PRAGMAATILISTE TÄHENDUSTE VÄLJENDUMINE LAUSES
4. LAUSE TEATESTRUKTUUR
§ 629 Lause väljendab sündmusi ja hinnanguid neile sündmustele. See on lause tähistus- ehk nominatiivne funktsioon. Lause vormilise ülesehi
tuse elemente ja vahekordi, mille kujul see tähistamine realiseerub, nimetatakse lause nominatiivseks struktuuriks. Kuid tähistamine ei ole lause põhiülesanne. Selleks on teatamine, s.o kuulaja teadmiste kujundamine uue info lisamise, olemasoleva muutmise vm teel. Teata
mine on lause pragmaatiline funktsioon. Lause vormilist ehitust, mida keel kasutab teatamisfunktsiooni täitmiseks, nimetatakse lause TEATE
STRUKTUURIKS ehk PRAGMAATILISEKS STRUKTUURIKS.
Teatestruktuuri elemendid väljendavad: 1) teate lähtepunkti (TEE
MA) ja sihtpunkti (REEMA), 2) referentide tuntust ehk definiitsust ja
tundmatust ehk indefiniitsust, 3) millegi esiletõstetust, olulisust (FOO
KUS). Teema ja reema vastandus on süntagmaatiline vastandus; see hõlmab kogu lause, jagades selle kaheks vastandlikuks osaks. Nt
(Mis seal toimub?) - Seal (teema) müüakse hambapastat (reema)
Tuntu vastandub tundmatule ja fookus oma markeerimata alterna
tiivile pigem paradigmaatilisel teljel. Nt
See mees (tuntud) / üks mees (tundmatu) käis siin. Ma ~ mina (mitte-esiletõstetud) / MINA (fookus) olen su üles kasvatanud.
Teatestruktuuri olulisemateks väljendajateks on sõnajärg ning lau
se- ja esiletõsterõhk.
§ 630 Teema ja reema on lause teatestruktuuri põhielemendid. Teema väl
jendab teate lähtepunkti, olles selleks osiseks lauses, millest teate ad
ressaat peaks alustama teate mõistmist. Seega on teema üldjuhul ühenduslüliks juba olemasoleva teadmise ja lausega teatatava vahel.
Reema tähistab teate sihtpunkti, teate olulisemat osa. Ühe ja sama lause osiseid erinevalt jäljestades saab vormistada süntaktilistelt seos
telt ja semantiliselt samaseid, kuid teema-reema-suhetelt, seega ka kontekstisobivuselt erinevaid lauseid. Vrd nt järgmisi lausepaare:
Puu otsas (teema) istub vares (reema). - Vares (teema) istub puu otsas (reema). Teie jumega (teema) sobib lilla värv (reema). - Lilla värv (teema) sobib teie jumega (reema). Nokk (teema) täidab lindudel haaramisfunkt-siooni (reema). - Haaramisfunkthaaramisfunkt-siooni (teema) täidab lindudel nokk (ree
ma).
Tekstis on kaks põhilist viisi lausete teatestruktuuride seostamiseks:
a) teksti koondamine ühtse teema või teemade ringi ümber, b) lausete aheldamine nii, et iga järgmise lause teema põhineb eelneva lause ree-mal. Nt
a) Ladina keeles neis sõnades esimest silpi ei rõhutata. Aga igal keelel on kalduvus uusi sõnu assimileerida. Eesti keeles püütakse paigutada rõhku esimesele silbile, b) Peale kütteahjude on olemas ka tööstusahjud.
Tööstusahjude korral juhitakse soojus ahjus paiknevasse töökambrisse.
Otstarbest sõltuvalt on töökambri temperatuur 100-5000 °C piires. Kõrge temperatuur saavutatakse kütust põletades või elektri-, harvem päikese
energiat muundades. Kütuseliikidest on kasutusel kõik: tahke-, vedel-, gaaskütused.
Kui tekstis on lause teema-reema-suhted vastuolus sellega, mida või
maldavad eelnevad laused, on tulemuseks häiritud seostega lausejada.
Nt Peale kütteahjude on olemas ka tööstusahjud. Soojus juhitakse ahjus paik
nevasse töökambrisse tööstusahjude korral. 100-5000" C piires on otstar
best sõltuvalt töökambris temperatuur. Kütust põletades või elektri harvem päikeseenergiat muundades saavutatakse kõrge temperatuur.
Kõik kütuseliigid - tahke-, vedel-, gaaskütused — on kasutusel.
(Suuliselt on küll ka sellist teksti võimalik vastuvõetavana esitada, kui kasutatakse fokuseerivat rõhutamist, vt § 632).
Semantilistelt ja süntaktilistelt seostelt invariantne lause võib tee-ma-reema liigenduse poolest varieeruda. Igal seesugusel semantilisel
ja süntaktilisel invariandil on tavaliselt üks primaarne variant - kon
teksti suhtes neutraalse teatestruktuuriga lause - ning mitmeid sekun
daarseid variante - kontekstisidusa teatestruktuuriga lauseid. Neut
raalsed laused on kontekstist suhteliselt sõltumatud, kõlbavad alusta
ma teksti, lõiku või uut jututeemat, moodustama ühelauselist teksti.
Neutraalse lause teema, s.o lause primaarne teema paikneb lause algul ja tähistab tavaliselt tuntud referenti. Reema paikneb lause lõpus ja tähistab enamasti tundmatuid referente. Finiitverb on harilikult teisel kohal. Normaallauses (a) on teemaks aktiivi korral lause alus, passiivi puhul nn kompensatoorse teemana tavaliselt sihitis või määrus, kogeja-omajalauseis (b) tegevussubjektina talitlev määrus või sihitis, eksis-tentsiaallauseis (c) lokaliseeriv määrus. Seda vastavust võib muuta põhimõte paigutada pikemad fraasid lause lõppu (d). Nt
a) Vanaisa elab maal. Juhataja avas koosoleku. Tänavune sügis tundub eriti soe. Näitus avati kell kolm. Omavoli ohvritele püstitati mälestus
sammas. b) Ootajal hakkas igav. Koeral on kont. Nooremat poega huvitab tehnika, c) Gröönimaal elavad eskimod. Maailmas elab igasuguseid veid
rikke. Sügisel on jahe. d) Lugejatele pakkus huvi meie ajakirja aprilli
numbris ilmunud artikkel «Eestlased ja Peterburi konservatoorium».
On ka vaeglauseid, kus teate lähtepunkti ei vormistata teemana, vaid see jääb implitsiitseks. Selliseks implitsiitseks lähtepunktiks on a) ebamäärane koht või aeg kõnesoleva maailma piires, samuti b) umb-või üldisik. Nt
a) Leidub veidrikke. Oli juba pime. b) Avati koosolek. Elati maal. Peab ootama.
Ehkki lause semantiline ja süntaktiline struktuur määrab ära pri
maarse teema-reema liigenduse, ei määra ta seda siiski mitte täieli
kult, vaid üksnes teema ja reema tuumosad. Ühe ja sama neutraallau-sega on võimalik anda vastus kahele eri küsimusele. Nt
a) Mis seal toimub? - Seal müüakse hambapastat, b) Mida seal müüakse?
- Seal müüakse hambapastat.
Näite (a) vastuslause teatestruktuuris on teemaks seal, reemaks müüakse hambapastat. Näite (b) vastuslause teema on seal müüakse ja reema hambapastat. Seega on üks ja sama neutraallause kaheti ana
lüüsitav. Kumbki analüüs annab teema tuumosaks seal ja reema tuum-osaks hambapastat, kuid paigutab verbi esimesel juhul reemasse, teisel juhul teemasse.
Üheselt ei ole määratud ka neutraalsete normaallausete lokalisee
rivate koha- ja ajamääruste infostaatus. Need võivad olla a) lause algul, kus nad koos lause alusega moodustavad teema; verb nihkub automaat
selt 2. positsioonile; b) verbi järel, kus nende staatus teatestruktuuri suhtes jääb ebamääraseks. Nt
a) Viimastel aastatel on projekteerijad esitanud mitmeid ettepanekuid projekti täiustamiseks. Egiptuses on vesipiip laialt levinud, b) Projektee
rijad on viimastel aastatel esitanud mitmeid ettepanekuid projekti täius
tamiseks. Vesipiip on Egiptuses laialt levinud.
Tekstisidusate lausete põhilisi erinevusi neutraalsetest lausetest on see, et lause algus ja lõpp on täidetud elementidega, mis neutraalses lauses sinna ei kuulu. Selliste nihete põhjuseks on konteksti ja kõne
situatsiooni toime ning fokuseerimine.
Konteksti ja situatsiooni toimel võib lause teemaossa minna a) teks-tisidus vm tuntud tähendusega moodustaja, b) ka moodustaja, mis teks
ti ülesehituse seisukohalt sobib lausega antava informatsiooni lähteko
haks, sõltumata sisu tuntusest. Lause lõppu võivad minna c) uudsema sisuga moodustajad, d) konteksti ja valitud teema suhtes olulisemat in
fot andvad moodustajad sõltumata nende sisu uudsusest.
a) Lähtusin seisukohast, et näitusesaal peab olema ringikujuline. Selline on Kiek in de Köki keldrisaal. Filmis on määratu tähtsus rütmidel. Rütme kujundavad liikumine, kõne, kujundusmuusika. Delegatsioon ei jõudnud
ki kohale. Saabus vaid üks kõhetu asjamees. Mööda Kingsepa tänavat kihutas kolm tuletõrjeautot, b) Kogu pere käis seenel. Kõige rohkem sai seeni isa, kõige vähem oli vanaisal. Noori oodatakse tasuvale tööle. Juba põguski pilk jätab näitusest ebaühtlase mulje, c) Tulijaks osutus keegi kõrge isik. Muusikat tajuvad ka kurdid, d) Kõige rohkem sai seeni isa, kõige vähem oli vanaisal. Kokkupõrked on sagenenud viimasel kuul. Ük
sipäini, isegi kahekesi kasti autolt maha ei tõsta ja krematooriumiahjude juurde ei kanna.
Toodud näiteist nähtub, et tekstisidusaks teemaks võib saada ka mittereferentne, tunnust märkiv moodustaja: tegu-, omadus- või määr
sõnafraas, mis kontekstivaba lause teemaks ei sobi, sest ta ei suuda üksinda midagi tähistada. Eelneva tekstiga seostatuna osutub ka sel
line fraas pidepunktiks, mille külge lause sisu haakida.
Tekstisidus teema võib jääda ka elliptiliseks. Nt
Kuhu sa lähed? - 0 ('ma lähen') koju
Lisaks konsituatsioonist tingitud teema-reema-suhete ümberorien
teerimisele teisendab lause teatestruktuuri ka fokuseerimine.
§631 Referendi tuntuse ehk definiitsuse ja tundmatuse ehk indefiniit
suse all mõeldakse seda, kas referent on (kõneleja arvates) kuulaja poolt identifitseeritav või mitte. Nt
Maril (tuntud) sündis poeg (tundmatu).
Referenti on võimalik identifitseerida a) eelneva teksti või kõnesi
tuatsiooni põhjal, b) kuulaja üldteadmiste põhjal, c) referendi ja mingi teadaoleva objekti tüüpseose (osa-terviku, üldise-erilise vms) põhjal. Nt
a) Kas sa Tamme oled näinud? - Ta läks just korraks välja, b) Eestimaa ootas IMEt. Viisin tädile lilli, c) Oma nooruses istutas mu isa koduõuele palju puid: kõrged tammed ja saared on nüüd minu jaoks osa igikestvast loodusest.
Tuntust ja tundmatust väljendavad leksikaalsed vahendid (tuntust demonstratiivpronoomenid ja nimed, tundmatust indefiniitpronoome
nid) ning rõhk. Sõltumata sellest, kas lauseelement oma leksikaalse koosseisu poolest viitab tuntusele või mitte, paigutatakse tuntud re
ferenti märkiv element reeglina nõrgarõhulisse positsiooni. Kui leksi
elemente, käsitatakse tuntuna a) lause teemas paiknevat elementi, b) sihitist, mis paikneb lauses eelviimasena enne lauserõhulist määrust või öeldistarindi osist (nt prefik saal adverbi, partitsiipi). Nt
a) Auto sööstis paigalt. Pilt ripub seinal. Seinal ripub pilt. b) Isa kinkis margikogu pojale. Jürilt oli tellitud romaan; Jüri kiijutas raamatu valmis.
Direktor võttis külalised vastu. Kuulu järgi on vägede väljaviimist alus
tatud.
Kui verb on fokuseeritud, on talle järgnev sihitis tuntud ka juhul, kui sellele muid komponente ei järgne. Nt
Aias jalutades kaotas Olga sõrmuse. Leo LEIDIS sõrmuse ja tagastas omanikule.
Tuntu positsioonis oleva elemendi tundmatust peab väljendama lek
sikaalselt.
Üks auto sööstis paigalt. Direktor võttis mingid väliskülalised vastu.
Tundmatust märgib fokuseerimata lauses lauserõhuline, remaatiline positsioon nt a) eksistentsiaallause aluse korral, b) sihitise korral, kui see ei järgne finiitverbile vahetult. Nt
a) Seinal ripub pilt. Uksel seisis poiss, b) Isa kinkis pojale margikogu.
Jüri kirjutas valmis mälestuste raamatu. Direktor võttis vastu väliskü
lalised. Kuulu järgi on alustatud vägede väljaviimist.
Samas positsioonis oleva lauseelemendi tuntust peab väljendama leksikaalselt.
Seinal ripub seesama pilt. Uksel seisis Jüri. Isa kinkis pojale selle mar
gikogu.
Lauseelemendid, mille referendi tuntus või tundmatus mingil moel ei avaldu, on selle tunnuse suhtes ebamäärased, nende tõlgendusvõi
malused sõltuvad kontekstist.
Turistid tulid laevaga. Jüri elab linnas. Haarasin sulepea.
§ 632 Teatestruktuuri kujundab ümber ka fokuseerimine: lause mingi osa esiletõstmine tavalisest tugevama, esiletõsterõhu abil. Rõhutamine võib toimida a) üksinda, b) koos vastavasisuliste partiklitega, c) koos esile-tõstetava elemendi nihutamisega lause algusse või lõppu. Nt
a) MINA olen su üles kasvatanud. Sa SAAD sellega hakkama. Ma palun VAIKUST*, b) MINA ju olen su üles kasvatanud. Kuningas VIISKI oma ähvarduse täide. Esimesse tundi jõudmine on seotud hoopis SUUREMA riskiga kui arvatakse, c) IGAV on ootaja aeg. Sinu kasvatasin ju MINA üles.
Fokuseerimise abil märgitakse ära lause põhisisule lisanduvate tä
henduste ja tähendusseoste mõjuala. Seega kannab fookus täiendavat infot ja kuulub tavaliselt (ehkki mitte alati) reemasse. Fokuseerimise peamised sisulised ülesanded on järgmised.
1. Modaaltähenduste mõjuala märkimine. Nt
See rong läheb vist HAAPSALLU. Kas need on SINU hambad seal vee
klaasis? Küll on sul SUURED HAMBAD.
2. Eituse mõjuala märkimine. Nt
Ma ju ei TAHA sinna minna. Just SEDA ma ei usu.
3. Ühendus- või vastandusseose mõjuala märkimine. Seoseid endid väljendavad a) üldlaiendid, vastandust ka b) esiletõsterõhk üksi. Foo
kus võib kuuluda nii reemasse kui ka teemasse.
a) Mõnikord, iseäranis KEVADEL, igatses ta mere järele. Mõnele meeldib EMA, teisele hoopis TÜTAR. See oli vaid UNI. Kahjuks mõistan ma va
naema alles NÜÜD. Just SEDA ma teada tahtsingi, b) Ma võtan kaasa SINU. ARMASTUS on meil ÜHINE (kuigi kõik muu võib olla erinev).
See on LOOTUS (ja mitte midagi kindlat). Mõnele meeldib EMA, teisele TÜTAR. See oli UNI.
Märkus. Kontrasteeriv rõhutamine kannab üksinda, ilma sõnastuslike va
henditeta suurt semantilist koormust, sisaldades implitsiitset viidet sellele, millele esiletõstetud sisu vastandub. Arusaadavuse huvides märgitakse seda sageli ka tavalises tekstis teistsuguse šriftiga. Nt
Suveräänsus antakse Eesti NSV-le. Arnuutu» on meil ühine. Poolikute abinõudega leppida me ei tohi,
4. Informatsiooni lisamine: a) üksuse sisus oleva lünga täitmine, b) uue, täpsustava teate lisamine. Nt
a) Kes siin kabinetis krõbistab? - Üks HIIR elab kapi all. Keegi möödus akna alt. - VANAISA kõnnib aias. Mida sa sööd? - BANAANI loomuli
kult. b) Sellest poisist võib veel asja saada: tal on MALE peale kõvasti annet.
5. Emfaatiline esiletõstmine nii a) reemas kui b) teemas. Nt
a) Ma koguni KARTSIN sind natuke. Olin su sootuks UNUSTANUD.
Kaupmees andis lausa VÕLGU. Kuulu järgi on VÄGEDE VÄLJAVIIMIST alustatud, b) PEREMEES ISE lõikas leiba. Isegi oma päästja NIME unustasin küsimata.
Levinud on reema esiletõstmine fokuseerimisega lause algusse.
NAHA peale peaks sinusugusele andma. ISA tuli koju. SUVI on käes.
LÕPPES kõik see piin. Mida sa teed? - VORSTI praen.
§ 633 Pragmaatilisest aspektist käsitletakse mõnikord lausetena selliseidki moodustusi, mille komponentide vahel puudub selge süntaktiline seos.
Sellise laiema teatestruktuurilise terviku elementideks, mis lausesse kui formaal-süntaktilisse moodustisse otseselt ei kuulu, on EELTEEMA ja TÄPSUSTUSJÄTK.
Eelteemaks nimetatakse lauseelementi, mis tähistab seda, mille suh
tes kogu järgnev teade on relevantne. Nt
Poiss - temaga on meil palju muret. Kuld - sellest metallist unistasid juba alkeemikud. Saada lenduriks - see soov on igal väikemehel.
Eelteema võib olla viiteseoses järgneva lause mingi moodustajaga, kuid seejuures puudub nende vahel vormiline seos: eelteema on subs
tantiivina alati nominatiivis, verbina da-infinitiivis. Puhtsüntaktilisest aspektist võib eelteemat käsitleda iseseisva fraaslausena.
Täpsustusjätk on lause mingit moodustajat järeltäpsustav element.
Nt
Ta on tore poiss, see sinu vend. Me elasime seal kaks aastat, Saaremaal, ma mõtlen.
Jätk on samas vormis lause selle moodustajaga, mida ta täpsustab.
Substantiivset jätku on võimalik käsitada ka lahklisandina.
KIRJANDUST PRAGMAATILISTE TÄHENDUSTE KOHTA
Erelt, M. Ühest eitamise viisist // Keel ja Kirjandus. 1977. Nr. 7. Lk.435-436.
Kont, K. Lause eitavast sisust sõltuv objekt läänemeresoome keeltes // Ema
keele Seltsi aastaraamat. Tallinn, 1959. IV : 1958. Lk. 233-246.
Kindlam, E. Meie igapäevane keel. Tallinn, 1976.
Metslang, H. Keeleüksuste infostruktuurist // Keel ja Kirjandus. 1978. Nr. 7.
Lk. 410-418.
Metslang, H. Eesti hüüdlausest afektiivse süntaksi taustal. // Keel ja Kirjan
dus. 1990. Nr. 10. Lk. 598-606.
Metslang, H. Küsilause eesti keeles. Tallinn, 1981.
Metslang, H. Ühest eesti hüüdlause tüübist. Tallinn, 1984. (Preprint KKI-25).
Metslang, H. Sisukas ja sisutu nagu II Ars Grammatica 1985. Tallinn, 1985.
Lk. 48-61.
Mihkla, K. Mõningaid märkmeid eesti keele lausetüüpide kohta // Emakeele Seltsi aastaraamat. Tallinn, 1966. 12 : 1966. Lk. 43-51.
Nurmi, T. Nessessiivkonstniktsiooni kasutamine eesti ajalehtede juhtkiijades.
// Keel ja Kirjandus. 1991. Nr. 12. Lk. 732-742.
Pajusalu, R. Üldküsilausungi pragmaatiline struktuur // Töid eesti filoloogia alalt. Tartu, 1987. Dialoogi mudelid ja eesti keel. Lk. 54-70.
Palmeos, P. Eesti keele grammatika. Tartu, 1967. II : Teine vihik. Sidesõna ja hüüdsõna.
Rajandi, H. Some general properties of Estonian negation süstem // Soviet Finno-Ugric Studies. III: 1967. No. 1. P. 11-21.
Rajandi, H., Metslang, H. Määramata ja määratud objekt. Tallinn, 1978.
Sang, J. Eitus eesti keeles. Tallinn, 1983.
Sepamaa, H. Pisut &as-küsimusest // Keel ja Kirjandus. 1978. Nr. 5. Lk. 300.
Tael, K. Referendi tuntus, mainitus ja määratus // Noored filoloogias 1988.
Tallinn, 1988. Lk. 28-30.
Tael, K. Infostruktuur ja lauseliigendus // Keel ja Kirjandus 1988. Nr. 3. Lk.
133-143.
Tael, K. Sõnajärjemallid eesti keeles (võrrelduna soome keelega). Tallinn, 1988. (Preprint KKI-56).
Uuspõld, E. Atributiivsete partitsiipkonstruktsioonide eitavad vasted // Keel ja struktuur. Tartu, 1978. 10. Lk. 66-80.
Uuspõld, E. Modaalsusest ja modaalsest predikaadist eesti keeles // Keel ja Kirjandus. 1989. Nr. 8. Lk. 468-477.
Vainik, E. Tegusõnad sõnadetegemisest. // Keel ja Kirjandus. 1990. Nr. 9. Lk.
549-556.
Õim, H. Pragmaatika ja keelelise suhtlemise teooria // Keel ja Kirjandus. 1986.
Nr. 5. Lk. 257-269.