I. Peatükk. Ajalooline ülevaade
1.1. Studium generale ja Rooma õigusest tulenev privileeg
Traditsiooniliselt ülikooli tähistava mõistega universitas tunnustati õppijate skolaarite ja õpetajate magistrite ühendust kui vennaskonda, rõhutades selle korporatiivsust.51 Selles õpetanud doktoreid, üldnimetusega magistreid, peeti kõrgeima teadusliku kompetentsuse võrdkujuks.
Euroopa vanima ülikooli au pärast on omavahel võistlemas ikkagi Bologna ning Pariisi ülikool.
Bologna ülikooli algusaastat on seostatud kuulsa õigusteadlase professor Pepo õppetegevusega aastatel 1070 või 1075 kuni 1100.52 Kokkuleppeliselt peetakse ülikooli asutamisaastaks 1088. aastat.
Kuid õigusteaduse õpetamine ulatub tagasi 8. ja 9. sajandisse. Karl Suure Aacheni õukonnas ümbritsesid valitsejat õukonna akadeemiasse kuulunud õpetlased, kes lisaks kirjandusharrastustele tegelesid igapäevase riigipraktilise ja usuküsimusega. Riigipraktika all mõisteti enam õigusalaseid arutelusid ja õigussüsteemi rakendamist. Karl Suure akadeemiast lähtuvalt avati sarnastel põhimõtetel tegutsevaid akadeemiaid veel Pavias, Salzburgis ja Nürnbergis.
Nimetatuist tuntumaks kujunenud Pavia koolist sai alguse hilisem Rooma ja Pariisi õiguskool.53
Ülikooli tekkeloos võib oluliseks pidada Karl Suure pojapoega Karl Paljas-pead õpetanud õpetlasi Iren Clemensi (Aldrich), švaabist luuletaja Walahfried Strabo, ja teiste hulgas magister Thomase, kelle kompetentsi kuulus õukonna
51 A. B COBBAN: The Medieval Universities: The Development and Organization.
London 1975. P. 21.
52 J.PAQUET: Aspects de l'université medievale.– The Universities in the Late Middle
Ages. Leuven 1978. P. 7;PETER MORAW: Aspekte und Dimensionen älterer deutscher Universitätsgeschichte, Academia Gissensis. – Beiträge zur älteren Giessener Univer-sitätsgeschichte. Veröffentlichungen der Historischen Kommission für Hessen. Band 45. Marburg 1982. S. 9. Moraw märgib, et 19. sajandi ülikool on legitimiseeritud teisiti kui olid seda vanad kõrgemad koolid.
53 Deutschlands Geschichtsquellen im Mittelalter. Vorzeit und Karolingen. III Heft.
Weimar 1957. S. 303; II Heft. Weimar 1953. S. 200, 202, 203 viide 112.
raamatukogu (Pfalzbibliothek), tegevust.54 Magister (õpetaja) Thomase nime-tamine 829. aastal osutub selle mõiste üsna varajaseks kui mitte esma-mainimiseks.
Kindlamini seostatakse Bologna kõrgema õigusteaduse kooli, glossatori, rajamist keskaja kõige mõjukama juristi Irneriusega (Garnerius) (1055–1130), kes Toscana vürstinna Matilda soovitusel oli õppinud iseseisvalt jurisprudentsi.
Viibinud mõne aasta Roomas pöördus Irnerius tagasi Bolognasse, kus asutas 1084. aastal kooli jäädes ise selle dialektika ja retoorika õpetajaks. Irnerius oli õiguse õpetaja. Sellise kõrge tiitliga tähistas Bologna linn ainuõigust õigus-õppele.55 Kooli valiti õppima esialgu vaid viis õpilast.56 Irnerius tegeles koolitöö kõrval Rooma õiguse süsteemi Summa Codicis loomisega. Tema õpilasedki osalesid õiguse aluste koostamisel. Järelikult oli õppetöö seostatud uurimis-tegevusega ja ainese süstematiseeritud esitamisega. Muidugi on Irneriuse kooli puhul vara üldistada nagu oleks Irnerius rakendanud ülikoolile iseloomulikku – õppetöö ja teadusliku tegevuse ühtsuse printsiipi. Kuid Irneriuse õiguskoolist oli lühike samm ülikooli stuudiumini. Irneriuse õiguskooli ongi enam peetud Bologna ülikooli lätteks. 12. sajandi keskpaiku oli Bolognas kokku umbes 10 000 õppijat.57
Rooma õiguse viljelemine omandas riikliku tähenduse. 1152. aasta maarahu seaduse väljakuulutamisel pöördus Friedrich I Barbarossa piiskoppide, herts-hertsogite, krahvide, markkrahvide järel isegi (üli)koolide rektorite poole.58 1155. aastal59 võttis keiser Bologna skolaarid erilise kaitse alla Bologna kommuuni ja juuratudengite vahel oli tekkinud vastasseisu tõttu. Skolaarid ja juristid ei soovinud alluda linnaseadusele. Akadeemilise kohtualluvuse privileeg kehtestas muuhulgas skolaaritele (edaspidi üliõpilastele) mitmed üliõpilaselu reeglid. Akadeemilise kohtualluvuse alusel ei võinud näiteks võlgu teinud üliõpilast anda võõra kohtu alla. Samas ei tohtinud üliõpilane ise võlgu võttes kedagi teist nende eest teha vastutavaks. Üliõpilastele antud privileegid võimal-dasid ületada eluolulisi raskusi ja pühenduda üksnes õpingutele. Veelgi enam, privileegiga pidi olema tagatud üliõpilaste akadeemilise kohtualluvuse kaitse vähemalt ülikoolilinna piires.60
Bologna õigusteadlased võtsid peale Rooma õiguse reeglite61 üle Rooma juristide tehnika, meetodid ja üldise mõttelaadi. Inimeste ühiselu ja eraõigusi
54 Deutschlands Geschichtsquellen im Mittelalter. Vorzeit und Karolingen. III Heft.
Weimar 1957. S. 304.
55 HANS HATTENHAUER: Euroopa õigusajalugu. Tõlke peatoimetaja MARJU LUTS
-SOOTAK. Tallinn 2007. Lk. 272–273.
56 Catholic Encyclopedia: Irnerius, http://www.newadvent.org/cathen/086168a.htm.
Külastatud 27.04.2005.
57 STIG STRÖMHOLM: Juristide Euroopa. – Akadeemia 11 (1994). Lk. 2326–2335.
58 HARTMUT BOOCKMANN: Das Mittelalter. Ein Lesebuch aus Texten und Zeugnissen
des 6. Bis 16. Jahrhundert. München: Verlag C.H. Bock 1988. S. 105–106.
59 HATTENHAUER. Lk. 274.
60 Samas.
61 Corpus iuris civilis.
käsitlevate probleemide lahendamine, argumentatsiooni ja menetluse eest ollaksegi võlgu Bologna koolkonnale.
Bologna, tema siirdeülikoolide, samuti Pariisi ning Oxfordi õppijate kogu-konna dimensionaalse muutuse üheks oluliseks tulemuseks oli õpetajate ja õppijate kogum, univeristas magistrorum et scholarium ehk lühidalt universitas.
11.–12. sajandil oli Bologna andnud Euroopale skolaarid-üliõpilased ning õpetatud juristid. Paavstid, vürstid, jt. võimukandjad ning linnad formuleerisid tahteavaldusi ja donatsioone juriidilistes kategooriates.62
Bologna eeskujul üksteise järel rajatud ülikoolide õigusteaduskonnad panid aluse akadeemilise haridusega ilmalikule juristi- ja ametnikuseisusele. Teisalt oli Pariisi ja Bologna ülikooli õigusteaduse mõju saksakeelsele ülikoolile, sh Viini ülikoolile, märgatav mitte üksnes õpetamises, vaid professuuri õiguslike tagatiste kindlustamisel.
14. sajandi lõpukümnendil Pariisi ülikoolis õppinud hilisem Viini pro-fessuuri liider Heinrich von Langenstein, keda toetasid Viini saabunud Bolognas juurat õppinud Totting von Oyta ja Johann Renter, Gerhard von Kalkar, Heinrich von Odendorf, esitasid Viini raele ühise märgukirja, õieti traktaadi, ettepanekutega õpetatud meeste õppetöö tasustamisest ja sellelt võetavate maksude õiguslikest alustest.63 Ülikooli juristide koostatud märgu-kirjast oli osaliselt ajendatud isegi Rudolf IV 1391.–1394. aastate maksuseaduse muutmine. Langesteini traktaat tõi akadeemilistele isikutele maksuvabastuse.
Saksa keeleruumi ülikooli akadeemilised isikud olid alates 15. sajandi algusest maksuvabad.64
Juba 1288. aastal kirjutas riigiteoloogia rajaja Kölni kanoonik Alexander von Roes, et universitas tuli jõuliselt kuigi ülikooli näol ei olnud tegemist Anti-kristusega. Ülikool oli kujunemas riigi ja kiriku kõrval mõjuvõimsaks kolmandaks jõuks. Püha Saksa Rooma Keisririik ja kirik võtsid ülikooli kaitse alla. Ühest küljest tähistas see kindlasti õppijate akadeemilise rännaku ehk peregrinatio academica toetussüsteemi institutsionaliseerumist.65
Õppimine osutus siis ja on alati olnud kulukas. Paljud üliõpilased ei suutnud tasuda üsna kõrget ülikooli sissekirjutamismaksu ehk beanium’. Näiteks Pariisis oli immatrikuleerimismaks 12 liiri, muudeks akadeemilisteks toiminguteks kulus aastas kuni 36 liiri. Saksa tudengile läks elamine sealses kolledžis maksma 50 liiri aastas. Kõik kokku ületas tubli käsitöölise aastase puhastulu.
62 Rooma õigusel rajaneb eraõiguse pärimisõigus.
63 Ablösung von Renten, das von den Gelehrten wegen seines ungenügend legiti-mierten Eingriffs in bestehende Rechte übereinstimmend kritisiert war.
64 CHRISTOPH CORMEAU: Wiens Universität und die deutschen Prosatexte im Umkreis
Heinrichs von Langenstein, in: Colloque du département d’Etudes Médiévales de Paris – Sorbonne et de l’université de Bonn. (Milieux universitaires et mentalité urbaine au moyen age. Cultures et civilisations médiévales. Hrsg. DANIEL POIRION.VI. Paris:
PUPS.). Sorbonne 1987.
65 RUDOLF STICHWEH: Der frühmoderne Staat und die europäische Universität. Zur
Interaction von Politik und Erziehungssystem im Prozeß ihrer Ausdifferenzierung (16.–
18. Jahrhundert). Frankfurt am Main: Suhrkamp Verlag 1991. S. 15, 59–61.
Enam jäetigi võlgade kirja beanium. Peagi kujunes ülikoolide juures tradit-siooniks registreerida immatrikuleeruvad vaesed üliõpilased eraldi raama-tutesse. Näiteks avati Freiburg am Breisgau ülikoolis (asutatud 1457) üli-õpilastelt laekuvate maksude raamat pealdisega liber taxatorum, kuhu eraldi kanti maksujõuetud üliõpilased. Samasugune raamat oli ka Erfurtis. Lisaks peeti veel eriarvestust võlgnike – nulli parcer kohta. Mitmetes Saksa ülikoolides asutati eraldi konvikt [domus pauperum] vaestele üliõpilastele, mille ülalpida-miseks loodeti ikka donatsioonidele.
Peagi muutusid maksujõuetud üliõpilased ülikoolile ja linnale üsna tülikaiks.
Vaeste (häbi)märgistamiseks eraldati auditooriumides vaesed maksjatest üli-õpilastest. Auditooriumi viimased pingiread, heina- ja õlekotid olid alati hõivatud (sagedasti ülerahvastatult) võlgu õppivate tudengite poolt.66 Siinjuures ei saa välistada rikkamate üliõpilaste nö. teatraalset kerjusüliõpilase elustiili või siis ülikoolilinnas liigse kulutamise tagajärjel hetkelisse viletsusse sattumist.
Võlgu jäämise põhjuseid oli muidugi kümneid.
Üliõpilaste ja õppejõudude elujärje parandamiseks ning selleks, et õpi-himulised ei lahkuks Saksamaalt Itaalia ja Madalmaade ülikoolidesse, rakendati Saksa ülikoolide juures administratiivseid ja majanduslikke hoobasid. Heidel-bergi ülikoolis (1385/1386) kehtisid akadeemilise kohtukorralduse kõrval õppejõududele ja üliõpilastele antud eluoluliselt tähtsad soodustused. Sellega loodeti kaitsta akadeemilisi isikuid linnaametnike ja spekulantide omavoli eest.
Nii näiteks võisid professorid ja üliõpilased ülikoolilinna tulles tollivabalt endaga kaasa tuua toiduaineid. Tollivabadus kehtis Heidelbergis ja kogu Baierimaal. Seadus laienes isegi professorite kaaskonda kuuluvatele teenritele.
Akadeemiline teenijarahvas võis tollivabalt sisse tuua ning osta kõike. Tundub, et see oli igati mõistlik otsus, sest teener oli ju võetudki professori logistika-küsimuste lahendamiseks. Teisalt soodustas see maksuvaba kaubaga spekuleeri-mist ja sel viisil teenrite rikastuspekuleeri-mist. Viimased aga alustasid mitmete soodsate asjaolude kokkulangemisel tavaliselt juba laenuandjana iseseisvat ärielu. Sel moel kerkis esile uus ülikooliga seotud isikute ring – manichäer’e, liigkasu-võtjaid. 67
Kuurvürst Ruprechti kinnitatud Heidelbergi ülikooli põhikirja sätetega oli lahendatud ning kaitstud akadeemilise pere majutusküsimus. Igal aastal korraldati jõulude eel professoritele ja üliõpilastele välja üüritud korterite ning üürimajade põhjalik takseerimine-hindamine ning üüri uute piirmäärade kinnitamine. Aktsiooni eesmärgiks oli tagada akadeemilistele isikutele igati normaalsed elamistingimused. Üsna tavapäraseks muutus professorite, üli-õpilaste ja nende teenrite ühiskasutusse võetud kortermajade muutumine mõne
66 RAINER SCHWINGES: The student: concept and typology. – A history of the
Uni-versities in Europe. University in the middle ages. Volume I. Cambridge University Press 1992. P. 209–210, 237.
67 ROBERT PASCHKE: Studentenhistorisches Lexikon aus dem Nachlass
herausgegebenen und bearbeitet von Friedrich Golücke. – GDS- Archiv für Hochschule und Studenten Geschichte. Beiheft 9. Köln 1999.S. 175.
professori kinnisvaraks. Kuid ka professuuri eravalduses olevad kortermajad kuulusid hindamisele ning seda toimetas ülikooli juhtiv rektor või prorektor68 isiklikult. Takseerimise järel kinnitati üürimäär, millest kortermaja omanik, professor või õpetaja, üle küsida ei tohtinud.69
Kuid sarnased majanduslikud privileegid ei suutnud takistada üliõpilaste ja õpetlaste siirdumist Saksamaalt Itaalia ülikoolidesse. 16. ja 17. sajandi ei suut-nud Saksa ülikool teoloogilise suunitluse tõttu garanteerida uute juristide ettevalmistamist. Nii võis aastatel 1570–1630 olla aastas isegi 400–500 Saksa aladelt lähtunud Itaaliasse reisijat.70 Itaaliast lähtunud rännak [Wanderung] viis Saksa tudengi edasi Hollandisse, sest Itaalia ülikoolid said ühel hetkel lihtsalt täis. Hollandis õpiti riigiõigust, filoloogiat ja loodusteadusi. Valdav enamik tulevastest Saksa professoritest, teadus- ja riigimeestest promoveeruski Itaalias või Hollandis.71 Varaklassikalise ülikooli professor ei erinenud mistahes keskklassist, kleerusest, kõrgemast või keskastme ametnikust.
18. sajandil hakati saksa ülikoolis tõsisemalt rääkima õppemaksu ühtlusta-misest. Seni oli see olnud ülikooliti äärmiselt erinev sõltudes omakorda avalike ja eraloengute suhtest. Viimaste külastamise eest võeti tudengitelt kõrgemat tasu – professorid muutusid kõrge honorari sissekasserimise eesmärgil lihtsalt ettevõtjaiks ning otsustasid üliõpilase maksusuutlikkuse alusel ka nende loengutele lubamise. Harvad ei olnud juhtumid, mil jõukama kuulajaskonna ligimeelitamiseks kasutati loengute illustreerimisel lihtsaid laadatrikke.
Preisi Maaõigusega [Landrecht] kehtestati õppemaksu tasumiseks kindel kord. Näiteks 4 tunni eest tuli maksta 17 riigimarka.72 Segadus ülikooli astumiseks vajalike teadmiste arvestamisel kestis enam vähem abituuriumi-seaduse väljakuulutamiseni (1788). Ülikooli said astuda vaid küpsuseksami [matura] sooritanud.