muutustega
Ajakirjandus muutub koos ühiskondlike protses-sidega ning seda oli näha ka Edasis/Postimehes il-munud fotodelt. Koos riigikorra muutumisega tei-senes ka ajakirjandus, sest uus demokraatlik ühis-kond vajas riigiaparaadist sõltumatut ajakirjandust, mis oleks ühiskonna valvekoer. Samas arenes ma-jandus liberaalsemaks, tekkis vaba konkurents ning ajakirjandus läks erakätesse, sellest sai kaup, mis pi-di võitlema oma koha eest turul.
Ajakirjanduse äriks muutumine lõi pinnase ka ulatuslikumale tabloidiseerumisele, sest turukoha säilitamiseks pidi ajaleht lugejate jaoks atraktiivne olema, mida saabki saavutada fotodega. 1998. aas-tal ilmus värvilistena 80% poliitikafotodest — kõik välispoliitikafotod ja osa sisepoliitika omadest.
Meelelahutuse- ja spordifotod jäid esialgu mustval-geks. Minu arvates iseloomustab selline valik seda, millised teemad olid tollases ühiskonnas kõige olu-lisemad. Uudismeedia oli maskuliinne ja keskendus
„kõvadele“ teemadele. Võrreldes 1990. aastaga eri-nes 1998. aasta fotokasutus ka selle poolest, et üks suurem foto pandi lehekülje fookuseks ja ülejäänud fotod muutusid samal leheküljel selle arvelt väikse-maks. Nii näitas foto ära ka loo, mida toimetus pi-das sel hetkel kõige tähtsamaks.
2006. aasta lehed peegeldasid hästi nii teravne-vat konkurentsi veebimeediaga kui ka aina tõusu-joones liikuvat Eesti majandust. Lehed olid vär-vilised, fotoderohked, meelelahutuslikud, infot oli palju ja üritati pakkuda midagi igale maitse-le (Hip!, Kultuur Extra jms). Lisaks ilmestab sel-le aasta rõhuasetusi veel see, et esimesena jõuti 50. fotoni meelelahutuse valdkonnas, ja seda juba 8. aprillil, samas kui poliitikavaldkonna 50. foto il-mus 19. aprillil. 1998. aastal saavutati sama näita-ja poliitikafotode puhul 16. aprillil näita-ja meelelahu-tusfotode puhul alles 7. mail. Huvitav on aga see, et kuigi 1998. aasta rõhuasetus oli poliitikal, siis 50. spordifoto ilmus nädal enne 50. poliitikafotot.
Kuidas siis seda mõista? Kas rõhuasetus oli poliiti-kal või spordil? Ma arvan, et peab siiski möönma, et 1998. aastal oli Postimees tõeline „kõva“ ajakir-janduse lipulaev ja kajastas palju nii sise- kui ka välispoliitikasündmusi. Spordifotode suure hulga
Pressifotode tabloidiseerumine
59
põhjuseks on lihtsalt see, et lugude juures kasuta-ti mitut väiksemat fotot.
2014. aasta väljaannete juures on näha, et kogu sisu ei pea enam paberile mahutama, kuna veebis on olemas leheküljed, kuhu kuulub igasugune in-fo, mida soliidne leht ei soovi ära trükkida (Elu24.
ee, sport.postimees.ee). Kindlasti on neid muutu-si ajendanud ka pidev diskusmuutu-sioon selle üle, milli-ne on paberlehe roll tänapäevases maailmas ja mis eristab seda veebimeediast. Konkurents auditoo-riumi pärast kestab ja see mõjutab kindlasti ka lehe püüet sisu ja välimuse atraktiivsust kasvatada. Pos-timees kajastab 2014. aastal endiselt „kõvu“ teema-sid, aga lugude juurde on pandud ka üle kahe lehe-külje ulatuv foto. Ilmselt üritab leht nii leida kuldset keskteed tabloidsuse ja soliidsuse vahel.
Fotode tabloidiseerumise jätkumisest
Laias laastus võib uuritud aastate põhjal öelda, et pressifotode tabloidsus kasvas järk-järgult 2006.
aastani, aga 2014. aasta lehtedes on selle tunnuseid taas vähem. Fotod on küll endiselt suured, kuid sa-mas esineb palju lugusid, kus fotot pole üldse juures ja artiklit illustreerib vaid teabegraafika.
Lähtudes magistritöös analüüsitud fotode tabloidsuse tunnustest, saab välja tuua, et osa tun-nustest osutavad jätkuvale tabloidiseerumisele, kuid teiste muutumine iseloomustab hoopis vastupidist suunda, detabloidiseerumist.
1. Tunnused, mille põhjal saab öelda, et tabloidisee-rumine jätkub:
• fotode suurus ja eri suuruses fotode kasutami-ne13 on vaatlusaluse 24 aasta jooksul järjepide-valt kasvanud;
• endiselt kasvab tugevalt emotsionaalsete foto-de osakaal, ja kuna emotsionaalsus on tabloid-suse läbiv tunnus, siis selle suurenemine näitab ka protsessi jätkumist;
• kasvavad ka ebatavalisus ja fotol olija silmside lehelugejaga, kuid need tunnused esinevad siis-ki marginaalsel osal valimist.
13 Eri suuruses fotode kasutamine ei ole küll ühe fotode tabloidiseeru-mise tunnusena eraldi välja toodud, aga arvan, et see iseloomustab ajalehtede tabloidiseerumist laiemalt, sest aitab ju samuti kaasa ajalehe visuaalse atraktiivsuse suurendamisele.
2. Tunnused, mille järgi tabloidsus enam ei suu-rene:
• pildistamiskaugus on suurenenud alates 1998.
aastast, nii astuvad fotol olijad lugejast justkui sammu kaugemale ja nõrgendavad sotsiaalset suhet;
• p oseeritud fotode osakaal on 2014. aastaks lan-genud isegi 1990. aasta tasemest madalamale;
• vaatlusaluste aastate jooksul oli ka inimeste ta-vapärasest erinevas keskkonnas kujutamise tipphetk juba enne 2014. aastat ja näitab nüüd-ki langustrendi;
• mitme foto kasutamine on Postimehe veergu-del vähenenud, ilmselt on see asendatud ühe suure ja kõnekama foto kasutamisega;
• vähenenud on ka kollaažide kasutamine, nen-de asemele on 2014. aastal ilmunud suured tea-begraafikad.14
Olles vaadelnud 600 fotot, saan öelda, et tunnu-sed, mille järgi tabloidsus veel kasvab, on silma-paistvamad ja suunavad üldpilti. Näiteks pildista-miskauguse suurenemine ei paistagi välja, sest fo-tod ise on lihtsalt suuremad, tuues ka kaugemalt pildistatud inimese lehelugejale lähemale. Samas on märkimisväärne, et 2006. aastal oli laupäevane Postimees ikkagi väga Õhtulehe sarnane, sest näda-lalõpulehe kujundus oli hoopis erinev sellest, milli-ne on olnud Postimehe ilme argipäevadel ja ülejää-nud vaatlusalustel aastatel. Kui nii võtta, siis on leht 2014. aastal uuesti soliidsemaks muutunud. Järeli-kult oleneb tabloidiseerumise määr sellest, milliste-le tunnustemilliste-le parajasti tähemilliste-lepanu pöörata.
Tabloidiseerumise arengusuundadest
Tabloidiseerumine on väga mitmetasandiline prot-sess ja juba fotode tabloidiseerumise puhul peab vaatlema (vähemalt) kümmet tunnust, mille muu-tumine ei pruugi olla samasuunaline ega kulgeda samas tempos. Seega ei pruugi tabloidiseerumise protsess olla sirgjooneline ja ühene. Seda saan väi-ta ka magistritöö analüüsitulemuste põhjal, millest ilmnes, et kui osa tunnuste osakaal kasvas, siis
teis-14 Kuigi magistritöö fookus oli pressifotode tabloidiseerumisel, võib eral-di siiski välja tuua, et ka suuremõõduline ja atraktiivne teabegraafika sümboliseerib omal moel tabloidiseerumist — muudab see ju info haa-ramise lehelugeja jaoks lihtsamaks ja kiiremaks.
MariiKangur
60
te esinemine võis hoopis väheneda. Samuti ei pruu-kinud tunnuste esinemine aastate jooksul sujuvalt muutuda, vaid see võis olla ka väga hüplik.
Olukorra kirjeldamiseks koostasin joonise, mille telgedel ma mõõtühikuid ei kasutanud. Tegin jooni-se lähtuvalt erinevate tunnuste esinemissagedujooni-sest eri aastatel. See tähendab, et järjestasin aastad teljel kasvavas suunas vastavalt sellele, kui palju mingit tunnust sel aastal esines. Näiteks fotod suurenesid iga analüüsitud aastaga, aga mitme foto abil drama-tiseerimist esines enim 1990. aastal, teistel vaatlus-alustel aastatel vähem ning seega ei ole aastad dra-matiseerimise teljel samas järjestuses, mis fotode suuruse teljel. Joonise eesmärk on illustreerida se-da, et tunnused muutuvad eraldi ja erineva kiiruse-ga. Pealegi on mõne tabloidsuse tunnuse esinemise haripunkt hoopis varem ära olnud, 2014. aastal esi-nes seda vähem.
Kokkuvõte
Hinnanguid pressifotode tabloidiseerumisele on kõige adekvaatsem anda ilmselt igat tunnust eraldi
vaadeldes, kuid üldjoontes saab öelda, et kõige sil-mapaistvamate tunnuste osakaal peegeldab Posti-mehe fotode jätkuvat tabloidiseerumist.
Kui töö alguses valisin kolm valdkonda — viima-se „kõvade“ uudiste kantsi poliitika, üdini „pehme“
meelelahutuse ja viimase veerandsaja aasta jooksul suure muutuse läbinud spordi —, siis olles korduvalt läbi vaadanud 600 pressifotot ja magistritöö analüü-si tulemused, märkan, et need kolm valdkonda on liikunud ühe sihtpunkti suunas. Selleks sihtpunk-tiks on tabloididele omane inimlähedus — nii polii-tikut, meelelahutajat kui ka sportlast püütakse üha rohkem näidata eelkõige inimesena. Ma ei taha öel-da, et kõik ajalehefotod oleksid justkui naisteaja-kirja persooniloo kõrvalt kopeeritud, aga just need tunnused, mille alusel fotosid analüüsisin, kanna-vad endas üsna läbivalt inimläheduse elementi, ol-gu selleks siis silmside lugejaga, emotsionaalsus või avalikust sfäärist erinev keskkond. Lehelugeja saab end fotol olijaga üha lihtsamini samastada ja see ju ometi räägibki tabloidiseerumisest.
Joonis 1. Tabloidiseerumise tunnuste esinemine fotodel
Pressifotode tabloidiseerumine
61
Massimeedias esitatud pilt meestest ja naistest on üks põhilisi mehelikkuse ja naiselikkuse kujunda-jaid tänapäeva ühiskonnas.1 Naised ja mehed liigu-vad ühiskonnas aina suurema võrdsuse poole, kuid samas pole selge, kuivõrd suudetakse aegamööda juurduvate muutustega sammu pidada Eesti ajakir-janduses, sealhulgas fototoimetustes.
Foto on ajalehes üks pilkupüüdvamaid elemen-te, mis pretendeerib üldjuhul objektiivsusele ja rea-listlikkusele. Stuart Hall kirjeldas uudisfotode me-tasõnumit järgmiselt: „See sündmus toimus päri-selt ja see foto on selle tõestus.“2 Kuigi ajalehefotode objektiivsena käsitlemist kritiseeritakse aina enam, võtavad lehelugejad piltidel kujutatu väga kergelt omaks, sageli foto juurde kuuluvaid tekste lugema-tagi — seetõttu tasub uurida, mida esitletakse meie ajakirjanduse piltidel.
Oma bakalaureusetöös jälgisin naiste ajalehefo-todel kujutamise tendentse kahest aspektist: esiteks analüüsisin naiste kujutamise erinevusi tabloid-lehe (Õhtutabloid-lehe) ja kvaliteettabloid-lehe (Postimehe) foto-del ja teiseks jälgisin naiste kujutamise muutumist 2000. aastate alguses ja lõpus. Vastuseid otsisin ka-hele suurele küsimustegrupile.
1 Anja Hirdman. Male Norms and Female Forms: The Visual Represen-tation of Men and Women in Press Images in 1925, 1955 and 1987. — Nordicom Review, 1998, nr 1, lk-d 225–254.
2 Stuart Hall. The Determinations of News Photographs. — The Manu-facture of News: Social Problems, Deviance and the New Mass Media.
London: Constable, 1973, lk-d 176–190.
1. Kuidas erineb naiste kujutamine ajalehefotodel kvaliteetlehes ja tabloidis?
2. Millised muutused on toimunud naiste kujuta-mises ajalehefotodel, võrreldes aastaid 2000 ja 2010?
Küsimustele vastamiseks uurisin kontentana-lüüsi kasutades kokku 400 ajalehefotot: sada fotot kummagi lehe kummastki aastakäigust. Fotod va-lisin juhuvalimi meetodiga: alates juhuslikust kuu-päevast (oktoobri keskpaik) on mõlemas lehes ana-lüüsitud kõiki valimisse sobivaid naisefotosid kuni 100 foto täitumiseni. Valimisse kuulusid ainult fo-tod, millel olid kujutatud täiskasvanud naised, kel-le sugu oli pildil selgelt äratuntav. Analüüsisin üks-nes toimetuse materjali — see tähendab, et valimist jäid välja reklaamfotod. Samuti jäid välja kõik arva-muskülgede fotod, autorifotod (välja arvatud lühi-kommentaaride puhul) ja teabegraafika fotod, ku-na need on väikesed ja ühetaolised. Kontentaku-nalüüs koosnes viiest parameetrist: meeste ja naiste esine-mine ja fookus fotodel, naiste asukoht pildil, naiste aktiivsus pildil, naiste roll pildil ja naiste funktsioon pildil. Leitud kodeerimistulemusi võrdlesin võima-luste piires naiste reaalse positsiooniga Eesti ühis-konnas ja selle muutumisega kümne aasta jooksul.