4. ÖELDISTÄIDE
4.4. Öeldistäite ühildumine alusega
§515 Täisöeldistäide ühildub tavaliselt subjektnoomeniga arvus. Erinevalt öeldisest, mille arvuvorm oleneb aluse signifikatiivsest tähendusest, määrab öeldistäite arvu enamasti aluse denotatiivne tähendus. Öeldis
täide on mitmuses tavaliselt siis, kui alusel on rohkem kui üks referent.
Nt Ta jalad olid märjad. Me oleme keeleteadlased. Osa migrante oli(d) vene
lased. Hugo ja Aivo olid Kunstiinstituudi üliõpilased
Kogunimi, abštraktsõna vm hulka hõlmav nimisõna jääb öeldistäi-tefraasi põhjana siiski ainsusesse. Nt
Lapsed on inimkonna tulevik. Vennaksed olid kokku terve jalgpallimees
kond. Aastad enne Esimest maailmasõda olid julgete ja perspektiivsete projektide koostamise ja elluviimise ajajärk.
Kui alusel on üks referent, on öeldistäide harilikult ainsuses. Nt Ta on haige. Ta on insener. Teie (viisakusvormina) olete vaba. Hans Fal-lada «Lood lastele» on täiskasvanutelegi mõnus lektüür.
Plurale tantum -sõnast aluse korral on öeldistäide erandlikult mit
muses; kui öeldistäiteks on nimisõna, saab kasutada ka ainsust. Nt Püksid on mustad. Püksid on riietusesemed ~ riietusese. Tangid on kõve
rad. Tangid on tööriistad ~ tööriist.
KIRJANDUST ÖELDISTÄITE KOHTA
Erelt, M. Öeldistäide // M. Erelt. Eesti lauseliikmeist (grammatika marginaa
le). Tallinn, 1989. Lk. 21-25. (Preprint KKI-61).
Kask, A. Mõningaid märkmeid eesti predikatiivi kohta // Eesti Keel. 1936.
Nr. 1. Lk. 14r-20.
Klaas, B. Ühisjooni ja erinevusi eesti ja leedu keele predikatiivi iseloomus //
Töid eesti filoloogia alalt. Tartu, 1987. Dialoogi mudelid ja eesti keel.
Lk. 25-37.
Mihkla, K. Täiendavaid märkusi eesti öeldistäite kohta // Emakeele Seltsi aas
taraamat. Tallinn, 1969. 14-15 : 1368-1969. Lk. 87-94.
Mihkla, IL, Rannut, I*, Riikoja, En Admann, A. Eesti keele lauseõpetuse põhijooned. Tallinn, 1974. I : Lihtlause.
5. MÄÄRUS
§516 Määrust ehk adverbiaali määratletakse negatiivselt: see on verbi laiend, mis pole sihitis ega öeldistäide, samuti igasugune omadus- ja määrsõna laiend. Nt
Maril on raamat. Jüri andis Marile raamatu. Ta lõhkus kirvega puid.
Lähen linna. Eile sadas. Ta jooksis kiiresti. Ta on väga haige. Kell on üsna palju.
Siin käsitletakse ainult lihtlause vahetu liikmena esinevaid adver
biaale - LAUSEADVERBIAALE. Omadus- ja määrsõnu laiendavaid adver
biaale, s.o FRAASIADVERBIAALE kirjeldatakse nominaalfraasi juures (vt
§ 569-600).
Alus, sihitis ja öeldistäide täidavad lauses kindlaid süntaktilisi funktsioone. Näiteks tavaliselt ühildab alus endaga öeldise isikus ja ar
vus («Te lo ete») ning sihitis translatiivse ja essiivse seisundimääruse arvus («Nad kasvatasid oma lapsed tublideks inimesteks», «Nad suunati tööle õpetajatena»), öeldistäide aga ühildub ise alusega arvus («Nad on tublid inimesed») jne. Alust, sihitist ja öeldistäidet vormistavad abst
raktsed käänded nominatiiv, genitiiv ja partitiiv, millel pole otsest seost selliste konkreetsete semantiliste funktsioonidega, nagu tegija, kogeja, vahend, koht jms, küll aga ühelt poolt niisuguste üldisemate tähendus
tega, nagu tegevussubjekti ja tegevusobjekti tähendus, ning teiselt poolt kogu lauset hõlmavate aspektitähendustega.
Määrusel seevastu puudub selgepiiriline süntaktiline funktsioon lau
ses, jääkliikmena saab teda pidada üheks lauseliikmeks vaid tinglikult.
Määruse vorm oleneb ennekõike sellest konkreetsest rollist, mida tema referent täidab lausega tähistatavas situatsioonis. Sellest tuleneb ühelt poolt määrusevormide rohkus, teiselt poolt asjaolu, et enamik määrusi säilitab lause nominaliseerimise korral oma sisu ja vormi, muutudes nn adverbiaaltäiendeiks. Suur osa määrusi vormistatakse määrsõnade abil, nii et määrsõna tähendusklass määrab üheselt määruse tähen-dusklassi: ajamäärsõnad (homme, eile, kaua jt) vormistavad ajamääru
si, kohamäärsõnad (kaugel, kuskilt jt) kohamäärusi jne. Peale määrsõ
nade esinevad määrustena noomeni käändevormid ning käändevormi ja kaassõna ühendid (kaassõnafraasid), samuti verbi infiniitsed vormid.
Määruse puhul on tüüpilised konkreetsed käänded, s.o käänded alates illatiivist, vaid mõningate kvantumit väljendavate määruseliikide pu
hul esineb ka abstraktseid käändeid.
Et määruse vormi ja ka tema süntaktilise käitumise määrab olulises osas tähendus, siis antaksegi määruste liigitus moodustajate gramma
tiliselt relevantsetest semantilistest funktsioonidest lähtudes. Määru
siaalsete aktantide rolle situatsioonis, 2) määrused, mis näitavad si
tuatsiooni ruumilisi, ajalisi, kvalitatiivseid või kvantitatiivseid karak
teristikuid, 3) määrused, mis osutavad situatsioonide põhjuslikele seos
tele. Konkreetsete funktsioonide alusel liigituvad substantsiaalsed määrused 1) VALDAJAMÄÄRUSEKS ehk HABITHVADVERBIAALIKS, 2) TEGI
JAMÄÄRUSEKS ehk AGENTADVERBIAALIKS, 3) VAHENDIMÄÄRUSEKS ehk
INSTRUMENTAALADVERBIAALIKS, 4) KAASNEMISMÄÄRUSEKS ning ehk KO
MITATIIVADVERBIAALIKS, 5) SÕLTUVUSMÄÄRUSEKS ehk REKTSIOONI
ADVERBIAALIKS; ruumilisi jm karakteristikuid väljendavad määrused 6) KOHAMÄÄRUSEKS ehk LOKAALADVERBIAALIKS, 7) AJAMÄÄRUSEKS ehk
TEMPORAALADVERBIALIKS, 8) KVANTUMIMÄÄRUSEKS, 9) VIISIMÄÄRU
SEKS ja 10) SEISUNDIMÄÄRUSEKS; kausaalsed (situatiivsed) määrused 11) PÕHJUSMÄÄRUSEKS ehk KAUSAALADVERBIAALIKS, 12) TINGIMUSMÄÄ
RUSEKS ehk KONDITSIONAALADVERBIAALIKS, 13) MÖÖNDUSMÄÄRUSEKS
ehk KONTSESSIIVADVERBIAALIKS ning 14) OTSTARBEMÄÄRUSEKS ehk
FINAALADVERBIAALIKS.
1) Ta andis mulle raamatu. Teil on vaja hoida oma tervist. Sain temalt
raamatu. 2) Spetsialistide poolt anti projektile eitav hinnang. 3) Ta lõhkus
kirvega puid. 4) Juku mängis koos Mikuga õues palli. 5) Ta mõtles oma õnnetu elu peale. 6) Ta sõitis linna. Ta on linnas. Ta tuli linnast. 7) Töö tuleb homseks valmis teha. Ta töötas eile kodus. Ta töötas hommikust peale. 8) Raamat maksis kolm rubla. 9) Poiss jooksis kiiresti. 10) Hm läheb külmaks. Ta on gripis. Keerasin kohvri lukust lahti. 11) Ta käed olid külmast kanged. 12) Vastase sõgeda kangekaelsuse korral on tark natuke järele anda. 13) Rahva protestile vaatamata jätkati põhjavete reos
tamist. 14) Siit viidi teetegemiseks kruusa.
Valdsga-, koha-, aja- ja seisundimäärus jagunevad sisult ja gramma
tiliselt vormilt kolmeks: LATIIVSEKS, LOKATIIVSEKS ja SEPARATHVSEKS.
Latiivsed ehk sihti väljendavad määrused vormistuvad latiivkäändes (illatiivis, allatiivis, translatiivis ja terminatiivis) noomeni või infinitii
vi, noomeni + latiivse kaassõna (alla, juurde jt) ning latiivsete adver
bide (sinna, kaugele, pingule jt) abil. Lokatiivsed ehk asupaika (laias mõttes) väljendavad määrused vormistuvad lokatiivkäändes (inessiivis, adessiivis ja essiivis) noomeni või infinitiivi, noomeni + lokatiivse kaas
sõna (all, juures jt) ning lokatiivsete adverbide (seal, kaugel, pingul jt) abil. Separatiivsed ehk lähet väljendavad määrused vormistuvad sepa-ratiivkäändes (elatiivis, ablatiivis) noomeni või infinitiivi, noomeni + se-paratiivse kaassõna (alt, juurest jt) ning separatiivsete adverbide (sealt, kaugelt jt) abil.
Situatiivsete määruste primaarne väljendusvorm on kõrvallause.
Seega käsitletakse lihtlausesüntaksis vaid situatiivsete määruste se
kundaarseid esinemiskujusid.
Määrused võivad olla kas seotud või vabad verbilaiendid. Enamasti on substantsiaalsed määrused seotud, situatiivsed vabad. Vahepealse rühma moodustavad situatsiooni ruumilisi, ajalisi, kvantitatiivseid või kvalitatiivseid karakteristikuid väljendavad määrused.
Osa määruste puhul kehtib nn suhtereegel: intransitiivlause määrus
«käib» aluse, transitiivlause määrus sihitise kohta. Vrd
Kee kukkus vette. Ta pillas kee vette. Ta sai presidendiks. Rahvas valis
ta presidendiks.