ERAALGATUSLIKEST STIPENDIUMIDEST TARTU ÜLIKOOLIS 1802–1918

DISSERTATIONES HISTORIAE UNIVERSITATIS TARTUENSIS 14

DISSERTATIONES HISTORIAE UNIVERSITATIS TARTUENSIS 14

ERAALGATUSLIKEST STIPENDIUMIDEST TARTU ÜLIKOOLIS 1802–1918

SIRJE TAMUL

Tartu Ülikooli Ajaloo ja Arheoloogia Instituut, Tartu, Eesti

Kaitsmisele lubatud Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna ajaloo ja arheoloogia instituudi nõukogu doktoritööde kaitsmise komisjoni otsusega 27. augustist 2007.

Teaduslik juhendaja: dotsent PhD (ajalugu) Tõnu-Andrus Tannberg

Oponent: PhD (geograafia) Erki Tammiksaar (Eesti Maaülikool)

Kaitsmine toimub 27. septembril 2007 kell 16.15 Tartu Ülikooli Nõukogu saalis Ülikooli 18.

Töö on valminud Eesti Vabariigi Haridus- ja Teadusministeeriumi sihtfinant- seeringu DFLAJ 2220 ja SF 0182700s05 toetusel.

ISSN 1406–443X

ISBN 978–9949–11–701–7 (trükis)

ISBN 978–9949–11–702–4 (PDF) Autoriõigus Sirje Tamul, 2007 Tartu Ülikooli Kirjastus www.tyk.ee

SISUKORD

SISSEJUHATUS... 9

1. Uurimisülesanne ja põhimõisted ... 9

2. Metoodikast... 14

3. Historiograafia... 15

4. Allikad... 21

ESIMENE OSA... 25

I. Peatükk. Ajalooline ülevaade... 25

1.1. Studium generale ja Rooma õigusest tulenev privileeg ... 25

1.2. Stipendium annakuõpetuses ... 29

1.3. Klassikalise ülikooli stipendiaadid ... 36

1.4. Järeldusi... 39

II. Peatükk. Üliõpilane keiserliku Tartu ülikooli rahastus... 40

2.1. Põhikirjast tulenev rahanduse korraldus ... 41

2.2. Stipendium rentei raamatupidamises ... 45

2.3. Üleminek mõisamajanduselt täielikule riigieelervelisele rahastamisele ... 47

2.4. Rahaoludest ülikoolis 1812–1918 ... 50

2.5. Üliõpilaskond, õppekoha maksumus... 54

2.6. Õppemaks ja vaesustunnistus... 61

2.7. Riiklik tava (kroonu)- ja teaduskonnastipendium ... 67

2.8. Ülikooli lõpetamisest ja teaduskraadi omandamise võimalusest ... 84

2.9. Järeldusi... 86

TEINE OSA. Eraalgatuslikud stipendiumid... 88

Sissejuhatuseks. Stipendiumi õiguslik alus ja finantsvara... 88

1. Stipendium pärimisõiguses ... 88

2. Stipendiumi finantsvarast... 91

III. Peatükk. Aadlike maaomandiga kindlustatud stipendiumid... 95

3.1. Krahvinna Maria Aurora von L’Estocq’ perekonnalegaat ... 95

3.1.1. Stipendiaadid ... 98

3.2. Johan Georg von Thomsoni stipendium – Christopher Albrecht von Güldenhoffi pankrot ... 100

3.2.1. Christopher Albrecht von Güldenhoffi pankrot ... 101

3.3. Sieversite perekonnastipendium... 105

3.3.1. Stipendiumiraha ja stipendiaadid ... 108

3.4. Stephan Guillemot de Villebois’stipendium... 114

3.4.1. Stipendiaatidest ... 116

3.4.2. Villebois` stipendium 1898–1917 ... 119

3.5. Johann Reinhold von Stackelbergi stipendium ... 120

3.6. Tähtvere von Wulfide stipendiumid... 124

3.6.1. Emil von Wulfi stipendium... 125

3.6.2. Charlotte Luise Wilhelmine von Pereira annak linnale. Alphonse von Pereira mälestusfond stipendiumifondina... 128

3.7. Ernst von Freymann-Ostaniewiczi stipendium... 133

3.7.1. Sihtkapitali allikad... 135

3.7.2. Stipendiumist... 137

3.8. Järeldusi... 138

IV. Peatükk. Vilistlaskogude korjandusstipendiumid ... 141

4.1. Vilistlase mõistest, karjäärist ja ühisteadvusest... 141

4.2. Riia vilistlaste stipendiumid ... 145

4.3. Albert (von) Hollanderi Birkenruh õppeasutuse vilistlaste pühendus- stipendium ... 147

4.4. Peterburi vilistlaste stipendiumid ... 149

4.5. Moskva vilistlaste stipendium ... 151

4.6. Tartu korporantide-vilistlaste stipendiumialgatusi ... 153

4.6.1. Chargierten Convent` buršistipendium ... 154

4.6.2. Livonuste teadustoetus ... 156

4.6.3. Heinrich Theodor (von) Dreyeri stipendium ... 157

4.6.4. Arminia Dorpatensise tahteavaldus ... 160

4.7. Järeldusi ... 161

V. Peatükk. Vilistlaste stipendiumid ... 162

5.1. Stipendium arstiteaduskonna üliõpilastele... 162

5.1.1. Mereväearst Carlos Otto Rosenbergeri stipendium... 162

5.1.2. Professor Nikolai Kozlovi stipendium ... 166

5.1.3. Riiginõunik Gustav Zimmermanni nimeline stipendium ... 168

5.1.4. Joseph ja Maria Bertensoni tahteavaldus ... 169

5.1.5. Üliõpilase Dmitri Šelari mälestusstipendium... 173

5.1.6. Professor Wenzel ja Augusta Gruberi doktorandi stipendium... 175

5.1.7. Järeldusi... 180

5.2. Farmaatsiavilistlaste stipendiumid... 181

5.2.1. Carl Ernst Clausi stipendium ... 184

5.2.2. Carl Daniel Mülleri stipendium ... 186

5.2.3. Stepan Kreslawsky stipendium... 188

5.2.4. Järeldusi ... 190

5.3. Stipendiumid õigusteaduskonna üliõpilastele... 191

5.3.1. Professor Walter Friedrich Clossius’ stipendium ... 192

5.3.2. Notar Theodor Dossi kapital... 194

5.4. Vilistlaste perekonnastipendiumid... 197

5.4.1. Carl Baeckmanni stipendium Pariisi maailmanäituselt... 197

5.4.2. Mickwitzide perekonnastipendium ... 198

5.4.3. Friedrich Julius ja Louise Amalie von Seezeni annak ... 202

5.4.4. Nicolai Christophary stipendium ... 204

5.4.5. Veterinaariaprofessor Eugen Semmeri stipendium... 206

5.4.6. Järeldusi ... 213

VI. Peatükk. Haridus- ja kirikutegelaste stipendiumid... 214

6.1. Professor Johann Gabriel Schwemschuch’ legaat ... 215

6.2. Piiskop Carl Christian Ulmanni stipendium ... 220

6.2.1. Ulmanni stipendiumi asutamine ja stipendiaadid 1867–1895. 223 6.2.2. Ulmanni stipendiaadid 1896–1917... 226

6.3. Alexander Berthé stipendium ... 228

6.4. Korjandusstipendiumeid ... 231

6.5. Järeldusi ... 233

VII. Peatükk. Kaupmeeste ja linnakodanike stipendiumid... 235

7.1. Dr med Carl Wilhelm Tischeri nimeline stipendium ... 236

7.1.1. Stipendiumi saatusest 1898–1902 ... 240

7.2. Riia kaupmees Pawlin Popovi kapital ... 242

7.3. Tartu kaupmees Peter Šamajevi stipendium... 243

7.3.1. Šamajevid ... 243

7.3.2. Peter Šamajevi kinkeakt ... 244

7.3.3. 1878. aasta testament ja stipendiumikapital ... 246

7.4. Järeldusi... 249

VIII. Peatükk. Teadusrahastud ... 251

8.1. Robert Heimbürgeri teadusstipendium 1870–1918 ... 252

8.1.1. Nathalie Heimbürgeri annetus ... 254

8.1.2. Administratsioon... 255

8.1.3. Teadustöö preemia... 259

8.1.4. Reisistipendium ... 266

IX. Peatükk. Ülevenemaalisi stipendiume Tartu üliõpilastele ... 271

9.1. Baronet James Wylie nimeline stipendium ... 271

9.2. Kindraladjutant Samuil Greigi stipendium... 274

9.3. Krahv Mihhail Loriss-Melikovi stipendium... 277

9.4. Piirkondlikud stipendiumid ... 278

9.4.1. Nimelisi stipendiumeid ... 281

9.4.2. Erialased stipendiumid ... 282

9.5. Stipendiumikapital teistes Venemaa riigiülikoolides ... 284

9.6. Järeldusi... 285

X. Peatükk. Üliõpilaselu krediit ... 287

Tulemusi: Eraalgatuslikud stipendiumid–annetus- ja erakapitalil tuginenud stipendiumifond Tartu ülikoolis 1802–1918 ... 293

LISAD Lisa I. Stipendiumiga seotud mõisad 1802–1918... 303

Lisa II. Robert Heimbürgeri teadustöö preemia ... 304

Lisa III. Robert Heimbürgeri reisistipendium ... 306

Lisa IV. Eraalgatuslike nimeliste stipendiumide kapital... 308

Lisa V. Eraalgatuslike stipendiumide stipendiaatide päritolu 1802–1918 ... 310

Lisa VI. Eraalgatuslike stipendiumide teaduskondlik jaotuvus

1802–1918 ... 312

Lisa VII. Eraalgatuslikud stipendiumid aastate lõikes 1802–1918 ... 314

Zusammenfassung: Die private Studienstiftungen an der Kaiserlichen Universität Tartu [Dorpat] 1802–1918... 317

ALLIKAD JA KIRJANDUS... 327

ISIKUNIMEDE LOEND ... 355

Curriculum Vitae... 367

SISSEJUHATUS

1632. aastal asutatud Tartu ülikool kuulub Euroopa ülikoolide hulka universi- tasele omase õigusliku eriseisundi ja sellest tuleneva autonoomiaga. 375. aastat tagasi rajatud Tartu ülikooli minevikuga on ühendust hoitud erinevalt. ¹

1802. aasta kevadest, Tartu Ülikooli [Kaiserliche Universität zu Dorpat, Imperatorskij Derptskij Universitet] taasavamisest kuni 1918. aasta kevadeni, vene ülikooli [Imperator’skij Jur’evskij Universitet] sulgemiseni seisis Uni- versitas Tartuensis euroopaliku ja euraasialiku mõtteviisi ning erinevate konfes- sioonide ristteel. Ülikoolielu korraldus kontinuiteediideest lähtunud euroopaliku ülikooli põhimõtteil.

Tartu ülikool vilistlased laiendasid literaatide seisust, akadeemilisest kesk- konnast võrsus teadlasi, kirjanikke, diplomaate, riigiametnikke ning sõjaväelasi.

Tartus akadeemilise ettevalmistuse saanud pastorid, arstid, juristid ja teised õpe- tatud elukutsete esindajad, aga samuti lihtsalt ülikoolis käinud mõisnikud ning linnakodanikud kujundasid piirkonna vaimsuse.

1. Uurimisülesanne ja põhimõisted

Tavaliselt on ülikooli ajaloo uurimisel tõukejõuks ülikooliga seotud juubeli- daatum. Sel puhul otsitakse taas vastust küsimusele ülikooli osast ühiskonnas.

Uurimisobjektina on ülikoolil kolm mõõdet. Institutsionaalse dimensiooni alla kuuluvad ülikooli põhikiri, nõukogu, rektor, prorektor, ülikooli teadus- konnad ning kindlasti ülikooli privileegiga tagatud promoveerimisõigus. Üli- kooli korralduslik mõõde hõlmab ülikooli ametliku sümboolika ja regaali, matrikliraamatu ning ülikooli arhiivi.

Teine, intellektuaalne-teaduslik dimensioon on äärmiselt keerukas tänu interdistsiplinaarsusele ning on seetõttu rohkesti käsitlemist leidnud teaduse aja- loos.

Kolmas mõõde on äärmiselt laiahaardeline. Mõõde mahutab nii üliõpilas- konna, kui ülikoolilinna koos selle infrastruktuuriga, ülikoolilinna ümbritseva regiooni. Ülikooli regionaalsus ja tuntus kujundavad üliõpilas- ja vilistlaskonna ning ülikoolile annetajate ringi.²

Ülikooli kui institutsiooni ajaloo uurimisega tegelevad mitmed uurimis- projektid Berliini, Tübingeni, Göttingeni, Rostocki, Münsteri, Baseli ülikoolis.

Viimastel aastatel on uurimisprojektides osalevad ajaloolased, majandus- ja

1 Esimene taas vabas Eestis ilmunud suuremahuline ja terviklik ülikooli ajaloo ülevaade Universitas Tartuensis 1632–2007, T^OOMAS H^IIO ja professor H^ELMUT

PIIRIMÄE toimetamisel, Tartu Ülikooli Kirjastuse teostuses, nägi trükivalgust Tartu

ülikooli 375.juubeliaasta kevadel.

2 PETER MORAW: Aspekte und Dimensionen älterer deutscher Universitätsgeschichte,

Academia Gissensis. – Beiträge zur älteren Giessener Universitätsgeschichte. Veröffent- lichungen der Historischen Kommission für Hessen. Band 45. Marburg 1982. S. 36–37.

õigusteadlased jt. senisest enam osutanud tähelepanu ülikooli kui õppe- ja teadusasutuse rahastamisprobleemidele, sealhulgas erakapitali toetustege- vusele.³

Senistes uurimistulemustes on enam käsitletud üliõpilaskonna vaesema [pauper] kihi kujunemist ning defineeritud seejuures üliõpilaskonnaga seonduv mõiste stipendium [saksa k. Stiftung, Stipendium, Stipendiestiftung].

Üksikisikute donatsioonidega tulid käibele mõiste annakuõpetus [Almo- senlehre], heategevuslik tulu puudustkannataja heaks [Beneficium unent- geldlicher Collegien], annetus, stipendiumiannetus [Stiftung]. Need mõisted kätkevad endas universaalajaloo põhimõtteid. Stipendium on kuulunud alati akadeemilisse ellu. Annetus ei ole üksnes tudengi toimetulekut toetav raha- summa. Stipendium omandab enamasti laiema, sotsiaalse, tähenduse.⁴

Annakuõpetuse universaalsus avaneb mõistete tahe ja soov kaudu. Selle tulemuseks on annetaja nime või tahteavalduse jäädvustumine sajandeiks nii õigusallikana kui ka annaku objektina. Seega annak stipendiumina [siin Stif- tung, Legat] on enamasti annetaja surmaeelne tahteavaldus, mis eksisteerib edasi annetaja korraldatud avalduste erinevates vormides. ⁵ Erakapitalist toetatud stipendiumide keskseks uurimisobjektiks on testament, selle juurde kuuluv korraldus, legaat [legātum], annak.⁶

Üliõpilaseluga seostub vaesusõiguse dokument, vaesustunnistus. Vaesus- õigus [Armenrecht] on õigusala, mis käsitleb seaduste ja muude õigusaktidega vaesuslävel ja sellest allpool elavate, vaesuse nõiaringi sattunud isikute suhtes rakendatavaid erinorme, õigusi ainelisele toetusele. Saksamaal, Austrias, Bel- gias määratles vaesusõigus majanduslikult madalal järjel olevate isikute [Perso- nen welcher auser stande ist] õigused, aga ka riigivõimu kohustused nende suhtes.

3 E^LISABETH K^RAUS: Stiftung und Stadt: ein Erschliessungs- und Forschungsprojekt

zur Geschichte privater Wohltätigkeit in München im 19. und 20. Jahrhundert.

http://www.archive.nrw.de/archivar/. 2000-01/A15.htm. Külastatud 16.10.2003.

4 STEPHEN PIELHOFF: Stifter und Anstifter. Vermittler zwischen „Zivilgesellschaft”,

Kommuune und Staat im Kaiserreich. – Schenken, Stiften, Spenden. In: Geschichte und Gesellschaft. 33. Jahrgang 2007, Heft 1. Zeitschrift für Historische Sozialwissenschaft.

Hrsg. von Jürgen Kocka und Gabriele Lingelbach. Göttingen 2007. S. 10-45: Stephen Pielhoff defineerib annetuse ja kingi mõiste tuginedes Maussi, Lévi-Straussi, Bourdieu, Honneth´i töödele.

5 MICHAEL BORGOLTE: Der König als Stifter. Streiflicher auf die Geschichte des

Willens. – Stiftungen und Stiftungswirklichkeiten vom Mittelalter bis zur Gegenwart.

Stiftungsgeschichte Bd. I. Redaktion WOLFGANG ERIC WAGNER. Berlin: Akademie Verlag 2000.S. 39–58. Stiftungen und Stiftungswirklichkeiten vom Mittelalter bis zur gegenwart. Hrsg. von Michael Borgolte. Berlin 2000 jt.

6 Testament ja annak tuleb lähemalt vaatluse alla antud uurimuse teise osa sissejuhatava peatüki alapeatükis „Stipendium pärimisõiguses”.

Saksa tsiviilõiguse koodeksis oli vaesusõiguse dokumentidena käibel kaht liiki vaesustunnistusi: Armeneid ladina k. juramentum paupertatis, st vaesus- vande-, tõotuse esitaja tunnistas end vaesusõiguse subjektiks.⁷

Vaesustunnistus testimonium paupertatis kehtis otseselt (saksa) nende üliõpilaste ja õpilaste kohta, kes taotlesid vabastust õppemaksust või kandi- deerisid stipendiumile, õppetoetusele, juhul kui stipendiumikapitali põhikiri eeldas vaesustunnistuse kohustuslikku esitamist. Dokumendi väljastas enamasti haldus- või kirikuinstitutsioon.⁸

Balti eraõiguses esineb vaesusõigus eestkostet- ja hoolekannet hõlmavates seadustes.⁹ Vaesustunnistuste väljaandmise üldist korda muudeti 1858. aastal.

Sama aasta 7. märtsil ilmunud seadusega vabastati kubernerid [gosudarstvennyj gubernator] eestkoste all olevatele isikutele tunnistuste ja tõendite väljaandmise kohustusest. Seadus tegi taotlejale vaesustunnistuse hõlpsamini kättesaadavaks.

Uue seaduse avalikustamise järel kirjutas vaesustunnistuse kubermangulinnades välja politseimeister. Jätkuvalt võisid vaesustunnistusi väljastada linnavalit- sused. Riigiteenistuses olevatele isikutele (ka nende lastele) võis seda teha isik, kelle juures majanduslikku olukorda tõendava dokumendi taotleja oli teenis- tuses.¹⁰ Vallaseaduse kehtima hakkamise järel laienes vaesustunnistuste välja- andmise õigus ka vallavalitsusele.

Stipendiumi temaatikat käsitledes tuleb lähtuda ülikooli õiguslikust alusest, põhiseadusest tulenevatest õigustest ja kohustustest. Ülikooli õppe- ja teadus- tegevus tuginedes vaimsel energial, sõltub paratamatult suurel määral rahasta- misest. Ülikooli fiskaalpoliitika osastiseks on kahtlemata stipendiumirahastu.

Tartu ülikooli akadeemilise tegevuse algus, Põhiseadus ja sellest lähtunud järgnevad ülikooli arenguetapid, on hästi läbi uuritud ja kohati pisidetailideni selged. Tartu ülikooli ajalookäsitlustes on uurijate huviorbiidist kõrvale jäänud üliõpilaste stipendiumiküsimus. Paljuski on see tingitud teema laiahaarde- lisusest, kus põimuvad üliõpilaskonna ajalugu, hoomamatud ülikooli majan- damis- ja finantseerimisküsimused ja õigusloome ning lõpuks lihtne statistika.

Lisaks Venemaa impeeriumiülikoolile ette nähtud riiklikule rahastule, rajamis- ja ehitustoetustele, ülikooli endateenitud summadele, lepingutele ja mitmetele muudele ülikooli tegevust finantseerinud allikatele, olid 1802–1918 Tartu ülikoolile ning tema üliõpilastele toeks paljud eraannetused. Kõik eraalgatusele tuginenud annetused moodustasid aastatel 1802–1918 ühtse terviku – annetusfondi keiserlikule Tartu ülikoolile. Nimetatud fondi võib täie õigusega pidada 1997. aastal asutatud Tartu Ülikooli Sihtasutuse eelkäijaks.

7 Deutsches Rechtswörterbuch. Hrsg. Preussischen Akademie der Wissenschaften. Bd.

I. 1914–1932. S. 831; Meyers’Konversation – Lexikon. Ein Nachschlagewerk des allgemeinen Wissens. Bd I. Leipzig und Wien 1895. S. 911.

8 Meyers Konversation – Lexikon. Bd. 16. Leizpig Wien 1897. S. 782.

9 Vt. lähemalt TOOMAS ANEPAIO. Kahe ilma piiril. Võimalikke murdekohti Eesti õigusajaloos ja selle uurimises. – Ajalooline Ajakiri. 1998. 3 (102). Ajalookirjanduse Sihtasutus Kleio. Tartu 1998. Lk. 5–16.

10 Polnoje sobranie zakonov Rossijskoj Imperii. (edaspidi PSZ). Sobranie vtoroe. Tom XXXIII. Otdelenie pervoe. 1858. Nr. 32834.

Donatsiooni esitanute ja nendega seotud isikute kaudu avaneb uus tahk alma materi ajaloos, ülikooli järjepidevust rõhutav seos baltisaksa aadli, vilistlaste, haridus- ja kirikutegelastega. Joonistuvad akadeemilised (ka perekondlikud) liinid, mille üksikud harud ulatuvad üle aastate tagasi ülikooli või teadusajaloo lehekülgedele. Kõik sihtannetuse teinud isikud olid ühel või teisel viisil seotud riigiteenistusega.

Tartu ülikooli finantseerimise seisukohalt on muidugi oluline annetatav kapi- tal ja selle kujunemine stipendiumifondiks, selle halduslik korraldus.

Laskumata pangaoperatsiooni ja väärtpaberite emitentidega seonduvatesse detailidesse, kirjeldatakse võimaluste piires erastipendiumi väärtpaberivaru ja stipendiumi rahalise katte kogunemist, mis kõik kokku moodustasid stipendiumi finantsvara.

Omaette eesmärgiks ei ole seatud võimalikult kõikide stipendiaatide välja- selgitamine. Olemasolevate andmete alusel oli siiski võimalik üles leida enamik eraalgatuslike stipendiumide saajaid.¹¹ Stipendiaatide selgumine võimaldas reastada donaatorite teaduskondlikke eelistusi, hinnata stipendiaatide suhtarvu üliõpilaskonnas ja piirkondlikku päritolu.

Stipendiaatide kaudu võib konstrueeruda aastate lõikes erastipendiumide dünaamika, mis annab hinnangu Tartu ülikooli juures toiminud nimeliste stipen- diumide rahalistele võimalustele ja stipendiumi administratsiooni haldus- suutlikkusele.

Antud uurimistöös leiavad käsitlemist ühtekokku 32 nimelist stipendiumi, kuus vilistlaskogude asutatud stipendiumi, rida üleriiklikke stipendiume jne.

Töö ei pretendeeri Tartu üliõpilaskonna majandusliku olukorra ja toimetuleku ammendavale kirjeldamisele. Selleks tuleks veel lähema vaatluse alla võtta üli- õpilaskonna toimetulekut toetavate institutsioonide nagu üliõpilasselts Raken- duse Leidmiseks Puudustkannatavatele Üliõpilastele, juudi või vene üliõpilaste vastastikuse abistamise kassa, üliõpilasühenduste ja korporatsioonide vastavad struktuurid, mitmesugused korjandused jm heategevus, mis paraku ei mahu antud teema raamesse.

Annetustegevus Tartu ülikooli heaks hõlmab ülikooli- ja teadusajaloo, ühis- konna sotsiaal- ja majandusajaloo erinevaid aspekte. Eraalgatuslike stipendiu- mide traditsioon oli kindla raamistusega tava, mis kehtis keiserlikus Tartu ülikoolis aastatel 1802–1918.

Käesoleva uurimuse raames on püütud luua stipendiumide süsteem: alus- tades aadlike maaomandiga kindlustatud stipendiumidest kui 19. sajandi algul

11 Riiklike ja eraalgatuslike stipendiumide stipendiaatide lühiandmed esitatakse vaja- dusel viidetes. Andmed pärinevad: Album Academicum der Kaiserlichen Universität Dorpat. Bearbeitet von A. Hasselblatt und Dr. G. Otto. Dorpat 1889; Tartu ülikooli üli- õpilaskonna teatmik – Album Academicum Universitatis Tartuensis 1889–1918. Toime- tanud R. Kleis. Tartu 1986; üliõpilaskorporatsioonide albumid jt. teatmeteosed; kasu- tatud on üliõpilaste isikutoimikuid Eesti Ajalooarhiivis. Üliõpilase nime järel esinev tingmärk* tähistab sünniaastat, lühendiga on esitatud üliõpilase-stipendiaadi eriala (eestikeelne lühend va. farmaatsia (pharm): teol=teoloogia, st. usuteaduskond, med=

arstiteaduskond, jne.) järgides Album Academicum’is kasutusel olnud tava.

majanduslikult peaaegu ainuvõimalikust toetajate ringist. Uurimuse eesmärgiks seati aadlike poolt annetatud kapitali ning võimalike stipendiaatide väljaselgita- mine.

Teise suure grupi moodustavad Tartu ülikooli vilistlaste, enamasti ametialase positsiooniga isikute, annakud. Vilistlasstipendium toetas riigile vajalikku erialakoolitust. Vilistlasstipendiumi sihtgrupiks olid enamasti arstiteaduse, teiste hulgas farmaatsia kuulajad ning usuteaduse üliõpilased. Vähemalt kolm vilist- lasstipendiumi toetasid üliõpilase jätkuõpinguid kuni doktoritöö kaitsmiseni.

Vilistlaskonna stipendiumide kõrval moodustasid suhteliselt tagasihoid- likuma grupi perekonnastipendiumid, sajandeid käibel olnud tavapärane viis toetada noorte pereliikmete hariduspüüdlusi. Perekonnastipendiumid algatati enamasti abikaasade ühise tahteavaldusena. Perekonnastipendiumi algatajad kuulusid kas ülikooli vilistlaste hulka või olid muul viisil seotud ülikooliga.

Omaette grupi moodustavad haridus-ja kirikutegelaste stipendiumid, mis algatati annakuna või akadeemilise sõpruskonna initsiatiivil nende ametijuubeli tähistamiseks. Paljud neist olid korjandusstipendiumid ja hääbusid administrat- siooni puudumise tõttu. Sama võib kinnitada mitme vilistlasühenduse algatatud stipendiumi kohta.

Võrreldes vilistlasstipendiumidega jäi linnakodanike- kaupmeeste toetus stipendiumide koguarvu mõttes tagasihoidlikuks. Seevastu rahaline panus ületas tunduvalt aadlike või vilistlaste annetatud stipendiumi algkapitali.

Annetatud õppekapitalide administratsiooni ja ülikooli vahel kujunes tole- rantne ja kõiki osapooli arvestav suhtumine. Kõik teenisid ühist eesmärki – toetada majanduslikult vähemkindlustatud õppe- ja teadustöös võimekaid üli- õpilasi.

Peaaegu kõik Tartu ülikooli juures registreeritud eraalgatuslikud stipen- diumid olid annetajate ja stipendiumi algatajate soovil nimelised stipendiumid.

Käesolevas töös käsitletakse stipendiumeid allikais esinenud nimetustega (annak, legaat, perekonnastipendium, stipendium), mis tulenes annetaja (era- algatusliku stipendiumi algataja, administratsiooni) või tema pärijate soovist ning oli vormistatud juriidilise dokumendina.

Nimeliste stipendiumikapitalide kogum moodustas Tartu ülikooli finantsides omaette rahastu, kõiki erakapitalil baseerunud stipendiume hõlmanud era- algatusliku stipendiumifondi. Kuigi otseselt eraldi institutsioonina eelnimetatud fondi ei eksisteerinud, kajastus ülikooli stipendiumidega seonduv arveldus ühtse tervikuna finantsdokumentatsioonis.

Töös analüüsitakse aastaid funktsioneerinud erastipendiumide ühis- ja eri- omaseid jooni ning tutvustatakse ka üksikuid stipendiaate rõhuasetusega Tartu ülikooli ja üldsuse ning Eesti rahvusliku liikumise ning hiljem riiklusega seotud isikutele.

Käesoleva uurimuse raames leiab käsitlemist teadustegevuse eraviisiline rahastamine Robert Heimbürgeri teadusfondi näitel. Lühidalt tutvustatakse tea- dusfondi teaduspreemiate laureaate. Nimetatud teema vajaks aga eraldiseisvat uurimust teadusvaldkondlikul põhimõttel.

Senise uurimitöö tulemusel muutus oluliselt üldsõnaline lausung Tartu üli- õpilaste majanduslikust tagamaast. Stipendiumisupliikide ja õppemaksu- vabastust taotlenute avalduste alusel võib väita, et kitsikuses ei olnud ainuüksi literaadi, vaimuliku, linnakodaniku või talupojaseisusest üliõpilane vaid tihti ka aadlikest õppijad. Teisalt pidi aadlike perekonnastipendium innustama aadli- noore valikut akadeemilise tee kasuks ja spetsialiseerumist moodsatele erialadele ajale jalgu jääva sõjaväelase karjääri asemel. Teistele seisustele võimaldas akadeemiline haridus eneseteostus- ja karjäärivõimalusi, avas võimaluse seisusemuutuseks.

Tartu ülikooli üliõpilaskontingendi muutudeski jäi aadel ja vilistlaskond ülikooli kindlaks toetajaks kuni keiserliku ülikooli lõpuni 1918. aasta kevadel.

Õigusliku abiga toetas eraalgatuslike stipendiumide funktsioneerimist Tartu ülikooli professuur. Ülikool, viidates Rooma õigusest tulenenud eraõigusele, kaitses erastipendiumi õiguslikku alust ning ühtlasi ülikooli autonoomiat.

2. Metoodikast

Uurimistöö algstaadiumis oli põhiülesandeks empiirilise materjali väljaselgita- mine Tartu ülikooli ulatusliku arhiivmaterjali hulgast ning võimalik olustiku rekonstrueerimine ülikooli kontekstis.

Üldiste seaduspärasuste ja õigusaktide väljaselgitamise tingis tõendusmater- jalina kasutatud allikmaterjal. Allikates peituv informatsioon tuli seostada pärimisõigusega, kapitalimoodustuse põhimõtete, ülikooli- ja teadusajalooga ning ja muidugi praktiliste tegevusvaldkondadega nagu sõjameditsiin jt.

Üsna laialt levinud arvamuse kohaselt, erinevalt teistest elutuid loodus- objekte uurivatest teadustest, tegeleb ajalugu pigem teatud minevikusündmuste kirjeldamise kui üldiste seaduspärasuste otsimisega, mis võiksid nende sündmuste kujunemist juhtida.¹²

Suhteliselt keerukas osutuski ühe või teise stipendiumikapitali asutaja viimse tahte tõeliste motiivide või annetaja ainulaadse isikupära arvestamine. Stipen- diumikapitalide asutamisaktid edastavad informatsiooni üldistes juriidilistes mõistetes ja hiljem juba finantstehingutena. Needki jäävad tihti allikmaterjalide nappuse korral ebaadekvaatseiks.

Stipendiumikapitali kui institutsiooni arenguloo taustal on vajalik kausa- alanalüüs, põhjuse ja toime vastastikuste seoste leidmine. Näiteks testaatori soov kindlustada tulevikus suguvõsa liikmete kõrgkooliõpingud. Sel viisil tähtsustub suguvõsa panus haridusellu ja suguvõsa osa haritlaskonnas.

Empaatilise mõistmise tasandil asetab uurija end uuritavate isikute olukorda, et võimalikult täiuslikult taastada neid tingimusi, milles nad tegutsesid, otsida neid motiive, mis nende tegevust mõjutasid. Kahtlemata võib seda meetodit rakendada, aga iseenesest ei paku see veel seletust – pigem on see oma

12 C^ARL G. H^EMPEL: Üldiste seaduspärasuste funktsioon ajaloos. – Akadeemia 11

(1994). Lk. 2309–2311.

olemuselt heuristiline võte, mille ülesanne on pakkuda psühholoogilisi hüpo- teese, nagu soov olla jumalale meelepärane, tasumata jäänud ääretu tänutunde väljendamine, mure ja hool ligimeste pärast.

Antud uurimistöös üritatakse mitte piirduda ainuüksi erakapitalil baseerunud stipendiumide asutamisloo ning funktisoneerimise, minevikus toimunu puhta kirjeldamisega.Tuginedes moderniseerumisprotsessi üldistele seaduspärasustele, tehakse peatükkide lõpul järeldusi toimunu olulisuse ja annetuse sisu rikkamaks muutumise, determineerituse, kohta.

Annetajate elu- ja karjäärilooliste seoste väljaselgitamisel kasutatakse prosopograafilist meetodit. Annetajate eluloolised andmed on küllalt tava- pärased tolleaegsetele karjääriinimestele. Annetajate, ülikooli, tema vilistlaste ning üliõpilaste vahelisi seoseid otsides, kerkis esile uus isikute ring, keda võib seni Tartu ülikooli ajaloos enam tuntud isikute kõrval seostada ülikooliga.

Annetaja jääv sidusus ülikooliga sai alguse legaadi esitamisega ning tema nime jäädvustamisega stipendiumi nimetuses. Annetaja soovide kohaselt võiks seda isegi mõista teise elu(loo)na. Stipendiaadil terendas tänu donatsioonile edukas ülikooli lõpetamine ja võimalik tulevane karjäär, isegi seisusemuutus.

3. Historiograafia

Arvestatavad käsitlused ülikooli arenguloost ilmusid 19. sajandi teisel poolel seoses klassikalise ülikooli väljakujunemisega.

Kahe maailmasõja vahelisel perioodil innustusid ülikoolid sajanditepikkust elulugu jäädvustama juubelialbumites, kus kõrvuti populaarteadusliku lühi- ajalooga ilutsesid asutamisürikute, peahoonete, pitsatite, skeptrite jm. akadeemi- list atribuutikat tutvustavad illustratsioonid.¹³ Teise maailmasõja järgsetel aastatel pöörati põhitähelepanu ülikooliteaduse erinevatele etappidele, koolkondadele ning teaduskorüfeedele.

1950–1960. aastate ülikoolireformiga seonduvalt ilmus Lääne-Saksamaal rida käsitlusi saksa ülikoolimõtte evolutsioonist kuni 18. sajandi lõpukümnen- dite reformideni. Peateemaks kujunes Saksa. reformiülikoolide [Reform- universität] Halle, Göttingen, Jena ideestik ja eeldused teaduskonnaülikooli tekkeks. Nimetatud ülikoolide osa saksakeelse traditsioonilise ülikooliruumi väljakujunemisel ei saa kuidagi alahinnata. Halle ja Jena avangardse profes- suurita olnuks peaaegu võimatu keiserliku ülikooli käivitamine Tartus.

Ilmunud käsitlustes rõhutati pea igal sammul Humboldti ülikooliidee suunavat mõju ülikoolikultuurile. Detailideni Berliini ülikooli mõju analüüsiv käsitlus kuulus Saksamaa teadusloolasele Ernst Anrichile. Hinnatav on võrdlus ülikoolides 18. sajandi lõpukümnendil teostunud reformidest.¹⁴

13 Ilmekas näide on rikkalikult illustreeritud lausa kolossaalne koguteos: Das aka- demische Deutschland. Bd. I–III. Berlin: C.A. Weller Verlag 1930, 1931.

14 E^RNST A^NRICH: Die Idee der Deutschen Universität und die Reform der deutschen

Universitäten. Darmstadt 1960.

Kuidas üliõpilased suhtusid siis ja mõistavad tänapäeval Humboldti haridusideaali, millist kasu saavad üliõpilased ülikooliõpingutest, sellele küsi- musele on hakatud enam tähelepanu pöörama 21. sajandil.¹⁵ Hetkel kõneldakse isegi Humbodti haridusideaalist kui müüdist.

Saksa teadusajaloolane Peter Moraw klassifitseeris ülikooli arenguetapid kuni 19. sajandiks väljakujunenud klassikalise ülikoolini ning kinnitas, et 19.

sajandi ülikool on legitimiseeritud hoopis teistel alustel kui olid seda vanad kõrgemad koolid.¹⁶

Jaroslav Jan Pelikani üldfilosoofilist laadi teoreetilise käsitluse “The Idea of the University” põhimotiiviks on ülikooli ideeline mitmekesisus.¹⁷

Amsterdami Vabaülikooli professor Willem Frijhoff ¹⁸ lähtudes Thomas Kuhni teadusfilosoofiast vaatles ülikooliteaduse arengut paradigmana. Üli- õpilaskonnale leidub vaid kaudseid vihjeid.

Küllalt spetsiifilise teemana seondub Humboldti ülikooliideega küsimus riigi ja ülikooli suhetest, riigi osalus ülikooli toetavas seadusandluses ja finant- seerimisel. Antud temaatika raames püütakse selgitada ülikooli kriisiperioodide olemust ja sellest väljumise teid, võimalusi. ¹⁹

Kõik eelnimetatud ülikoolile pühendatud üldteoreetilised tööd on vaid vähene osa lugematutest ülikooli modeniseerumisele pühendatud üldkäsit- lustest.

Rikkalik koguteoste sari Euroopa ja maailma ülikoolimõtte varamust käsitleb üsna tagasihoidlikult donatsioonipoliitikat, stipendiaatistaatust üli-

15 S^ABINE W^IENKER-P^IEPHO: Humboldti müüt? Vanad haridusideaalid uues Euroopas.–

Akadeemia (7) 2004. Lk. 1581–1601.

16 PETER MORAW: Aspekte und Dimensionene älterer deutscher Universitätsgeschichte,

Academia Gissensis. – Beiträge zur älteren Giessener Universitätsgeschichte. Veröffent- lichungen der Historischen Kommission für Hessen. Band 45. Marburg 1982.

17 JAROSLAV PELIKAN: The Idea of University. Yale University Press. New Haven and

London 1992. Jaroslav Jan Pelikan (snd. 1923) slovaki päritolu USA kirikuloolane, Yale’i ülikooli professor, 35-kordne eri institutsioonide audoktor, Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia president.

18 WILLEM FRIJHOFF: Universität und Ausbildung. Historische Bemerkungen zu einem

europäischen Vergleich. Nationale Grenzen und internationaler Austausch. Studien zum Kultur – und Wissenschaftstransfer in Europa. Hrsg. von Lothar Jordan und Bernd Kortländer. Sonderdruck aus Communicatio. Band 10. Max Niemeyer Verlag. Tübingen 1995. S. 261–275. WILLEM FRIJHOFF,DOMINIQUE JULIA: L’Éducation des riches deux pensionnats: Belley et Grenoble. – Extrait des Chaniers D’Historie (21) 1976. Lyon 1976. P. 105–131.

19 M^ARC S^CHALENBERG: Humboldt auf Reisen. Die Rezeption des „deutschen

Universitätsmodells“ in den französischen und britischen Reformdiskursen (1810–

1870). – Veröffentlichungen der Gesellscahft für Universitäts- und Wissenschafts- geschichte. In Verbindung mit R. vom Bruch, N. Hammerstein, W. Höflechner, R.A.

Müller, W. Proß. Hrsg. von R. Chr. Schwinges. Band 4. Basel: Schwabe & Co AG Verlag 2002.

koolis, üliõpilaskonnas ja ülikoolilinnas. Enam pööratakse tähelepanu üldistele toimetuleku probleemidele või üliõpilasühendustele.²⁰

Ülikooli temaatika kuulub ka sotsiaalajaloo valdkonda. Saksamaal pole ülikoolide sotsiaalajalugu sugugi uurimata teema.

Mitmetes linnaajalooga seonduvates kogumikes on käsitletud ülikoolilinna arhitektuuriliselt, enam erilise linnatüübina. Ladina kvartal kujundas kogu linna ilme ning teenindussfääri. Selles kontekstis on uuritud üliõpilaste kulutusi erinevatele teenustele.

Baseli ülikooli professori, Tartu ülikooli audoktori Jürgen von Ungern- Sternbergi artikkel polise ja ülikooli suhetest pakub mõtlemisainet linna ja ülikoolivastastikku toimivate ja teineteist toetavate suhete seisukohalt.²¹

Akadeemiliste ringkondade doneerimist – annetusi ja stipendiume kajastavad uurimused pärinevad 1980. aastate algusest. Michael Borgolte ja Rainer Christoph Schwinges käsitlevad 14. ja 15. sajandi üliõpilaskultuuri ja erilise nähtusena äärmiselt vaeseid üliõpilasi – paupereid.²²

Annaku erilise vormi, haridusannaku, mõistet ja sisu analüüsinud Ralf Lusiardi rõhutab haridusannaku seotust lunastusega.²³ Frank Hatje²⁴ uurimus

20 The History of European Universities. Vol I–V. Birmingham 1977–1982; Geschichte der Universität in Europa. Herausgegeben von WALTER RÜEGG. Bd. II. Von der Reformation zur Französischen Revolution (1500–1800). München 1996; Bd. III. Vom 19. Jahrhundert zum Zweiten Weltkrieg (1800–1945). München 2004.Universities and their Leadership. Ed by W.G.BOWEN,H.T.SHAPIRO. Princeton New Yersy: Princeton University Press 1998; University and nation: the university and the making of the nation in Northern Europe in the 19^th and 20^th centuries: proceedings of the Conference on the History of Universities organized at the University of Helsinki, 20–24 April 1994, under the auspices of the International Commision of University History. Ed by

MÄRTHA NORRBACK. Helsinki 1996.

21 J^{ÜRGEN VON} U^NGERN-S^TERNBERG: Basel. Die Polis als Universität. – Stätten des

Geistes. Grosse Universitäten Europas von der Antike bis zur Gegenwart. Köln Weimar Wien: Böhlau Verlag 1999. S. 187–204.

22 RAINER CHRISTOPH SCHWINGES: Deutsche Universitätsbesucher im 14. und 15.

Jahrhundert. Studien zur Sozialgeschichte des alten Reiches. – Veröffentlichungen des Instituts für Europäische Geschichte Mainz. Bd. 123: Abteilung Universitätsgeschichte.

Stuttgart 1986. RAINER CHRISTOPH SCHWINGES: Pauperes an deutschen Universitäten des 15. Jahrhunderts. HANS-DIETRICH KAHL in Verbundenheit. – Zeitschrift für Historische Forschung (8) 1981. S. 285–309; The student: concept and typology. – A history of the Universities in Europe. University in the middle ages. Volume I.

Cambridge University Press 1992. P. 209–210, 237.

23 RALF LUSIARDI: Stiftung und Städtische Gesellschaft. Religiöse und soziale Aspekte

des Stiftungsverhaltens im Spätmittelalterlichen Stralsund. – Stiftungsgeschichten. Band 2. Hrsg. von Michael Borgolte. Berlin: Akademie Verlag 2000.

24 FRANK HATJE: Stiftung, Stadt und Bürgertum. „Konjunkturen“ karitativer Stiftungen

vom 16. bis 19. Jahrhunderts. – Die Alte Stadt. Vierteljahreszeitschrift für Stadtgeschichte, Stadtsoziologie, Denkmalpflege und Stadtentwicklung. Begründet von Otto Borst. 33 Jahrgang, Heft 3, 2006. Stuttgart 2006. S. 219–248.

karitatiivsetest stipendiumidest hiliskeskaja linnaühiskonnas, nii samuti Lucia Felici²⁵ konkreetne uurimus Rotterdami Erasmuse stipendiumist on käesoleva uurimuse seisukohalt kõige olulisemad.

Hatje märgibki, et 19. sajandil lükkus tavapärane vaesteabi kõrvale. Selle asemele sugenesid üha enam sihtotstarbelised annetused haridusele ja kul- tuurile. Nii Felici kui Hatje on stipendiumide käsitlemisel, tõenäoliselt otseste allikate puudumisel, kõrvale jätnud stipendiumirahastu finantsvara. Mõlemate autorite käsitlusviisi võib siiski rakendada 19. sajandi üliõpilase stipen- diaadistaatuse uurimisel. Lisaks leidub Lucia Felici uurimuses viiteid Vana- Liivmaalt pärit Erasmuse stipendiaatidele.

Stipendiumiküsimus Saksa ülikoolis sõltus ülikooli privileegist ja alluvussuhetest.²⁶ Üliõpilasstipendium oli enne 1918. aastat Saksamaa üli- koolides tavaline nähtus. Sellele vaatamata on enam käsitletud üliõpilase ülal- pidamist konviktis, vabalauda ja nn. Landeskinder` toetamist, vähem nimelisi stipendiumeid 19. sajandil. ²⁷

Tartu ülikooli ajaloost on majanduslikus mõttes rohkem uuritud rootsi perioodi.²⁸ Liivimaalaste toimetulekut mainekates Saksa ülikoolilinnades üli- koolita ajal on äärmise põhjalikkusega käsitlenud Arvo Tering.²⁹

25 LUCIA FELICI: The Erasmusstiftung and Europe: the institution, organisation, and

activity of the foundation of Erasmus of Rotterdam from 1538 to 1600. – History of Universities. Volume XII 1993. Oxford 1993. P. 25–64.

26 MATTHIAS ASCHE: Von der reichen hansischen Bürgeruniversität zur armen

mecklenburgischen Landeshochschule. Das regionale und soziale Besucherprofil der Universitäten Rostock und Bützow in der Frühen Neuzeit (1500–1800). Contubernium.

Tübinger Beiträge zur Universitäts- und Wissenschaftsgeschichte. 52. Franz Steiner Verlag Stuttgart 2000. T^HOMAS A^DAM: Stiften in deutschen Bürgerstädten vor dem Ersten Weltkrieg. Das Beispiel Leipzig. – Schenken, Stiften, Spenden. In: Geschichte und Gesellschaft. 33. Jahrgang 2007, Heft 1. Zeitschrift für Historische Sozialwissen- schaft. Hrsg. von Jürgen Kocka und Gabriele Lingelbach. Göttingen 2007. S.46–72, jt.

27PETER MORAW: Kleine Geschichte der Universität Giessen von den Anfängen bis zur

Gegenwart. 2. Auflage. Giessen 1990.

28 Tartu ülikooli ajalugu I. 1632–1798. Koostanud HELMUT PIIRIMÄE. Tallinn 1982.

29 A^RVO T^ERING: Balten an deutschen Universitäten um 1798. – Festschrift für Vello

Helk zum 75. Geburtstag. Beiträge zur Verwaltungs-, Kirchen- und Bildungsgeschichte des Otseeraumes. Hrsg. von ENN KÜNG und HELINA TAMMAN. Tartu: Verlag Eesti Ajalooarhiiv 1998. S. 257–295. Baltimaadest pärit üliõpilaste rahalised väljaminekud Saksa ülikoolides 18. sajandi teisel poolel.– Muinasaja loojangust omariikluse läveni.

Pühendusteos Sulev Vahtre 75. sünnipäevaks. Koostanud ANDRES ANDRESEN. Tartu 2001. S. 291–340. Gelehrte Kreise. Dorpater Kontakte mit Deutschland im 18.

Jahrhundert. – Zur Geschichte der Deutschen in Dorpat. Hrsg. von H.PIIRIMÄE und C.

S^OMMERHAGE. Tartu 1998. S. 62–84. Göttingeni ülikooli ning selle osa Eesti- ja

Liivimaa haritlaskonna kujunemises XVIII sajandil ja XIX sajandi algul. – Keel ja Kirjandus, 9 (1987). Lk. 558–567 jj.; Tallinna ja Riia linnastipendiumid 16.–18. sajandil – Kleio. Ajaloo ajakiri 3 (13) 1995. Tartu 1995. Lk. 36–42. Ülikoolidesse sõitvate eesti- ja liivimaalaste reisiolud 17.–18. sajandil. – Eesti Ajalooarhiivi Toimetised. 6 (13) Tartu 2000. Lk. 67–117.

Tartu ülikooli ajalugu on olnud poliitiline või äärmiselt professori- ning teadusekeskne. Võrreldamatult palju on kirjutatud üksikute teadusharude ajaloost, ida- ja läänesuunalisest teadusvahetusest, teadusasutustest, koolkonda- dest, teadlastest.³⁰ Üksikelulugude najal on paremini läbi uuritud arstid ja apteekrid.³¹

Ülikooli juubeliteks koostatud ülevaated on tugeva statistilise kallakuga.

Kõiki allikaid haldamata antakse neis üldine hinnang ülikooli majanduslikule olukorrale. Üsna lahkuminev on üliõpilasstatistika. Päris mööda ei ole mindud üliõpilase stipendiumiküsimusest.³²

Tartu ülikooli ajaloo historiograafia ilme kujundanud 1975. aastast ilmuva sarikogumiku Tartu ülikooli ajaloo küsimusi valdav osa artikleist on nii ehk teisiti pühenduslood. Vähe on ülikooli kui institutsiooni ajalugu puudutavaid üldteoreetilisi käsitlusi.

Meeldiva erandi pakub Tartu ülikooli taasavamise 200. juubeliaastapäevale pühendatud 2002. aastal ilmunud Ajalooline Ajakiri. Juubelinumbris ilmunud Marju Lutsu probleemartikkel seab uude valgusesse ülikooli taasavamise ning kergitab katet akadeemilise nõukogu ja kuratooriumi statuuditülilt.³³

Uudse lähenemise Tartu ülikooli ajaloo uurimisel pakkus Lea Leppiku doktoritöö ülikooli mitteakadeemilise personali, teenistujate, sotsiaalsest mobiilsusest, sajandivahetuse uuest käitumis-ja kultuurimudelist Tartu ülikooli näitel.³⁴

Tartu ülikooli vilistlaskonna kohta puudub üldistav käsitlus. Tartu ülikooli filosoofiaprofessor Ludwig Strümpell koostatud ja 1866. aastal trükis ilmunud

30 HAIN TANKLER: Die Universität Tartu/Dorpat und Bayern. – Bayern und Osteuropa.

Aus d. Geschichte der Beziehungen Bayerns, Frankens und Schwaberns mit Russland, der Ukraine und Weissrussland. Hrsg. von HERMANN BEYER-THOMA.Wiesbaden 2000.

S. 269–288; Dorpat, a german-speaking international university in the Russian Empire.

– University and nation. The university and the making of the nation in Northern Eu- rope in the 19^th and 20^th centuries. Helsinki: SHS 1996. P. 92, 96–97.ERKI TAMMIK-

SAAR: F.G. von Bunge Tartust lahkumise tagamaadest (1843). – Tundmatu Georg Friedrich von Bunge. Õpetatud Eesti Seltsi Toimetised. XXXV. Tartu 2006. Lk. 112–

120, jpt.

31 KÄBIN,ILO:Die medizinische Forschung und Lehre an der Universität Dorpat/Tartu 1802-1940. Verlag Nordeutsches Kulturwerk. Lüneburg 1986; MAIE TOOMSALU: Tartu Ülikooli Vana Anatoomikumi professorid. Tartu Ülikooli Kirjastus 2002; T^IINA S^AMM,

VIRGE SEEMEN, HAIN TANKLER, AIN RAAL: Farmaatsiaüliõpilased Tartu ülikoolis

1802–1889. – Tartu ülikooli ajaloo küsimusi. XXXIII. Tartu 2004. Lk. 103–114, jpt.

32 J. V. PETUHOV: Imperatorskij Jurèvskij, byvšij Derptskij, universitet za sto let ego suščestvovanija. Tom 2: V poslednij period svoego suščestvovanija (1865–1902). St.

Peterburg 1906.

33 MARJU LUTS: Vaimude veerandtund rüütelkondade kuratooriumiga. – Ajalooline

Ajakiri 1/2 (116/117) 2002. Ajalookirjanduse Sihtasutus Kleio. Tartu 2002. Lk. 11–32.

34 L^EA L^EPPIK: Tartu ülikooli teenistujate sotsiaalne mobiilsus 1802–1918. Disser-

tationes Historiae Universitatis Tartuensis. 11. Tartu 2006.

ülevaade on senini ainus vilistlaste kohta käivat statistikat märkiv käsitlus.³⁵ Strümpelli töö kujunes keskvõimudele argumenteeritud vastuseks Tartu ülikooli tähtsusest Vene impeeriumis.

Samal aastal koostas Tartu ülikooli statistika, etnograafia ja geograafia professor Adolph Wagner (1835–1917) ülevaate siinsete koolide finantsidest.

Artikkel pole tähtis allikas üksnes Baltikumi haridusajaloo aspektist, vaid üld- teoreetiline käsitlus hariduse finantseerimispoliitika alustest.³⁶ Wagner märkis, et Tartu ülikool oli riigieelarveline õppeasutus. Riia Polütehnikumi (Polü- tehniline Instituut) rahastas erakapital. Samas jätkus riialaste toetusi Tartu üliõpilastele.³⁷

Vene riigi- ja eraülikoolide ning muude kõrgemate õppeasutuste rajamist ja muudatusi üliõpilaskonnas, üliõpilasliikumise jooni 19. sajandi teisel poolel kuni 1917. aastani on käsitlenud Anatoli Ivanov. ³⁸

Tundub, et tõsisemalt kui Venemaa ajaloolased, tegelevad Moskva ja Peter- buri ülikooli ajalooga, Saksamaa ajaloolased. Näiteks Göttingeni ülikooli professori Trude Maureri ääretult faktiderohke,Venemaa arhiivide allikmater- jalidel tuginev, monograafia Venemaa professuuri toimetuleku võimalustest 19.

sajandil on üks vähestest sotsiaalajaloo aspektist kirjutatud Vene ülikooli ajaloo alane uurimus.³⁹ Göttingeni ajaloolase uurimistulemused on innustanud Moskva ülikooli (majandus)ajaloolasi (teiste hulgas Galina Uljanova) käsile võtma üliõpilaste erastipendiumide teema.⁴⁰

Tartu ülikooli ajalookirjutuses peaks senisest enam väärilist hindamist leidma keiserliku ülikooli üliõpilase toimetulek ja ülikooli ning linna suhted.

35 Rückblick auf die Wirksamkeit der Universität Dorpat. Zur Erinnerung an die Jahre von 1802–1865. Nach dem vom Curator des Dörpatschen Lehrbezirks eingezogenen Berichten und Mittheilungen. Druck von C. Mattiesen. Dorpat 1866.

36 Beiträge zur Finanzstatistik des Schulwesens in den Städten der Ostseegouverne- ments Livland, Esthland und Kurland. Nach amtlichen Quellen zusammengestllt von Prof. Dr.A.WAGNER in Dorpat. Dorpat 1866.

37 W^AGNER. Lk. 12, 15–19. Kõrgkoolile eraldas Riia linn tasuta ehitusplatsi ja kinkis

100000 rubla hõbedas kooli asutamisraha. Liivimaal haridusele annetatud kõigist stipendiumidest 38–40 % tuli Riiast.

38 ANATOLI IVANOV: Studenčeskaja korporacia Rossii v konce XIX-načale XX veka.

Opyt kul’turnoj i političskoj samoupravlenii. Moskva 2004; Studenčestvo Rossii konca XIX-načale XX veka. Social’no – istoričeskaja sud’ba. Moskva: ROSSPEN 1999;

Vysšaja škola v Rossii v konce XIX-načale XX veka. Moskva: Akademia Nauk SSSR 1991.

39 T^RUDE M^AURER: Hoschschullehrer im Zarenreich. Ein Beitrag zur russischen Sozial

– und Bildungsgeschichte. Beiträge zur Geschichte Osteuropas. Bd. 27. Habilitations- schrift. Köln Weimar Wien: Böhlau Verlag 1997.

40 GALINA ULJANOVA: Blagotvoritel’nye pozertvovanija Moskovskomu Universitetu

(XIX-načalo XX veka). Ėkonomičeskaja istorija. Ėzegodnik. Moskovskij gosudarst- vennyj universitet. Moskva 2004.

4. Allikad

Tartu ülikoolile annetatud eraalgatuslike stipendiumide funkstioneerimist kajastav allikmaterjal Eesti Ajalooarhiivis Tartus⁴¹ on rikkalik ja omanäoline, hõlmates nii pangandus- ja rahandusalaseid dokumente kui ka tsiviilõigusakte, kirjavahetust õpperingkonnaga, rahvahariduse ministeeriumiga, erinevate isi- kutega.

Ülikooli arhiivifondis leidub stipendiumikapitalide eelnõusid, annatajate testamente ja koditsille; stipendiumi põhikirja projekte ning kinnitatud põhikirju ja hilisemaid versioone põhikirjas tehtud muudatustega.

Käesoleva töö põhiallikaks oli annetaja(te) tahteavaldus, testament ja selle lisa- legaat. Kõik antud töö raames läbi loetud testamendid, koditsillid või legaadi tekstid on kirjutatud käsitsi, enamasti saksakeelsed. Testamenditekst kui ajalooallikas oli koostatud kehtinud kindlate reeglite järgi ja kinnitatud notariaalselt. See tagas usaldusväärsuse. Uurijale valmistasid aga raskusi kordu- valt muudetud testamendid ja neis antud uus korraldus annakuks. Sellised testa- mendid on ülikooli arhiivis säilinud parandustega, sest vana ja uue testamendi originaal saadeti, kas rahvahariduse ministeeriumile või siseministeeriumi käsutusse. Originaaldokumendid olid aluseks stipendiumi põhikirja kinnita- misel. Enamasti ongi säilinud tahteavalduste kinnitatud koopiad.

Testament oli aluseks annetajaga seotud isikute väljaselgitamisel ja stipen- diumi halduskogu, haldajate määramisel. Neis selgus doneeritavate üliõpilaste ring, stipendiaadi kohustused, stipendiumi kestvus ja muidugi annetatav finants- vara.

Rikkalik kirjavahetus kapitalide administraatorite ja pärijatega on arhiivi korraldajate poolt kõidetud nimelise stipendiumi toimikusse.

Omaette allikarühma moodustavad ülikooli valitsuse teated teaduskondadele stipendiumide väljakuulutamisest ja teaduskondade ettepanekud stipendiaadi- kandidaatide osas. Lausa kümnete lehekülgede kaupa on üliõpilaste avaldusi ja palvekirju stipendiumile kandideerimiseks ning kohati paistab, et neid laekus õppeaastati alati ühtedelt ja samadelt üliõpilastelt. Äärmiselt huvipakkuva pildi üliõpilase sotsiaalsest palgest, tema vanematekodust, so. majanduslikust taga- maast loovad uurijale õppemaksusoodustuse või stipendiumi taotlemisel üli- kooli administratsioonile esitatud vaesustunnistused.

Üliõpilasstipendiumide rahastamiseks Tartu ülikoolis annetatud kapitalid kanti spetsiaalsesse nöörraamatusse (1844–1874). Nöörraamatuis kajastub kapitali panka paigutamise viis, laekunud intress ja sellelt konkreetselt välja makstud stipendiumid.

41 Eesti Ajalooarhiiv (edaspidi EAA) fond 402 Tartu ülikool 1802–1918; fond 384 Tartu/Riia Õpperingkond 1802–1918; fond 995 Tartu magistraat, 2623 Tartu Linna- valitsus jt. Tartu Ülikooli Raamatukogu Käsikirjade ja Harulduste Osakond (edaspidi TÜ KHO) fond 7, 55. 1802–1918 oli Tartu ülikooli juures registreeritud üldse 67 eraalgatuslikku stipendiumi.

Finantsajaloo uurijale loob nöörraamat ettekujutuse 19. sajandi erakapitali paigutamise korralduslikust poolest, arvlemisest: kontodest, tšekkidest, krediidi- paberitest; tollal käibel olnud erinevate emissioonide riigiväärtpaberitest. Samas on märgitud väärtpabereid hoiustanud pangad kahjuks küll ebajärjekindlalt ning sealjuures veel pankade ametlikke nimetusi kasutamata. Nii näiteks Peterburi laenupanga kui ka kommertspanga harukontoreid tavatseti nimetada keiser- likeks (kommerts-)pankadeks.⁴² Enamasti viimasesse paigutati hoiused, vekslid, obligatsioonid. Tartu ülikooli toetavate legaatide väärtpaberid deponeeriti kuni 1860. aastal Vene Riigipanga ja selle Riia osakonna avamiseni kommerts- pankades. 1868. aastal asutati Tartus Suur- ja Väikegildi ning linnamagistraadi initsiatiivil Tartu Pank.⁴³ Riia ja Tartu Panga kaudu toimuski stipendiumi finantsvara arveldus.Mõne stipendiumi puhul oli kaasatud veel Pihkva Pank. ⁴⁴

Allikapublikatsioonidena toetavad teema uurimist aadlike perekonnastipen- diumide põhikirjad;⁴⁵ vilistlasstipendiumide põhikirjad,⁴⁶ aruanded; toetus- kapitalide asutamise aastapäevaks välja antud pisitrükised ja juubelikogumikud.

Robert Heimbürgeri annetuskapitali 10. aastapäeva juubeliväljaanne selle kauaaegselt administraatorilt Carl Johann von Seidlitz annab põhjaliku ülevaate esimesel kümnel aastal preemia saanud töödest ja reisistipendiumidest.⁴⁷ Omaette allikate rühma moodustavad Heimbürgeri teaduspreemia konkursile laekunud teadustöödele esitatud arvamused ja retsensioonid samuti reisistipendiumi taotlused.

42 Venemaa tähtsamad pangad ja krediidiseltsid 1786–1918 olid: Vene Assignaat Pank (1786–1847), Laenupank (1786–1860), Kommertspank (1817–1860).

43 Lähemalt: E^UGEN S^TIEDA: Das ältere Bankwesen Livlands. Inaugural-Dissertation.

Verfasst und der hohen Rechts- und Staatswissenschaft Fakultät an der Würzburg.

Naumburg 1908. S. 159, 171; Das Livländische Bankwesen in Vergangenheit und Gegenwart. – Wirtschafts- und Verwaltungsstudien. Hrsg. von GEORG SCHANZ. Band XXXIII. Leipzig 1909; Die Rigaer Börsenbank 1864–1914. Ein Bild ihres Werdens und ihrer Wirksamkeit im Laufe eines halben Jahrhunderts. Riga 1914.

44 Rahakursi muutused 19. sajandi Venemaal on esitatud vajadusel konkreetse stipen- diumi juures. Ümberarvestused on tehtud : ANTON SELJAK: Das Geld- und Kreditsystem in Russland vom Kiever Reich bis 1897 – ein währungshistorischer Überblick, http://www.sternendaten.net.files, külastatud 31.05.2004, alusel. 1. juulil 1839 ilmus ukaas deposiitpiletite ümberarvestamisest hõbeda alusel. 1. jaanuaril 1849 annulleeriti assignaadid ja summade näitamisel ei kasutatud rahaühikuna enam mõistet hõbedas [serebrom].

45 Statut, Neves des von zur Mühlenschen Familienlegats. Dorpat 1911. Statuten der Carl Gustav Stauwe’schen Familien-Legats. Riga 1849. Statuten der Familien-Stiftung des Kaufmannes und Aeltesten John Hammer. Riga 1863, jpt.

46 Commilitonen-Stiftung am 21. April 1852, am 50-jährigen Erinnerungsfest der Eröffnung der Universität Dorpat am 25sten Jahrestage der Commilitonen-Stiftung in Riga jt.

47 Zum Jubelfeier des zehnjährigen Bestehens der Robert Heimbürger Stiftung an der Kaiserlichen Universität Dorpat. Zehnjährigen Bericht des Administrators der Stiftung Dr. CARL JOHANN VON SEIDLITZ. Dorpat 12/24. Dec. 1879

*

Uurimus tugineb otseselt allikatele. Teema on senini läbi uurimata kui mitte arvestada uurimuse autori doktoriõppe aastail ilmunud artikleid.⁴⁸

Uurimus jaguneb kahte ossa ja kümnesse sisupeatükki. Esimese osa esimene peatükk visandab ülevaate ülikooli kui institutsiooni tekkeloost, mis ühtviisi rajanes Rooma õiguse õpetamisel. Tähelepanu osutatakse stipendiaadistaatuse väljakujunemisele ning sellega seotud annaku ja stipendiumi suhtele.

Teine peatükk käsitleb, lähtudes ülikooli ajaloo põhietappidest, üliõpilase positsiooni keiserliku Tartu ülikooli rahastus. Käsitlemist leiab ülikooli põhi- kirjast tulenev rahamajanduse korraldus ja stipendium ülikooli raamatupida- mises, samuti eelarvest tulenev õppekoha maksumus. Analüüsitakse ülikooli mõisamajandusest loobumise tagamaid. Peatüki põhiosa puudutab aga riiklikest vahenditest finantseeritud stipendiume (Õpetajate instituut, arstiteaduskonna juures meditsiiniinstituut, usuteaduse seminar, Poola alade reformeeritud kiriku sinodi ja konsistooriumi stipendiumid; 1865.aastast teaduskondlikud stipen- diumid, toetused). Peatutakse õppemaksuvabastusega seonduval ning tutvus- tatakse aeg-ajalt Tartu üliõpilaskonnast ligi 15% vajalikuks osutunud dokumenti – vaesustunnistust.

Uurimuse teises osas ehk põhiosas käsitletakse eraalgatuslikke stipendiume Tartu ülikoolis 1802–1918. Erakapitalil tuginenud stipendiumide tutvustamist alustatakse aadli maavaldustega tagatud stipendiumifondidest. Aadlistipendiu- mide varal konstrueeritakse üldine stipendiumide esitamise ja haldamise skeem, mis on kehtiv ka vilistlasstipendiumide ja teiste nimeliste stipendiumide puhul.

Pea kõikide esitatud donatsioonide õigusaktid lähtusid kehtestatud õigus- normidest.

Uurimuse eelviimane peatükk tutvustab Venemaa riigitegelaste algatatud ülevenemaalise tähtsusega erastipendiume, piirkondlikke ja erialaõppeks ette nähtud piirkondlikke (semstvo) stipendiume. Tuuakse võrdlus stipendiumi- rahastust teistes Venemaa ülikoolides.

Töö kümnes lühikene peatükk üliõpilaselu krediidist, võlgu elamisest ja võlgu võtmisest, ei pretendeeri üliõpilase toimetuleku analüüsimisele. Antud teema nõuab hoopis ulatuslikku eraldiseisvat uurimust. Krediidiga elamine, võlgu võtmine oli (on) alati kuulunud üliõpilaselu juurde.

48 SIRJE TAMUL: Stipendiumid ja teaduskapitalid Tartu ülikoolis aastatel 1802–1918.

Donatsioonid Tartu ülikoolile aastatel 1802–1918. – Ajalooline Ajakiri. 2002 1/1 (116/117). Lk. 177–192. Summary: Donations to the Imperial University of Tartu. Lk.

323–324; 200 aastat õppetoetusi Tartu Ülikoolis. Album. Tartu Ülikooli Sihtasutus 1997 – 2002. Tartu – Tallinn 2002. Lk.65 – 69; The nominal Value of the Student of the Imperial University of Tartu. – Rossia i Baltija. Ostzejskie guberni i severo-zapadnyj kraj v politike reform Rossijskoj Imperii. 2- ja polovina XVIII v.–XX v. Rossijskaja Akademija Nauk Institut vseobščej istorii. Moskva: IVI RAN 2004. Str. 72–90;

Studienstiftungen an der Kaiserlichen Universität Dorpat (1802–1918). – Völker, Staaten und Kulturen im östlichen Mitteleuropa. Hrsg. von P. Wörster. – Sozialge- schichtliche und politische Entwicklungen im Ostmitteleuropäischen Raum. Band 3.

München: Oldenbourg Verlag. 2006. S.50–74.

Uurimustulemuste kokkuvõttes „Tulemusi: Eraalgatuslikud stipendiumid – annetus- ja erakapitalil tuginenud stipendiumifond Tartu ülikoolis 1802–1918”

antakse hinnang ülikooli taasavamise käigus rajatud pikaajalisele stipendiumiannaku traditsioonile. Eraalgatuslikud stipendiumid kujunesid ühendavaks sillaks ülikooli ja vilistlaskonna vahel. See omistas Tartu ülikooli kasvandikele uue tähenduse. Vilistlaskonda on senini ikka enam mõistetud üliõpilasühenduste- ja korporatsioonide tegevusega seonduvalt või siis teaduseliidi keskselt.

Käesolev uurimus peaks lisama mõndagi uut Eesti intelligentsi kujunemis- loole. Nii eestlaste kui lätlaste jaoks kujunes Tartu ülikool eelkõige rahvusliku identiteedi aluse – rahvuskeele uurimise ja õpetamise keskuseks, rahvustunde äratajaks.⁴⁹ Tartu ülikoolis oli võimalus õppida talupojaseisusest üliõpilastel, mis näiteks Preisi ülikoolides tundus mõeldamatuna.

Suur töö on tehtud eestlaste väljaselgitamisel mitmetel kõrgemat haridust nõudvatel elualadel.⁵⁰ Siia jääb lisada aadlike, ülikooli vilistlaste, haridus- ja kirikutegelaste stipendiumidest toetatud eesti üliõpilane.

*

Tänu mõistval suhtumisel 12 semestri pikkuseks veninud uurimistöössse ja teadusliku juhendamise eest kuulub juhendaja dotsent PhD Tõnu-Andrus Tannbergile. Kriitilise lugemise eest siirad tänusõnad professor Tiit Rosen- bergile ja PhD Erki Tammiksaarele.

Toetuse ja soovituste eest palju tänu professor Mati Laurile, vanemteadur Ülle Tarkianenile, kolleegidele; Eesti Ajalooarhiivile ja Tartu Ülikooli Raamatukogule, Tartu Ülikooli Kirjastusele.

49 Eesti keele lektoraat avati Tartu ülikoolis 1. oktoobril 1803, läti keele lektoraat 24. detsembril 1803.

50 T^OOMAS K^ARJAHÄRM,V^ÄINO S^IRK: Eesti haritlaskonna kujunemine ja ideed 1850–

1917. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 1997, jne.

ESIMENE OSA I. PEATÜKK Ajalooline ülevaade

Valitsejate, valitsejannade, piiskoppide, linnade ning ülikoolide eneste üks privileege oli skolaari-üliõpilase, magistri-doktori doneerimine. Õiguslikuks aluseks Rooma õigusest tuleneva valitsejaõiguse kõrval oli eraõigus.

1.1. Studium generale ja Rooma õigusest tulenev privileeg

Traditsiooniliselt ülikooli tähistava mõistega universitas tunnustati õppijate skolaarite ja õpetajate magistrite ühendust kui vennaskonda, rõhutades selle korporatiivsust.⁵¹ Selles õpetanud doktoreid, üldnimetusega magistreid, peeti kõrgeima teadusliku kompetentsuse võrdkujuks.

Euroopa vanima ülikooli au pärast on omavahel võistlemas ikkagi Bologna ning Pariisi ülikool.

Bologna ülikooli algusaastat on seostatud kuulsa õigusteadlase professor Pepo õppetegevusega aastatel 1070 või 1075 kuni 1100.⁵² Kokkuleppeliselt peetakse ülikooli asutamisaastaks 1088. aastat.

Kuid õigusteaduse õpetamine ulatub tagasi 8. ja 9. sajandisse. Karl Suure Aacheni õukonnas ümbritsesid valitsejat õukonna akadeemiasse kuulunud õpetlased, kes lisaks kirjandusharrastustele tegelesid igapäevase riigipraktilise ja usuküsimusega. Riigipraktika all mõisteti enam õigusalaseid arutelusid ja õigussüsteemi rakendamist. Karl Suure akadeemiast lähtuvalt avati sarnastel põhimõtetel tegutsevaid akadeemiaid veel Pavias, Salzburgis ja Nürnbergis.

Nimetatuist tuntumaks kujunenud Pavia koolist sai alguse hilisem Rooma ja Pariisi õiguskool.⁵³

Ülikooli tekkeloos võib oluliseks pidada Karl Suure pojapoega Karl Paljas- pead õpetanud õpetlasi Iren Clemensi (Aldrich), švaabist luuletaja Walahfried Strabo, ja teiste hulgas magister Thomase, kelle kompetentsi kuulus õukonna

51 A. B C^OBBAN: The Medieval Universities: The Development and Organization.

London 1975. P. 21.

52 J.PAQUET: Aspects de l'université medievale.– The Universities in the Late Middle

Ages. Leuven 1978. P. 7;PETER MORAW: Aspekte und Dimensionen älterer deutscher Universitätsgeschichte, Academia Gissensis. – Beiträge zur älteren Giessener Univer- sitätsgeschichte. Veröffentlichungen der Historischen Kommission für Hessen. Band 45. Marburg 1982. S. 9. Moraw märgib, et 19. sajandi ülikool on legitimiseeritud teisiti kui olid seda vanad kõrgemad koolid.

53 Deutschlands Geschichtsquellen im Mittelalter. Vorzeit und Karolingen. III Heft.

Weimar 1957. S. 303; II Heft. Weimar 1953. S. 200, 202, 203 viide 112.

raamatukogu (Pfalzbibliothek), tegevust.⁵⁴ Magister (õpetaja) Thomase nime- tamine 829. aastal osutub selle mõiste üsna varajaseks kui mitte esma- mainimiseks.

Kindlamini seostatakse Bologna kõrgema õigusteaduse kooli, glossatori, rajamist keskaja kõige mõjukama juristi Irneriusega (Garnerius) (1055–1130), kes Toscana vürstinna Matilda soovitusel oli õppinud iseseisvalt jurisprudentsi.

Viibinud mõne aasta Roomas pöördus Irnerius tagasi Bolognasse, kus asutas 1084. aastal kooli jäädes ise selle dialektika ja retoorika õpetajaks. Irnerius oli õiguse õpetaja. Sellise kõrge tiitliga tähistas Bologna linn ainuõigust õigus- õppele.⁵⁵ Kooli valiti õppima esialgu vaid viis õpilast.⁵⁶ Irnerius tegeles koolitöö kõrval Rooma õiguse süsteemi Summa Codicis loomisega. Tema õpilasedki osalesid õiguse aluste koostamisel. Järelikult oli õppetöö seostatud uurimis- tegevusega ja ainese süstematiseeritud esitamisega. Muidugi on Irneriuse kooli puhul vara üldistada nagu oleks Irnerius rakendanud ülikoolile iseloomulikku – õppetöö ja teadusliku tegevuse ühtsuse printsiipi. Kuid Irneriuse õiguskoolist oli lühike samm ülikooli stuudiumini. Irneriuse õiguskooli ongi enam peetud Bologna ülikooli lätteks. 12. sajandi keskpaiku oli Bolognas kokku umbes 10 000 õppijat.⁵⁷

Rooma õiguse viljelemine omandas riikliku tähenduse. 1152. aasta maarahu seaduse väljakuulutamisel pöördus Friedrich I Barbarossa piiskoppide, herts- hertsogite, krahvide, markkrahvide järel isegi (üli)koolide rektorite poole.⁵⁸ 1155. aastal⁵⁹ võttis keiser Bologna skolaarid erilise kaitse alla Bologna kommuuni ja juuratudengite vahel oli tekkinud vastasseisu tõttu. Skolaarid ja juristid ei soovinud alluda linnaseadusele. Akadeemilise kohtualluvuse privileeg kehtestas muuhulgas skolaaritele (edaspidi üliõpilastele) mitmed üliõpilaselu reeglid. Akadeemilise kohtualluvuse alusel ei võinud näiteks võlgu teinud üliõpilast anda võõra kohtu alla. Samas ei tohtinud üliõpilane ise võlgu võttes kedagi teist nende eest teha vastutavaks. Üliõpilastele antud privileegid võimal- dasid ületada eluolulisi raskusi ja pühenduda üksnes õpingutele. Veelgi enam, privileegiga pidi olema tagatud üliõpilaste akadeemilise kohtualluvuse kaitse vähemalt ülikoolilinna piires.⁶⁰

Bologna õigusteadlased võtsid peale Rooma õiguse reeglite⁶¹ üle Rooma juristide tehnika, meetodid ja üldise mõttelaadi. Inimeste ühiselu ja eraõigusi

54 Deutschlands Geschichtsquellen im Mittelalter. Vorzeit und Karolingen. III Heft.

Weimar 1957. S. 304.

55 H^ANS H^ATTENHAUER: Euroopa õigusajalugu. Tõlke peatoimetaja M^ARJU L^UTS-

SOOTAK. Tallinn 2007. Lk. 272–273.

56 Catholic Encyclopedia: Irnerius, http://www.newadvent.org/cathen/086168a.htm.

Külastatud 27.04.2005.

57 S^TIG S^TRÖMHOLM: Juristide Euroopa. – Akadeemia 11 (1994). Lk. 2326–2335.

58 HARTMUT BOOCKMANN: Das Mittelalter. Ein Lesebuch aus Texten und Zeugnissen

des 6. Bis 16. Jahrhundert. München: Verlag C.H. Bock 1988. S. 105–106.

59 HATTENHAUER. Lk. 274.

60 Samas.

61 Corpus iuris civilis.

käsitlevate probleemide lahendamine, argumentatsiooni ja menetluse eest ollaksegi võlgu Bologna koolkonnale.

Bologna, tema siirdeülikoolide, samuti Pariisi ning Oxfordi õppijate kogu- konna dimensionaalse muutuse üheks oluliseks tulemuseks oli õpetajate ja õppijate kogum, univeristas magistrorum et scholarium ehk lühidalt universitas.

11.–12. sajandil oli Bologna andnud Euroopale skolaarid-üliõpilased ning õpetatud juristid. Paavstid, vürstid, jt. võimukandjad ning linnad formuleerisid tahteavaldusi ja donatsioone juriidilistes kategooriates.⁶²

Bologna eeskujul üksteise järel rajatud ülikoolide õigusteaduskonnad panid aluse akadeemilise haridusega ilmalikule juristi- ja ametnikuseisusele. Teisalt oli Pariisi ja Bologna ülikooli õigusteaduse mõju saksakeelsele ülikoolile, sh Viini ülikoolile, märgatav mitte üksnes õpetamises, vaid professuuri õiguslike tagatiste kindlustamisel.

14. sajandi lõpukümnendil Pariisi ülikoolis õppinud hilisem Viini pro- fessuuri liider Heinrich von Langenstein, keda toetasid Viini saabunud Bolognas juurat õppinud Totting von Oyta ja Johann Renter, Gerhard von Kalkar, Heinrich von Odendorf, esitasid Viini raele ühise märgukirja, õieti traktaadi, ettepanekutega õpetatud meeste õppetöö tasustamisest ja sellelt võetavate maksude õiguslikest alustest.⁶³ Ülikooli juristide koostatud märgu- kirjast oli osaliselt ajendatud isegi Rudolf IV 1391.–1394. aastate maksuseaduse muutmine. Langesteini traktaat tõi akadeemilistele isikutele maksuvabastuse.

Saksa keeleruumi ülikooli akadeemilised isikud olid alates 15. sajandi algusest maksuvabad.⁶⁴

Juba 1288. aastal kirjutas riigiteoloogia rajaja Kölni kanoonik Alexander von Roes, et universitas tuli jõuliselt kuigi ülikooli näol ei olnud tegemist Anti- kristusega. Ülikool oli kujunemas riigi ja kiriku kõrval mõjuvõimsaks kolmandaks jõuks. Püha Saksa Rooma Keisririik ja kirik võtsid ülikooli kaitse alla. Ühest küljest tähistas see kindlasti õppijate akadeemilise rännaku ehk peregrinatio academica toetussüsteemi institutsionaliseerumist.⁶⁵

Õppimine osutus siis ja on alati olnud kulukas. Paljud üliõpilased ei suutnud tasuda üsna kõrget ülikooli sissekirjutamismaksu ehk beanium’. Näiteks Pariisis oli immatrikuleerimismaks 12 liiri, muudeks akadeemilisteks toiminguteks kulus aastas kuni 36 liiri. Saksa tudengile läks elamine sealses kolledžis maksma 50 liiri aastas. Kõik kokku ületas tubli käsitöölise aastase puhastulu.

62 Rooma õigusel rajaneb eraõiguse pärimisõigus.

63 Ablösung von Renten, das von den Gelehrten wegen seines ungenügend legiti- mierten Eingriffs in bestehende Rechte übereinstimmend kritisiert war.

64 CHRISTOPH CORMEAU: Wiens Universität und die deutschen Prosatexte im Umkreis

Heinrichs von Langenstein, in: Colloque du département d’Etudes Médiévales de Paris – Sorbonne et de l’université de Bonn. (Milieux universitaires et mentalité urbaine au moyen age. Cultures et civilisations médiévales. Hrsg. DANIEL POIRION.VI. Paris:

PUPS.). Sorbonne 1987.

65 RUDOLF STICHWEH: Der frühmoderne Staat und die europäische Universität. Zur

Interaction von Politik und Erziehungssystem im Prozeß ihrer Ausdifferenzierung (16.–

18. Jahrhundert). Frankfurt am Main: Suhrkamp Verlag 1991. S. 15, 59–61.