4. ÖELDISTÄIDE
5.1. Valdajamäärus
§517 Valdajamäärus ehk habitiivadverbiaal märgib harilikult elusolendit, kelle valdusse või toime-, huvi-, tqju-, vastutus- vms piirkonda miski suundub, sinna kuulub või sealt lähtub. Ta vastab küsimustele kellele?
kellel? kellelt?, vahel ka millele? millel? millelt?, liigitudes vastavalt a) latiivseks, b) lokatiivseks ja c) separatiivseks adverbiaaliks.
Nt a) Kelner tõi meile kalja. - Kellele tõi kelner kalja? b) Meil oli kali klaa
sides. - Kellel oli kali klaasides? c) Me saime kelnerilt kalja. - Kellelt said noored kalja?
Habitiivadverbiaali tüüpilisteks vormistajateks on väliskohakääne
tes - allatiivis, adessiivis või ablatiivis - nimisõnad. Peale kohakäänete kasutatakse ka kaassõnu ning kuuluvust väljendavaid nimisõnavorme:
kätte, käes, käest, valdusse, valduses, valdusest, käsutusse, käsutusest, hoolde, hooleks, hoole alla, peale, jaoks, mis täpsustavad tähendussuh
teid. Nt
Sinu käest ei tohi keegi midagi teada saada. Kui palju teie käsutuses
alluvaid on? Siin trükitakse pimedate jaoks raamatuid.
Habitiivadverbiaal on nagu koha- ja ajamääruski lokaliseeriv adver
biaal. Valdajagi on käsitatav omamoodi kohana, kusjuures mõnikord on habitiiv- ja lokaaladverbiaal sisuliselt eristamatud. Nt sõnavormide meil, teil, neil puhul pole sageli selge, kas nende tähenduseks on 'meie/teie/nende valduses' või 'meie/teie/nende juures/kodus/maal'. Nt
Meil on uusi ettevõtmisi. Teil on tööpuudus. Meil ei jätku kõigi jaoks ruumi. Miks teil öö läbi tuli põles?
Habitiivadverbiaal võib väljendada ka a) kvaasielusat objekti, samu
ti b) elutut objekti, kui see on aluse või sihitise referendiga terviku-osa, sisu-vormi vms suhtes. Nt
a) Keegi peab kord mu elukroonika tulevikule üle andma. Korintose tü
rann kinkis templile kuldse Zeusi kuju. Andke mu säästud riigile, b) Ma
jale pannakse uus katus. Aknal puudub üks klaas. Sinu karjäärile
tehakse lõpp. Auahnusel on ka häid külgi. Ü. Õun annab kindla skulp
turaalse vormi inimese alateadvuslikele tungidele.
Latiivne valdajamäärus
§518 Latiivne habitiivadverbiaal vastab küsimusele kellele? millele? Teda vormistab põhiliselt allatiivis substantiiv, harvemini kaassõnafraasid Ng + jaoks, Ng + kätte, Ng + valdusse jms. Alludes suhtereeglile, tä
histab ta intransitiivlauses subjekti, transitiivlauses objekti referendi valdqjat.
Latiivne habitiivadverbiaal laiendab järgmisi predikaate.
1) Verbe, mis väljendavad millegi siirmist kellegi füüsilisse või vaim
sesse valdusse: jätma, andma, pakkuma, kinkima, tooma, viima, saat
ma, pärandama, teatama, meenutama, rääkima, õpetama, usaldama jt.
Nt Ma andsin talle lahendada ühe ülesande. Tõin sulle mõned noad ihuda.
Karudelegi õpetatakse tantsimine selgeks.
2) Seisundi- ja modaalpredikaate, eriti kogeja-omajalauses: näima, paistma, tunduma, meeldima, imponeerima, maitsema, selguma, mee
lepärane / vastumeelne / vastik / armas / kallis + olema, teada olema, vaja ! tarvis + olema, sobima, kõlbama, sündima, passima, ka kohane
/ sobiv / paslik + olema, kasulik f kasutu / ohtlik + olema jt. Nt Elu tundub mulle tihtipeale tuuletallamisena. Talle meeldis tantsida.
Neiule olid totrad komplimendid vastikud. Mulle on teada mõningaid hu
vitavaid fakte. Mehele pisarad ei sobi. Ega tervetele/ tervete jaoks arsti vqja pole.
3) Predikaate olema, tulema, saabuma, sattuma, juhtuma, tekkima, kasvama, sirguma, jätkuma, aitama, piisama, jääma jt, eriti eksistent
siaallauses. Nt
Mulle tuli külalisi. Poisist kasvab mulle tubli abimees. Bensiini jätkub
1000 autole. Talle jäid vaid saba ja sarved.
4) Muid transitiiwerbe juhul, kui adverbiaal on sisult võrdväärne kohafraasi genitiivatribuudiga. Nt
Õde torkas talle süstla käsivarde. ~ Õde torkas tema käsivarde süstla.
Kogeja-omaja- ja eksistentsiaallauseis ei ole latiivsel muutel selget latiivset sisu, mistõttu latiivne ja lokatiivne muude on sageli võrdväär
sed. Vrd
Mehele ~ mehel ei sobi nutta. Mulle ~ mul on see kõik juba teada. Tobu
kesele ~ tobukesel juhtub alatasa äpardusi.
Üldse on kogeja-omaja- ja eksistentsiaallausete primaarse teemana tüüpilisem adessiivne habitiivadverbiaal.
Lokatiivne valdajamäärus
§519 Lokatiivne habitiivadverbiaal vastab küsimusele kellel? millel? Teda vormistab põhiliselt substantiiv adessiivis, harvemini kaassõnafraasid Ng + käes, Ng + valduses jms ning ta laiendab järgmisi (semantilisi) predikaate.
1) Seisundi- ja modaalpredikaate, peamiselt kogejalauseis: hea / halb / jahe / kuum / külm / palav / soe / vilu / igav / kerge / lõbus
/ õudne / valus / kiire / raske / villand / kahju / piinlik / hale / huvitav / armas / vastik / meelepärane / vastumeelne / kindel / meel
div l ebameeldiv / häbi / kurb meel / hea meel... + olema / hakkama
/ minema; vaja / tarvis + olema, puudu olema / jääma / tulema, tar
vitsema, teada + olema, ununema, vedama, õnnestuma, äparduma, häs
ti / halvasti + minema, nappima jt. Nt
Meil hakkas külm. Mul on igav siin olla. Tal hakkas õudne. Kõigil oli vastik ta ärplemist kuulata. Emal oli natuke häbi oma tormilist noorust meenutada. Teil on vaja hoida oma tervist. Sukeldujal tuli õhust puudu.
Teil ei tarvitse homse päeva pärast muret tunda. Lollidel veab.
2) Predikaate olema, leiduma, puuduma, oodata I märgata I näha + olema jne kogeja-omaja- ja eksistentsiaallauseis. Nt
Tal on kolm poega. Neil leidub kõike. Külalistel puudus viisakus. Neil on märgata väsimuse tundemärke.
3) Verbe käskima, paluma, laskma, lubama, keelama, aitama, takis
tama, segama, soovitama, võimaldama, soodustama koos rfa-infinitiivse sihitisega, osa verbide puhul ka teonimelise objektiga või mast-yormi-lise sõltuvusmäärusega, da- ja masf-vormi korral on neid verbe (v.a soo
vitama, võimaldama ja soodustama) laiendav adessiivne habitiivadver
biaal asendatav sihitisega. Nt
Ta käskis Roosil (~ Roosit) lilli koijata. Ta palus mul (~ mind) parandusi teha. Õige elurütm võimaldas tal töötada ~ töötamist. Eeskiijad takistasid
meil (~ meid) suuri tegusid teha ~ meil (~ meid) suuri tegusid tegemast
~ meil suurte tegude tegemist.
4) Muid predikaate, kui adverbiaal on sisult võrdväärne substantiivi või kaassõna genitiivlaiendiga fraasis, mis talitleb lause a) primaarse teemana või b) objektina.
Nt a) Ruthil läks mees minema. ~ Ruthi mees läks minema. Tal on püksid
jalas. ~ Tema jalas on püksid. Meil seisab ees raske katsumus. ~ Meie ees seisab raske katsumus, b) Ta pesi lapsel käed puhtaks. ~ Ta pesi
lapse käed puhtaks.
Märkus 1. Nn lahutamatut omandit väljendav lauseelement kuulub hari
likult lause teemaossa. Seega kui lauses on kaks niisugust elementi, mis põhiliselt võiksid seostuda habitiivadverbiaaliga, seostub sellega normaal
selt just lahutamatu omandi tähistega. Seda ka juhul, kui ta paikneb lause lõpus, nagu lauses «Tal on püksid jalas» ~ «Tema jalas on püksid».
Märkus 2. Lokatiivne habitiivadverbiaal võib omandada laiema, sündmust lokaliseeriva tähenduse ega ole sel juhul samaväärne mõne muu lauseliikme genitiivlaiendiga. Nt «Sa oled mul tubli», «Siin on autoril kaks viga», «Siin on ta sul kaks viga teinud».
Separatiivne valdajamäärus
§ 520 Separatiivne habitiivadverbiaal vastab küsimusele kellelt? Teda vor
mistab põhiliselt substantiiv ablatiivis või kaassõnafraas Ng + käest.
Separatiivne habitiivadverbiaal laiendab verbe kuulma, küsima, laena
ma, nõudma, ostma, paluma, nõu küsima, pärima, pärinema, pärit ole
ma, riisuma, röövima; saama, tahtma, tooma, tulema, varastama,
võtma, õppima, teada /kuulda/riielda + saama, ilmuma jne ning allub suhtereeglile. Nt
Abielusõrmused saime minu vanematelt. Hirmus uudis võttis kõigilt ku
raasi. Küsi isa käest, ära minult seda päri. Koortelt autoritelt on mitu kassetti ilmunud. Mari ostis sõbralt suvemaja. Laps sai ema käest riielda.
Valdajamäärusest sekundaartarindida lauses
§521 Habitiivadverbiaal on aluse ja sihitise kõrval neid lauseliikmeid, mis oma semantika poolest (tähistab eelkõige konkreetseid elusaid objekte) sobib tegevussubjektiks. Normaallauses on tegevussubjektiks küll alus, kuid kogeja-omajalauses täidavad seda rolli sihitis ja habitiivadver
biaal. Needsamad kolm lauseliiget saavad tähistada ka sekundaarse, sekundaartarindiga väljendatud situatsiooni tegevussubjekti. Nt
Ma kavatsen [sinuga rääkida <— Ma räägin sinugal. Ma palun sind [na
tuke oodata <— Sa ootad natukel. Ma palun sul [natuke oodata <— Sa ootad natukel. Noorte tülitsemist kuulates [ «- Vanaema kuulas noorte tülitsemist] oli vanaemal meel mõru. Rahast jätkus talle Ital [maja ehi
tamiseks <— Ta ehitab maja].
Lokatiivne ja latiivne habitiivadverbiaal esinevad paljude predikaa
tide korral nii sekundaarse verbivormi olemasolul lauses kui ka selle puudumisel. Seetõttu ei ole põhjust neid määrusi, mis sobivad seman
tiliselt ühtaegu nii põhilause habitiivadverbiaaliks kui ka sekundaar-tarindi tegevussubjektiks, ainult viimast asjaolu silmas pidades tegija
määruseks lugeda.
Agentadverbiaalile kõige lähemal seisab habitiivadverbiaal da-infi-nitiiviga lausetes. Sekundaarset tegevussubjekti märkiv latiivne või lo
katiivne habitiivadverbiaal esineb da-infinitiivse a) subjekti korral sei-sundi- ja modaalpredikaatide juures (vt § 518, p 2 ja § 519, p 1), b) objekti korral verbide käskima, paluma jt juures (vt § 519, p 3) ning c) otstarbemääruse korral siirmist väljendžtvate verbide (§ 518, p 1), samuti sobivust (§ 518, p 2), jäämist (§ 518, p 3) või olemist (§ 519, p 2) väljendavate predikaatide korral. Nt
a) Talle meeldib tantsida. Mul on igav siin istuda, b) Ta käskis mul sinna minna, c) Ma andsin talle lahendada ühe ülesande. See kõlbab meile süüa. Nõud jäävad sulle pesta. Tal on kolm last kasvatada.