Emil von Wulfi stipendium

Järjekordne stipendium Liivimaa aadlile – aastane stipendium õigusteaduskonna atesteeritud üliõpilasele annetati Tähtvere mõisa omaniku assessor Emil Carl Adolph von Wulfi (Ronneburgist) 9. jaanuaril 1862 koostatud testamendi legaadiga. Testamendi koostamise juures viibisid assessori vend Julius Wolde-mar von Wulf ja lähimad sõbrad parun Ernst Maydell ja parun Robert Engelhardt.⁵²⁶ Assessor Emil Carl Adolph von Wulf suri Tähtveres 15. aprillil 1862. Legaat avanes ülikooli kohtu notari Alexander Ludwig Wulffiuse teatel 29. augustil 1862 ning 9. septembril kinnitati ülikooli nõukogus stipendiumi-annakuna õigusteaduskonna üliõpilastele. ⁵²⁷

Stipendiumiks eraldatud kapital koosnes viieprotsendilistest 5. emissiooni riigilaenupiletitest, ühtekokku 13 tükki nimiväärtusega 6901 rubla. Panka viit protsenti kandma deponeeriti 5000 rubla, ülejäänu eest kohustas testaator muretsema veel kaks Riigipanga riigilaenupiletit, milliste protsentidest laekuv tulu pidi ka jääma stipendiumifondi. Intressi arvestamise vahemikuks oli pool aastat ning selle aja sees saadi testeeritud summalt intresse kokku 162.50.⁵²⁸

Stipendiumi väljamaksmisega oli stipendiumi korraldajate Ernst von May-dell ja Robert von Engelhardti soovitusel alustatud 1864. aasta kevadsemestril.

Konkursi väljakuulutamise järel laekunud taotluste rohkus annab tunnistust Tähtvere stipendiumi usaldusväärsusest üheltpoolt, teisalt oli selle põhjuseks

523 Parun Karl Bruiningk oli Tartu ülikooli õigusteaduskonna vilistlane, a. 1857–1859 Õpetatud Eesti Seltsi esimees.

524 Lea Leppiku andmeil on säilinud Emil von Wulfi loengukonspekt prof. Ewersi loen-gutelt: L^EA L^EPPIK. Rektor Ewers. Lk. 88.

525 Karl Emil Rudoph von Wulf oli abielus Therese Köchly’ga, perekonnas kaks poega Adolf Bogdan ja Edmund Julius. Therese Köchly suri Nices 1910. aastal. Edmund Julius von Wulf elas Tähtveres 1861–1896, 1882. aastal immatrikuleerus õigusteadus-konda.

526 EAA. 402-4-869. L. 2.

527 Stipendiumi nimetusi allikais: Emil Wulff von Ronneburg für Studierende der Jursiprudenz gestiftete Stipendien Legat (Emil von Wulff’sche Stipendienstiftung, Emil von Wulf-Ronneburgische Stipendien-Legat).

528 EAA. 402-5-659. L. 250.

lihtsalt üliõpilaste krooniline rahapuudus. Nii öelda oma aadliku Tähtvere von Wulfi stipendiumi asutamine langes enam-vähem kokku „balti ajakirjandus-sõjaga“ baltisaksa ja vene slavofiilsete ning liberaalsete ringkondade vahel.

Nüüd oli iga uus balti algatus atraktiivne..

Wulf-Ronneburgi stipendiumi kirjavahetuses kajastuvad peaaegu kõik stipendiumile kandideerijad, keda oli tavaliselt kaks-kolm korda rohkem. Mõnel aastal kandideeris korraga isegi 5–7 üliõpilast. Legaadi alusel kuulusid õigus-järgste von Wulf-Ronneburgi stipendiaatide hulka donaatori lähimad sugulased kolm venda von Stackelberge: kaksikvennad Emil ja Oskar ning noorim vend Alwil von Stackelberg,⁵²⁹ Kaksikutest ülikooli tulijaid ei saanud, Alwil immatrikuleerus juuraüliõpilaseks alles 1869. aastal. Seega kuulutati konkurss uuesti välja. Kandideerisid Johannes Körber, Ervin Adolphi ja August Kessler, aadlikest Gregor von Sievers ja Robert von Klodt. Viimastele kui Liivimaa aadlikest hõimlastele stipendium kogu stuudiumi ajaks määratigi, so 1868.

aastani.⁵³⁰ Kuid Gregor von Sievers lahkus ülikoolist juba 1865. aastal ja siirdus teadmata asjaoludel Itaaliasse (vt ka Pereira stipendium). Üks stipendium jäi vabaks, kuid sellele Aleksander von Bulmerinqki soovitusega kandideerinud Iwan Meyeri taotlust ei rahuldatud.

1868. aastal oli stipendiumiraha kogunenud sularahas täpselt 200 rubla.⁵³¹ Emil von Wulfi nimelise stipendiumi arvepidamises on selgesti eristatav väärt-paberite liikumine – sihtkapitali juurdekasv ning kusjuures on märgatav, et kõike ei kasutatud stipendiumide tasustamiseks. 1875. aastal osteti näiteks üks 500 rublalise ja üks 150 rublalise nimiväärtusega riigilaenupilet, mis poole aasta möödudes andis 30 rubla. Väärtpaberite hulk hoiti stabiilsena – kapitali finants-vahendeiks oli 10–12 erineva nimiväärtusega ühikut ⁵³²

1872. aastal oli neli stipendiumitaotlust, ning esimese mitteaadlikuna sai Tähtveres kirjutatud legaadist stipendiumi Alphons Kieseritzky.⁵³³ 1876. aastal kuulutatud konkursile laekus seitse taotlust, kuid stipendiaate, hoolimata nende korralikest õppetöö tulemustest, välja ei valitud ning nii kogunes fondi 428 vaba rubla. 1877. aastal kavatseti stipendiumiraha väljamaksmine muuta senisest regulaarsemaks – maksta kolm korda aastas, iga kord 125 rubla, varasemate aastate kahel korral kokku saadud 250 rubla asemel. Suurema summa saajaks pidi seekord olema Gustav von Hirschheydt, aga talle maksti stipendiumi vaid 125 rubla. Ka 1878. aastal maksti välja vaid üks stipendium – 125 rubla. Luba-dused olid selgelt suuremad väärtpaberite viljumisest.

Sellest hoolimata taotles 1882 Wulf-Ronneburgi stipendiumi 5 üliõpilast:

Arved Schmid, Maximilian Tobien, Woldemar Schuch, Robert Berg ja teiste hulgas usuteaduskonna üliõpilane Friedrich Lezius. Samal aastal oli ülikooli astunud stipendiumi annetaja poeg Edmund Julius von Wulf. Esimesel semestril

529 EAA. 402-4-869. L. 1–3p, 14.

530 EAA. 402-5-659. L. 10–12.

531 Samas. L. 25 c, d, e.

532 Samas. L. 31–37.

533 Samas. L. 60.

siiski perekonnastipndiumile kandideerida ei saanud, siis ta stipendiaadiks ei pürginudki. Edmund von Wulfi ei kohta me hiljem isegi üliõpilaste nimekirjas – tema stuudium piirdus immatrikuleerumisega. 1882. aastal määrati taotlenute hulgast stipendium järgnevaks kaheks aastaks ainult Maximilian Tobienile.⁵³⁴

Aadlikest võimalike stipendiaatide puudumisel eelistati nüüd juba enam teisi liivimaalasi. Pingerida koostati vaesustunnistuse ja õppeedukuse alusel. Wulf-Ronneburgi stipendiaatide valikul etendasid vahest ehk vaesustunnistusel peegelduva kõrval tähtsat osa üliõpilase hinded ja maakondlik päritolu. Näiteks stipendiumi avalduse esitanud Valter Leopold Eduard Woldemar von Petzoldi avaldust ei registreeritudki põhjusel, et ta pärines Eestimaa kubermangust.⁵³⁵ Johan Rütli kirjutas stipendiumi supliike kahel korral. Saatuslikuks said Rütli hinnetelehel kuuest olemasolevast hindest kaks rahuldavat. Sellised hinded jätsid ta stipendiaatide hulgast kahjuks välja.⁵³⁶ Jüri Jaakson oli esitanud stipendiumiavalduse juba 1893. aasta sügissemestril, tookord oli soovijaid 5, Jaakson võitis kõigi teiste taotlejate ees siiski alles 1895.aastal.⁵³⁷ Kasuks tuli kindlasti Jüri Jaaksoni 1894. aastal üliõpilastööde konkursil uurimuse eest saadud hõbemedal.⁵³⁸ 1896 määrati stipendium Konstantin Pätsile, siis veel 1898. aastal Karl Partsile ja Evald Dolfile.⁵³⁹ Kõik said 125 rubla semestris.

Kuid ajalehtedes ilmunud Wulf-Ronneburgi stipendiumi väljakuulutamise peale söandasid stipendiumi taotlusi esitada teiste Venemaa kõrgkoolide üliõpi-lased ning arvukalt Tartus õppivatest sisekubermangudest pärit üliõpilastest eel-kõige vaimulike seminaride lõpetanud. Rahapuuduses vaevleval vene tudengil oli ükskõik, kas küsida raha baltisakslasest mõisnikult või Doni kasakaatamani obligatsioonidelt laekuvatest intressidest. Koguni kümme korda prooviski Tähtvere paruni stipendiumi saada Tveri vaimuliku seminari kasvandik Ivan Sokolov või ka Peterburist Tartusse tulnud Georgiast pärit Viktor Edanoidze.

Õigusteaduskonna üliõpilasel Ivan Sokolovil õnnestuski stipendium saada stuudiumi lõpetamise ajaks, so 1910. aastaks.⁵⁴⁰ Üsna tähenduslik ja samal ajal muidugi juhuslik, et Tähtvere von Wulfi viimaseks stipendiaadiks osutus samast vallast pärit Nikolai Kruuse, arstiteaduskonna üliõpilane Varssavis 1912–1913 ja Tartu ülikoolis 1913–1917.

Seega jääb vaid kinnitada, et Tähtvere ja von Wulfi teistelegi mõisatele tuginenud majanduskasvust said 19. sajandi lõpuaastail sakslaste kõrval matti võtta võrsuva eesti avalikkuse tegelased.

Tähtvere von Wulfide stipendium toetas 41 keiserliku ülikooli õigusteadus-konna üliõpilast. Tähtvere mõis omandas arhitektuurilise ansamblilikkuse kõrval tänu tema omaniku legaadile akadeemilise tähenduse.

534 Samas. L. 81,82; EAA. 402-5-660. L. 5p–6, 9p–10

535 EAA 402-5-659. L. 392–434.

536 Samas. L. 165, 181, 190–190p, 212, 242, 308.

537 Samas. L. 190-190p.

538 Samas. L. 190,191. Jüri Jaaksoni konkursitöö „Verhovnyj Tajnyj Sovet i Svjatejščij Sinod v ih vzaimhyh otnošenijah“, Jur’ev 1984.

539 EAA. 402-5-660. L. 19p–20

540 Ivan Sokolovil oli hooldada haige abikaasa.