Üleminek mõisamajanduselt täielikule riigieelervelisele

Tartu ülikooli Põhikirja XIV peatüki paragrahvid 243–246 kõnelevad üli-kooli majandamissuheteist. Põhikirjas kinnitati, et 23. aprillil 1802 riigikassast eraldatud 120 000 assignaatrubla kantakse ülikooli arvele igal aastal. ¹⁵⁰

Nimetatud summat võib tõlgendada kuni 1806. aastani siiski avansina, sest summa eraldamisel võeti aluseks ülikoolile eraldatud mõisate adramaa maksu-mus. Ülikool pidi majandamiseks saama 240 adramaad. Põhikirja § 243 alusel maksti iga adramaa pealt ülikoolile algul 500 assignaatrubla, mis 240 adramaa kohta annab eelarvena esitatud summa 120 000 assignaatrubla, millele lisandus veel 6000 rubla koolikomisjoni tööks.

Põhikirja alusel kinnitatud riigieelarve suutis kanda igaaastaseid teadus- ja õppetöö ning koolide asutamise kulutusi. Veel samal aastal lisandus sellele eraldi asutamisraha ehitustöödeks 120 000 rubla, 14 500 rubla professorite korteri- ning majutusraha (igale 500 rubla aastas). Ent otsesed riigisummad pidid vähenema seda mööda kuidas kasvab oodatav tulu ülikoolile eraldatud mõisatest. Ülikooli rentei esialgne prognoos märkis 24. oktoobril 1803 oodatavaks tuluks siiski ainult 43 743 assignaatrubla.¹⁵¹

Põhikirja paragarahv 244 alusel moodustatud majanduskomitee kohustuseks oli mõisamajanduse koordineerimine – mõisate rendile andmise väljakuuluta-mine, rendilepingute sõlmiväljakuuluta-mine, lepingu täitmise jälgiväljakuuluta-mine, rendiraha arvestus.

Eraldi arvestust peeti mõisate metsavalduste kohta. Majanduskomitee tegevust toetas akadeemiline mõisakomisjon [akademische Güterkommission].

Akadeemilises mõisakomisjonis esindasid akadeemilist poolt professorid Adam Caspari, Georg Parrot, Daniel Balk, Lorenz Ewers. Maavaldajate esinda-jatena oli komisjonis ülikooli mõisate rentnikke esindamas ülikooli sündik Otto Sigismund von Ungern-Sternberg, Liivimaa rüütelkonnast Carl von Krüdener ja Stephan de Villebois.¹⁵² Kuna ülikooli mõisapidamine jäi lühiajaliseks, siis on teada vaid üks konkurss.

Tagatismakse ehk kautsjoni¹⁵³ enampakkumine lõppes järgmiselt: parun Wrangell pakkus lepingu täitmise tagatisraha 900 assignaatrubla; kaks Liivimaa Aadli Krediidiühingu pantlehte¹⁵⁴ (summa ebaselge) pakkus von Krüdener ning von Kymmeli panus tagatiseks oli 2050 rubla väärtuses pantlehti.

150 EAA. 402-7-10. L. 18a–19.

151 EAA. 402-6-145. L. 4.

152 EAA. 402-8-505. L. 1–1p., 3–3p.

153 Kautsjon, tagatismakse (ka toimingutagatis)- sissemakstud rahasumma, mille selle sissemaksja kaotab, kui ta ei täida lepingulisi kohustusi, või mis makstakse talle tagasi, kui ta lepingut täidab.

154 Liivimaa Aadli Krediidiühingu pantlehtedest lähemalt allpool finantsvahendeid tutvustavas peatükis.

Ülikooli põhikirja paragrahv 194 alusel olid ülikooli mõisate rentnikest majandajad vastutavad ülikooli kohtu ees.

1805. aastaks anti ülikoolile mõisaid Tartumaal: Võtikvere Tormas (rentnik Kymmel), Taabri (Krüdener) Tartu-Maarja kihelkonnas, Kastre (rendile antud linnakirurg Burmeistrile), Vaiatu (Detlef Oldekop) ning Viljandimaal Aidu Paistus. Rentnikega sõlmiti litsentsi- ehk rendileping kuueks aastaks so. kuni 1. märtsini 1811. Hiljem lisandus ülikooli mõisate nimekirja Vana-Kuuste, välja renditud Tartu linnakodanik inspektor Grünthalile.

Mõisatest saadud sissetulek kujunes 1805. aastal järgmiseks: näiteks Võtik-verest laekus 1028, Taabrilt 930, Aidult Paistus 2015 rubla; sel aastal kõik kokku 7013 rubla.¹⁵⁵ Kastrelt maksis linnakirurg J. Fr. Burmeister renti 305 rubla sularahas.¹⁵⁶ Kui kõrvutada mõisatest saadud sissetulekuid ülikooli välja-minekutega, siis võib märkida, et mõisamajandus ei katnud kaugeltki ülikooli väljaminekuid. Näiteks ülikooli väljaminekud 1805. aastal olid järgmised:

professorite korteriraha 5671 assignaatrubla ja palk 66412 assignaatrubla ning stipendiumid 2293 rubla. Seega võidi mõisatest saadu kulutada kas stipendiumi-rahaks ja korteristipendiumi-rahaks, kusjuures ligi 900 rubla jäi veel puudugi.¹⁵⁷ Rentei arveraamatutes sissekanded mõisatest laekunud tulu kasutamisest puuduvad.

Mõisamajandusest laekunud summad kajastusid üksnes ülikooli valitsuse kirjavahetuses. 1806. aasta sügiseks küündis ülikoolile üle antud 25 ⅝ adra-maalt saadud puhastulu vaid 9311 rublani.¹⁵⁸ Üsna selge, et selliste sissetule-kutega 126000 rublase eelarveni kuigi ruttu ei jõua. Ülikooli mõisamajandus oli kahvatu ning ülikoolil ei jäänud muud üle kui otsustavalt otsida teid mõisa-majandusest loobumiseks.

Napoleoni-vastase koalitsiooniga ühinemine oli toonud aga kogu impeeriu-mile rahalised raskused. Riiki oli haaranud terav maksevahendite puudus; riigi väljaminekud aga kasvasid aasta-aastalt.

Kõigele vaatamata otsustas ülikool rektor Parroti initsiatiivil alustada läbi-rääkimisi mõisate majandamiskohustusest vabanemiseks. Igatahes oli see julge samm, olukorras kus Venemaal oli raha vähe, finantslepingud ei kehtinud ning maad võttis ääretu hinnatõus. Läbirääkimiste tulemusena vabastati ülikool põllupidamisest. 1807. aastast alates sõltus ülikool täielikult riigieelarvest.¹⁵⁹ Tulemuslikud läbirääkimised andsid mõista, et impeeriumile oli ülikooli(e) vaja.¹⁶⁰

Kas mõisapidamise kehvapoolne tasuvus kuidagi stipendiumide jagamist mõjutas, on raske öelda. Kuid 1806. aasta kevadel määrati senise 12 kroonu-stipendiumi asemel vaid 9 kroonu-stipendiumi: üks 200, kaks saja rublalist ning kuus

155 EAA. 402-4-111. L. 10.

156 EAA. 402-6-154. L. 100p.

157 EAA. 402-6-80. L. 40–41p, 50, 54.

158 EAA. 402-6-81. L. 16.

159 EAA. 402-6-154. L. 121–122. Üle kümne aasta jäigi kehtima põhieelarve (126000 assignaatrubla) üsna muutumatul kujul vaatamata akadeemiline koosseisu suurene-misele ja vilkale ülikooli ülesehitasuurene-misele selle laiemas tähenduses.

160 1804 avati ülikool Kaasanis, aasta hiljem Harkovis.

viiekümne rublalist. Kindlasti tuli välja maksta Õpetajate instituudi kasvandike kuus stipendiumi, neist kolm tükki igaüks 75 rubla, üks 90, üks 80 ja üks 50 rubla. Ülikooli akadeemilisele ja teenindavale personalile maksti palka jaanuari asemel alles mais.

Ülikooli eelarve sissetulekute poolel tegelikult ei kajastunudki mõisatelt saadav tulu.

Liivimaa rentei [Cammerhof] korraldusega likvideeriti 28. jaanuaril 1807 Tartu kreisirenteis konto „ Kammeralgüter“ , mis seni oli kehtinud ülikooli mõisate kohta.¹⁶¹ Ajavahemikul 28.–31. jaanuar 1807 kirjutati Liivimaa renteis mõisad ülikooli arvelt maha.

Mõisamajandusest loobumine oli kahtlemata Parroti teene saamaks täielikult riigieelarvest finantseeritavaks ülikooliks. Parrot soovis riigi finantsidega luua suurejoonelist riigiülikooli, mitte mõisamajandusel kiratsevat provintsiülikooli.

Ülikooli avamine ja ülesehitamine osutus ääretult oluliseks ning viivita-matult hakati mõtlema toetusaktsioonile; seda seoses asutamisüriku viseeri-misega keisri poolt 12. detsembril 1802. Aleksander I initsiaale ülikooli Asuta-misaktil käsitleti riigiülikooli tunnusena ja samas teatud tunnustusavaldusena ülikooli taasavajatele.

Tartu ülikoolile annetati pikaajalisi obligatsioone, mille intressidega loodeti toetada ülikooli väljaehitamist. Alljärgevalt vaid mõned näited.

Major Müller Eestimaa rüütelkonnast annetas ülikoolile kahel korral 1000 rublalise nominaalväärtusega obligatsiooni. Esimese oli ta ostnud juba 20.

detsembril 1802, teise 8. juulil 1803.¹⁶² Sihtotstarbelise annaku ülikooli ehitusfondi tegi raehärrast raamatukaupmees Ludwig Gauger 23. aprillil 1803 ja 5. märtsil 1804, mõlemad obligatsioonid nominaalväärtusega 1000 rubla, ühele oli laenu tagamiseks üles antud Vasula mõis.

Ehitusfondi annetas kaks väärtpaberit kokku 2300 rubla eest parun Friedrich Elsner. Professor Carl Fr. Meyer jätkas, annetades väärtpabereid 4000 rubla eest.

Obligatsioonid tõid ülikoolile 1805. aastal 550 rubla hõbedas. Parun Burc-hard Christoph von Vietinghoff ostis 1805. aasta aprillis Adavere mõisa nimele 3000 rubla eest väärtpabereid – Adavere mõis oli teatud mõttes antud ülikooli eest panti.

Kuddina mõisale võetud 1784. aastal emiteeritud hüpoteegipiletite tulud märkis ülikooli heaks krahv [R] Gotthard Andreas von Manteuffel.

Samal aastal aastal 5000 rubla nominaalväärtuses ostetud obligatsioonide annetajaks oli ülikooli revisjonikomisjoni andmeil Rakvere linn. Tuhande-rublalisi väärtpabereid laekus aeg-ajalt ka Tartu raehärradelt.

Ehitusfondi oli 19. detsembriks 1807 annetatud väärtpabereid 29900 eest.¹⁶³ 1809. aasta kevadel annetas 5000 rubalise väärtpaberi ülikooli botaanikaaia peahoone ehituskulude katteks Johann Friedrich von Ungern-Sternberg. Kaks

161 EAA. 402-6-154. L. 121–122.

162 EAA. 402-6-82. L. 10p. Väärtpaberite nominaalväärtus oli antud assignaatrublades.

163 EAA. 402-6-82. L. 10.

aastat hiljem oli erinevate isikute poolt annetatud väärtpaberite osalus ehitus-rahastus kasvanud 41 200 assignaatrublani.

Ehitused olid lisaks 1803. aasta eraldistele nõudnud riigikassast uusi täienda-vaid summasid – 1806. aastal ligi sadatuhat rubla, 1808. aastal 167 722 rubla.

Seoses ülikooli peahoone valmimisega oli 1810. aastaks riigieelarvest ehituseks kulutatud üldse kokku 734 865 assignaatrubla, millele lisandus veel 69 611 assignaatrubla rüütelkondade summadest.

Osaliselt ka tänu annetustele oli ülikoolil esimestel tegevusaastatel järgmi-seks majandusaastaks jäänud alati ette 7500, mõnel aastal isegi paarkümmned tuhat rubla. Järelikult võis mõisamajandusest loobumise peapõhjuseks olla ülikoolile osaks saanud vilgas toetustegevus ja muidugi riigikassast eraldatud summad. Mõisate rentimine ja kõik muu sellega seonduv asjaajamine muutus tülikamaks kui sealt saadav mõnetuhande rublaline sissetulek.