Johann Reinhold von Stackelbergi stipendium

Liivimaa Aadli Krediidikassa vahendusel jõudis 5. veebruaril 1854 Tartu üli-kooli valitsuse sekretäri Johan Philipp Wilde lauale⁴⁹⁹ suurtükiväe staabikapten Püha Vladimiri IV klassi ordeni kavaleri Pihkva kubermangu aadli saadiku Johann Reinhold von Stackelbergi (1793–1863)⁵⁰⁰ aasta eest koostatud legaat usuteaduskonna üliõpilasele. Staabikapteni testamendi ärakirjale oli lisatud aadli krediiitkassa direktori Carl Samson von Himmelstierna kinnitus kolme viie-protsendilise intressimääraga Liivimaa pantlehe annetamisest stipendiumi fondi.⁵⁰¹

Staabikapten Stackelbergi testamendi alusel päris tema poeg kinnisvara ning eraldi kohustas pärandaja poega korraldama annakuga seotud õiguslikud ning rahalised kohustused. Viimase surma korral pidi õppekapitali käsutamisõigus jääma tema pojale.⁵⁰²

498 EAA. 402-5-619. L. 239–251.

499 EAA. 384-1-947. L. 8–9p.; 402-5-454. L. 1, 4, 5.

500 Kanepist Kooraste rüütlimõisa Kaagri kõrvalmõisa ja Jõksi Stackelbergid: leitnant Karl Andreas Stackelberg (1760 Kaagri-1823 Gattšina), tema poeg staabikapten Johann Reinhold (11.07.1793 Jõksi – 13.07.1863 Tartu).

501 Johann Reinhold von Stackelbergische Stipendienstiftung.

502 EAA. 384-1-947. L. 8–9p.; 402-5-454. L. 9p. Johann Reinhold von Stackelbergi ja Rõugest pärit Auguste Carolina Juliane Samson von Himmerstierna (1805–1858)

Staabikapten von Stackelbergi annak – 3000 rubla Liivimaa Aadli Krediidi-kassa emiteeritud pantlehtedes ⁵⁰³ oli kindlustatud Stackelbergide Veriora (pantkiri nr. 4.a.1./9338 aprill 1854 1000 rubla) ja Jõksi (pantkiri Nr. 4/8290 – 1000 rubla) ning 1830. aastast Viljandimaal von Vietinghoffidele kuuluv Kabala-Ollepa (pantkiri Nr.44/9466 – 1000 rubla) mõisaga. Tehingu kinnitasid tookordne Liivimaa Aadli Krediidikassa direktor Carl Samson von Himmel-stiern ja sekretär Ludwig von Reutz.⁵⁰⁴

Stipendiumi põhimõtted kinnitati 11. veebruaril 1854 ülikooli valitsuses.

Kuraatori kaudu jõudis põhikiri rahvahariduse ministeeriumisse, kus see 3. juulil 1854 leidis kinnitamist.⁵⁰⁵ Alles seejärel, 20. juulil 1854, kanti Stackel-bergide perekonna õppekapital Tartu ülikooli rentei arveraamatusse.⁵⁰⁶ Usu-teaduskond võis stipendiumi välja kuulutada ning hakata kandidaate sõeluma.⁵⁰⁷ Stipendiumiga sooviti kindlustada eelkõige pastoriametiks valmistuvaid Liivimaa aadlisoost vaesemaid üliõpilasi ning isegi Liivimaal siinse aadli teenistuses seisvaid välismaalasi. Stipendiaatide nimekirja alusel võib teha järelduse, et Stackelbergi stipendiumi puhul ei saanud oluliseks usuteaduskonna üliõpilase sotsiaalne päritolu. Stipendiumi statuudi paragrahv 4 alusel kohustus usuteaduskond iga poolaasta järel esitama arvamuse stipendiaadi õppeedukusest ja käitumisest. Kui aga Stackelbergid leidsid, et stipendiaadi senised õpitule-mused ei ole küllalt head, võidi valida teaduskonna poolt reastatud stipendiumi kandidaatide hulgas järgmine üliõpilane.⁵⁰⁸ Senistel andmetel ei lükanud Stackelberid ühtki teaduskonna pakutud-kaalutud stipendiaati tagasi.

Stipendiumikapital annetati Tartu ülikoolile alatiseks. Kuid statuudi kuuen-das paragrahvis määrati kindlaks stipendiumi saatus: „... et kui peaks juhtuma, et ülikool suletakse või viiakse Liivimaa kubermangu välja piiridest ja akadeemiline õppetöö asendatakse seminariga, (vaimuliku seminari tasemel – S.T.) siis on sellel õppeasutusel õigus jätkata stipendiumi maksmist.“⁵⁰⁹

abielust sündis 1832. aastal Gattšinas poeg Karl (Carl) Nikolai (Nicolaus) Gustav Bruno Stackelberg, kes 1850 immatrikuleerus algul Tartu ülikooli õigusteaduskonda, kuid mõne aja möödudes läks üle usuteaduskonda, mille lõpetas 1854 kevadel. Carl von Stackelberg pühendus vaimuliku kutsumusele ja diakoonia tööle: oli 1859–1860 abipastor Viljandis, kus ka esimest korda abiellus. Pikemat aega – 1867–1875 oli ta Oleviste vikaar ja diakon, 1867. aastal rajas Tallinnas diakonisside haigla ning oli selle direktor ning kuni 1889. aastani vaimulik, 1890. aastatel jätkas Paldiski Risti koguduse õpetajana. 1860. aastatest alates korraldaski isa algatatud stipendiumifondi. Carl von Stackelberg suri 5. mail 1902 Tallinnas. Tema kolmest abielust ei sündinud ühtki poega, kes oleks võinud perekonnastipendiumi haldamise enda kanda võtta. Carl von Stackel-bergi üks tütardest abiellus Tallinnas Manfred von Clehniga.

503 EAA. 402-5-454. L. 11.

504 Samas. L. 6.

505 EAA. 384-1-947. L. 3, 4, 11.

506 EAA. 402-5-454. L. 20.

507 Samas. L. 21.

508 EAA. 384-1-947. L. 3–9.

509 Samas. L. 9.

Johann Reinhold von Stackelbergi stipendiumi kassaraamat 25. oktoobrist 1854 kuni augustini 1915 fikseeris pantlehtedelt laekunud tulu ning stipendiumi väljamaksmise. Andmed kapitali finantseerimise kohta saadi kuni 1898. aastani Liivimaa Aadli Krediidikassast, edasi Tartu Pangast.

1854 oktoobris võis Stackelbergi fondist välja maksta esimese stipendiumi – 60 rubla, täpselt sama palju oli selle aasta aprillikuust alates väärpaberitelt laekunud intressi.⁵¹⁰

Kassaraamatu alusel oli esimeseks stipendiaadiks hoopiski Kuramaalt, mitte statuudi põhiselt Liivimaalt, pärit usuteaduskonna üliõpilane Carl Deringer,⁵¹¹ kelle nime taha kirjutatud maksekorraldus 60 rubla välja maksmisest pärineb 26. oktoobrist 1854. Edaspidi hakati stipendiumiraha eraldama kaks korda aastas – aprillis ja oktoobris. Ainsaks stipendiaadiks jäi ikka kuni stuudiumi lõpuni, 1856. aasta kevadsemestril, Carl Deringer. 1856. aasta sügissemestriks määrati stipendium Kaunasest tulnud Hugo Plohmannile, kes oli stipendiaat ka 1857. aastal. Seega ei peetudki väga rangelt kinni põhimõttest jagada raha ainult liivimaalastest usuteaduse üliõpilastele.

Järgmine stipendiaat Riiast kooliõpetaja perekonnast pärit Arnold Wilhelm Nerling⁵¹² oli ülikooliõpinguid alustanud botaanikas, siis aga vahetas eriala usuteaduse kasuks. Võimalik, et erialavahetuse motiiviks võis saada just stipen-diumi saamise võimalus kuigi nimetatud erastipendium oli siis suhteliselt tagasihoidlik. Arnold Nerling sai Stackelbergide stipendiumi oma stuudiumi kahel viimasel – 1858 ja 1859 õppeaastal kokku 240 rubla.⁵¹³ Pärast keiserliku ülikooli teoloogiastuudiumit siirdus Nerling Leipzigi misjonikooli, mille lõpetamise järel lähetati ta neljaks aastaks (1862–1866) misjonitööle India tamilite juurde. Arnold Nerlingit peetakse esimeseks Eestist lähtunud misjo-näriks Indias.⁵¹⁴

Stackelbergide kirjavahetuse alusel oli veel 1858. aastal usuteaduskonna poolt esitatud stipendiaadid kinnitanud Johann Reinhold von Stackelberg. 1859.

aastast peale jäi see ülesanne Viljandi linnakoguduse abipastori ametis oleva poja Carl von Stackelbergi õlule.⁵¹⁵ 1860. aasta sügissemestriks määrati stipen-dium Võrust pärit usuteaduskonna üliõpilasele Carl Lossiusele, kel võimaldati seda kasutada kuni 1863. aasta kevadeni.⁵¹⁶ 1862. aastal laekus stipendiumiraha rohkem – 120 rubla asemel 127.50, mis tähendas, et stipendiumimäärgi võis

510 EAA. 402-5-454. L. 22, 23.

511 Carl Deringer (1830–1859), teol 1852–1856.

512 Arnold Wilhelm Nerling (1837–1902), bot teol 1855–1859, koduõpetaja Heimtalis, 1862 alates misjonär Indias tamilite juures Trichinopol/Tiruchirappalli distrikti haldus-keskuse misjonijaamas. 1868 abipastor Miitavi St. Trinitatis’es. 1872–1902 alates Muhus.

513 EAA. 402-5-455. L. 1p–2.

514 A.W.Nerlingi kohta: MARTIN HALLIK,OLAF-MIHKEL KLAASSEN: Keiserlik Tartu ülikool ja Orient. Eesti – Oriendi kultuurisuhete üldisel taustal. Tartu Ülikooli Kirjastus 2002. Lk. 98, 106–110.

515 EAA. 402-5-454. L. 30.

516 Samas. L. 37, 42.

õige pisut kergitada. Stackelbergi stipendiumi statuut ei fikseeritud üle laekunud summade paigutamist, ja nii jagati kogu raha stipendiumiks (va. teenustasu).

Lossius hakkas semestris saama 67.50, oli see piisav ülikoolilinnas ära ela-miseks?– see jäi elukalliduse otsustada.

Kuni 1866. aasta lõpuni maksti fondist välja aastas 135 rubla. Alates 1867.

aastast kerkis semestris välja makstava stipendiumi määr 75 rublale, mis jäi püsima aastateks.

1870. aastate algul muutis Carl von Stackelberg isa algatatud mõisa taga-tisega sihtkapitali finantsallikaid, lisades sinna mitme erineva väljalaske viieprotsendilisi riigilaenupileteid.

1871. aastast alates kanti stipendiumide väljamaksmisest järele jäänud osa sihtkapitali kasviku hulka.⁵¹⁷ 1877. aastal oli ülejääk 215 rubla, kapitali nominaalväärtus oli kasvanud 2,6 korda – 3000 rublalt 7879 rublale.⁵¹⁸ Carl von Stackelbergi direktoriamet hoolekandeasutuses, mis nõudis igapäevast õienda-mist finantsidega, tuli kasuks ilmselt isegi stipendiumi haldamisel. 1879 ja 1880 aastakasum lubas paari-kolmekümne rubla võrra kergitada stipendiumi alam-määra. Neil aastail praktiseeriti isegi stipendiumirahade maksmist kahel korral semestris. Peagi sellest loobuti, sest intressid laekusid ikka pangapäevades arvestatud perioodide järel.

1881. aastal makstigi usuteaduskonna üliõpilasele Johann Treu stipendiumi ja seda traditsiooniliselt ikka kaks korda aastas aprillis ja oktoobris, mõlemal korral 75 rubla. Stipendiumifondi ülejääk 26 rubla ja 18 kopikat ning kapitali väärpaberitelt laekunud tulu kokku 93.60 rbl. kanti kassaraamatust läbi kui kapitali kasvik.

Sama aasta kevadsemester tõi kaasa uut stipendiaatide valikul. Stackelbergi stipendiumi määramisel pidid kõik sellele stipendiumile kandideerijad andma kinnituse, et neil pole vastaskandidaadi suhtes mingeid pretensioone. Kirjalikus avalduses märkis Friedrich Lezius, et ta pole vastu sellele, et Bessaraabiast pärit 1877. aastal ülikoolis õpingutega alustanud Johannes Toerne saab Stackelbergi stipendiumi.⁵¹⁹ Kui suuremeelselt stipendiumist loobuti, seda allikad ei kirjelda kuigi stipendiaadikandidaadid olid õppeedukuselt enamasti võrdsed. Toerne puhul sai otsustavaks tema kui lõunakubermangudest pärit luterlase tulevane missioon. 1883. aastal siirduski ta Hersoni kubermangu saksa koguduse abi-pastoriks.

Friedrich Lezius oli aga kohalik 22 aastane noormees, tõsi küll, kelle pere-konnast oli teisigi üliõpilaspõlve pidamas nii Tartus kui Saksamaal.

Stackelbergi stipendiaatide hulgas olnud teoloogiaüliõpilane Hermann Lezius (õppis 1880–1886) sai Stackelbergi kooliraha viie semestri vältel (1883–

1885), samuti August Leyst (1886–1888, stipendium 5 semestrit).⁵²⁰ Eelpool

517 EAA. 402-5-455. L. 2p–3, 3p–4.

518 Samas. L. 3p–4.

519 EAA. 402-6-621. L. 49–50.

520 EAA. 402-5-455. L. 6–7.

mainitud stipendiaatide ühisomaduseks oli kõrge õppeedukus ja üliõpilaste võistlustööde konkursil saavutatud hõbe- ja kuldmedalid.

Aastatel 1895–1912 finantseeris Stackelbergi rahastu 10 stipendiaati, kes kasutasid stipendiumi tavaliselt 4 ja 5, üksikud 6 semestri kestel.

1916. aasta kohta andmed puuduvad. 2. jaanuaril 1917 määras usuteadus-kond esimeseks poolaastaks Stackelbergi stipendiumi Kaunase kubermangust pärit Eugen Geiersbergile.⁵²¹

Stackelbergid maksid 64 aasta kestel 23–25 usuteaduskonna üliõpilasele stipendiumi järgmiselt: a. 1854–1870 – 1645 rubla, a. 1871–1879 – 1545 rubla, 1880–1894 maksti stipendiume kokku 2250 rubla ja a. 1895–1915 – 3150 rubla, kõik kokku – 8590 rubla. Kuna tegemist oli teoloogiaõpingutele pühendunute õppetoetusega, siis keiserliku ülikooli teistes teaduskondades õppivad Stackel-bergid leidsid toetust sugulastest aadlike von Mengden – L’Estocqi, Sieversite perekonnastipendiumist, samuti Kurista Villebois’i ning Tähtvere Wulfide siht-kapitalist.