Charlotte Luise Wilhelmine von Pereira annak linnale

Alphonse von Pereira mälestusfond stipendiumifondina

Liivimaa maanõuniku Adolf Heinrich von Wulfi⁵⁴¹ kõige vanema tütre, Tähtvere ja Rauna omaniku Emil von Wulf õe, Charlotte Luise Wilhelmine von Pereira (1800–1876), annak Tartu linnale ja ülikoolile oli pühendatud poja mälestusele.

Charlotte Luise Wilhelmine Wulf a.d. Serbigall (Aumeisteri) oli 23. mail 1820. aastal abiellunud polkovnik Georg von Pereiraga.⁵⁴² Nende poeg erumajor Adolf von Pereira oli surnud enne 1868. aastat. 1844. aastal oli Wilhelmine von Pereira koos õe Katharina Alvinega saanud päranduseks küllalt suure – 40000 rublale hinnatud Koikküla mõisa, mille Wilhelmine 1859. aastal ainuisikuliselt omandas, makstes õele selle mõisa eest 135000 rubla.⁵⁴³ Wilhelmine von Wulf-Pereira kohta on vähe andmeid, teada on et tema valduses oli siis Koikküla ja arvatavasti haldas ta vend Emil von Wulfi surma järel mõnda aega Tähtveret.

3.6.2.1. Annakud Tartu linnale

Tartu ilme ja tema kodanike heaolu, endast lugupidamine sõltus küll eelkõige linnavalitsuse suutlikkusest, aga küllalt palju üksikisikute algatusest.

1860. aastate algul toetas Tartu teenijaskonda magistraadi juures registreeri-tud Pereiralegat. Tartu magistraadi andmeil said näiteks 1863. aastal Wilhel-mine von Wulf-Pereira nn. teenijate autasu 163 inimest – kes korraga 5, 6, 7, 10, 11, mõni isegi 15 rubla.⁵⁴⁴ Samast rahastust said ajutist 5–7 rublalist toetust veel töö kaotanud teenijad, mitmele maksti teekonnaraha uuele töökohale jõudmiseks.⁵⁴⁵

11. detsembril 1868. aastal registreeris Tartu magistraat aastakoosolekul korraga Wilhelmine von Pereira neli erinevat annakut igaüks 2000 rubla, kõik kokku 8000 rubla viieprotsendilistes Liivimaa tähtajatutes pantlehtedes. Iga legaadi pealdis algas sõnadega Alphonse von Pereirasche Legat. Annetus oli pühendatud Wilhelmine von Wulf-Pereira poja mälestusele. Liivimaa tähtaja-tute pantlehtede tagatiseks, ühtlasi tunnistuseks, et investeerija on võimeline

541 Vt. viide 531.

542 Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Hrsg. von den Verbänden des livländischen, estländischen und kurländischen Stammadels. Teil Livland. Liefe-rung 2, Bearb. Dr. G.v. Transche-Roseneck. 1929. S. 129. Inland ‘37 (1858) S. 607:

polkovnik rüütel Georg von Pereira suri südame puudulikkuse tõttu 17. (29.) augustil 1858 Berliinis.

543 Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. I Theil. Der estnische Gebiet.

Dorpat 1877. S. 237.

544 EAA. 995-1-6187. Pagineerimata.

545 Samas.

oma kohustusi täitma, oli kahe kooliraha 1000 rublalise pantlehe tagatiseks märgitud Kuigatsi ja Kriimani Tartumaal.

Sama väärtusega teenijate „„autasu“ sihtkapitali tagatiseks, kust kavatseti maksta 10 rubla aastas mõlemast soost Tartu teenijaile, neile, kes olid Tartu linnas teeninud vähemalt viis aastat oli üles antud Soontaga ja Võrevere.

Kolmanda osa intress tuli kasutada linna haljastuse ja heakorra kulutuste katteks, tagatiseks Ulila ja Tõlliste mõis. Neljas osa subsideeris 2000 rubla väär-tuses pantlehtedega Antoniuse Gildi vastastikuse abistamise kassat.⁵⁴⁶ Vastas-tikuse abiandmise kassa kolme viiesajalise pantlehe tagatiseks oli jällegi Ulila ja üht pantlehte kattis Rogosi ehk Ruusmäe mõis.⁵⁴⁷

Pereira linnalegaadi toimimine oleks tulevikus tänuväärne linnaajaloo uurimisobjekt. Näiteks heakorrale annetatud summadest läks lõviosa 1847.

aastast seni lagedal seisnud feldmarssal Barclay de Tolly monumendi ümber paikneva platsi vastloodud haljastuse hoolduskuludeks. Ilmselt oli see üsna taotluslik, sest von Wulfid olid seotud Michael Andreas Barclay de Tolly lese Helene Auguste Eleonore, enam tema venna Conrad von Smitteniga. Kevadeti kulutati Pereira rahastust Barclay platsi hooldamiseks 100–200 rubla, suvel vähem, ca 50 rubla. Siia hulka ei arvestatud aedniku ja kojamehe töötasusid.

Wilhelmine von Pereira linna annaku ajastus saabus ajal, mil linn hakkas senisest enam tähelepanu pöörama tänavate sillutamisele ja avalike platside korrastamisele ning selleks võeti isegi laenu.⁵⁴⁸

Pereira legaadi kasutamise põhimõte pidi tagama pikaajalise investeeringu ning kasvatama usaldusväärsust fondi võimalike uute doonorite hulgas. Näiteks igasuguste toetusrahade maksmiseks võis kasutada ainult selleks otstarbeks ette nähtud kapitaliosa intresse. Vaid erandkorras ja äärmisel vajadusel või selts-kondlike ürituste läbiviimiseks võidi Pereira teenijate kapitalilt laekunud intresse ajutiselt välja laenata. Kuid laenatud osa pidi sellisel juhul kindlus-tatama linna liikumata varaga, et tagada raha tagasilaekumine. Tagasimakseteks võis laenuvõtja pakkuda ka pantlehti, sedagi vaid erandjuhul. Pereira fondi haldaja ülikooli kohtu notari ametit pidav Aleksander Wulffius (1820–1884) märkis, et kui selle operatsiooni juures mingisugune tulu on, siis tuleb ka see vastava kapitali legaadi juurde lisada.⁵⁴⁹ Liivimaa tähtajatud pantlehed kuulusid kustutamisele loosimise teel. Seega fondi selle osa taastamine võis küllalt pikaks ajaks edasi lükkuda.

Pereira linnakapitali revisjon viidi läbi iga poolaasta järel. 1885. aastal Pereira fondi uueks haldajaks nimetatud juristiharidusega ülikooli sündik Guido Blocki (1843–1889) 1887. aastaaruande järgi laekus nimetatud aastal Pereira

546 EAA. 995-1-6190. Pagineerimata.

547 Samas. Magistraadi legaatide raamatus sissekanne nr. 1397, 11. detsember 1868.

548 Tartu haljastuse ja heakorra kohta 1860.–1890. aastail lähemalt MART SIILIVASK: Tartu arhitektuur 1830–1918. Historitsism ja juugend. Tartu 2006. Lk. 95 jj.

549 EAA. 995-1-6190. Pagineerimata.

fondi 1737 rubla. Sellest maksti linnale heategevuslikul otstarbel välja täpselt 1500 rubla. Ülejäänu kulutati mõne väärtpaberi ostuks.⁵⁵⁰

Pereira teenijate ja Barclay platsi haljastuskapital toimis kuni Esimese maa-ilmasõja alguseni. ⁵⁵¹

Mingeid rahalisi kokkuvõtteid ei ole otstarbekas teha, sest kursi- ja raha-süsteemi muutused ei anna adekvaatseid tulemusi. Tähtsaim – sihtotstarbeline annak oli suunatud Tartu sootsium liikmetele, tema hoolsatele teenijatele.

3.6.2.2. Alphonse von Pereira mälestusfond stipendiumifondina Charlotte Luise Wilhelmine von Pereira annetusega Tartu ülikooli üliõpilastele – „…minu poja erumajor Alphonse von Pereira mälestuseks”⁵⁵² asutati Alphonse von Pereira mälestusfond stipendiumifondina. Alphonse von Pereira mälestusfondi põhimõtteid tutvustas Tartu ülikooli nõukogu 9. detsembri istungil vastne ülikooli üliõpilasasjade ja ülikooli kohtu sekretär notar Wulffius (ametis 5. detsember 1868–1889). Mme von Pereira oli legaadile alla kirjutanud notari sõnul 5. detsembril 1868. Annetatud 10 000 rublalise nimiväärtusega stipendiumikapitali finantsvahendid viieprotsendilised Liivimaa tähtajata pantlehed olid paigutatud Liivimaa Aadli Krediidikassasse.⁵⁵³ 800 kuni 1000-rublase nominaalväärtusega pantlehtede tagatiseks oli märgitud järgmised eramõisad: Rõuges Rogosi/Ruusmäe (1 tk. 1000 rubla), Kanepis Hurmi (4 tk.

igaüks 1000 rubla), Kambjas Krüüdneri (kaks 1000 rublalist pantlehte). Legaadi asutamise hetkel kuulus Ruusmäe von Glasenappidele. Stipendiumiga seonduva finantstehingu korraldamine jäi Liivimaa Aadli Krediidikassa pädevusse.

Ülikooli valitsuse 8. ja 10. detsembri istungitel arutati erumajor Alphonse von Pereira mälestuseks loodava stipendiumifondi rahalisi kui administratiiv-seid küsimusi. Ülikooli üldsus oli meelitatud järjekordse stipendiumiraha saamisest, seda enam, et donaatoriks oli ülikoolilinna toetanud aadlidaam.

Mälestusfondi administraatoriks nimetati Pereira perekonna soovitusel juba mainitud notar Wulffius. Ka järgmised kolm administraatorit nimetati ikka juristide seast – cand jur Carl Rochlitz (10. veebruar 1889–1890)⁵⁵⁴, siis kolm aastat Liivimaa, Eestimaa ja Kuramaa kohaliku õiguse professor Carl Eduard

550 EAA. 402-5-754. L. 114–115.

551 Samas. L. 106, 110. Kingitusena mainitakse Pereira fondiga seonduvates allikates tuhandet rubla (sularahas) kirikumaali (altarimaali) Püha Johannes tellimiseks. Millisele kogudusele uut altarimaali kavatseti kinkida, selle kohta ei ole õnnestunud leida täienda-vat materjali. Sama episoodiliselt on kajastatud Pereira legaadis teinegi kingitus.

Pihkvaga aurulaevaühenduse avamiseks (avati 1870) asutati laevakapital, kus Wilhel-mine von Pereira oli Dorpati Aleksandri laevakapitali osanik. Nimetatud fakt selgus hoopis Tartu ülikooli valitsuse stipendiumi kapitalide asjaajamisest, kus ülikooli valit-sus teatas, et laevakapital Aleksander tuleb rangelt lahus hoida vaeslaste kooli stipen-diumikapitalist.

552 EAA. 402-4-954. L. 1–2, 6p; EAA 995-1-6190. Pagineerimata. Das Alphonse von Pereirasche Stipendien-Legat.

553 EAA. 402-4-954. L. 1.

554 Carl Rochlitz (1862–?) 1887–1889 ülikooli sündik.

Erdmann (30. mai 1890-oktoober 1893). Järgmiseks administraatoriks volitas ülikool Vene tsiviilõiguse ja kohtukorralduse professori Johannes August Engelmanni (24. november 1893–1901) ning viimane teadaolev Pereira stipendiumiasjade korraldaja oli Vana Testamendi teaduse professor Alexander von Bulmerincq (13. nov. 1901–1923).⁵⁵⁵

Pereira legaadi põhikirja § 6 alusel jagati stipendiumi kaks korda aastas: 10.

veebruaril ja 10. augustil – seega siis iga uue semestri eel. Stipendiumi suuru-seks oli 125 rubla semestris. ⁵⁵⁶ Teaduskondlik järjekord oli kehtestatud järgmi-selt: alustada tuli usuteaduskonnast, järgnesid arstiteaduskond, õigusteadus-kond. Kuigi legaadis otseselt ajaloo-keeleteaduskonnale ja füüsika-mate-maatikateaduskonnale stipendiumeid ette ei nähtud, võidi nimetatud teadus-kondade üliõpilasi siiski premeerida. Tähelepanuväärne on, et ainsana kehtestas Pereira legaat stipendiumi teiste hulgas ajaloolastele seades nad konkursil arstiteaduse üliõpilaste järel kolmandaks, neile järgnesid matemaatika eriala üliõpilased. Seega kavatses legaat kindlalt teiste hulgas toetada gümnaasiumi-õpetajate ettevalmistamist. Pereira legaat oli selles osas täiesti erinev võrreldes teiste aadlike annetatud stipendiumidega. Viimaste põhirõhk oli ikka asetatud juristide, vaimulike ja meedikute koolitamisele.

Stipendiume hakati Pereira fondist senistel andmetel maksma alates 1876.

aastast, mil kapitali kasvik ligi kaheksa aasta kestel oli saavutanud stipendiu-mide väljamaksmiseks kavandatud suuruse. Selleks siis vähemalt 500 rubla sularahas, et maksta 125 rubla kaks korda aastas kahele üliõpilasele. Esimesteks stipendiaatideks olid Tartu äritegelaste pojad majandusüliõpilane Johannes Hollmann ja usuteaduskonna üliõpilane Gustaw Karow.⁵⁵⁷

1879 ja 1881. aastal taotles stipendiumi teoloogiaüliõpilane Rudolf Kallas, keda rektor Eduard Georg von Wahl oli isiklikult kandidaatide hulgast eriti esile tõstnud. Rektori toetus tuligi ilmselt kasuks, aga siiski alles 1883.aasta 30.

novembril loeti Rudolf Kallas stipendiumi vääriliseks.Tolleaegsetes oludes oli 250 rubla toekas elatusraha. ⁵⁵⁸

1881. aastal võitiski Kallase ees füüsika üliõpilane Richard Reissner.⁵⁵⁹ 1884. aasta kevadsemestril hakkas anatoomiaprofessor Ludwig Stieda toetusel stipendiumi saama arstiteaduskonna virk ja tark üliõpilane Rudolf Reyher, kelle stipendiaadipõlve pikendati täiendavate keemiaõpingute eesmärgil kuni 1888 aastani. Pärast ülikooli sai mõneks ajaks Rudolf Reycherist tõesti naftainsener Bakuus, misjärel lahkus ta impeeriumi piiridest. Hoolimata zooloogiaprofessor Johann Weyrauchi igati argumenteeritult toetatud zooloogiaüliõpilase Oscar Voiti järjepanu esitatud supliikidele ei õnnestunud sellel 1888. aastal õpinguid alustanud noormehel stipendiumi saada enne kui kohaliku õiguse professor Carl

555 EAA. 402-4-954. L. 6–31; 402-5-754. L. 114–115; 402-5-782. L. 10–192. Admi-nistraator sai isegi asjaajamise eest tasustatud – semestris 25 rubla.

556 EAA. 402-4-954. L. 4; 402-5-782. L. 13.

557 Gustaw Karowist sai 1878. aastast E.J. Karow raamatuäri üks ärijuhte.

558 EAA. 402-5-782. L. 16, 18, 21, 27.

559 Samas. L. 16.

Erdmanni stipendiumi administraatoriks valimise järel ja sedagi viimaseks ülikooliaastaks – 1892. aastal.⁵⁶⁰ Nimetatud ajavahemikul 1889–1891 oli stipen-diumi saanud ajalooüliõpilane Axel von Gernet.⁵⁶¹

1890. aastatest on teada, et Pereira sihtkapitali ülikooli juures doneerisid 1000 rublaliste pantlehtedega ülikooli vilistlane Friedrich von Möller oma Sõmerpalu mõisaga, Leo zur von Mühlen⁵⁶² Võisikult ning von Duntenid neile kuulunud Karksi⁵⁶³ mõisaga. 1893–1894. aastal märgiti Pereira stipendiumi väärtpaberite tagatiseks Gustav Rathlefi Tammistu, Elistvere Stackelbergidele kuulunud Suure-Kambja rüütlimõis.⁵⁶⁴ Seega oli Pereira legaat muutunud mõisate vaheliseks sihtkapitaliks.

Laienenud Pereira legaadist said stipendiumi mitmedki eesti soost üli-õpilased – Peeter Põldil õnnestus saada õppetoetuseks aastatel 1901–1905 kokku 760 rubla,⁵⁶⁵ David Rootsmannil 1909–1912 õpiaastate eest 625 rubla.

1907–1912 õppis Tartus õigusteadust Pereira stipendiumi abil Riia vaimuliku seminari vilistlane Jaan Sass.⁵⁶⁶ 2. aprillil 1916 kinnitati Pereira stipendiaadiks füüsika-matemaatika teaduskonna ettepanekul keemiatudeng Paul Kogermann.

Tema stipendiaadiaeg pikendati vene ülikooli viimaselgi semestril – stipendium 125 rubla maksti talle kätte 14. mail 1918. ⁵⁶⁷ Kas tudeng jõudis selle kohe ära kulutada või mida sai 1918. aasta saksa okupatsiooni tingimusis kõva vene rublaga peale hakata? Paul Kogermannile stipendiumi määramise otsus oli dekaan Vassili Tarassenko sõnul tema viimane paber teaduskonna asjaajamises ja sellega lõpetati füüsika-matemaatika teaduskonna tegevus selleks semest- riks. ⁵⁶⁸

25. mail 1918 oli Pereira sihtkapitali arvel 392 rubla ja 52 kopikat.

Alphonse von Pereira stipendiumifondi viimane administraator professor Alexander von Bulmerincq hoolitses Pereirade stipendiumi eest veel 1922. ja 1923. aastal. Tema aruandest ülikoolile selgus, et sihtkapitali arvel onud 392 rubla 52 kopikat arvestati 1919. aastal Eesti markadesse ümber üks ühele.

Pereira kapital tugines tähtajatutele Liivimaa pantlehtedele, milliseid 1918.

aasta seisuga oli arvel 13700 rubla eest. Suurem osa (11700 rubla) neist asus Riias, 2000 rubla eest Tartu Pangas. Riiast viidi pantlehed 1917. aastal Vene-maale, Tartu Pangas seisnud 2000 rubla nimiväärtuses pantlehti oli 1918. aastal ilmselt saksa okuptatsioonivõimude korraldusel, saadetud Rostocki, kus pant-lehtedelt arvestati kasvikut endiselt edasi (2000 rbl väärtpaberite pealt ajavahemikul 1918. 392.52 , 1921. aastaks kasvas kuni 410. 26).

560 Samas. L. 60, 62, 70.

561 Samas. L. 29, 31, 57.

562 Leo zur von Mühlen õppis arstiteaduskonnas 1874–1878, 1879. aastast Võisikul.

563 Karksi kuulus 1800–1919 krahv Reinhard Dunten Dalwigk-Schauenburg-Lichten-felsi suguvõsale.

564 EAA. 402-4-954. L. 2a–7.

565 Peeter Põld sai 1902–1903 piiskop Ullmanni stipendiumi.

566 ANU RAUDSEPP: Riia vaimulik seminar. Tartu 1998. Lk. 135.

567 EAA. 402-5-1415a. L. 1–110; 402-5-782. L. 182–192, 195.

568 EAA. 402-5-782. L. 195.

1921–1922. aastal reevakueeriti Nõukogude Venemaal ja Rostockis seisvad väärtpaberid ja paigutati taas Tartu Panka. Allikaist ilmneb, et Liivimaa täht-ajatuid pantlehti ei annulleeritud nii nagu seda tehti endise tsaaririigi riigi-väärtpaberitega. Venemaal seisnud Liivimaa pantlehtede protsendiarvestuse esi-tas von Bulmerincq läti rublades [Lett. Rbl]. Summaarselt ühe tuhanderublalise ja 7 sajarublalise pantlehe nimiväärtus 2868 Eesti marka ületas läti rublades arvestatud summat 152 rubla võrra. 1922. aastal tiražeeritud seitsme 1000-rublalise pantlehe nominaalväärtus Läti rahas oli 4666.70, Eesti vääringus – 5740 marka.⁵⁶⁹

Alexander von Bulmerincqi üksikasjaliku revisjoni alusel oli seisuga 5. juuni 1923 Pereira stipendiumikapital Tartu pangas arvel 10 Liivimaa pantlehega kogusummas 10000 rubla marka, ja sularaha 1042 marka ja 60 penni.⁵⁷⁰ Nime-tatud summade ostujõud kahanes kiiresti. Kuigi allikad stipendiumirahade edasise saatuse kohta puuduvad võib siiski arvata, et Eesti Vabariigi rahareform neelas need tuhat marka. Liivimaa tähtajatud pantlehed pidid aga säilima.

Alphonse von Pereira mälestusfond, mis kindlasti oli planeeritud pikemaks majandusperioodiks, jõudis 1876–1918 stipendiumifondina toetada seniste uurimistulemuste alusel 20 üliõpilast üheksalt erinevalt erialalt. Nende hulgas oli kuus eestlast ja kolm lätlast. Toetamist leidis ka Rakverest pärit ühe vene noormehe Pavel Muffeli õpinguid. Ülejäänud stipendiaadid kuulusid enamasti Liivimaalt pärit mitteaadlike hulka.Wilhelmine von Pereira stipendiumiannetus oli selle sõna tõelises tähenduses annetus. Pereira donatsioon suunati toetama majanduslikult tagasihoidlikes tingimustes elavaid üliõpilasi, sealjuures reasta-mata stipendiumi taotlejaid päritolu ja konfessionaalse kuuluvuse alusel.

Liivimaa aadlike maaomandiga kindlustatud kuus sihtkapitali⁵⁷¹ toetasid enamasti Liivimaalt pärit üliõpilasi. Maafond, mis stipendiumi tagatiseks oli pakutud, paiknes Kesk- ja Lõuna-Eestis.

Im Dokument ERAALGATUSLIKEST STIPENDIUMIDEST TARTU ÜLIKOOLIS 1802–1918 (Seite 128-133)