Verbita vaeglause lähtub soovi väljendava performatiivlause si

hitisest, mida vormistab osastavaline nimisõnafraas. Nt

Julget pealehakkamist! («— Ma soovin sulle julget pealehakkamist.) Head kooliaasta algust! Head tervist! Pikka iga! Uusi töövõite! Jõudu! Jätku!

Soovi intensiivistatakse üldlaiendite ometi, ainult, vaid, no jms abil.

Vrd Oleks mul aega! - No oleks mul ometi aega! Et sa ei eksiks! - Et sa vaid ei eksiks!

Kui soovlause verb on 2. või mitmuse 1. pöördes (kusjuures 'meie' hulka kuulub ka kuulaja) ning tegevus on tegija tahtest sõltuv ega ole minevikuline, siis järeldub soovlausest tavaliselt käsk. Nt

Kui sa oma töö tähtajaks lõpetaksid! Oleks teil minu jaoks natuke aega!

Et me vastutustunnet ei kaotaks! Et sa siit kolme minuti pärast läinud oleksid!

Soovi võib väljendada lisaks soovlausele veel a) performatiivse väit-lause ja b) käskväit-lause abil. Nt

a) Ma sooviksin, et mind ära kuulataks. Ma tahaksin, et kultuur argiellu tagasi tuleks. Soovin sulle vastupidavust! b) Kadugu kõik mured! Olgu lõpp ülekohtul! Elagu vabariik!

2.5. Hüüdlause

§621 Hüüdlause on lausetüüp, mis näitab, et lausega tähistatud sündmus on kõneleja jaoks ootamatu ja üllatav. Ootamatus tuleneb seejuures erinevusest mingi tavanormi suhtes. Erinevalt teisest emotiivsest suht­

luseesmärgist - soovist - ei sisalda hüüutähendus vajalikkus- ega te-gelikkushinnangut. Hüüd annab üksnes emotiivse hinnangu sündmusele, mille tegelikkushinnang on ette antud. Nt

Kui hästi ta ujub! (reaalne) Kui hästi ta ujuks (, kui ta oleks terve)!

(irreaalne)

Et hüüdlausega väljendatav sõnum on ennekõike emotiivhinnang eeldatavale faktile, siis erineb ta seeläbi väitlausest, mille põhiülesanne on sündmusi tähistada ja kus hinnagud võivad üksnes lisanduda. Nii sobib küsimusele vastuseks väide (nii hinnanguta kui hinnanguga), kuid mitte hüüd (a). Hüüd on sõltumatu lausung, mille vastuseks sobib nõustumine või mittenõustumine antud hinnanguga (b). Hüüdlause võib sõnastuselt kokku langeda täpsustava küsilausega, mis aga nõuab vastuseks sisulise informatsiooni andmist (c). Nt

a) Kas ta ujub hästi? - Jaa, ta ujub päris hästi. - Jaa, ta ujub oi kui hästi, (ei sobi:) Küll ta ujub hästi! Kui hästi ta ujub! b) Oi, kui vana su vanaema on! - Jaa, seda ta on. c) Kui vana su vanaema on? - Ta on väga vana. (ei sobi:) Jaa, seda ta on.

Hüüd vormistatakse mõningate spetsiaalsete lausemallide abil.

Kaasneb ka eripärane intonatsioon, mida iseloomustab põhitooni jää­

mine suhteliselt kõrgele ja hüüu fookuse märkimine.

Hüüumodaalsus keskendub lauses fokuseeritud moodustajale,

HÜÜU-TUUMALE, millega tähistatut tõstetaksegi esile kui tähelepanuväärivat.

Nt Kui mõistvad vanemad sul on! Küll kogunes palju rahvastl On alles kuu­

musi Oh rõõmul

Hüüutuum sisaldab mingi skaalalise tähendusega sõna. Kõige enam võimalusi hüüdlause kujundamiseks pakuvad sõnad, mis osutavad in­

tensiivsusele. Hüüdlause viitab sellele, et millegi intensiivsus on suu­

rem tavalisest, keskmisest, ootuspärasest, väljendades sama mis gradatsiooni sisaldavad väitlaused. Hüüdlausete (a) ja 'väga'-väitlausete (b) tähendused kattuvad normiülesuse osas, erinevad aga emotiivsuse Oootamatu', 'üllatav') osas, mis hüüdlausele on tüübioma-ne, väitlausele aga mitte. Vrd

a) Küll teie laps on püsimatu! On vast palavad ilmad! Kui vähe on lapsele rõõmuks vaja! b) Teie laps on väga püsimatu. On väga palavad ilmad.

Lapsele on rõõmuks väga vähe vcya.

Nii hüüutuumaks kui 'väga'-intensiivistamiseks sobivad nt adjektii­

vid, adverbid ja verbid pikk, lühike, haige, terve, sile, kare, ammu, har­

va, tihti, kõlavalt, selgelt, kaunilt, jooksma, venima, lõbutsema, lärma­

ma, karglema; ei sobi aga nt sõnad meetripikkune, haiglane, karusnahk-ne, eile, aina, kahehäälselt, jalutama, abielluma, noogutama (vt § 585).

Nimisõnadest saavad hüüdu kujundada need, mille tähenduskompo­

nendiks on mingi varieeruva intensiivsusega omadus, nt kuumus, rõõm, ilu, hirm, tarkus, siledus, karedus, vigurivänt, hull, skeptik, argpüks, iludus, skepsis, segadus, jama; või tegevus, nt vaikimine, saavutus, mahajäetus, ootus, üllatus, joodik, kiitleja, söömamees, samuti sõnad, mille referenti sageli iseloomustatakse mõne seda laadi tüüpomaduse-ga, nt (raske) iseloomIeksam; (hea) põli!mõte; (rabav) uudis. Nt

Oi, missuguse segaduse sinu sõnavõtt põl\justas! Oled sa vast argpüksi No oli tagalaüksustes alles põlil

Ka muud nimisõnad võivad kujundada hüüdlause, kuid seejuures peab konsituatsioonist ilmnema, millise omaduse poolest on asi või olend tähelepanuväärne. Nt

Oh seda ema küll! On vast katus meie majal! Oi, millist liha müüakse!

§ 622 Hüüdlause võib olla nii propositsioonilause kui fraaslause. Proposit-sioonilause on jaatav ja kuulub enamasti a) öeldistäitega normaallau­

sete või b) eksistentsiaallausete hulka. Tuumaks on lause reema, vastavalt öeldistäide või alus. Nt

a) Küll siin on kitsas! Kui igav tundus perekonnaõpetus! b) Küll oli rannas prahti maas! Kui vastutustundetut rahvast meil leidub!

Fraaslause on kivistunud ehitusega ja koosneb hüüdfraasist, mis võib omakorda kas a) sisaldada või b) mitte sisaldada tuuma nimisõ­

nafraasi näol. Asjasisu, millele hüüd hinnangu annab, ja hinnangu konkreetsem tundesisu lauses täiel määral ei avaldu, neid peab selgi­

tama konsituatsioon, hääletämber, näoilme jne. Nt

a) Oh neid poissel b) Tohoh! Oi!

1. Väitlausepärases hüüdlauses märgib kommunikatiivset tähen­

dust lauselaiend küll (harvem kus) lause alguses või fokuseeriv fraasi-1 ai end alles, vast, aga, ikka hüüutuuma ees. Sellisel hüüdlausel on kaks ülesehitustüüpi, mille korral lausel on üheselt hüüu, mitte aga väite, küsimuse vm kommunikatiivtähendus: a) lauselaiendiga küll (kus) al­

gav lause, kus võib olla ka hüüutuuma fokuseeriv fraasilaiend alles, vast, aga, ikka; b) pöördjäi^ega, verbialguline lause, kus hüüutuumale eelneb fraasilaiend. Nt

a) Oh, küll oli maailm kaunis ja elu armas! Küll sa oskad ikka peenelt käituda! Kus siis hakati kooris kiitma ja tänama! b) On see alles tõeline vitaalsuse kehastus! Paistis ta vast kõntsasena ses tuliuues majas!

Märkus. Mitte hüüdlausete, vaid emotiivsete väitlausete hulka kuuluvad need partiklite alles, vast, aga, ikka abil fokuseeritud moodustajaga laused, kus säilib otsene sõnajärg. Nt

See on alles tõeline vitaalsuse kehastusi Ta on ikka tark naine küll.

Emotdivtähendus vormistub siin üksnes lause moodustaja, mitte aga kogu lause tasandil; omaette, väitlausest erineva lausetüübi kujundamiseks pole see piisav.

Kui hüüutuumaks on kvantitatiivset piiritlematust märkiv partsiaal-subjekt või -objekt, saab hüüd 'suure koguse' tõlgendusvõimaluse.

Nt lausetest

Küll olid tüdrukud toitu kokku ostnud! On nüüd alles naeru ja lõkerda­

mist!

järeldub, et tähelepanuvääriv on ennekõike toidu või naeru ja lõkerda­

mise rohkus.

Väitlausepärane hüüdlause on sageli elliptiline, kusjuures säilib vä­

hemalt lauselaiend, verb ja hüüutuum (a); kinnisväljendeiks muutunud laused on vahel veelgi lühenenud, eelkõige lauselaiendi arvel (b). Nt

a) Küll on õunu! On alles sassis! Kus vihastas! Küll läks kiireks! b) ^On

lugu! On mees! Vaat kus lops! No nüüd ütles!

2. Komplementlausekujuline hüüdlause on ilmselt iseseisvunud