülikooli vilistlastraditsioon kandus Saksamaalt tulnud profesuuri kaudu Tartu ülikooli.

1852. aastaks oli Tartu vilistlaste hulgas kõige enam pastoreid, järgnesid ametnikud ja alles kolmandal kohal olid ülikooli suurima, arstiteaduskonna lõpetanud. Viiekümne aasta kestel ülikoolist väljunud 1726-st meedikust töötas riigiarstidena 836, sõjaväearstidena 187 ning teadlastena 60 endist Tartu ülikooli arstiteaduskonna üliõpilast ja farmaatsia eriala kuulajat. ⁶⁰⁴

Filosoofiaprofessor Ludwig Strümpelli koostatud tagasivaade ülikooli teaduskondade ajaloole koos 102 nimekama vilistlase nimetamisega oli ühtlasi tõestuseks saksakeelse ülikooli üleriigilisest tähtsusest.⁶⁰⁵

Strümpelli järgi koolitati Tartu ülikooli arstiteaduskonnas aastatel 1805–

1865 ⁶⁰⁶ sõjaväele, mereväele ja sise-kubermangudele 433 arsti, kellest näiteks 10 töötas arstina Siberis, 35 olid professoriteks vene ülikoolides, 24 said kõrge-mateks meditsiiniametnikeks või hospidalide juhatajateks, viiel arstiteadus-konna meditsiiniinstituudi kasvandikul avanes võimalus täita keiserliku ihuarsti kohuseid. 290 selle teaduskonna kasvandikku läksid arstiks mereväkke ja sõjaväkke. Ludwig Strümpelli nimetatud paarikümne meediku hulgas olid Kaukaasia armee peaarst Eduard Julius Holmblad, Ida-Siberi väeosade medit-siiniteenistuse ülem Julius Holtermann, õukonna silmaarst Wilhelm Lerche jpt.⁶⁰⁷ Kuulsamatest meditsiiniinstituudi kasvandikest nimetati eelkõige pea-staabi ja mereväe kliinikute direktorit Carlos (Karl) Otto Rosenbergerit.

Meditsiinidoktor Rosenberger oli vilistlasstipendiumi algataja.

Vilistlaskonnas järgmisel positsioonil olid sõjaväelased. Sõjaväemeedikute kõrval oli Tartu ülikooli vilistlaste hulgas kõrgemaid sõjaväelasi. Neist mitmed olid spetsiaalselt õppinud sõjateadusi. 19. sajandi esimesel kolmel kümnendil Tartu ülikoolis sõjateadust õppinutest asusid vähemalt 56 sõjaväeteenistusse.

Lisaks neile astus 1802–1830 armeeteenistusse veel 104 lõpetajat. ⁶⁰⁸

603 WOLFGANG HARDTWIG: Studentische Mentalität-politische Jugend-

Bewegung-Nationalismus. Die Anfänge der deutschen Burschenschaft. – Historische Zeitschrift, Band 242, 1986. München 1986. S. 591, 593, 619.

604 Statističeskije materialy dlja opredelenija obščestvennogo položenija lic polučivših obrazovanie v Imperatorskom Derptskom Universitete s 1802–1852 god. Sosta-vitel’G.Pfaff. St. Peterbrug 1862. Statistiline ülevaade üliõpilaskonnast ja vilistlastest on vaid 19. sajandi esimese poole kohta, järgneva poolsajandi kohta nii süstematiseeritud käsitlus üldse puudub.

605 Rückblick aud die Wirksamkeit der Universität Dorpat. Zur Erinnerung an die Jahre 1802 bis 1865. Nach den vom Curator des Dörptschen Lehrbezirks eingezogenen Berichten und Mittheilungen. Dorpat. 1866.

606 1805–1806 lõpetas õpingud arstiteaduskonnas 5 üliõpilast, neist üks ei asunud arstina ametisse.

607 [N^EANDER]: Die deutsche Universität Dorpat im Lichte der Geschichte und der

Gegenwart. Eine historische Studie auf dem Gebiete östlichen Culturkämpfe. Dritte, bedeutend vermehrte und erweiterte Auflage. Leipzig: J. A. Brockhaus 1882. S. 131.

608 TÕNU TANNBERG: Sõjateaduse õpetamisest Tartu ülikoolis aastatel 1802–1830. –

Ajalooline Ajakiri 2002, 1, 2 (116/117). 200 aastat ülikooli taasavamisest Tartus.

Ajalookirjanduse Sihtasutus Kleio. Tartu 2002. Lk. 45.

Vene armee peastaabi ohvitseride ja teiste kõrgemate sõjaväelaste hulgas olid Tartu keiserliku ülikooli endistest üliõpilastest (Strümpelli järgi oli neid kuni 1865.a. – 30) feldmarssaliks tõusnud krahv Friedrich Wilhelm Rembert von Berg, kindralleitnant Magnus von Grotenhielm, Carl von Rennenkampf, Julius von Mickwitz; suurtükiväe kindral Nicolai von Medem, kontradmiral Wilhelm von Lieven, jt.⁶⁰⁹

Juristidest püsis oma erialasel ametikohal pisut üle 67% kõigist õigus-teaduskonna lõpetanutest. Ülejäänud siirdusid mujale, paljud diplomaatiasse või majandusvaldkonda. Kameralistikat õppinud Michael Cramer oli Venemaa Ameerika Ühendriikide saatkonna sekretär, seejärel saatkonna atašee, hiljem saadik Austrias; või siis Nicolai Kisselew, saadikuna Pariisis.⁶¹⁰ Venemaad esindasid Tartus akadeemilise hariduse omandanud peakonsulid Jakob Georg Reinecke (juhtis esindust Rostockis) ja Le Havre’s Christian Thal ning kuus konsulit teiste hulgas Nicolai von Stieglitz (Dresdenis).⁶¹¹ Välismaal töötas kuni 1865. aastani diplomaatidena üldse kokku 20 Tartu ülikooli vilistlast.⁶¹²

Majanduseriala vilistlaste hulgas domineerisid 1820–1840. aastatel balti-saksa mõisnikud, kes hõivasid tsiviilametites kõrgeid positsioone.⁶¹³ Tartu üli-kooli õigusteaduskonna kasvandikest esitles professor Strümpell endist Eesti-maa rüütelkonna notarit, riiginõukogu liikmeks tõusnud Georg von Breverni (von Brevernite aadlisuguvõsa peetakse Baltimail haritumaks), Friedrich Georg von Bunget ja riiginõukogu sekretäri Alexander Laubet.⁶¹⁴ Põllumajandus-teadlaste hulgas Venemaa nimetati katastrikomisjoni direktorit Peter Hermann Struwet ning esimest eesti põllumajandusteadlast Jacob (Jakob) Johnsoni (Hantvig) (1806–1865), kes õppis Tartu ülikoolis 1829–1833 põllumajandust ning omandas Jenas (1840) doktori- ja Peterburis (1841) agronoomiamagistri kraadi.⁶¹⁵

Ülevaadet vilistlaskonnnast lõpetades hindas G. Pfaff Tartu ülikooli vilistlas-kogumit protsentides järgmiselt: Balti kubermangudesse jäi 58,5%, Venemaale läks 37,7% ning välismaale siirdus 3,8% Tartu ülikooli vilistlaskonnast.⁶¹⁶ 1889.

aastaks andis Tartu ülikool juba 100 professorit Venemaale ja 39 professorit välismaale – enamik neist jäid teadustegevuse kaudu seotuks Tartu ülikooliga.

Huvitatus ülikooli käekäigust ning kaasvilistlaste karjäärist jäi püsima ajal, mil välisjõud võitlesid domineerimise eest Baltikumis.

Nii pühendas Tartu ülikooli vilistlasest Berliini ülikooli süstemaatilise usuteaduse, dogmade ajaloo ja Uue Testamendi eksegeesi professor ja tulevane

609 Rückblick auf die Wirksamkeit der Universität Dorpat S. 80.

610 Samas. Lk. 35, 37, 80, 113.

611 Samas. Lk. 133.

612 Samas. Lk. 113, 132–133.

613 Statističeskije materialy. S. 9–10.

614 Rückblick auf die Wirksamkeit der Universität Dorpat S. 132–133.

615 Samas. Lk. 77.

616 Statističeskije materialy. S. 9–10.

rektor Reinhold von Seeberg⁶¹⁷ oma aulakõne endisaegsele saksa ülikoolile (kõnetas: Universitas Dorpatensis-Dorpater Universität) Tartus. Kõne algul teatas von Seeberg sügava kahetsusega ülikooli välja vedamisest Venemaa sisekubermangudesse – tolleaegse saksa ajakirjanduse andmeil Tambovisse.⁶¹⁸

Edasi tutvustas ta Universitas Dorpatensise vilistlasena vana ülikooli osalust kaasaegses rahvusvahelises teadusloomes nimetades eri valdkondades tunnus-tatud teadlasi. Reinhold von Seebergi aulakõnes leiame mitmekümne endise Tartu ülikooli üliõpilase hulgas neidki, kelle õpingud Tartu ülikoolis said teoks tänu nimelise erastipendiumi või kroonustipendiumi toetusele. Reinhold See-berg oli õppinud usuteaduskonnas (1878–1883) krahv Sieversi stipendiumi toel.⁶¹⁹

Karl Ernst von Baeri kõrval,⁶²⁰ nimetas von Seeberg Carl Clausi ⁶²¹ Tartu ülikoolist. Euroopa ülikoolides teadus- ja õppetööle pühendunute hulgas oli Baeri preemia laureaat zooloogiaprofessor Aleksander Götte Straßbouris, Gustav Tammann Göttingenis,⁶²² Wilhelm Ostwald Leipzigis,⁶²³ (Seeberg nime-tas ka tema poega – Wolfgang Ostwaldi⁶²⁴); matemaatikaprofessor Axel Har-nack Dresdenis;⁶²⁵ majandusteadlane Peter Martin Alphons Thun Baselis⁶²⁶ ja Kārlis Balodis Berliini ülikoolis, ⁶²⁷ jpt.⁶²⁸

617 Reinhold (von) Seeberg (1859 Pööravere – 1935 Ahrenshoop). Pärast Tartu stuudiu-mit õpingud Berliini, Leipzigi, Erlangeni ülikoolis. 1884 usuteaduse magister. 1884.

Tartu ülikooli süstemaatilise usuteaduse dotsent 1885–1889, ülikooli koguduse abipastor 1884–1889. Valiti 19. detsembril 1889 Tartu ülikooli d.h.c.theol. Esimese maailmasõja ajal koolitas välikaplaneid. Määrati Berliini ülikooli rektoriks 1918/1919.

õppeaastal.

618 Tartu ülikooli varad olid 1916. aastal evakueeritud Nižni Novgorodi ja Permi.

619 EAA. 402-5-618. L. 141, 142.

620 Karl Ernst von Baeri stipendium Loodusuurijate Seltsi juures, 1887.

621 Carl Ernst Clausi mälestusstipendium 1864.

622 Robert Heimbürgeri stipendiaat 1892.

623 Robert Heimbürgeri teaduspreemia laureaat 1893, Nobeli preemia 1909.

624 Wolfgang Ostwald (1883 Riia – 1943 Dresden), baltisaksa bioloog, Wilhelm Ostwaldi järeltulijaist silmapaistvaim teadlane: 1904 kaitses doktorikraadi, 1922 professor Leipzigis, 260 tööd kolloidkeemia valdkonnast (sh viskosiomeeter).

Wolfgang Ostwald oli kolloidkeemia seltsi rajaja ja selle president 1922–1943, toimetas alates 1909 teadusajakirja “Kolloidchemischen Beihefte”. Kaasajal premeeritakse parimaid füüsikalise keemia kolloidkeemia valdkonda kuuluvaid uurimusi Wolfgang-Ostwald-Preis’ – medali ja diplomiga. Vt.ka Kolloidgesellschaft, Universität Essen.

625 Stephan Guillemot de Villebois stipendiaat 1872–1873.

626 Ajaloo-keeleteaduskonnas majandusteadust õppinud Alphons Thun (15.09.1853 Tartu – 23.09.1885 Aachen) sai õppemaksuvabastuse. 1879 magister oeconomiae publicae, 1880 doctor oec.publ. tööga Beiträge zur Lehre von der gewerblichen Betirebsformen. Solinger und Remscheider Industrie. Dorpat: Mattiesen 1880, 165 S.

A. Thun oli eradotsent Baselis ja Berliinis. TÜR KHO 55-1-220: Alphons Thuni koos-tatud käsikirjaline album “Verzeichnis der Landsleute der Livonia von der Stiftung bis zum fünfzigjährigen Jubiläum geordnet nach Studiencoeten”. Dorpat 1873, 720 livonuse isikuandmetega. Teiste hulgas Theodor Heinrich Dreyer ( nimeline stipendium

Ühine sotsiaalkultuuriline keskkond, ühine üliõpilaselu ning stuudium kujundasid Tartu üliõpilaste, tulevaste vilistlaste (pastorid, arstid, õpetajad, juristid, ökonomistid, ettevõtjad, diplomaadid jne) tuleviku väljavaateid.

Ülikool arendas selles kõige vahelduvamas seltskonnas, kuhu peatselt ilmusid eestlased ja lätlased, ühtekuuluvustunnet. Liina Lukase sõnul hoolimata seisusepiiridest, aga tänu sarnasele kultuurilisele kapitalile, mida koguti pere-konnatraditsioonidest, gümnaasiumidest, ülikoolist ja korporatsioonidest, kirjandusest ning luteri kirikust, kujuneski balti ühisteadvus.⁶²⁹ Jääb lisada, et ühisteadvus mahutas kindlasti alma mater Tartuensise järjepidevuse, tema üli-õpilaskonna ning vilistlaskonna ühtekuuluvuse vormilise ning sisulise küsimuse nii ülikooli kuldsetel, kuigi seesmiselt vastuolulistel aastatel.

Ülikooli üliõpilaskeskkonda sulandusid Venemaa sisekubermangudest pärit üliõpilased, mis sisuliselt tähendas konfessionaalse barjääri ületamist.

Vilistlastele andis juba Tartu keiserliku ülikooli esimene juubelipäev põhjust tunnustada oma ülikooli stipendiumiprojektidega. Omamoodi väljakutseks kogu vilistlaskonnale võib lugeda kümnekonda uut stipendiumifondi, millistest neli-viis kutsuti ellu eelkõige 19. sajandi esimese poole vilistlaspõlvkonna algatusel.