PRAGMAATILISTE TÄHENDUSTE VÄLJENDUMINE LAUSES
1.3. Liiteline eitus
§ 608 Liiteline eitus hõlmab eeskätt a) eitav-antonümiseerivaid prefikseid eba-.ja mitte-, b) £u-sufiksit, sealhulgas eriti matu-vormi ja c) abessiivi, sh eriti supiini abessiivi ehk mata-\ormi. (Abessiivi võib siin koos teis
tega tingimisi liiteliseks eituseks nimetada.) Abessiiviga võib kaasneda kaassõna ilma. Sageli on võimalik liitelisi eitusi lause tähendust muut
mata süntaktiliseks eituseks parafraseerida. Nt
a) See on ebaõige (= ei ole õige) lahendus. Need on mittesöödavad (= ei ole söödavad) seened, b) Antsu käitumine oli viisakusetu (= ei olnud vii
sakas). Ülesanne on lahendamatu (= ei ole lahendatav), c) Värdi on üks (ilma) südametunnistuseta inimene (= inimene, kellel pole südametunnis
tust). Ülesanne on lahendamata (= ei ole lahendatud).
Tähenduslikult ja eituse vormivahendite regulaarsuse poolest on kõi
gil neil juhtumitel tõepoolest tegemist eituslausetega. Seevastu omaette eitusesüntaksit, mida võiks võrrelda näiteks erieituse esinemistingi-mustega, sellistel liitelistel sõnatasandi eitustel ei ole. Erinevalt eri-eitustest on liitelised eitused üldeituse suhtes niisama neutraalsed nagu tavalised puhtleksikaalsed antonüümid (õige : väär, tuttav : võõ
ras jne), s.t nad on ühtviisi korrektsed nii üldeitusega koos kui ka ilma selleta, just nagu tavalised puhtleksikaalsed antonüümid. Vrd
Niisugune lahendus on / ei ole väär. Niisugune lahendus on j ei ole ebaõige.
Ka erinevate antonüümiavõimaluste poolest (kontradiktoome, kont
ra arne) on nad just samasugused kui tavalised leksikaalsed antonüü
mid. Lahendamatu : lahendatav suhtuvad nagu õige : väär, arukas : arutu aga pigem nagu soe : külm. Esimesel juhul pole vaheastmed mõeldavad. Ülesanne, mis pole lahendatav, on lahendamatu, ja lahen
dus, mis pole õige, on väär, ning vastupidi. Teisel juhul võib oletada vaheastmeid: aruka ja arutu vahel näiteks võiks olla mõistlik, nii nagu sooja ja külma vahel võiks olla leige. Kontradiktoorse antonüümipaari ühe liikme eitusest järeldub teise liikme jaatus just nagu vastavate
puhtleksikaalsete antonüümidegi puhul: lausest «See ülesanne pole la
hendamatu» järeldub samatähenduslik jaatuslause «See ülesanne on lahendatav», ja vastupidi, just nii nagu lausest «See lahendus pole väär» järeldub lause «See lahendus on õige», ja vastupidi. Seoses liite
lise eitusega säilitab üldeitus oma iseseisva tähenduse ega taandu auto
maatseks grammatikareegliks.
Loetletud genuiinsed liitelised eitused kombineeruvad nii oma- kui võõrtüvedega, vrd loomulik : ebaloomulik, korrektne : ebakorrektne.
Kuid mõlemal juhul esineb rohkesti tähendusnihkeid, täielikkugi lek-sikaliseerumist, samatüvelise paariliseta tuletisi ja ettenähtamatute stiilimarkeeringutega erinevate paariliste kasutamisvõimalusi, vrd ter
ve, haige, ebahaige; tark, loll, ebatark jne. Kõik need kahandavad lii
teliste eituste süsteemi regulaarsust.
Juba üksnes väga suure reservatsiooniga võib eituse grammatilis
teks vormivahenditeks lugeda eitav-antonümiseerivaid võõrliiteid ja nende variante, mis on enamasti sellistena laenatud. Sellegipoolest on siin süsteemsust veelgi omajagu, eriti adjektiivide juures, nt moraalne : amoraalne, proportsionaalne : disproportsionaalne (aga ka ebaproport
sionaalne), legaalne : illegaalne, definiitne : indefiniitne jne. Väga sageli on need süsteemi alged või rudimendid niivõrd juhuslikud ja olenevalt lähtekeelest ning liidete mitmetähenduslikkusest niivõrd lünklikud, et nende arvestamine eesti eituslauses pole õigustatud. Kõige käepärase
mad seda tüüpi võõrtuletistest on (mitte tingimata eitava) pöördtähen-dusega võõrverbid {demonteerima, desorganiseerima, desinfitseerima jne), sest vastav produktiivne mall eesti keeles õieti puudub.
Kõik, mis liiteliste eituste kohta siinses seoses öelda on, viitab sel
lele, et neid tulebki pidada sõnamoodustusse ja (abessiivi puhul) otse morfoloogiasse kuuluvaks nähtuseks. Ent tähenduse ja grammatilise regulaarsuse poolest on eba-, mitte- ja to-liitelisi sõnu ning abessiivi sisaldavad laused sageli siiski teatavat erilist tüüpi eituslaused. Kui on vaja vahet teha ühelt poolt üld- ja erieituse, teiselt poolt liitelise ja abessiivse eituse vahel, nimetatakse esimest SÜNTAKTILISEKS, teist
DERIVATTIV-MORFOLOOGILISEKS eituseks.
2. LAUSETÜÜBID SUHTLUSEESMÄRGI JÄRGI
§ 609 Eesti keeles vormistatakse grammatiliselt (muutetunnuste, abisõnade ja sõnajäije abil) viis suhtluseesmärki ehk kommunikatiivmodaalset tähendust: väide, küsimus, käsk, soov ja hüüd. Nende vähendamiseks on olemas vastavalt viis kommunikatiivset lausetüüpi: a) VÄIT- ehk
DEKLARATIIVLAUSE, b) KÜSI- ehk INTERROGATIIVLAUSE, c) KÄSK- ehk
IMPERATIIVLAUSE, d) SOOV- ehk OPTATÜVLAUSE ja e) HÜÜD- ehk
EKSKLAMATIIVLAUSE.
a) Sa lyud hästi, b) Kas sa ujud hftsti? e) Uju hästi! d) Ujuksid sa hästi!
e) Kui hästi sa ujud!
Väide on esituslik suhtluseesmärk, sündmuse kirjeldus sellisena, nagu kõneleja seda usub olevat Küsimus ja käsk on taotluslikud suht
luseesmärgid, mis seisnevad kuulaja mõjustamises vastavalt kas sünd
muse kohta teavet andma või sündmust teoks tegema. Hüüd ja soov on kõneleja emotsionaalset suhtumist (keelekategooriana emotiivsust) kajastavad suhtluseesmärgid. Hüüd- ja soovlause on muude lausetüü
pidega võrreldes perifeersemad lausetüübid ja rajanevad küllaltki pii
ratud vormimallidel, mis on põhiosas sekundaarsed, tulenedes kõrval
lausete mõningatest mallidest.
Lausetüübi ja suhtluseesmärgi vastavus ei ole päris üksühene. See on tingitud ühelt poolt sellest, et suhtluseesmärki vähendavaid gram
matilisi vahendeid on ka intonatsioon, mida aga tema suure kõikuvuse tõttu pole siiski arvatud lausetüübi eristavate tunnuste hulka.
Näiteks lauset
Sa teed selle ära?
mille küsivat sisu vähendab üksnes intonatsioon, peetakse grammati
liselt tüübilt ikkagi väitlauseks, küsitähendust aga selle väitlause se-kundaartähenduseks. Teiselt poolt võimaldavad lausetüüpide sekundaarkasutusi ka sarnased jooned eri lausetüüpide modaaltähen-dustes ning väitlause avatus mitmesuguste tähenduste väljendamiseks.
2.1. Väitlause
§610 Väitlause on nii sisult kui ka vormilt markeerimata lausetüüp, mis pole spetsialiseerunud üksnes väite väljendamiseks. Kuigi see on tema põhiülesanne, nt
Mari läks maasikale. Kõik jäid paigale. Meie vanaema on väga nooruslik,
saab intonatsiooni ja/või leksikaalsete vahenditega väitlauses vormis
tada ka teisi suhtluseesmärke: a) küsimust, b) käsku, c) soovi, d) hüü
du. Nt
a) Mari läks maasikale? Ma küsin, kus sa oled olnud kogu selle ega? Sa ehk tead öelda, kas ajakirja tiraaÜ on muudetud? b) Ma palun kõiki paigale jääda! Sa jätad kohe järele! Sul tuleb minu tööd jätkata. Ma ta
han, et te mulle kõik ära räägiksite, e) Ma soovin, et minu ümber poleks mammonaoije. d) Meie vanaema on nii nooruslik!
Üksikjuhtudel võib väide omakorda sekundaarselt vormistuda muu
de lausetüüpide abil. Retoorilisest küsilausest järeldub väide, mis on jaatuse-eituse poolest sisuliselt vastupidine küsilauses vormistatule. Nt
Kas loodrist inimest teha on naljaasi? (s.t ei ole) Mis muu kui kutseha-ridussüsteem peab andma tuleviku tööinimese? (s.t ei miski muu kui kut-seharidussüsteem)
Jussiivne käsklause vormistab tavaliselt kohustuslikkuse, võimalik
kuse vms vaijundiga väidet. Nt
Minul olgu ikka sõbra jaoks rubla taskus. Sadagu või päevad läbi, mat
kale läheme ikka.
Et eelnev süntaksikiijeldus põhinebki peamiselt väitlausetel, siis pole seda lausetüüpi siin lähemalt kiijeldada vqja.
2.2. Küsilause
§611 Küsilause on lausetüüp, mis väljendab küsimust. Küsilausete põhilii-gitamine põhineb küsimuste põhiliigitamisel: lähtutakse sellest, kas võimalikud vastused on küsimusega ette antud või mitte. Neid küsi
lauseid, mille vastusevõimalused on küsimusega täpselt ette antud, nii et vastqjal jääb üle vaid nende seast õige välja valida, nimetatakse
VALIK- ehk ALTERNATÜVKÜSILAUSETEKa Näiteks valikküsilause
Kas sa kuulasid meie juttu pealt?
puhul on võimalik vaid jaatav või eitav vastus: «Ei (kuulanud)», «Jah (kuulasin)». Küsilauseid, mille puhul võimalikke vastuseid täpselt ette antud pole, nimetatakse ERIKÜSILAUSETEKS. Selline on näiteks
Kes kuulas meie juttu pealt?
VALIKKÜSILAUSED liigitatakse võimaliku vastuse laadi ja küsimuse mõjuala arvestades kolmeks alaliigiks: a) ÜLDKÜSILAUSETEKS, mis eel
davad jaatavat või eitavat vastust ja mille puhul küsimuse mõjualaks on kogu lause; b) ÜLDERIKÜSILAUSETEKS, mis eeldavad küll jaatavat või eitavat vastust, kuid mille puhul küsimuse mõjualaks on vaid mingi osa lausest (küsituum); c) LOETLEVATEKS VALIKKÜSILAUSETEKS (valik
küsilause kitsas tähenduses), mis ei eelda jaatavat või eitavat vastust ega mõju ka kogu lausele. Nt
a) Kas sa kuulasid meie juttu pealt? b) Kas sina kuulasid meie juttu pealt? c) Kas meie juttu kuulasid pealt sina või Jüri?
Eriküsilaused vaadeldud tunnuste põhjal alaliikideks ei jagune. Kü
simuse mõjupiirkonnaks on siin alati lauseosa - küsituum (ülaltoodud näites kes).
Igat liiki küsilauses võivad väljenduda küsija a) oletused või b) kaht
lused vastuste tõenäosuse kohta. Selline eelnevat hinnangut sisaldav küsilause on EELISTUSKÜSILAUSE. Nt
a) Täna on kolm tundi, eks ole? b) Kas ta minust enam hoolibki?
V alikküsilause
§ 612 Valikküsilausel on kirjakeeles kaks põhilist vormistusviisi.
1. Lauselaiendeiks olevad lausealguslikud partiklid kas ja (eitava
vormilises lauses) ega. Nt
Kas sa vanatädi mäletad? Ega teie poeg pole kirjutanud?
2. Inversioon, misläbi finiitverb satub lause algusse. Nt
Oled sa näinud pilvede peegeldust järvel? On sul aega?
Kõnekeeles on levinud veel kaks viisi üld- ja eriüldküsimuste vor
mistamiseks.
3. Lauselõpuline partikkel või. Nt
Poiss sai korda või?
4. Lauselõpulised kiilud (küsijätkud) mis, ah, ega, kas pole jne. Nt
Väsitas päris ära, mis? Sa tuled töölt, ahi
Eriüldküsilauses (a) ja loetlevas valikküsilauses (b) on küsituum fokuseeritud lauselõpupositsiooni või esiletõsterõhu, eriüldküsilauses ka fraasilaiendite -kH-gi, ka, ikka(gi), hoopis(ki), hoopistükkis, pigem jne abil. Loetleva valikküsilause tuumaks on või-rindühendina vormis
tatav alternatiivide loend. Nt
a) Kas te teete sporti ka praegu! Kas Jaak Tiibuse nime all kirjutas Kitzberg? On ta varemgi öösiti ära olnud? b) On need piletid päevasele või õhtusele etendusele? Kas sõidame trammiga või läheme jalgsi? Kas te ainult sõidate Eestist läbi või on teil kavas siin pikemalt peatuda?
Lünk- ja vaeglausetes esindab a) üldküsilauset minimaalselt finiit
verbi vorm, b) eriüldküsilauset ja c) loetlevat valikküsilauset minimaal
selt küsituum. Nt
a) Kas Mari tuleb kaasa? Tuleb? b) Kas talle sündis poeg? —» Kas poeg? c) Kas te soovite teed või kohvi? —> Teed või kohvi?
Üld- ja eriüldküsilause jaatav ja eitav vastus vormistatakse kolmel põhilisel viisil.
1. Jaatus- või eitusvormeli kujul. Nt Kas Mari rääkis sinuga? - Jah. IEi.
2. Väitlausena, mis sõnastab küsilauses esitatud situatsiooni, jaata
des või eitades küsimuse mõjualas olnud üksust, üldküsilause korral finiitverbi. Varem esitatud situatsiooni jaatamist või eitamist rõhuta
vad partiklid küll, jah, muidugi, igatahes. Üldlevinud on teema ellips.
Nt Kas Mari rääkis sinuga? - Minuga jah. / Rääkis küll minuga. / Minuga mitte. / Minuga ta küll ei rääkinud. Kas Mari rääkis sinuga? - Rääkis küll. / Jah rääkis. / Rääkis. / Ei rääkinud / Muidugi mitte.
3. Situatsiooni tähistav väitlause koos sellesse kiildunud jaatus- või eitusvormeliga. Nt
Kas Mari rääkis sinuga? - Jah, rääkis küll. / Ei, ei rääkinud. Kas Mari rääkis sinuga? - Jah, minuga. / Ei, (mitte minuga, vaid) Jüriga.
Eriüldküsilause eitavale vastusele on suhtluses üldiselt nõutav ka õige alternatiivi lisamine.
'Loetlev valikküsilause eeldab tavaliselt ühe alternatiivi õigsust, see
ga on potentsiaalseid vastuseid niisama palju kui küsituumas alterna
tiive. Iga vastus jaatab üht alternatiivi, eitades implitsiitselt ülejää
nuid. Vastust vormistab situatsiooni väitev, tavaliselt elliptiline lause.
Nt Kas te armastate operetti, dzässi või popmuusikat? - (Ma armastan) ope
retti. / (Ma armastan) džässL / (Ma armastan) popmuusikat.
Eriküsilause
§613 Eriküsilausele on tunnuslik KÜSITUUMA, lause algul paikneva a) küsi-sõna või b) sellega algava küsifraasi olemasolu. Nt
a) Kes sa oled? b) Kui vana sa oled?
Küsituumaga antakse lausele küsimuse kommunikatiivmodaalne tä
hendus ja märgitakse ära küsimuse mõjuala: lünk situatsioonis, mille sisukat täitmist vastajalt nõutakse. Denotatiivtähenduselt kuuluvad küsisõnad asendussõnade hulka. Vastuses tuleb küsituum asendada sisuka moodustajaga, mis oma üldkategoriaalse tähenduse, semantilise ja süntaktilise funktsiooni ning morfoloogilise vormi või substitutsioo-niklassi poolest mahub küsituumaga etteantud raamidesse. Asendus
võimalused sõltuvad ka lause üldisest sisust ja konsituatsioonist.
Võimalike vastuste arv eriküsimusele on põhimõtteliselt piiramatu (v.a
&um6-küsimused, kus on ette antud kaks alternatiivi). Vastust vormis
tab lause, kus küsituum on asendatud täistähendusliku moodustajaga.
Vastuslause on tavaliselt elliptiline, küsituuma-välist osa harilikult ei korrata. Nt
Kes tuli? - (Tuli) musta maskiga mees. Millega sa sõidad? - (Ma sõidan) rongiga.
Küsisõnadena talitlevad a) pronoomenid kes, mis, kumb, misasi, mis
sugune, milline, mäherdune, mihuke(ne) ja proadverbid kus, kuhu, kust, kuhupoole, kuspool, kustpoolt, kustsaadik, kustkaudu, kustpeale, kus-kohta, kuskohas, kustkohast, millal, kunas, kuniks, kuidas, mismoodi, miks, mispärast, mistõttu, misjaoks, mistarvis, milleks, mispoolest, mis
puhul.
Prosubstantiividest on mis kõige üldisema kategoriaalse tähenduse
ga, küsimustades mis tahes objekti või nähtust märkivat fraasi (a); ta võib toimida ka proadjektiivina (b). Prosubstantiiv kes osutab elusale objektile (c). Proadjektiiv kumb viitab valikule kahe elusa või elutu ob
jekti või nähtuse vahel (d). Universaalsed proadjektiivid on milline ja missugune (e). Ühtlasi toimivad nad ka prosubstantiividena (f). Proad-verbidest tähistavad aega millal, kunas, kuniks (g), kohta kuhu, kus, kust, kuskohta, kuskohas, kustkohast, kuhupoole, kuspool, kustpoolt, kustkaudu, kustsaadik, kustpeale (h), viisi kuidas, mismoodi (i), põhjust miks, mispärast, mistõttu (j), otstarvet milleks, misjaoks, mistarvis (k).
Nt a) Mis sind kõige enam vihastab? - Ldbekeelsus. See, kui lubatakse, aga ei tehta. Sinine värv. Mida sa näed? - Miitingut. Kõnelejaid. Autosid.
b) Mis värvi ta silmad on? - Hallid, c) Kes sind kõige enam vihastab? -Rentnik. Looder. Jüri. d) Kumb käsi suffiffiftutab? - Parem. Kumb sulle neist kahest pildist meeldib? - Autoporrape) Missugune ta inimesena on? - Talumatu. Milline inimene ta on?^Talumatu. f) Millised on teie ettepanekud? - Minna laiali, g) Millal nad tulevad? - Homme, h) Kuhu
me sõidame? - Tartusse. Kustkaudu te tulite? - Aia kaudu, i) Kuidas
seda haijutust tehakse? - Niimoodi, j) Miks sind eile ei olnud? - Sest ma olin haige, k) Misjaoks on inimesel isamaad viga? — Et end turvalisena
Paljudele küsisõnadele omast tähendusavarust saab kitsendada pi
kemate küsifraaside abil. Küsifraasis on laiendiks küsisõna, põhjaks aga mingi kategooriasõnana käsitatav sõna või fraas: kui pikk, kui kaua, mis kell, mis värvi, mida tegema (a). Peale selliste regulaarselt küsifraase moodustavate püsiühendite esineb ka ainukordseid juhu-ühendeid: kumb käsi, kes su sõpradest, milline raamat, kui purjus, kelle kell (b). Küsifraas omandab üldise tähenduse 'milline väärtus sellest kategooriast' (milline kõigist võimalikest pikkustest, kellaaegadest, vär
videst, sinu sõpradest, kahest käest, kaasvestleja sõpradest, kellaoma
nikest vms). Seega küsimustatakse kogu fraas, mitte ainult laiendav osa. Nt
a) Kui pikk sa oled? - Ma olen kahemeetrine. Ma olen kaks meetrit pikk.
Mis kell sa tuled? Mida sa teed? Mida meil tuleb teha? - Meil tuleb tööd teha. Meil tuleb töötada, b) Kes su sõpradest meid kutsus? - Jüri. Millise raamatu sa valisid? Kelle kell siia on unustatud?
Eesti keeles ei saa küsimustada verbivormi, vaid ainult kogu (finiit
set või infiniitset) verbirühma. Küsiasendajaks on mida ~ mis tegema.
Nt Mida sa siin pimedas teedfl - Magan. Otsin musta kassi. Mis ma peaksin
tegemal - Sa peaksid magama. Jalutama minema.
Küsimustada ei saa ka kõrvallausete osiseid (a), küll aga sekundaar-tarindite komponente (b). Nt
a) *Kuhu sa tahaksid, et ma läheksin? b) Kuhu sa soovitad mul minna?
Kellega ma pean maadlema?
Küsilause annab vastuslause jaoks ette nii süntaktilise kui ka se
mantilise struktuuri. Küsituuma vastuslauses asendav moodustaja peab olema lauseliikmena sama mis küsituum. Kui küsituumaks (või selle põhjaks) on käänd- või pöördsõnavorm, peab vastuses olema või
malikult sama muude (a), määrsõnaline küsituum nõuab eelkõige tä
henduslikku vastavust, lubades vormil selle piires varieeruda (b). Nt a) Mida sa seal näed? - (Ma näen seal) puid ja põõsaid. Kellega sa räägid?
- (Ma räägin) oma sõbraga. Mis sa teedl - (Ma) loen. Mida sa kavatsed
teha? - (Ma kavatsen) lugeda, b) Kuhu sa lähed? - (Ma lähen) sinna/met
sa /rukkipõllu äärde/sööma.
Kogu sündmust küsitakse lausetega «Mis juhtus?», «Mis on?», «Mis toimub?», «Kuidas on?» jms. Vastamisvõimalusi piirab konsituatsioon, kuhu vastus sisult sobima peab. Küsilauses võib olla antud ka mõni sündmuse komponent (sinu õega, Lähis-Idas). Vastus on sageli ellip
tiline. Nt
Mis juhtus? - Avarii. Reisirong põrkas kaubarongiga kokku. (» Juhtus see, et reisirong põrkas kaubarongiga kokku.) Kuidas on lood sinu õega?
- Lood on nii, et teda opereeriti. Tal on süda haige. Ta lõpetas kooli. Mis toimub Lähis-Idas? - Sõda. Seal peetakse rahuläbirääkimisi.
Sündmust küsivate lausete baasil on kujunenud kinnisehitusega vaegküsilauseid. Välja jääda võib verb, koguni küsituum. Nt
Mis nüüd? Mis siis? Ja siis? Mis siis, kui ta nõus ei ole? Ja tema? Aga homme? Aga kui ta nõus ei ole?
Küsisõnadega milline, kumb, kui jms fraasid võib vastuses asendada kas a) osaliselt, vahetades välja ainult küsisõnale vastava fraasisisese täiendi või määruse, jättes põhja samaks, või b) täielikult, s.o asenda
des kogu fraasi. Nt
a) Millised kingad sa ostsid? - Mustad. Peokingad. Päris kenad kingad.
Kui teadlikult nad lolli mängivad? - Täiesti teadlikult, b) Millised kingad sa ostsid? - Rihmikud. Kui teadlikult nad lolli mängivad? - Küllaltki teadmatult. Eksikombel.
Lünk- ja vaeglausetes esindab eriküsilauset minimaalselt küsituum.
Nt Kes? Kus? Mis värvi? Kui kaugel? Milleks? Miks? Mis motiividel? Mis kell? Mitmes korrus?
Eelistusküsilause
§614 Küsilause, mis sisaldab küsija tõenäosushinnangut küsilauses sõnas
tatuga kokkulangevale potentsiaalvastusele, on EELISTUSKÜSILAUSE.
Eelistusküsilause, mis osutab vastuse tõenäolisusele, on OLETUSKÜSI-LAUSE (a). Eelistusküsilause, mis viitab vastuse ebatõenäolisusele, on
KAHTLUSKÜSILAUSE (b). Vrd
a) Me jõuame täna kohale, eks? ~ On tõenäoline, et me jõuame täna kohale, b) Kas me täna üldse kohale jõuamegi? ~ On kahtlane, kas me jõuame täna kohale.
Potentsiaalvastuste tõenäosushinnangutele viidatakse peamiselt üld-ja eriüldküsilauses, kasutades leksikaalseid vahendeid.
Oletust väljendavad a) lauselised üldlaiendid: küsijätkud eks, jah, ei, ega, kas pole, eks ole, ega ju, on ju, kas jah, b) üldlaiendid: partiklid muidugi, ehk, vahest, vist, viimaks, vöib-olla, äkki. Nt
a) Sa ei usu seda kõike, ega? Ilus ilm, eks ole? b) On ta ehk mingisse loosse segatud? Ega te muidugi ei tule?
Kahtlust väljendavad a) partiklid -gil-ki ja ka, b) jaatavas lauses eituslembesed sõnad ja sõnaühendid (eales(ki), iial(gi), üldse(gi), enam, kahetseda olema, kiita olema, hoolima, kärsima, läbema, maldama, raatsima, tarvitsema, vaevuma, vaevaks võtma, viitsima, peale hakata olema jt) ning eitavas lauses jaatuslembesed sõnad ja sõnaühendid (juba, hoopis, kenasti, päris, üsna(gi), tublisti, kaunis, kaunikesti, üp-ris(ki), küllaltki jt). Nt
a) Kas ta seda teabki? Kas ta aru ka sai? b) Kas nad siinilmas enam kohtuvad/»'? (s.o arvatavasti ei kohtu) Oli meil üldse midagi teineteisele ütelda? (s.o arvatavasti ei olnud) Kas ta maldab oodata? (s.o arvatavasti ei malda). Kas Jüri ei ole juba küllalt nurgas seisnud? (s.o arvatavasti on) Kas ei saanud kartulipõld tublisti puhtamaks? (s.o küllap sai)
Küsimuse väljendamine muudes lausetüüpides
§615 Küsimust võib väljendada lisaks küsilausele ka muud tüüpi lause, kui selle sisu ja konsituatsioon sellist tõlgendust lubavad (järeldub kõneleja huvi informatsiooni hankida, kõneleja puudulik informeeritus kuulaja
ga võrreldes vms). Küsiv sisu on järgmistel mitteküsilausetel.
1. Performatiivlause vm lause, mis kirjeldab kü&imissituatsiooni as
jaolusid. Kuigi tavaliselt on tegemist väitlausega, esineb siin ka muud kommunikatiivset tüüpi lauseid. Küsimus ise võib kas a) vormistuda küsiva komplementlausena või b) üksnes lause sisu põlejal järelduda.
Nt a) Ma tahan teada, kus sa olid. Ma küsin, miks sa puudusid. Mind hu
vitab, keda sa seal kohtasid. Ütle, mis su nimi on. Ehk te ütleksite, kuidas ma sinna pääsen. Küll tahaks teada, kas saame kunagi vabaks, b) Ütle mulle oma nimi. Ehk te nimetaksite oma tulemuse? Sa ehk tead tema telefoninumbrit?
2. Väitlause, mille väitvale tähendusele lisandub küsiv vaijund. Kõ
neleja on oma väites vähem või rohkem veendunud, kuid ootab siiski kaaslase kinnitust või selgitust. Sellised laused moodustavad sujuva üleminekuala oletusküsimuse ja väite vahel. Nt
/Tööd on mul palju./ - Ja raha vähe? Sul on vist palavik? Need siin on su uued plaadid? Sa ei olegi veel ära läinud? Teil ei ole ehk täna aega?
Märkus. Neutraalse üld- ja eriüldküsimuse vormistamine väitlausekujuli-selt, ainult intonatsiooni abiga nagu vene keeles ei ole eesti keelele omane.
Küsimuste asemel nagu
Sa lähed täna poodi? Teil on remont tehtud?
tuleks sõnastada küsimused
Kas sa lähed täna poodi? On teil remont tehtud?
3. Lause, mis täielikult või osaliselt kordab eelnevat lauset ja mis esitatakse kontrollimaks, kas kaaslase eelnenud lauset on kuuldud või mõistetud õigesti. Sellist küsimust nimetatakse KAJAKÜSIMUSEKS.
Kajaküsimus säilitab ka kajastava lause kommunikatiivmodaalse tä
henduse, küll aga muutub «mina-sina*-orientatsioon. Nt
Ma ei saada sind koju. - Sa ei saada mind koju? - Jah, ma ei saada sind koju. Teie valvake maja. - Meie valvaku maja? - Jah, teie valvake maja.
Et sa kaotaksid! - Et ma kaotaksin? - Jah, et sa kaotaksid!
Kajaküsimus on sisuliselt neutraalne üld- või eriüldküsimus. Nt
Talle tuldi järele. - Tuldi järele? - Jah, tuldi järele. Mari oli siin. - Malle oli siin? - Ei, Mari oli siin.
Järgnev vastus eitab või jaatab kuuldu või mõistetu õigsust, jah ja ei tähendavad 'jah, sa kuulsid/mõistsid õigesti' või 'ei, sa ei kuulnud/ei mõistnud õigesti'. Kui kajaküsimus esitatakse eelnenud küsimuse koh
ta, tekib nt järgmine küsimuste-vastuste ahel.
Kas sa võtsid mu pliiatsi? - Kas ma võtsin su pliiatsi? - Jah, kas sa võtsid mu pliiatsi? - Ei, ma ei võtnud su pliiatsit.
Küsilause sekundaartähendused
§616 RETOORILINE KÜSILAUSE väljendab esiletõstetuna väidet, mis on jaatu-se-eituse poolest vastupidine sõnastatule. Nt
Kas sõbralikke kingitusi ei tohigi teha? Teiste eraelus sorimine on väga õilsameelne tegevus, eks ole?
See, et küsilauset on mõttekas tõlgendada väiteks ja mitte küsimu
seks, nähtub eelkõige lause sisust.
On välja kujunenud hulk retoorilise eriküsilause vormeleid nagu
«Mis mõtet on... ?», «Mis mõttega... ?», «Kes (sul) käskis... ?», «Mis täht
sust sellel on?», «Kust mina tean?», «Mis sellest?», «Mis see sinu asi on?»,
«Miks mitte?», «Kes see ikka... ?»
KÄSKKÜSILAUSE. Küsilause saab funktsioneerida käsuna, kui ta tä
histab kas kästava isiku parajasti toimuvat või tulevast tahtlikku te
gevust (või selle eitust) või siis käskimise tingimusi: kõneleja soovi, käs
tava suutlikkust jm ja kui konsituatsioon võimaldab lausungit tõlgen
dada käsuna. Nt
dada käsuna. Nt