Stipendiumist

Stipendiumi valitsust (kuratooriumi) oli testaator kohustanud stipendiumi A, B, C kategooriast lähtudes ka tegutsema. Jälgima finantsvara tehinguid kuni stipendiumide väljajagamiseni. Kuratooriumisse kuulusid Strausid ja Riia gümnaasiumi rektor professor Keller osutus isegi testaatori kaugeks sugulaseks.

Stipendiumi kuratoorium pidi koos käima kord kahe aasta tagant ja fikseerima protokolliliselt stipendiumi fondi finantsolukorra.

Testaatori arvestuste kohaselt taheti igal aastal jagada stipendiume 8 üliõpilasele, 9 polütehnikumi õpilasele, 9 gümnasistile; mitmetele polütehni-kumi ettevalmistusklassi kuulajale. Lisaks arvestati stipendiumi juurde asjaajaja aastapalk – 300 rubla. 14. juunil 1893 kinnitatud nimekirjaga kuulutati stipen-diaatideks 8 Tartu ülikooli üliõpilast.

Ernst von Freymann-Ostaniewiczi annetatud stipendiumi A-stipendium nominaalväärtusega 50000 rubla tuli kasutada stipendiumi maksmiseks Kura-maal sündinud kolmele Tartu tudengile, kahele Riia polütehnikumi õpilasele, kahele polütehnikumi ettevalmistusklassi õpilasele ning kolmele Miitavi gümnaasiumi õpilasele. ⁵⁸⁷

Stipendiumi A osa finantsidest, kõigile poole aasta stipendium 150 rubla, kuulus esimene stipendium arstiteaduskonna üliõpilasele Erich Böttcherile.⁵⁸⁸ Samast rahastust võeti stipendiumile keemiaüliõpilased Kurt Ludwig Melville⁵⁸⁹ ja Rudolf Gustav Becker.⁵⁹⁰

Stipendiumi B osa, millele tarbeks oli ette nähtud samuti 50000 rubla kuulus Kuramaalt pärit aadlikest 2 üliõpilasele Tartu ülikoolis, 3 polütehnikumis, ja 3 selle ettevalmistusklassis, 2 Miitavi gümnaasiumis ning 3 Kuramaa päritolu Vilniuse aadlikule, kes õpivad Kaunase gümnaasimis.⁵⁹¹

B-stipendiumi rahastust said A osaga võrdse stipendiumi usuteaduskonna üliõpilased Richard Strauss kui seni teadaolevalt ainuke annetaja lähisugu-lane,⁵⁹² ja Friedrich Letz.⁵⁹³ Stipendiumi C osa kindlustas Kuramaalt pärit läti ja vene rahvusest 3 Tartu üliõpilase, 4 Riia polütehnikumi õpilase ja 4 selle

586 Miitavi linnapea Theodor von Engelmann, Tartu ülikooli õigusteaduskonna vilist-lane, linnapea alates 1888.

587 EAA. 402-3-1132. L. 10.

588 Erich Boettcher (1873–1923 Tukums), kaupmehe poeg, med 1891–1894.

589 Kurt Ludwig Robert Karl Melville (1871–1902), keem 1891–1894. Pärit Kuramaalt Jaunjelgava maakonnast.

590 Rudolf (allikas Jevgeni) Becker * 1869 Riias, keem 1891–1897.

591 EAA. 402-3-1132. L. 10.

592 Alfons Fedor Richard Straus(s) (1871–1914) Talsi maakond, arsti poeg, teol 1890–

1893.

593 Friedrich Theodor Letz * 1869 Jelgava, teol 1891–1899.

ettevalmistusklassis ning 4 Miitavi gümnaasiumis õppija koolitee. Stipendiumi suurus üliõpilastel nii Tartus kui Riias 300 rubla aastas, gümnasistidel 200 rubla. C-kategoorias, st. Plāņi mõisa obligatsioonidest (a. 1885, 1889, 1890) ja 5% Kuramaa pantlehedelt laekunust hakkasid stipendiumi saama medit-siiniüliõpilane Theodor Zimmermann⁵⁹⁴ ja usuteaduskonnas õppivad Kārlis Freudenfelds⁵⁹⁵ ning varasem von Pereira legaadi stipendiaat Kristaps Straut-manis.⁵⁹⁶ Kõik kolm stipendiaati olid läti rahvusest, mida nõudis ka stipendiumi C – osa põhimõte.

Stipendiumist olid üliõpilased enne kõike kohustatud tasuma õppe- ja raamatukogu maksu.⁵⁹⁷ Stipendiaadiks valitud üliõpilastest kolmel (Strauss, Zimmermann, Strautmanis) oli stipendiumi saamise ajaks käsil õpingute lõpeta-mine.

Stipendiumi esindaja Kruse ja ülikooli valitsuse kirjavahetusest ei selgu, mis sai otsustavaks ühe või teise Kuramaa ja Riiaga seotud üliõpilase valimisel Freymann-Ostaniewiczi stipendiaadiks.⁵⁹⁸

Kuigi Ernst von Freymann-Ostaniewiczi annetatud stipendiumi toetus Tartus õpinud riialastele ja kuramaalastele jäi suhteliselt lühiajaliseks, on tema annetatud sihtkapital omapärane finantsvahendite struktuuri ja sellest tulenevalt põhikirja ning stipendiaatide valiku poolest. Stipendiumikapitali kolmeks jagamise eesmärgiks oli stipendiumi kindlustamine võimalike majanduslike ja finantsiliste tagasilöökide eest.

3.8. Järeldusi

Esimesed eraalgatusel tuginenud stipendiumid annetati ülikooli taasavamise käigus. Keiserliku Tartu ülikooli jaoks üle sajandi kestnud traditsioonile pani aluse Liivimaa aadlidaam Maria Aurora von Mengden-L’Estocq.

Liivimaa aadli sihtkapital rahastas 19. sajandil kuni 1918. aastani tuginedes mõisamajandusele pikemaajaliselt kuut ja Kuramaa aadel lühiajaliselt üht stipendiumifondi.

19. sajandi teiseks pooleks oli välja kujunenud Tartu ülikooli üliõpilasi doneerinud Liivimaa aadlisuguvõsade ring. Lisaks stipendiumi traditsiooni algataja krahvinna Maria Aurora von L’Estocq’i (stipendiumi fond oli aktiivne 1802–1885) ja Jacob Johann von Sieversite perekonnastipendiumile (1807/

1808–1918) lisandus 1835. aastal Kurista mõisas ellu kutsutud Stephan Guillemot de Villebois’ perekonnastipendium. Sajandi keskel asutati Johann Reinhold von Stackelbergi perekonnastipendium (1854–1918)

594 Johannes Theodor Paul Zimmermann (Cimmermanis) * 1866 Aizpute maakond, med 1886–1893, drmed 1893.

595 Kārlis Freudenfelds *1867 Talsi maakond, teol 1890–1896.

596 Kristaps Strautmanis (1860–1919) Tukumsi maakond köstri poeg, teol 1890–1893.

597 EAA. 402-3-1132. L. 12.

598 Samas. L. 20.

19. sajandi 60. aastatel Balti kui ka ülikooli küsimuses keerukatel aegadel asusid baltisaksa ringkonnad, kes ülikooli balti ülikooliks pidasid ning olid huvitatud Tartu ülikooli ja tema üliõpilaste eristaatuse säilimisest toetama uuesti Tartu ülikooli. Stackelbergide stipendiumi asutamisest oli möödunud kümme aastat. Seni oli aadel piirdunud funktsioneerivate stipendiumidega.

Uus algatus tuli Tähtvere mõisa omaniku Emil von Wulfi’ stipendiumina (1864–1917) ning 1868. aastal tema õe Wilhelmine von Wulf-Pereira annakuga loodud Alphonse von Pereira mälestusfond stipendiumifondina (1868–1923).

Mõistagi olid siinsed aadlikud abielusidemete ning mõisamüügi tehingute kaudu seotud teiste rüütelkondadega. Liivimaa Adolf Heinrich ja Christine von Wulf kuulusid Maria Aurora von Mengden-L’Estocqi, von Stackelbergi kui Guillemot de Villebois’i, samuti von Sieversi aadlisuguvõsasse. Ostetud või müüdud mõisate ja kõrvalmõisate kaudu jäädi ühisesse majandusruumi. Kõik nimetatud perekonnad kuulusid Liivimaa rüütelkonda. Peterburile ja tema majandusruumile orienteeritud Eestimaalt saabus siia küll õppijaid kuid avalik haridusannaku finantstoetus jäi tagasihoidlikumaks, toimis aga kindlasti Liivimaa sugulaste stipendiumifondi doneerimise kaudu (vt. Stipendiumidega seotud mõisad 1802–1918. Lisa I.). Aadlike maaomandiga kindlustatud stipen-diumide tagatismõisad paiknesid peamiselt ajaloolisel Tartumaal Kambja ja Võnnu kihelkonnas, Võrumaa Kanepi kihelkonnas ja Viljandimaa Kolga-Jaani ja Pilistvere kihelkonnas. Põltsamaa-Võisiku mõisaareaalis õlmitsenud 18. sajandi Balti literaatide vabaakadeemia mõju ulatus üle uue sajandi künnise ning isegi 19. sajandil kanti mõisatöö tulem keiserlikku ülikooli stipendiumi alla. Kindlalt võib siia juurde arvata veel Eestimaalt Vigala.

Aadli stipendiaatide päritolu kõneleb kindlalt Liivimaalt pärit üliõpilaste kasuks.

Kõigist 300–306 teadaolevast aadlistipendiaadist pärines 186 Liivimaalt, siit pärit stipendiaadid moodustasid ligikaudu 61% kõigist aadlistipendiaatidest.

Teatud edumaa Kuramaa tudengite (11,6%) ees oli saavutanud Eestimaa (14,6%). Stipendiumi kaudu Tartu ülikooli liivimaalaste ülikooliks pidasid Villebois (51 stipendiaati), Sieversid (47) ja Tähtvere von Wulf ja Pereira (kokku 36 stipendiaati). Sieversid olid veel solidaarsed Venemaalt tulnud õppijatele ning rahastasid kolmeteistkümne üliõpilase üliõpilasaastaid.

Aadlike stipendiumid toetasid üliõpilast tavaliselt 4 kuni 5 semestri kestel.

Aadlistipendiaatidest õppis õigusteadust 105. Võrdselt leidsid toetamist usuteaduskonnas ja arstiteaduskonnas õppijad, vastavalt 85 ja 83 stipendiaati.

Ajaloo-keeleteaduskonna üliõpilastest pälvisid aadlike tähelepanu ja rahalise toetuse 18, füüsika-matemaatikateaduskonnast 13 üliõpilast. Juristide menukust oli kergitanud kindlasti Tähtvere omanik Emil von Wulf.

Mõistagi ei huvitunud noor aadel, keda aadlike stipendiumid paratamatult kõige enam toetasid, õpingutest keeleteaduse või matemaatika ning füüsika valdkonnas. Kuid erandeid oli siingi, näiteks olid Sieversi stipendiaatideks hilisemad tunnustatud loodusteadlased Alexander von Uexkull, Friedrich von Rosen või siis Jacob von Uexkull.

Stipendiaatide hulgas olid valdavalt sakslased, sealjuures mitteaadlike arv moodustas kõigist stipendiaatidest peaaegu 80%. Tähelepanuväärne on von Stackelbergide õppetoetuse jagumine ainult mitteaadlikest liivimaalastele.

Pärast ülikooli lõpetamist oli stipendiaatidel avatud võimalus tõusta riigiteenistuses teenistuslikku isikliku aadliku seisusesse, teadus- ja ühis-kondliku tegevuse kaudu kuuluda literaadiseisussse.

Keiserliku ülikoolis õppinud eestlased said aadlikapitalist stipendiumi põhi-mõttel Liivimaa maakapitalist liivimaalasest tudengile seisusest ja usutunnis-tusest olenemata. Kindlasti peaksime hindama aadlike panust selle vähese eesti haritlaskonna koolitamisel. Eestlaste sotsiaalse ja majandusliku emantsipat-siooniga kasvas eestlaste arv ülikoolis. Sakslastele jäi lootus, et eestlaste (ja lätlaste) haridusliku emantsipatsiooniga kaasneb vältimatult nende saksatumine – järelikult tuli ka kõrghariduse omandamist materiaalselt senisest järjekindla-malt stipendiumidega toetada.

Kas aadlike maakapitalil baseeruva perekonnastipendiumi näol oli tegemist veel ühe maakasutusvormiga. Seda enam tuleb eriliseks pidada 1884. aastal Kuramaalt saabunud Ernst von Freymann-Ostaniewicz mõisamajandusel tuginenud sihtotstarbelist kapitali, millest Jelgava [Miitavi] gümnasistide ja Riia polütehnikumi õpilaste kõrval kuulus mitu stipendiumi läti ja vene rahvusest Tartu üliõpilastele. Kuramaa annetus saabus hetkel, mil 1884. aasta ülevene-maaline ülikooliseadusega kavatseti suurendada riigi mõjuvõimu ja sekkumist ülikooli asjadesse. Tartu ülikoolile tähendanuks see taandamist teadustööta vene kõrgemaks õppeasutuseks [VUZ], vähendades ka baltlaste silmis siinse ülikooli mainet. Ernst von Freymanni stipendium pidi süvendama kuramaalastest läti ja vene tudengite usku endise saksa ülikooli püsimisse.

Aadlile kujunes ülikooli ja mistahes kooliõpingute toetamine seisusekohase solidaarsuse väljundiks oli elu lõpuhetkeil emotsionaalne kohustus ning ligimesearmastusest tulenenud religioossete tõekspidamiste teostamine, sajan-deid kestnud sotsiaalne traditsioon. Samas puhtpragmaatiline ja ratsionaalne lähenemine kapitali ühe osa paigutamisel – haridusannakusse investeeritud raha loob alati uue väärtuse.