§ 488 Öeldisverbi vormis avalduvad situatsiooni kui tervikut hõlmavatest grammatilistest tähendustest aeg, tegumood, modaalsus, teatelaad ja kõneliik ning situatsiooni osalisi hõlmavatest tähendustest isik ja arv.
Nimetatud tähendused vormistuvad öeldisverbi morfoloogiliste ja lek-sikaalmorfoloogiliste (perifrastiliste) vormide abil. Verbi vorm võib see
juures olla mingi tähenduse ainus kandja, kuid ka vaid üks osa sellest vormivahendite kompleksist, mida lause kasutab kõnealust tüüpi tä
henduste edastamiseks. Viimast asjaolu silmas pidades käsitatakse mo
daalsust ja teatelaadi peale siinsete paragrahvide ka mujal (vt § 609-628), eitust kui vähim morfologiseerunud kategooriat aga kirjel
datakse üldse väljapool öeldise peatükki (vt § 601-608).
Isik ja arv. öeldise ühildumine alusega
§ 489 Grammatiline isiku- ja arvukategooria realiseerub morfoloogilise pöör
dekategooriana, millele on kolm ainsuslikku ja kolm mitmuslikku lii
get. Süntaktilisest aspektist vaadelduna näitavad pöörded öeldise grammatilist seost täisalusega. Ka lünklauses, kus alus puudub, ei osu
ta pöördelõpp mitte igasugusele tegejale või olijale, vaid üksnes niisu
gusele, mis sobivail tingimusil saab nominatiivse grammatilise subjekti vormi. Nt
(Ma) loen. (Sa) loed.
Pöördeparadigma markeerimata liikmena talitleb ainsuse 3. pööre, mis vormistab öeldisverbi peale ainsuslike täisalustega lausete ka vaeg-isikulistes lausetes.
Kui täisaluseks (eksplitsiitseks või juurdemõeldavaks) on a) mina ~ ma, b) sina ~ sa, c) meie ~ me või mina + substantiivid), d) teie ~ te või sina + substantiiv(id), siis pöördemuudetega kõneviisides on öeldis
verb vastavalt ainsuse 1., ainsuse 2., mitmuse 1. ja mitmuse 2. pöördes.
Nt a) Mina ~ ma loen. b) Sina ~ sa loed. c) Meie ~ me loeme. Mina ja Peeter loeme, d) Teie ~ te loete. Sina ja Peeter loete.
Kõigil ülejäänud juhtudel on öeldis 3. pöördes. Ainsuse 3. pöördes on öeldisverb a) üksikobjekti või koguhulka tähistava subjektiga lauses ning b) üldisikulises ja isikuta lauses. Nt
a) Tema - ta / poiss loeb. Rühm üliõpilasi valmistub eksamiks. Kannus oli liiter piima, b) Oma tööd peab armastama. Iiveldab.
Mitmuse 3. pöördes on öeldisverb a) distributiivset hulka tähistava sub
jektiga lauses, harva ka b) umbisikulises lauses. Nt
a) Toomas ja Peeter kirjutavad väitekiija. Aspirandid kirjutavad väite
kirja. b) Räägivad, et tänavu tuleb külm talv.
Koguhulga ja distributiivse hulga piir ei ole terav. Mitmuslik subs
tantiiv tähistab alati distributiivset hulka, kuid kvantorifraasid kujul
hulgasõna + nimisõna partitiivis ning ainsuslikke liikmeid sisaldavad rinnastatud nimisõnafraasid võivad tähistada kord üht, kord teist.
Markus 1. Nn plurale tantwn -sõnade (käärid, püksid jne) referent on küll üksikobjekt, kuid öeldisverb on nende puhul mitmuses, nt «Püksid läksid katki».
Märkus 2. Ka determinatiivpronoomen kõik tingib kord öeldisverbi mit
must, kord ainsust, olenevalt sellest, kuidas mõtestub see fraas või sõna, mida ta asendab, kas distributiivset või koguhulka tähistavana. Vrd «Kõik said oma osa: noor naine, kes imetas last, mõned täiskasvanud tüdrukud ja üsna pisikesed poisid-plikad», «Sasiga varustatud ase, sellel olev vaip, lina, püksid, jänesevillast padi - kõik see võtab kohe tuld».
Kvan tori fraasid, mille põhjaks on nimisõnad rühm, kamp, hulk, koo
rem, kilo, liiter jms, samuti adverbid palju, vähe, pisut jms märgivad koguhulka ja öeldisverb on nende puhul alati ainsuses. Nt
Kamp poisse tegeles ilmselt millegi keelatuga. Hulk inimesi jälgis «Pärli»
keldri põlemist. Moosile kulus kilo suhkrut. Trammis oli palju inimesi.
Kvantorifraasid, mille põhjaks on osa, enamik, muist, tingivad mit-teloendatava ainesõnast laiendi puhul alati öeldisverbi ainsusevormi (a). Kui laiend on loendatav, on öeldisverb ainsuses siis, kui alus on reema (b); kui aga alus on teema, s.t paikneb lause algul rõhutus po
sitsioonis, võib öeldis olla ka mitmuses (c). Nt
a) Osa / enamik / muist segu jäi kasutamata, b) Koolis on osa/enamik õpi
lasi. c) Osa /enamik I muist õpilasi sai (~ said) kahed.
Kvantorifraasid, mille põhjaks on pronumeraalid mitu, paar, tosin, tingivad reemana öeldisverbi ainsusevormi (a), temaatilise aluse korral võib öeldis olla ka mitmuses (b). Nt
' a) Möödus veel paar päeva. Lähedal lõhkes mitu kuuli, b) Paar /mitu saadikut lahkus (~ lahkusid) protesti märgiks saalist.
Kvantorifraasid, mille põhjaks on ilma laienditeta põhiarvsõna, mär
givad teemana harilikult distributiivset hulka ja nõuavad seetõttu ta
valiselt mitmust (a). Reemana tähistab seesugune alus aga enamasti koguhulka, seostudes ainsusliku öeldisverbiga (b). Nt
a) Kümme sipelgat askeldavad (~ askeldab) usinasti ühe raokese kallal.
b) Ühe raokese kallal askeldab (~ askeldavad) usinasti kümme sipelgat
Kui põhiarvsõnal on umbkaudsust väljendav laiend või väljendatak
se umbkaudsust muul viisil, siis tingib remaatiline alus alati öeldis
verbi ainsuse (a), temaatilise aluse korral on võimalik ka mitmuse ka
sutamine (b). Nt
a) Külast lahkus umbes kolmkümmend peret, b) Paar-kolm koolilast hää
letas (~ hääletasid) tee ääres. Ligi sada inimest möirgas (~ möirgasid) kord naerda, kord nutta.
Kui põhiarvsõnal on laiend, mis muudab aluse referendi definiitseks, siis on hulk alati distributiivne ja öeldisverb mitmuses. Nt
Need /kõik kümme poissi meie klassist astusid ülikooli. Esimesed kaks meest hakkasid odadega seppa torkima. Tulid ka teised neli. Ülejäänud viis-kuus õpilast võivad koju minna. Viimased kaks aastat möödusid kii
resti. Järgnevad paar suvekuud kujunesid mul üsna pingelisteks.
Kui aluseks on ainsuslike liikmetega rindtarind, siis on öeldis alati ainsuses siis, kui iga rindliiget vaadeldakse eraldi, eri sündmuste osa
liste tähistajana. Selliste tarinditega on tegu nt siis, kui a) rindliikmeid laiendab determinatiivpronoomen iga, b) kui rindliikmeid seovad (nii..) kui (ka), vaid, või jt, c) subjektisikud osalevad syaliselt erinevais sünd
mustes. Nt
a) Iga mees ja naine peab teadma oma kohustusi, b) Nii üks kui teine nõjatub tuge otsides vastu uksepiita. Ja neist valis ema või isa talle so
bivamad palad. Mitte öö, vaid udu oli neid varjanud. c) Siis tüdines üks, teine, kolmas ning lahkus mängu juurest.
Kui rindtarindi ainsuslikud liikmed vähendavad ühes sündmuses koos toimivaid olendeid, esemeid või nähtusi, siis on öeldis kas mitmu
ses või ainsuses olenevalt sellest, kas neid olendeid, esemeid või näh
tusi käsitatakse distributiivse hulgana või koguhulgana.
Ainsuslike liikmetega rindtarind märgib distributiivset hulka ja nõuab öeldise mitmusevormi tavaliselt siis, kui rindliikmeteks on konk
reetse tähendusega nimisõnafraasid. Nt
Vahel paistavad päike ja kuu ühekorraga. Kiisuke ja köutsike veetsid üheskoos mai ööd. Viis ja tekst pärinevad veel tundmatult noorelt autorilt.
Jürit-Marit läksid kalabaari.
Sisult lähedaste või kokkulangevate liikmetega rindtarindid - eriti kui rindliikmed on abstraktnimisõnad ja paiknevad reema positsioonis - on interpreteeritavad nii kogu- kui ka distributiivse hulgana. Nt
Kus oli ~ olid nüüd ta au ja hiilgus? Keda küll huvitab ~ huvitavad sinu tikkimine ja kudumine? Armastus ja austus töö vastu oli ~ olid talle roh
kem häda kui õnne toonud. Tal oli ~ olid maja ja auto, aga hing oli ikka õnnetu. Sind hoiab ~ hoiavad su ema mõte ja talisman su kaelas.
Ainsus on obligatoorne sisulise ainsuse korral, kui rindliikmed tä
histavad üht ja sama referenti. Nt
Siin seisab / *seisavad mu juht ja õpetaja.
Rindühend, mille liikmed on osalt ainsuses, osalt mitmuses, nõuavad tavaliselt öeldisverbi mitmust. Nt
Põrand, seinad ja lagi olid kaetud nõega.
Kuid kui aluseks on remaatiline sisult lähedaste liikmetega rindühend, milles ainsuslik alus on öeldisele lähemal kui mitmuslik, siis võib öel
disverb olla ka ainsuses. Nt
Sel aastal ilmus ~ ilmusid talt romaan ja mõned novellid.
Kui öeldise juurde kuulub mitmuslik öeldistäide, siis on öeldis mit
muses ka siis, kui kvantorifraas või rindtarind muidu lubaksid paral
leelvõimalusena ainsuse kasutamist. Nt
Kolm täiskasvanut olid Illimari meelest väga suured
Tegumood
§ 490 Süntaktilise tegumoena käsitletakse grammatilise subjekti ja tegevus
subjekti vahekorda. Lauseid, milles tegevussubjekt esineb grammatili
se subjektina, nimetatakse AKTEVILAUSETEKS, lauseid, kus selline vastavus mingitel kaalutlustel puudub, aga PASSIIVILAUSETEKS. Eesti keelele on omane eelkõige SUBJEKTITA PASSIIV, mille korral tegevussub
jekt on grammatilise subjekti positsioonist välja tõijutud ja see posit
sioon jääb lauses tühjaks. Tegevussubjekt ise jääb lausest tavaliselt välja (vahel võib ta esineda ka agentadverbiaalina). Nt
Ta saadeti (valitsuse poolt) maalt välja.
SUBJEKTILISE PASSIIVI korral nihkub grammatilise subjekti positsioo
ni tegevusobjekt, samal ajal kui tegevussubjekt jääb jällegi kas eks-plitseerimata või muutub agentadverbiaaliks. Nt
Patsiendid said (arsti käest) noomida.
Subjektita konstruktsiooni käsitlemine passiivi alaliigina rajaneb eeldusel, et tegumoevahetus põhineb eelkõige püüdel vältida mingitel kaalutlustel tegija esiletõstmist ning tegevuse vaatlemine tegevusobjek
ti aspektist on pigem selle vahetuse võimalikke kaasnähtusi.
Tegevusobjektist alusega passiiv on eesti keelele ebatüüpiline. Hoo
pis levinum on nähtus, mida on nimetatud PASSIIVSEKS ADJEKTIVAT-SIOONIKS ehk SEISUNDIPASSIIVIKS ning mida esindab nt lause
Ta on üllatatud.
Passiivse adjektivatsiooni korral ei ole grammatiline subjekt enam tegevusobjekt, vaid tegevussubjekt, infiniitne verbivorm aga talitleb predikatiivina. Selline lause ei erine selles suhtes muudest seisundi-lausetest, nt lausest
Ta on vihane.
Siin ei ole tegu passiiviga kui niisuguse süntaktilise protsessiga, mis muudab ainult lause pragmaatilist orientatsiooni, jättes lause propo-sitsioonilise sisu samaks, vaid uue rollistruktuuriga lause moodusta
misega.
Niisugused seisundilaused erinevad päris passiivsetest lausetest ka selle poolest, et kui passiivse lause puhul tähistab tegevussubjekt suh
teliselt aktiivset elusat osalist, harilikult agenti või kogejat, siis sei-sundipassiivi korral tähistab tegevussubjekt seisundi vahetut elutut põhjustajat, mida tavaliselt vormistab seestütlev kääne, kaassõnafraas Ng + üle vms. Nt
Ta oli Jaani käitumisest üllatatud.
Samalaadne nähtus kui passiivne adjektivatsioon on REFLEKSIVAT-SIOON, mis erineb esimesest oma seisundimuutusliku sisu poolest. Nt
Ta üllatus Jaani käitumisest.
Öeldises realiseerub subjektita passiiv ka morfoloogiliselt - a) im
personaalse passiivina (impersonaalina), b) harva personaali mitmuse 3. pöördena, c) personaali ainsuse 3. pöördena - või perifrastiliselt kujul
d) verbi saama ainsuse 3. pööre + £i/<f-partitsiip, e) verbi olema ainsuse 3. pööre + da-infinitiiv, f) verbi saama ainsuse 3. pööre + da-infinitiiv.
Nt a) Magatakse / magati / on magatud / oli magatud. Loetakse / loeti / on loetud / oli loetud raamatut. Aknad suletakse / suleti / on suletud / oli(d) suletud. Supi juurde süüakse leiba, b) Räägivad, et tänavu tuleb külm talv. c) Selle töö teeb natukese ajaga valmis, d) Saab / sai kõvasti tööd tehtud. Aknad saab (saavad) / sai(d) suletud, e) Seda on / oli arvata,
et ta jääb hiljaks, f) Saab näha, kas ta tuleb või ei.
furf-partitsiibiga seoses võib olema- või saanta-verb erandlikult täis-objektiga arvus ühilduda.
Impersonaal väljendab tavaliselt umbisikut, s.o viitab tegevuse olemasolevale, kuid täpsemalt konkretiseerimata elusale sooritajale.
Üldjuhul jääb indefiniitseks nii arv kui ka isik. Umbisikuline tegumood võib väljendada ka üldisikut, tegevuse mistahes (s.o potentsiaalset, mit
te tegelikku) sooritajat. Nt Supi juurde süüakse leiba.
Mitmuse 3. pööre väljendab aluse puudumise korral umbisikut, ain
suse 3. pööre aga üldisikut. Perifrastiline passiiv kujul abiverbi saama ainsuse 3. pööre + £urf-partitsiip väljendab umbisikut, da-infinitiivne perifrastiline passiiv aga üldisikut. Sekundaarselt kasutatakse saama-passiivi väga sageli kõnelejale viitavana. Impersonaali sekundaarkasu-tuste kohta vt § 54.
Subjektiline passiiv avaldub öeldises vaid verbi saama pöördelise vormi ja da-infinitiivi ühendina. Nt
Patsiendid said arsti käest noomida. Poiss saab nõgese käest kõrvetada.
Morfoloogiline impersonaal ja subjektiline passiiv teineteist ei välis
ta. Elusolendit väljendava grammatilise subjektiga passiivlause võib impersonaliseeruda. Nt
Saadakse arsti käest noomida.
Passiivne adjektivatsioon (seisundipassiiv) saab kuju: a) öeldisverb olema + tud-partitsiip predikatiivina, b) öeldisverb saama + tud-par
titsiip seisundimäärusena ning c) öeldisverb olema + da-infinitiiv pre
dikatiivina. Eituse puhul talitleb predikatiivi või seisundimäärusena ka mata-\orm, kusjuures verb saama asendub verbiga jääma. Nt
a) Ma olen / sa oled / ta on I me oleme / te olete / nad on pulma kutsutud.
Lagi on / oli / on olnud / oli olnud veest rikutud. Lagi ei, ole veest
rikutud / on veest rikkumata, b) Mul saab laud kaetud. Mul ei saa laud
kaetud/ jääb laud katmata, c) See on mulle teada, et ta on haige. See ei ole neile teada / jääb neile teadmata, et ta on haige.
Aeg
§491 Aja kui lause grammatilise kategooria liikmeteks on OLEVIK (situat
sioon on ajalise lähtepunktiga samaaegne), MINEVIK (situatsioon eelneb ajalisele lähtepunktile), TULEVIK (situatsioon järgneb ajalisele lähte
punktile) ja ÜLDAEG (situatsioon on lähtehetke suhtes lokaliseerimata).
Ajatähendusi väljendavad morfoloogilised ajavormid: preesens, imper
fekt, perfekt, pluskvamperfekt ja preteeritum ning perifrastilised aja
vormid (ka perifrastilised verbid).
§ 492 Olevikku väljendab eesti keeles verbi lihtvormi morfoloogiline olevik ehk preesens aspektilt piiritlemata lauses. Nt
Ma kirjutan artiklit.
Situatsiooni ajapiiride, selle eelneva (minevikulise) või järgneva (tule
vikulise) kestvuse suhtes preesens seisukohta ei võta. See võib ilmneda verbi tähendusest (nt jätkama, kestma), määrustest (nt ikka veel, edasi) või järelduda pragmaatiliselt. Spetsiaalne perifrastiline verbivorm kest
va situatsiooni väljendamiseks on olema + supiini inessiiv, kui viimane märgib piiritlemata tegevust. Nt
Torm kestab juba kolmandat päeva. Meie ümber on toimumas igasuguseid sündmusi, j
Subjekti või objekti olevikuline seisund, mis on minevikus toimunu tulemus, nähtub lausest, kus olema finiitvormiga kaasneb a) nud- või tod-kesksõna või b) mata-worm. Nt
a) Ma olen lootuse kaotanud. Pikk tee on maha käidud, b) Lill on kast-mata.
Subjekti või objekti olevikuline seisund, mis sisaldab tulevikusünd-muse algeid, nähtub lausest, kus öeldis koosneb a) olema finiitvormist koos piiritletud tegevust märkiva verbi supiini inessiiviga, b) hakkama vm piiritlematuna tõlgenduva verbi finiitvormist koos supiini illatiiviga või c) modaalverbist koos piiritletud tegevust väljendava verbi da-infi-nitiiviga. Nt
a) Torm on lõppemas, b) Torm hakkab lõppema, c) Ma võin sind hädast
välja aidata.
§ 493 Tulevikus toimuvat tegevust märgib piiritlemata situatsiooni korral a) preesensivorm koos lokaliseeriva ajamäärusega, b) konstruktsioon saama + supiini illatiiv, samuti c) perifrastiline verb hakkama + supiini illatiiv, kui ajamäärusega vm on lokaliseeritud vaatlushetk tulevikku.
Nt a) Ma kirjutan homme kodus artiklit, b) Meil saab kõik olema nii nagu teistel, e) Järgmisel sajandil hakkame paremini elama.
Tulevikus piirini jõudvat tegevust märgib piiritletud situatsiooni kor
ral a) preesensivorm üksinda, b) saama + £ud-partitsiip seisundimää
rusena, c) olema + £u<i-partitsiip predikatiivina koos ajamäärusega. Nt a) Ma kirjutan sellel teemal artikli, b) Mul saab artikkel kirjutatud.
c) Homseks mul artikkel
Piiritletud aspekti korral lokaliseerub ajas vaid piir, mitte selleni viiv sündmus, nt ei selgu, kas artikli kiigutamine on kõnehetkeks ala
nud või ei.
Situatsiooni, mis on tulevikus tõenäoline ja mille alged on olevikus olemas, väljendab a) olema + piiritletud aspektiga tegevust väljendava verbi supiini inessiiv. Sama tähendus võib olla b) hakkama vm faasi-verbi preesensivormil koos supiini illatiiviga. Nt
a) Pomm on plahvatamas, b) Pomm hakkab plahvatama.
Tulevikulise piiritlemata situatsiooni algust märgib konstruktsioon, mis koosneb faasiverbi preesensivormist ja supiini illatiivist. Nt
Jüri hakkab sööma.
§ 494 Minevik võib kindlas kõneviisis väljenduda definiitsena (üheselt loka
liseeritavana) või indefiniitsena.
Kaudses ja tingivas kõneviisis kasutatav preteeritum ei erista defi-niitset ja indefidefi-niitset minevikku. Nt
Siin olevat kunagi keegi käinud. Mari olevat praegu siin käinud. Ta oleks
siin töötanud. Ta oleks mulle kiija jätnud. Ta oleks seda mulle eile öelnud.
Definiitset minevikku märgib lihtvormina indikatiivi imperfekt. Nt Kägu kukkus. Ma kirjutasin artikli.
Imperfekti kontekstis võib eelnevat definiitset n.ö mineviku mine
vikku märkida ka pluskvamperfekt. Nt
Jüri keetis kana. Ta oli selle tund aega tagasi turult toonud.
Siin suhestub imperfekti vaatlushetkega teine, varasem vaatlushetk, millel toimuvat väljendatakse pluskvamperfekti vormis.
Mingiks kindlaks ajahetkeks piirini jõudnud tegevust märgib a) saa
ma + tud-kesksõna seisundiadverbiaalina, b) jääma!jätma + supiini abessiiv seisundiadverbiaalina. Finiitverb on imperfekti, teisese vaat
lushetke olemasolul ka pluskvamperfekti vormis. Nt
a) Kana sai kitkutud, b) Kana jäi kitkumata. Turult tulles oli Jüri kana
kitkumata jätnud.
Nn mineviku tulevikku, kindlale minevikuhetkele järgnevat situat
siooni märgivad imperfektse finiitõsise abil samad konstruktsioonid, mis preesensivormilise finii tõsise korral märgivad tulevikku. Nt
Pomm oli plahvatamas. Pomm hakkas plahvatama. Hiljem hakkasid ini
mesed paremini elama. Mõne aja pärast oli pidu peetud.
Pluskvamperfekti abil saab märkida n.ö mineviku mineviku tulevik
ku. Nt
Kana oli olnud just valmis saamas, kui Mari koju tuli.
Indefiniitset minevikku märgib a) olevikulise vaatlushetke seisuko
halt perfekt, b) minevikulise vaatlushetke seisukohalt pluskvamper
fekt. Nt
a) Kas sa oled sügisnäitusel käinud! Jüri on töötanud brigadirina, b) Jüri
oli varem töötanud brigadirina.
Minevikulist sündmusaega indefiniitsena märgib a) olema preesensi-või imperfektivorm koos mato-vormilise predikatiiviga ja b) lakkama imperfektivorm koos masi-vormiga, mis lokaliseerivad täpselt sündmu
se piirini jõudmise aja. Nt
a) Kana on kitkumata. Kana oli kitkumata, b) Laps lakka& häälitsemast.
§ 495 Üldaega märgib preesens. Nt
Inimene on inimese sõber, seltsimees ja vend.
Kui tahetakse esile tõsta väite kehtimist minevikus ja jätkuvalt ka edaspidi, kasutatakse perfekti või preteeritumi koos üldkehtivust väl
jendava ajamäärusega. Nt
Inimene on ikka olnud teise inimese sõber, seltsimees ja vend. Noorus
olevat alati hukas olnud
Kõneviis
§ 496 Grammatiline kõneviisikategooria realiseerub viie morfoloogilise kõne
viisina: KINDEL KÕNEVIIS ehk INDIKATIIV, TINGIV KÕNEVIIS ehk KONDIT
SIONAAL, KÄSKIV KÕNEVIIS ehk IMPERATIIV, KAUDNE KÕNEVIIS ehk
KVOTATIIV ja MÖÖNEV KÕNEVIIS ehk JUSSIIV. Need ei vastandu ükstei
sele ühelaadsete sisutunnuste alusel, vaid hõlmavad nominatiivmo-daalsust, kommunikatiivmodaalsust ehk suhtluseesmärki ning teatelaadi. Lisaks puhtmorfoloogilisele avaldumisvormile võivad need
samad kõneviisitähendused vormistuda ka perifrastiliselt (leksikaal
morfoloogiliselt).
§ 497 Indikatiiv on nii sisult kui ka vormilt markeerimata kõneviis. Kui lauses puuduvad muudele modaaltähendustele osutavad vormivahen-did, siis näitab indikatiivse verbivormi olemasolu lauses, et tegemist on reaalse sündmusega, väitega, mittevahendatud teatega. Nt
Poiss loeb raamatut.
Oma markeerimatuse tõttu saab indikatiiv esineda sealgi, kus sün
taktiliste ja leksikaalsete vahendite abil, vahel ka lihtsalt konteksti toe
tusel väljendatakse muid, sealhulgas ka teistele kõneviisidele omaseid modaaltähendusi. Nt
Korstnapühkija nagu komistas, kuid jäi siiski kindlalt püsima, (mitte-reaalne; väide) Käoema arvas, et loodus ei salli tühja kohta, (vahendatud;
väide) Teie võtate minu ülesanded tänasest enda peale (mittereaalne;
käsk) Teil tuleb tänasest minu ülesanded enda peale võtta, (kohustuslik;
käsk) Las järgmine tuleb sisse, (vahendatud; käsk) Kas see luuletus peab
homseks peas olema! (kohustuslik; küsimus) Kas oled juba käinud Ka
naari saartel puhkust veetmas? (küsimus)
§ 498 Konditsionaali põhitähenduseks on märkida sündmuse mittereaal
sust vaatlushetkel. Lausesisu ei kehti mitte reaalses maailmas, vaid irreaalses (kujuteldavas, hüpoteetilises, soovitavas, kavatsetud, mingi
tel tingimustel võimalikus).
Tingiva kõneviisi minevik näitab, et sündmus on tegelikkuses jäänud vaatlushetkeks teostumata, kuigi oleks võinud võimaluse korral aset leida (a). Tingiva kõneviisi olevik näitab samuti, et sündmus pole vaat
lushetkel reaalsuses teostunud, mis aga ei pruugi välistada edaspidist teostumist mingi tingimuse korral (b). Nt
a) Kui tuli poleks kõigepealt uksekella juhtmeni jõudnud, siis oleks küll maja maha põlenud, b) Ma ei tea, mis ma sulla annaksin või sinu heaks
teeksin. Aga mina tahan, et teie minu käest midagi ei tahaks. Kui mul aega oleks, läheksin kinno.
Tingimus võib sõnastuda a) tingimuskõrvallausena, b) (mittelause
lise) määrusena või c) järelduda kontekstist. Nt
a) Sa aitaksid mind, kui saaksid / kui sul aega oleks, b) Võimaluse korral
sa aitaksid mind. c) Sa aitaksid mind küll.
Kirjeldatud põhijuhust on arenenud tingiva kõneviisi teisesed kasu-tusjuhud, peamiselt emotiivsetes lausetüüpides. Sekundaarselt vormis
tab konditsionaal käsku tingimuskõrvallausest või selle pealausest ku
junenud ettepanekut väljendavas lauses (a) või käskivas kõrvallauses (b), ning soovi (c). Nt
a) (Kuidas oleks,) kui pistaksime rinnad kokku? Kuidas oleks ühe pikema reisiga? b) Mari nõudis, et Jüri ta rahule jätaks, c) Saaks see grammatika juba ükskord valmis!
Samuti pehmendatakse konditsionaali abil väljendusviisi kategoori
lisust, taotletakse ettevaatlikkust või kõneviisakust. Selle aluseks on ühelt poolt a) võimalus juurde mõelda tingimust ("kui te lubate', Ttui teil midagi selle vastu ei ole'), teiselt poolt b) tingiva kõneviisi olevikust järelduv sündmuse realiseerumisvõimalus (mitte aga paratamatus) tu
levikus. Nt
a) Ma ütleksin ka omalt poolt mõne sõna. Ma pakuksin oma abi. Ta võtaks
teid oma hoolde. Tal oleks sinuga rääkimist. Ma ootaksin teilt eelkõige loogilist mõttearendust, b) Kas te võtaksite selle ülesande enda peale? See asi peaks nüüd selge olema. Ma tahaksin väga siit ära minna. Esimene variant oleks kõige otstarbekam.
§ 499 Imperatiivi ülesanne on väljendada käsku, imperatiivne verbivorm kujundab käsklause.
Imperatiivi paradigma on isikute osas defektne. Otsene käsk on suu
natud vestluskaaslasele, mistõttu imperatiivil on ainult ainsuse ja mit
muse 2. pööre ning kuulajat kaasahaarav (inklusiivne) mitmuse 1. pöö
re. Nt
Jää minu juurde! Jätke mind siia! Olgem rõõmsad!
Välistatud on imperatiivi puhul ka tegumoeline passiiv. Küll aga on võimalik elusolendit märkiva subjektiga seisundipassiiv (2. isiku ja inklusiivse mitmuse 1. isiku vormid). Et subjektisik ei ole siin tegevuse aktiivne sooritqja, siis vähendavad seisundipassiivi vormid käsku har
va (a), tavaliselt väljendavad nad deontilismodaalset väidet (b) või vor
meliks saanud lauseis soovi (c).
Nt a) Kella kümneks ole/saa pestud, kammitud ja hommikust söönud, b) Ole
sa püütud mis merest tahes, panni peal on kõik kalad võrdsed. Olge lau
latatud või laulatamata, registreeritud te igatahes ei ole. c) Ole tänatud!
Ole sa õnnistatud1 Olge tervitatud!
§ 500 Kvotatiiv vormistab kaudset teatelaadi, lausega edastatava info va
hendatust, s.o seda, et kõneleja ei võta ise seisukohta lausesisu tõe
väärtuse suhtes, vaid annab edasi kelleltki teiselt pärineva info koos tõeväärtushinnanguga. Sellest, et kõneleja pole lauset vormistanud in-dikatiivsena, mis väljendaks ta veendumust lause sisu tõelevastavuses, järeldub sageli, et markeeritud kõneviisiga tahetakse väljendada oma kahtlust öeldu sisus (a). Teistel juhtudel jääb kõneviisitähenduses do
mineerima infoallika erinevus kõnelejast, see, et kõneleja esitab võõraid ja mitte oma mõtteid. Kaudse kõneviisi kahtlusvaijund tuleb kõige sel
gemini esile siis, kui vahendatus kontekstist juba niigi ilmne on ja seega võimalik ka indikatiiv, nt saatelausele järgnevas kaudkõne refe-raatosas (c). Nt
a) Naabrinaine olevat oma silmaga näinud lendavat taldrikut. Mina ei oskavat naelagi seina lüüa. b) Nüüd lubatavat ka meil eraettevõtlust, c) Naabrinaine ütles, et ta olevat oma silmaga näinud lendavat taldrikut
a) Naabrinaine olevat oma silmaga näinud lendavat taldrikut. Mina ei oskavat naelagi seina lüüa. b) Nüüd lubatavat ka meil eraettevõtlust, c) Naabrinaine ütles, et ta olevat oma silmaga näinud lendavat taldrikut