Johan Georg von Thomsoni stipendium – Christopher Albrecht

1803. aastal esitati ülikoolile uue annetusena Johan Georg von Thomsoni stipendiumikapital³⁷⁷ kandidaadi astmega teoloogia teaduskonna lõpetanute doktoriõppe toetamiseks. Johan Georg von Thomsoni stipendiumi asutamine ulatus tagasi Liivimaa ülikoolita aega.

Riia kaupmees Johann Georg von Thomson³⁷⁸ oli 22. septembril 1769. aasta ostnud Liivimaal Paju³⁷⁹ mõisa Luke kihelkonnas Valgamaal. 1. detsembril 1783. aastal Liivimaa Ülemõuekohtus kinnitatud Johann Georg von Thomsoni testamendi alusel jäi kogu ³⁸⁰vara tema abikaasale – Renate Dorothea von Klemken-Thomsonile. J.G. von Thomsoni testament avati Liivimaa Ülem-õuekohtus 8. jaanuaril 1787. Selgus, et testamendist eraldi koostatud legaadi alusel³⁸¹ tuli pärijal Paju mõisa sissetulekutest loovutada 5000 riigitaalrit ja korraldada stipendiumkapital Liivimaalt pärit teoloogiaüliõpilaste jätkuõpingute toetamiseks.³⁸² 1799. aastal suri Renate Dorothea von Thomson, kes 39000 riigitaalrile hinnatud Paju mõisa oli pärandanud lesestunud õele Margarethe von

ülevenemaaline rahvalaoendus Tartus 28. jaanuaril 1897. Tartu: Kirjastus Eesti Aja-looarhiiv 1999. Lk. 35–37.

376 EAA 402-5-659. L. 129.Woldemar von Mengden, jur 1885–1890, Nikolai von Mengdeni poeg, ema Emma paruness von Bruiningk, viimase ema oli Emilie-Ida von Wulf-Bruiningk.

377 Thomschon Stipendien-Legat.

378 Allikates on nimekasutus ebaühtlane, kohati von Thomsen. Johann Georg von Thomson koos abikaasa Gertrud (neiuna Klembken) elasid Thomsoni Viiburi kaup-mehest vennaga enamasti Riias. Johann Georg von Thomsonil ja tema abikaasal järeltulijaid ei olnud. Thomsoni austerlasest isa, Püha Saksa Rooma Keisririigi alam, oli Riiga tulnud Mecklenbrugist. Thomsonite aadeldus pärineb 1769. aastast, vapil kaitse-pühaku Laatsaruse tähed ja pühvli pea.

379 Paju/Pajo /Luhde-Großhof kuulus 1624–1750 von Wrangellidele. 1755. aastal oli Paju mõisa ostnud Weinhold Gotthard Barcley de Tolly (1726–1781) Michael Andreas Barclay de Tolly (1761–1818) isa. 1760. aastal müüdi mõis oksjonil võlgade katteks.

380 EAA. 402-5-779. L. 10.

381 Võib lugeda ka fideikomissiks.

382 EAA. 402-12-68. L. 1–2.

Klemken-Vossbeckile.³⁸³ Kuid järgmisel aasta1 võis Renate Dorothea von Thomsoni õe nime kohata uuel kujul – Margarethe von Güldenhoff.³⁸⁴

Margarethe von Güldenhoffi 16. oktoobrist 1803 pärinev testament jättis nii tema kui Thomsonite vara ainsaks pärijaks abikaasa major Christopher Albrecht von Güldenhoffi. Margarethe von Güldenhoff oli muutnud ka von Thomsoni 1783. aasta legaati, määrates stipendiumi nüüd juba kahele Tartu ülikooli usuteaduse üliõpilasele, mõlemale 150 riigitaalrit aastas. Thomsonite 5000 riigitaalri väärtuses Paju mõisa stipendiumikapitali³⁸⁵ oli doneerinud tuhande riigitaalriga ka Margarethe von Güldenhoff.³⁸⁶

Liivimaa Ülemõuekohtu kinnitusel sai Margarethe von Güldenhoffi ainu-pärijaks 21. augustil 1821 parun Güldenhoff, mis ühtlasi tõi von Güldenhoffile kaasa kohustusi Thomsoni testamendi legaadi täitmisel. Johan Georg von Thomsoni nimelise stipendiumi kassaraamatu alusel võib järeldada, et 1803.

aasta legaadist tulenevalt pidi Thomsoni stipendium Liivimaa Ülemõuekohtus avalikustatama 25. augustil 1825 ning seejärel publitseeritama.³⁸⁷

3.2.1. Christopher Albrecht von Güldenhoffi pankrot³⁸⁸

Margarethe von Güldenhoffi pärandusega tuli kaasa veel 1795. aastal Thomso-nite annetatud Magnus Balthasar von Sternstrahle kasvatuskapital – 9275 riigitaalrit. Seni oli seda raha käsutanud vaimuhaige noormehe hooldajana von Rennenkampf, kes nüüd sellest kohustusest vabastati Liivimaa Ülemõuekohtu otsusega 5. maist 1803. Magnus von Sternstrahle ülalpidamisrahast Margarethe von Güldenhoffi testamendis juttu ei olnud. 1804. aasta algul usaldas Liivimaa Ülemõuekohus kasvatuskapitali major von Güldenhoffi hoolde. Seda oli kokku 10000 riigitaalrit.³⁸⁹

Antud hetkest saidki alguse suured segadused ning Johan Georg von Thomsoni nimelise stipendiumi finantsvara kinnikülmutamine.

Parun von Güldenhoffi valduses olev Valga lähedal Ķemere [Kemmer-shof]³⁹⁰ oli juba 1809. aastal sattunud ajutistesse makseraskustesse. ³⁹¹Võiks arvata, et Ķemere panditi Sternstrahle kasvatuskapitali väärtpaberitesse. Üsnagi tõenäoline, et selleks kasutati ka stipendiumikapitali ressursse. 1810. aastal oli

383 Samas. L. 1–2.

384 Samas. L. 2.

385 EAA. 402-5-779. L. 1a.

386 EAA. 402-12-68.L. 2.

387 Samas. L. 2.

388 Esineb allikais der Konkurs. Tavaliselt pankroti ja konkursi mõisteid ei eristata.

389 EAA. 384-3-45. L. 17p–18.

390 Ķemere oli 1793. aastal Katariina II poolt antud kindral von Möller-Sakomelskyle.

1844. aastast perekond von Lantingute valduses.

391 EAA. 402-12-68. L. 3.

krediteeritud Thomsoni annakut ja Sternstrahle kasvatuskapitali erinevate isikute poolt 3500 rublaga.³⁹²

Kui Güldenhoff 14. juunil 1827 suri, läksid Weidenmuiža [Weidenhof] ja Ķemere Liivimaa Ülemõuekohtu otsusega konkursile [concursus creditorum].

Konkursiga seoses tulid päevavalgele Ķemere 1796. aastast alguse saanud makseraskussed. Näiteks 1816.–1821. aastal oli mõisat toetanud keegi Roskop kahel korral (1797 – 2520, 1816 – 3000 rubla), Engel (400 rubla), Stuart (950 rubla), von Levenstein (2350 rubla). Võlausaldajad ootasid tagasimakseid.³⁹³

Hiljem selgus, et Magnus von Sternstrahli käes oli veel Güldenhoffi maksutähti 8000 albertustaalri eest.³⁹⁴ Güldenhoffi võlaasi oli arutusel kuber-mangu prokurör parun A. von Heykingi juures. Kuna von Güldenhoff oli määratud Thomsoni pärijaks – oli krediidikassal kindel kava kanda maksu-väärtkirjad üle ka Thomsoni varandusele.

Seega kavatseti võlgade katteks võtta ka stipendiumivara. Kuigi pärimis-õiguse alusel annak ei ole seotud vastutusega pärandi võlgade ees, st. võla-kohustus ei laiene annetusele, stipendium ei ole omakorda seotud pärimis-lepinguga – seega annetatud stipendiumikapital peab jääma puutumatuks. Kuid antud juhul sattus võlakoorma alla ka stipendium.

Güldenhoffi mõisakonkursi ehk pankroti tõttu külmutati Thomsoni stipen-dium; kuigi Thomsoni annetatud kapital oli väärtpaberites ja rahalises vääringus (ca 2500 rubla) täiesti olemas. Ülikooli nõukogu oli seisukohal, et Ķemere mõisat ei saa pidada stipendiumi tagatiseks. Stipendiumiraha tagatiseks oli von Thomsoni Paju valdus. Ülikool kavatses 16. veebruaril 1844 esitada hagi-avalduse. Otseselt kohtuteele ülemõuekohtuga siiski ei asutud kuigi kirja-vahetust võib tinglikult lugeda kohtuasjaks. ³⁹⁵

Oktoobri lõpul 1844 esitas advokaat Adolph Bienemann ülikoolile üksik-asjalise aruande Johann von Thomsoni kapitalist: kapital oli kasvanud tänu Margarethe von Güldenhoffi panusele 6000 albertustaalrile, millele olid 1844.

aastaks ligi 1600 rubla ulatuses lisa toonud üksikannetused. Bienemann pidas oluliseks rõhutada seoses J.G. von Thomsoni ja M. von Güldenhoffi testa-mendiga veel järgmist: 1. detsembril 1783 kui J.G. von Thomsoni testament koostati ei olnud veel ülikooli. 1795. aastal olid Thomsonid annetanud 9275 riigitaalrit vaimuhaige Magnus Balthasar von Sternstrahli ülalpidamiseks.

Bienemann jättis rõhutamata, et 1803. aastal esitatud Thomsoni legaat oli määratud konkreetselt keiserlikule ülikoolile. Mistõttu Liivimaa Ülemõuekohtu ülemfiskaal A. Höppener langetaski ainuisikuliselt otsuse maksta Ķemere pealt välja vaid Magnus Sternstrahli ülalpidamiskulud. Kuid konkursi tõttu nendest finantsidest selleks ei jätkunud. Stipendiumirahast juttu ei tehtud. Ülikool kartes, et hooldatava ülalpidamiskulud võidakse katta stipendiumist, avaldas

392 EAA. 402-5-779. L. 128. Laenuandjatena Pillar ja kapten Ungern-Sternberg.

393 Samas. L. 107.

394 EAA. 384-3-45. L. 18.

395 Samas. L. 7.

protesti ja nõudis vastust ülemfiskaali omavoli kohta. Ülikooli pretensioonil oli vähemalt ajutine tulemus.

1848. aastal otsustati stipendium välja kuulutada, selle kandideerimine pidi lõppema 1849. aasta veebruariks. Kuid pole teada, kas Thomsoni stipendiumile üldse keegi söandas avalduse esitada ning kui suureks võis osutuda reaalne stipendium.

1850. aastal võttis ülikooli nõukogu vastu otsuse pöörduda Thomsoni stipendiumi ja Güldenhoffi pankroti menetluse küsimuses õpperingkonna kuraatori poole. 21. augustil 1850 saadetud kirjas motiveeris ülikool oma seisukohta lühidalt: „...on kaks ise asja – Thomsoni stipendium ja Güldenhoffi konkurss, stipendiumid pole konkursi all, konkursi all on Güldenhoffi pärand-vara.“³⁹⁶ 1850. aastal seisis Peterburi kommertspangas Thomsoni stipendiumi-fondi arvel 2386 rubla ja 16 kopikat,³⁹⁷ mida aga ülikool mõisakonkursi tõttu siiski kasutada ei söandanud. Näib, et nii kuraatori kantseleis kui hiljem rahvahariduse ministeeriumis ei hakatudki kohe stipendiumiga tegelema. Alles 1855. aasta algul soovitas ministeerium veel kord Thomsoni stipendiumiga seonduv üle vaadata.

Ülikooli nõukogu andis 1855. aastal Thomsoni stipendiumiga ja Güldenhoffi konkursiga seotud materjalid ekspertiisiks õigusteaduskonnale. Teaduskonna dekaan Evald Sigismund Tobien tunnustades ülikooli nõukogu otsust, kinnitas et Thomsoni stipendiumi seos mõisakonkursiga on välistatud. Stipendiumi-kapitalilt, 5000 riigitaalrit, millele parun von Güldenhoffi abikaasa lisas 1000, laekuvad protsendid kuuluvad stipendiumikapitalile, mitte Güldenhoffi vara hulka.³⁹⁸

Kasutada olnud allikate alusel peab tõdema, et Güldenhoffi pankrot osutus kasulikuks vaid Magnus Sternstrahlele, kes sai kätte talle kuuluva ülalpidamis-raha.

Märtsis 1856 oli ülikoolil Thomsoni legaadi arvel 2392 rubla 13 ¼ kopikat.

Mõnekümne rublaline juurdekasv oli tekkinud Liivimaa maakohtu assessor parun Rembert August Schoultz von Ascheraden ja Carl Magnus von Grothuss annetatud väärtpaberitest. Nimetatud aadlimehed olid otsustanud stipendiumi-fondi toetada väärtpaberitega 4800 rubla väärtuses. ³⁹⁹

Parun Schoultz-Ascheradeni aadlimehe solidaarsus tekitas veel 1870. aasta lõpul sekeldusi tema perekonnale üsna tühise tagasimakse küsimuses. Parunid Ernst ja Robert Schoultz-Ascheradenid, Marie von Valujev (snd. paruness Schoultz-Ascheraden) ja Elise von Richter (snd. paruness Schoultz-Ascheraden) olid ülikooli valitsuse nõudel sunnitud muretsema aastate eest välja antud finantsdokumente tõestamaks isa tehingute õigsust ja sedagi, et ta ei jäänud ülikoolile võlgu.⁴⁰⁰

396 Samas. L. 43p–44, 50.

397 EAA. 384-1-1003. L. 7–7p.

398 EAA. 384-3-45. L. 72.

399 Samas. L. 78.

400 EAA. 402-5-779. L. 10–12p.

1863. aastal toimetatud uue õigusliku ekspertiisi käigus seletati (võimalik, et kaaskirja koostas õigusteaduskond prorektor Carl von Rummeli soovitusel) stipendiumi mõistet (hypotace privata tacita 5. Legatis) ning rõhutati, et in specie Gut Luhde- Großhof, so Paju mõisal baseeruval stipendiumifondil pole midagi ühist Güldenhoffi pankrotiga. Küsimus oli selles, et stipendiumifondi rahast maksis õuekohus Sternstrahle ülalpidamiskulud.

Järgmiseks aastaks ei olnud Thomson-Güldenhoffi stipendiumilugu veel lahenenud. Õpperingkonna kuraator otsustas materjalid saata rahvahariduse ministeeriumile. Ministeerium oli stipendiumilooga üldiselt kursis ja isegi soovitas piirduda von Thomsoni annetatud osaga – 5000 riigitaalriga. Kuraator Bradke õnnistusel saadeti esialgu ministeeriumi poole teele 1844–1869 aastatest pärit 495-leheküljelise toimiku sisukord. Toimik, millest on alles jäänud 313 lehekülge, sisaldab ülikooli nõukogu kirjavahetust Liivimaa Ülemõuekohtu, hilisema Riia õuekohtuga.⁴⁰¹

Güldenhoffi pankrotist tingitud stipendiumirahastu käsutamisel olid vasta-kuti kaks suurt jõudu – ühel pool ülikool, kel juriidiline nõu oli omast käest võtta just ajal, mil õigusteaduskonna juhtiv professuur tegeles parajasti era-õiguse kodifitseerimisega – ning vastaspoolel vahendeid valimata võlgu sisse nõutav aadli omavalitsusinstitutsioon, mille tuumikusse kuulusid enamasti ülikooli vilistlased.

29. jaanuaril 1869. aastal tutvustas rektor Georg Philipp von Oettingen üli-kooli valitsuses von Thomsoni legaati.⁴⁰² Esialgu tundus mitmele valitsuse liikmele, et tegemist on ülikooli saabunud uue stipendiumikapitaliga. Kui aga rektor lisas, et Thomsoni kapitali tagatiseks on Ķemere (pidi ju ütlema Paju mõis), mille peale on võetud obligatsioone 2386 rubla eest, siis ütlesid nõukogu liikmed ühest suust, et selle stipendiumiga kerkib küll vana kohtuasi jälle üles.

Rektor otsustas kartuse taandamiseks asuda stipendiumi väljamaksmise küsi-muse juurde. Näib, et ühtki otsust siiski ei langetatud. Stipendiumi välja kuulutamisega otsustati mitte liialt kiirustada ja järele uurida, milline nimetatud maavaldusest oli määratud peale Güldenhoffi pankrotimenetlust stipendiumi tagatiseks.

Aastaid hiljem selgus ülikooli valitsuse ja õigusteaduskonna kirjavahetusest, et Thomsoni ainsateks stipendiaatideks olid aastatel 1820.–1822 osutunud Carl Eduard Erdmann,⁴⁰³ ja Carl Walter,⁴⁰⁴ kes said ühekordselt kahe peale kokku

401 EAA. 384-3-45. L. 125. Uurijate käsutusesse on sellest jäänud ca 200 lehekülge koopiaid.

402 EAA. 402-5-779. L. 1.

403 Carl Eduard Erdmann; tulevane Tartu ülikooli kohaliku õiguse professor.

404 Carl Ferdinand Maximilian Anton Walter, * 1801 Valmiera, teol 1819–1922, 1823 jätkas õpinguid Turu ülikooli usuteaduskonnas, filosoofiadoktor. 1827–28 Berliinis, koduõpetaja ja pastor Liivimaal (õpetaja Adažis, pastor Vamieras), 1842–48 kindral-konsistooriumi assessor Peterburis, 1855–1864 Liivimaa kindralsuperintendent ja konsistooriumi vaimulik asepresident, 1852 Tartu ülikooli auliige, 1859 piiskop.

Suri 1869 Lielupe mõisas.

639 rubla.⁴⁰⁵ Mõlemad stipendiaadid annetasid ülikooli vilistlastena 1834. aastal Thomseni stipendiumi fondi. Seetõttu esineb Thomsoni stipendium ülikooli asjajamises Thomson-Erdmann-Walter stipendiumina, millest Güldenhoffi mõisakonkursi tõttu väljamakseid aga ei tehtud.

Thomsoni stipendiumi varal koges stipendiumist huvitatud ülikool, milliste meetoditega tuleb pärimisõigusest tulenev õigus jalule seada. Võimalik, et Thomsoni annak – Güldenhoffi pankrotimenetlus oli ülikooli juristidele prakti-line ja õpetlik era- ja finantsõiguse juhtum.

Im Dokument ERAALGATUSLIKEST STIPENDIUMIDEST TARTU ÜLIKOOLIS 1802–1918 (Seite 100-105)