4. ÖELDISTÄIDE
5.6. Kohamäärus
§ 526 Kohamäärus ehk lokaaladverbiaal vähendab kohta, vastates küsimu
sele kuhu? kus? kust? kustsaadik? kustkaudu? Kohamäärust vormista
vad a) kohamäärsõnad, b) substantiivid sise- ja väliskohakäänetes, rtgavas või koos kaassõnadega, c) ma-, mas- või raas*-vorm. Nt
a) Tule siial Üleval on õhk külmem. Eemalt kostab maanteemürinat.
Sealtkaudu jõuab kiiremini, b) Matkagrupp jõudis mäetippu. Ta töötas kolm aastat Saksamaal. Õpetaja võttis portfellist raamatu. Ta astus koos minuga väravani. Peeter läks sõbra juurde. Ta kõndis mööda teed. c) Mind kutsuti kohvi jooma. Ta käis jõhvikaid korjamas. Tüdrukud tulid tantsi
mast.
Tüüpilise kohamäärusena esinevad kohaadverbid ja lokaalseid tä-henduskomponente ('ruum', 'koht', 'suund' vms) sisaldavad nimisõnad, nagu mets, meri, tuba, maja, kosmos, planeet, ida jne. Kohana, kus mis
ki toimub või miski mingis mõttes paikneb, võib lauses käsitada aga väga padusid muidki objekte, nähtusi jne. Nii võivad kohamäärused tähistada ka a) elusolendeid, nende keha või vaimu komponente, kol
lektiive, b) abstraktm õis teid, c) sündmusi. Nt
a) Sinus on midagi ebatavalist. Haavast jooksis verd. Hinges valitses tüh
jus. Koolipäevil mängisin puhkpilliorkestris, b) Oma eriala piires teab ta kõike. Vabaduses näevad nad ülimat ideaali, c) Mind kutsuti kohvile. Nad käisid Moskvas võistlemas. Tüdrukud tulid tantsimast.
Elusolendeid tähistavad määrused on sisekohakäändelistena harili
kult kohamäärused, väliskohakäändelistena aga habitiivadverbiaalid.
Vrd Sinus on midagi. - Sinul on midagi.
Elutuid objekte märkivad adverbiaalid võivad ka väliskohakäänetes kohamäärustena esineda, mistõttu tekib kahemõttelisust. Vrd
Laevale (= a) laeva jaoks, b) laeva peale) jäi palju ruumi.
Sündmuslikul kohamäärusel on peale kohatähenduse sageli ka a) otstarbe, b) ega või c) tingimuse tähendus. Muudel kohamäärustel võib olla d) vahendi või e) valdaja tähendus. Seega kohamääruse piir teiste määruseliikidega ei ole are. Nt
a) Läksin poodi leiba tooma. Sõdurid saadeti õnnetuskohale leiva järele.
b) Tunnis ei räägita, c) Ameerikas (= kui sa oleksid Ameerikas) oleksid sa miljonär, d) Kartuleid keedetakse soolases vees. e) Luuletega esines
oma talendi austajate ees.
Kohamäärus jaguneb järgmisteks alaliikideks: a) latiivne määrus ehk sihtkohamäärus, b) lokatiivne määrus ehk asukohamäärus, c) se
paratiivne ehk lähtekohamäärus, d) terminatiivne ehk piiri märkiv määrus ja e) prolatiivne ehk liikumise teed märkiv määrus.
Nt a) Ta läheb koju. b) Ta on kodus, c) Ta tuleb kodust, d) Ta läheb koduni.
e) Ta jalutas mööda maanteed koduni.
Latiivne kohamäärus
§ 527 Latiivne kohamäärus vastab küsimusele kuhu? ja on verbi seotud laiend. Alludes suhtereeglile, näitab ta intransitiivlauses subjekti ja transitiivlauses objekti referendi suundumiskohta - sihtkohta või suun
da. Latiivset laiendit tingivad eelkõige sellised verbid, mis väljendavad siirdumist või siirmist, seejuures nii konkreetset, nt mingi objekti lii
kumist kuhugi, kui ka abstraktset, nt info talletamist: minema, tulema, jooksma, tõttama, tormama, sõitma, roomama, lendama, viima, tooma, panema, asetama, paigutama, viskama, heitma, valama, suunduma, suunama, vaatama, talletama, kirjutama, mõjuma, sadama, süstima, torkama, vajutama, kutsuma, tülitama, sisenema, salvestama, istuma, tõlkima, kostma, kuulduma, käsutama, saatma, küünitama. Nt
Poiss jooksis abi järele. Sellele toolile istub Maaija. Võib-olla me ei lä
hekski täna Raadikute poolel Piletikontroll vaatas pingi alla. Informat
sioon on salvestatud magnetkandjatele. Siis te lähete kõik trellide taha.
Viska nool minu poole. Astu siiapoole. Tule siia! Kõikjale kuuldus kõma-tavaid marsse. Vanaisa pani ordenid rinda. Te olete lõunale kutsutud.
Laps puistas lehed tuulde. «Seitsmes rahukevad» on ka soome keelde tõl
gitud. Muhulased sõitsid laulupeole kaasa lööma. Koosoleku tekst on lin
dilt protokolliraamatusse kirjutatud.
Paljude sama rühma verbidega võib sihtkohalaiendiga koos esineda ka lähtekohta väljendav laiend. Nt
Poiss jooksis õnnetuskohalt abi järele. Tule oma kohalt siial «Seitsmes rahukevad» on eesti keelest soome keelde tõlgitud. See tänav viib jaamast mere äärde.
Latiivne kohamäärus laiendab ka selliseid verbe, mis ei väljenda millegi siirdumist või siirmist mingisse kohta, vaid jätmist, jäämist või tekkimist kuskile, samuti tegevust, mille tulemusel miski jääb või tekib kuskile: jääma, jätma, ehitama, eksima, rajama, tegema, tekkima, te
kitama, valmistama, kinni jääma, kaduma, kaotama, suruma, unusta
ma, ununema, uppuma, uputama. Jääma ja jätma korral on latiivne laiend obligatoorne. Ülejäänud verbidel on see fakultatiivne, ühtlasi võib latiivse laiendi asemel esineda vaba lokatiivne määrus, mis näitab sündmuse toimumiskohta, mitte referendi asupaika. Viimast tüüpi ver
bide puhul on latiivne määrus seega puhtalt suhtereegli teenistuses.
Nt Poisi käsi jäigi taskusse. Naised jäidki meie lahkudes nutma. Linn ehitab
siia (~ siin) oma esindushoone. Haige suri oma voodisse (~ voodis). Kao
tasin kaelaripatsi Kunstiinstituudi saali (~ saalis). Uks ilus piiga uppus
Emajõkke (~ Emajões).
Veel esineb kohamäärus verbide kippuma, tikkuma, kibelema, tük-kima laiendina.
Nt Tüdrukud kibelesid peole. Poiss tükkis musi andma. Kuhu sa kipud?
Kohamäärus laiendab ka mõningaid võimalikkust, piisavust või sobi
vust märkivaid predikaate: mahtuma, pääsema, jõudma, jätkuma, küündima, kõlbama, sündima, sobima, passima, kõlblik /kohane /paras + olema, liiga- ja küllalt-iihend. Nt
Häid lambaid mahub palju ühte lauta. Paraaduksest pääsevad koolimajja
vaid eriti tähtsad külalised. Dissertant jõudis hädavaevalt kaitsmisele.
Sinu jutt ei kõlba kuhugi. Selle neiu kõrvale sobib vähemalt kahemeetrine kavaler. Tuhkatriinu ei sündinud teiste sekka. Ma ei kõlba hästi omigi lapsi kantseldama. See sünge maal on siia tuppa täpselt paras. Sellesse rolli olen ma liiga lihtsameelne. On see vaip sohva ette küllalt pikk? Sina, neiuke, oled veel liiga noor elu nautima.
Latiivset kohamäärust vormistavad:
1. Substantiivid a) illatiivis, b) allatiivis ning c) koos kaassõnadega alla, asemele, allapoole, ette, ettepoole, hulka, juurde, keset, kesk, kes
kele, kohale, kõrvale, kätte, külge, ligi, ligidale, lähedale, najale, otsa, peale, pealepoole, piiresse, poole, sekka, sisse, sissepoole, taha, tahapoo
le, vahele, vastu, väljapoole, äärde, üle, ülespoole, ümber jt. Nt
a) Ta läks koju. Panin mantli selga. Sõitsime Pärnusse, b) Raamat kukkus
põrandale. Läksin jõhvikale. Sotsi lennukile ei ole enam pileteid. Sõitsime
Alajõele, c) Mari sõitis vanemate juurde. Varas sattus trellide taha.
2. ma-vorm. Nt Ta läks sööma.
3. Kohamäärsõnad kuhu (kõnekeeles ka kus), kuhupoole (kõnekeeles ka kuspoole), alla, allapoole, eemale, ettepoole, juurde, kaugele, kusagile, kõikjale, külla, kõrvale, ligi, ligidale, lähedale, mujale, paremale, siia, siiapoole, siia-sinna, sinna, sinnapoole, taamale, taha, tahapoole, teisa
le, tänna, vasakule, välja, väljapoole, üles, ülespoole jne. Nt
Kuhu ta läks? Ma nägin, kuhupoole ta jooksis. Kuspoole me nüüd minema hakkame? Tule siial Astusime tahapoole.
Lokatiivne kohamäärus
§ 528 Lokatiivne kohamäärus vastab küsimusele kus? ning toimib põhiliselt lause vaba laiendina. Nt
Konn kuulis metsas krõbinat. Me oleme oma ühiskonna arengus jõudnud uue rcyajooneni. Oma eriala piires teab ta kõike. Merehädalised maabusid
ühel pisikesel saarel kesk tormist India ookeani päratu kaugel igasugusest tsivilisatsioonist. Tehases sai noormehest stantsijaõpilane. Mis ma seal
veel mõelda jõudsin? Uisutamas kohtasin Mari lapsepõlvesõpra.
Seotud laiendiks on lokatiivne adverbiaal selliste tegusõnade juures nagu olema, viibima, asuma, paiknema, peituma, leiduma, istuma, seis
ma, käima, levima, hoidma, pidama, säilitama, tuhnima, sorima, elut
sema, elunema, kujunema, formeeruma, kumisema, kirvendama, pööri
tama, pistma, esinema, laskma.
Nt Minu vaatlusala paiknes Pärnu rajoonis Häädemeeste ümbruses. Vesipii-bu suitsetamine on Egiptuses laialt levinud. Kullatud kolmjalad vaasidega seisid frontooni nurkadel. Kuueaastased võiksid lasteaias käia. Vares is
tub aiateiba otsas ja kraaksub. Silme ees kipub kirvendama. Külarahvas on juba ammu heinakaarel. Zeus hoidis ühes käes Nike kuju ja teises
valitsuskeppi. Matsalu märgala maastik formeerub kultuurmaastikul Ka
sari jõe vesikonnas. Indrek tuhnis hulk aega portfellis. Kas käisid kaeba
mast Lainjas moreentasandik levib lahe põhjarannikul
Lokatiivne määrus ei lokaliseeri sedavõrd objekte, kuivõrd sündmu
si. Suhtereegel siin üldiselt määrav ei ole; kausatiivlause puhul nähtub sageli keelevälistest teadmistest, kas lokaliseerub aluse või sihitise re
ferent. Vrd
Ema keetis köögis putru. - Ema keetis elektripliidil/väikeses potis putru.
Suhtereegel toimib põhiliselt kolmes transitiiwerbide rühmas, mille puhul siis kohamäärus märgib tegevusobjekti asukohta: a) tajumist (v.a kuulmist) väljendavate verbide puhul, b) viimist, siirmist väljendavate verbide puhul, c) mitmete kausatiivse tähendusega verbide puhul. Nt
a) Poiss märkas hoovil tüdrukut. Tundsin küljes valu. Nägin traktori juu
res õliseid mehi askeldamas, b) Sõdur kandis seljakotis kodus kootud kin
daid. Salakaupa veeti kohvri kaane vahel. Elli tõi taskus õunu kaasa, c) Seeni võib säilitada ka võis. Halb peremees peab koera sellise ilmaga
väljas. Melomaan hoidis oma kasti õrnalt põlvedel
Lokatiivset kohamäärust vormistavad:
1. Substantiivid a) inessiivis, b) adessiivis ning c) koos kaassõnadega all, asemel, allpool, ees, eespool, hulgas, juures, keskel, kesk, kohal, kõr
val, käes, küljes, ligidal, lähedal, najal, otsas, peal, pealpool, piires, pool, seas, seespool, taga, tagapool, vahel, vastas, väljaspool, ääres, üm
ber jt. Nt
a) Ta on kodus. Mul on mantel seljas. Viibisime Pärnus, b) Raamat ve
deles põrandal. Meie tänaval on väike liiklus. Käisin jõhvikal. Olime Ala
jõel. c) Mõne eksponaadi ees ei leidu ühtegi huvilist. Mari oli vanemate juures. Võim on parempoolsete jõudude käes.
2. mas-vorm. Nt Ta käis söömas.
3. Kohamäärsõnad kus, kuspool, all, allpool, eemal, eespool, juures, kaugel, kuskil, kõikjal, külas, kõrval, ligidal, lähedal, mujal, paremal, siin, siinpool, siin-seal, seal, sealpool, taamal, taga, tagapool, teisal, va
sakul, väljas, väljaspool, üleval, ülalpool jne. Nt
Kus ta on? Ma tean, kus ta on. Eespool ei leidu kedagi. Siin saab süüa teha. Väljas on külm.
Separatiivne kohamäärus
§ 529 Separatiivne kohamäärus vastab küsimusele kust? ja on verbi seotud laiend. Määrus allub suhtereeglile, näidates intransitiivlause subjekti või transitiivlause objekti referendi lähtekohta. Separatiivne kohamää
rus laiendab põhiliselt neidsamu siirmist ja siirdumist väljendavaid verbe mis latiivne kohamäärus ja esinebki tavaliselt koos viimasega;
lisanduda võib veel liikumise teed märkiv kohamäärus. Nt
Nad tulid maalt linna. «Seitsmes rahukevad» on eesti keelest soome keelde
tõlgitud. Sõitsime Valmierast Koivat mööda Siguldasse.
Sihtkoha esitamine ongi siirdeverbide puhul üldjuhul olulisem läh
tekoha näitamisest. Ilma latiivse kohamääruseta esineb separatiivne määrus peamiselt siis, kui latiivne komponent on ühend- ja väljend
verbide (iära tulema, minema jooksma, tagasi tulema, maha kirjutama jt) mitteverbaalne osis ning lihtverbide (lahkuma, eemalduma, lähtuma jne) tähendusosis. Nt
Nad tulid maalt ära. Ta jooksis õnnetuskohalt minema. Isa tuli sõjast
tervena tagasi. Ta lahkus toast. Lähtusin eeldusest, et see protsess on pöördumatu.
Eksistentsiaallauses laiendab separatiivne kohamäärus tekkimist (või kadumist) väljendavaid verbe ilmuma, hoovama, kasvama, välja kasvama, kostma, kuulduma, nähtuma, õhkuma, kaduma jne. Nt
Publiku seast kostis tögamist. Uksest ilmus jäljest uusi külalisi. Lastest
võib niimoodi kaduda lapsemeelsus. Siit ahju äärest õhkub kuumust.
Mõnede verbide korral on separatiivse laiendi kasutamine tingitud vaid suhtereeglist. Tegevuse enda poolest võib esineda ka tegevuskohta näitav vaba lokatiivne määrus. Tegevus ise ei suundu kuhugi, vaid toi
mub paiksena, kuid tegevuse tulemusena võib subjekti või objekti re
ferent sattuda kellegi valdusse või hoopis kaduda. Implitsiitseks siht
punktiks on valdqja (leidja, otsaja, ostja vms), lähtepunktiks referendi tegevuse-eelne asukoht. Sellised verbid on näiteks otsima, leidma, ost
ma, hävitama, lammutama, kaduma, puuduma, üürima, varuma. Nt Leidsin antikvariaadist (~ antikvariaadis) haruldase raamatu. Leidsin lapse nutmast (~ nutmas). Korraga kadus kõnemehe jutust (~ jutus) iroo
nia. Muuseum ostis Virumaalt (~ Virumaal) palksauna. Pärnu maanteelt (~ maanteel) lammutatakse mitmeid puumaju.
Separatiivset kohamäärust vormistavad:
1. Substantiivid a) elatiivis, b) ablatiivis ning c) koos kaassõnadega alt, altpoolt, eest, hulgast, juurest, keskelt, kohalt, kõrvalt, käest, küljest, lähedalt, najalt, otsast, piirest, poolt, seast, tagant, vahelt, vastast, äärest jne. Nt
a) Ta tuli kodust. Kas te olete siit perest? Võtsin mantli seljast. Saabusime
Pärnust, b) Võtsin laualt raamatu. Tulin jõhvikalt. Ta on pärit Alajõelt.
c) Ta võttis pliidi eest kirve. Mari tuli vanemate juurest. Varas põgenes
trellide tagant.
2. mast-vorm. Nt Ta tuli söömast.
3. Kohamäärsõnad kustpoolt, alt, altpoolt, eemalt, eestpoolt, juu
rest, kaugelt, kusagilt, kõikjalt, külast, kõrvalt, ligidalt, lähedalt, mu
jalt, paremalt, siit, siitpoolt, siit-sealt, sealt, sealtpoolt, taamalt, tagant, tagantpoolt, vasakult, väljast, väljastpoolt, ülevalt, ülevaltpoolt jne. Nt
Kust ta tuleb? Ma nägin, kustpoolt ta siia jooksis. Tule sealt ära. Väljast
kostis automürinat.
Piiri väljendav kohamäärus
§ 530 Piiri märkiv kohamäärus on latiivse kohamääruse erijuhtum. Ta vas
tab küsimusele kustsaadik? ning esineb suunduvat tegevust või ulatu
mist väljendavate verbide seotud laiendina. Määrust vormistavad:
1. Substantiivid a) terminatiivis, millega võib kaasneda intensiivis-tav eessõna kunit b) koos elatiivi nõudva kaassõnaga saadik ~ saati.
Nt a) Me oleme ühiskonna arengus jõudnud tähtsa rajajooneni. Bensiini jät
kub kuni alevikuni, b) Vett oli põlvist saadik.
2. Adverbid kustsaadik, kuhumaale, siiani, sinnani, siitsaadik, siia
maale, sinnamaale jt. Nt
Kustsaadik teie hingemaa on? Kisa ulatub siiamaale.
Liikumise teed väljendav kohamäärus
§531 Liikumise teed märkiv kohamäärus on lokatiivse kohamääruse erijuh
tum. Tal pole üldist küsiasendajat, vaid mitmed konkreetsed, nagu kustkaudu? mis teed mööda? mida mööda? jne, mille valik oleneb mää
ruse leksikaalsest sisust. Vaadeldav määrus on liikumisverbide seotud laiend. Määrust vormistavad:
1. Substantiivid kaassõnadega kaudu, läbi, üle, ümber, mööda, pidi, piki jne. Nt
Poisid tulid koolist läbi porilompide. Minge tagaukse kaudu. Mootorrattad kihutasid mööda ringteed. Mari keerles ümber Jüri.
2. Adverbid kustkaudu, siitkaudu, sealtkaudu, meritsi jt.
Kustkaudu siit koolimajja pääseb? Sealtkaudu ei tohi jõele minna. Siit
kaudu aeti loomad kaijamaale. Meritsi on sinna 200 kilomeetrit.
5.7. Ajamäärus
§ 532 Ajamäärus ehk temporaaladverbiaal märgib sündmuse ajalisi para
meetreid: toimumisaega, kestust, korduvust jne, vastates küsimustele millal? kui kaua? mis ajast peale? mis ajani? kui tihti? mitu korda?
jne. Ajamäärus esineb lauses põhiliselt vaba laiendina ega allu suhte-reeglile.
Aeg kulgeb pidevalt, ühemõõtmelisena ja ühesuunalisena. Aega võib mõõta ja jaotada, ajateljel võib eraldada punkte ja lõike. Selliseid mõt
telisi operatsioone kasutatakse sündmuste iseloomustamiseks ja loka
liseerimiseks ja neid vormistavad mitmesugused ajamäärused. Aja mõõtmiseks on vtga mõõtühikuid, ajas lokaliseerimiseks mingit null
punkti ajateljel, mille suhtes sündmuste toimumisaega paigutada. Ühi
kuid, milleks pidevat aega annab jaotada, märgivad mõõdunimisõnad aasta, kuu, päev, tund, minut, sekund, millisekund, aegkond, periood, etapp, semester, kvartal jms. Ajas lokaliseerivad ajanimisõnad hommik, õhtu, esmaspäev, teisipäev, jaanuar, veebruar, sügis, kevad, kesköö, hommikupoolik, sünnipäev, surmapäev, eilne päev, tänane päev jne ning ajamäärsõnad täna, eile, siis, praegu, varem, hiljuti jne.
Aega võib käsitada kas suhtelises või absoluutses plaanis. Suhteline ajakäsitus võtab nullpunktiks kas mingi teise sündmuse toimumisaja (a) või kõnehetke (b), mõõduks mingi teise sündmuse kestuse (c). Nt
a) Samaaegselt uue kultuuri loomisega on neil käsil vana kultuuri põr-mustamine. Pärast elukaaslase surma on ta täiesti kokku varisenud.
b) Varsti on meil kõik kõige paremas korras. Hetk tagasi väitsid sa veel vastupidist, c) Mäelo tukkus kogu koosoleku aja. Poole oma elust istus ta trellide taga.
Teise sündmuse suhtes ajastamine on eelkõige ajakõrvallause üles
anne; lihtlauses teevad seda peamiselt sekundaartarindid.
Absoluutne ajakäsitus toetub mingile üldkehtivale konventsionaal
sele ajaarvamissüsteemile. Meil kehtiv ajaarvamine on võtnud algus
punktiks oletatava Kristuse sünni, ajaühikud {aasta, kuu, päev, sajand, minut jt) ning ajalõikude nimetused (sügis, talv, esmaspäev, teisipäev jt) on kujunenud loodusnähtuste perioodilisuse baasil. Nt
O. Luts sündis 7. jaanuaril 1887. Enne kahekümnenda sajandi lõppu võib veel mõndagi juhtuda. Viie aastaga oleme kogunud laialdased teadmised.
Hirmus härra Huu käib öösiti lapsi hirmutamas. 1911. aasta jaanipäeval
tuli ilmale esimene poeg, Friedrich.
Absoluutne ja suhteline ajastamine ei välista teineteist, vaid võivad ühes määrusfraasis teineteist vastastikku täiendada ja täpsustada (tä
navu märtsis, tuleval esmaspäeval, nädala pärast, sel kuul jne). On mit
mesuguseid traditsioonilisi konventsionaalseid suhtelisi ajaarvestusvii-se, mille nullpunkt on absoluutse aja suhtes liikuv. Nullpunktiks võib olla näiteks inimese sünnimoment (mõõdunimetused eluiga, inimpõlv, eluaasta, eluetapp, ajanimetused noorus, lapsepõlv, keskiga, viies eluaasta jne), õppeasutusse astumise aeg (mõõdunimetusena toimib klass, kursus, poolaasta vm, ajanimetusena esimene klass, viimane kur
sus jne).
Ajamäärused jagunevad nelja rühma: a) toimumisaega näitavad määrused, b) ajapiiri näitavad määrused, c) kestust näitavad ajamää
rused ja d) korduvust näitavad ajamäärused. Kaht esimest võib nime
tada ajastavateks, kaht viimast kvantifitseerivateks määrusteks.
Nt
a) Homme magame lõunani, b) Homme magame lõunani. Viiest kuueni on baaris vaheaeg, c) Saaks igal ööl seitse tundi magada! Kus sa nii kaua olid? d) Ma ärkan öösiti mitu korda üles.
Toimumisaega väljendav määrus
§ 533 Sündmuse toimumise aega väljendav (s.o sündmust ajas lokaliseeriv) määrus on üldiselt vaba laiendi (a), mõnede verbide juures, nagu toi
muma, juhtuma, sündima, algama, lõppema, kujunema, välja kujune
ma, puhkema, olema 'toimuma, juhtuma' aga seotud laiend (b). Nt
a) Ma viisin eile tütre haiglasse, b) Konverents olevat alanud juba üleeile.
Majandusreform oli 1965. aastal Eile juhtus kaks rasket liiklusõnnetust.
Viimasel ajal sünnib arenguhäiretega lapsi järjest rohkem.
Lokaliseeriv ajamäärus on põhiliselt lokatiivne. Selle tüüpilised kü-siasendajad on millal? ja mis ajal?, kitsamalt piiritlevad küsiühendid mis päeval? mis aastal? mis kell? mis sajandil? mis ajastul? jne. Esineb ka latiivset lokaliseerivat määrust, mis väljendab tähtaega, vastates küsimusele mis ajaks?
§ 534 Lokatiivne ajamäärus on lause aspekti suhtes neutraalne: see esineb nii aspektilt piiritletud kui piiritlemata lauses. Nt
Jüri võttis eile eksami/eksamit vastu. Kaheteistkümneaastaselt lõpetas Mari hiina keele õppimise / käis Mari hiina keele tunnis.
Lokatiivset ajamäärust vormistavad ajamäärsõnad, nimisõnade käändevormid või nimisõnad koos kaassõnadega.
1. Ajamäärsõnadest on lokaliseerivad algul, ammu, edasi, eile, eluil
maski, enne, ennemuiste, ennevanasti, ennemalt, esiti, homme, hiljuti, iial, iialgi, juba, jalamaid, kord, kunagi, kunas, millal, millalgi, muiste, mullu, niipea, nüüd, otsekohe, pea, peagi, peatselt, praegu, pärast, see
peale, sedamaid, seekord, sellal, siis, tagasi, tollal, tookord, toona, tu
namullu, täna, tänavu, vanasti, viimaks, varsti, äsja, öösel, öösi, üks
kord, üleeile, ülehomme jt; inimese vanusele osutavad ^-liitelised määr
sõnad: noorelt, vanalt, kolmeaastaselt, viiekümneselt jt. Nt
Kord kuulis konn metsas krõbinat. Kuidas on praegu tööolud kaevandus
tes? Kunagi ei tea ju võõrast probleemi põhjani. Seesugust viga ei saa niipea parandada. Me peame asja esiotsa saladuses hoidma. Mõni päev edasi jõudis kirigi kohale. Noorelt on hakkamist palju. Kuueaastaselt asu
sin elama maale.
2. Aega märkivad nimisõna(fraasi)d on leksikaalselt kas ajanimetu-sed või viitavad mingile teisele situatsioonile. Grammatiline vorm võib olla väga mitmesugune.
1) Kõige tavalisem on alalütlev kääne. Nt
Viiekümne kuuendal oli ka kõik samamoodi. Tallinna on ehitatud eelmis
telgi sajanditel. Hommikul poole viie ajal helises uksekell. Kairo ooperi
teatris esietendus omal ajal Suessi kanali avamisel «Aida». Reede õhtul
Ülejärgmiseks aastaks koostatud plaani täpsustatakse järgmise aasta vii
masel kuul Louis XVIII ajal marke veel ei olnudki. Pealelõunal tuleb Käreverest delegatsioon. Me elame pingerikkal ajastul Aastal 1971 põles Kairo ooperiteater maha. O. Luts sündis 7. jaanuaril 1887. aastal Sügisel
peab naisele kasuka, pikad saapad ja naaritsamütsi ostma. Kolmandal kursusel jäi Jüri tõsiselt haigeks. Kolmel viimasel päeval pole Jüri loen
gutel käinud. Neil kordadel jäta kõik muu.
2) Seesütlevas käändes on ajamäärus peamiselt siis, kui ta märgib a) eluea etappi või b) kuud ilma kuupäevata, samuti siis, c) kui ta pea
sõnaks on alguses, lõpus (tarvitatav on siiski ka algul ja lõpul), hom-mikuhämaruses, videvikus, minevikus, olevikus, tulevikus jne. Nt
a) Vanas eas kipuvad haigused kallale. Kunagi kauges nooruses võtsin ette reisi Vahukülla. b) Kes on jaanuaris sündinud? Maikuus on vahel lundki sadanud, c) Minevikus oli elu väga vilets ja vaene. Koosoleku lõpus
esines muinsuskaitse esindaja. Videvikus hakkame vanaviisi juttu rääki
ma.
3) Nimetavas käändes on need ajamäärusfraasid, a) mille peasõnaks on kord, aasta, kuu, nädal, päev (nimetav kääne on siin harilikult ka
sutusel paralleelselt alalütlevaga) ja b) mis väljendavad kellaaega. Nt a) Viimane kord (~ viimasel korral) tegid sina välja. Eelmine aasta (~
eelmisel aastal) oli soe talv. Esmaspäev (~ esmaspäeval) olen ma sõidus.
Järgmine päev (~ järgmisel päeval) tuleb sul sanitaartehnikut oodata.
b) Loengud algavad kell üheksa / veerand üheksa / viisteist minutit enne üheksat
Ainult põhiarvsõnast koosnevad määrused eelistavad nimetavat kää
net. Nt
Ta sündis 1960. Kontsert algab 8.15.
3. Kaassõnadeta käändevormid osutavad, et lausega märgitud sünd
muse aeg langeb ühte mingi võrdlus aja või ajavahemikuga. Seevastu kaassõnad, nagu aegu, eel, eest, enne, järel, keskel, paiku, peale, pärast, vahel, ümber, jooksul, kestel, paigutavad sündmuse võrdlusaja suhtes mitmel viisil, näidates nii sama- kui ka eriaegsust. Kaassõnafraasi võib kuuluda ka ajalist kaugust märkiv kvantitatiivne, täpsustav kompo
nent (viis päeva enne pühi, kaks inimpõlve pärast suurt murrangut, kahe nädala jooksul). Nt
Pärast instituudi lõpetamist oled ideedest tulvil. Takso tuleb kahe tunni jooksul. Hannut võib oodata kella kümne paiku. Kaheteistkümne ümber
jääb see koht vabaks.
Kuigi verbi ajavormid annavad sündmusele üldise ajaorientatsiooni kõne-ja vaatlushetke suhtes, on sündmuse täpsem lokaliseerimine ver
biga etteantud ajapiirkonnas võimalik alles ajamääruse abil. Vrd
biga etteantud ajapiirkonnas võimalik alles ajamääruse abil. Vrd