Mehi kujutatakse ajalehefotodel üldjuhul nende enda saavutuste pärast, samas kui naisi kasuta-takse sagedamini sümbolina mingi idee esitami-seks.8 Analüüsisin, kui sageli olid naised fotodel iseenda tegemiste ja sõnavõttude tõttu ning kui-võrd kujutati neid sümbolina: aksessuaarina (puh-talt esteetiline eesmärk), grupi esindajana (publi-ku liikmena või mingi ühiskonnagrupi osana) ja piltlikustajana.
Iseenda pärast kujutati naisi mõlemas lehes ja mõlemal aastal kõige rohkem (joonis 4). 2000. aas-tal näidati naisi Postimehes iseenda pärast 51% ja Õhtulehes peaaegu sama palju ehk 54%. Kuigi see oli naisi kujutades kõige levinum funktsioon, po-le see protsent siiski eriti suur. Tupo-leb arvestada, et kõikide teiste funktsioonide puhul on naise isiksus teisejärguline ja sellised fotod moodustasid samuti peaaegu poole valimist.
Kümnendi jooksul paranes olukord mõlemas le-hes. Postimehes kujutati naisi 2010. aastal 11 prot-sendipunkti ja Õhtulehes kuue protprot-sendipunkti võrra rohkem iseenda pärast kui 2000. aastal. Le-hed ei erinenud selles teineteisest oluliselt kummal-gi aastal.
Ajalehed erinesid rohkem naiste ülejäänud kol-me funktsiooni poolest. 2000. aastal näidati Pos-timehes seitse protsendipunkti rohkem naisi gru-pi esindajatena kui tabloidis, samas kui Õhtulehes oli viis protsendipunkti rohkem piltlikustajaid kui kvaliteetlehes. Seda võib selgitada sellega, et Posti-mees kirjutab rohkem poliitilistest teemadest, mil-lega seoses avaldatakse sageli grupi esindajate foto-sid: sinna hulka käivad nt streikijad, meelavalda-jad, õnnetuses kannatanud või mingi ühiskondli-ku probleemiga seotud inimesed. Samas tutvustas Õhtuleht naiste abiga erinevaid iluprotseduure ja sportimisviise.
8 A. Hirdman 1998, lk-d 225–254.
2010. aastal vähenes Postimehes naiste kui gru-pi esindajate hulk viis protsendipunkti, kuid sel-lest hoolimata oli ka kümnendi lõpus neid Postime-hes 5% rohkem kui ÕhtulePostime-hes. ÕhtulePostime-hes vähenes oluliselt naiste kui piltlikustajate osakaal ja sagenes nende esinemine aksessuaarina.
Kokkuvõte
Tänapäeva ajalehefotod pole suutnud kaasas käia arenguga, mis on Eesti ühiskonna soolises võrdsu-ses toimunud. On näha, et mõnes valdkonnas on olemas selged seosed naiste positsiooni tugevne-misega ühiskonnas ning nende kujutatugevne-misega aja-lehefotodel (nt professionaalide ja sportlaste sage-dasem esinemine ajalehefotodel), samas kui mõ-ne valdkonna fotod ei vasta endiselt tegelikkusele ja lähevad mõnel juhul isegi ühiskondlike arengu-tega vastuollu (nt naispoliitikute vähesem kujuta-mine või abikaasade sagedasem kujutakujuta-mine). Mõ-nel juhul ei ole rollide sagedasem või harvem esi-nemine seotud üksnes ühiskondlik arenguga, vaid ka muutustega ajakirjandusmaastikul (nt tabloidi-seerumine ja meelelahutuslikkuse kasv). On kahet-susväärne, et naisi kujutatakse ajalehefotodel endi-selt kordi vähem kui mehi, olgugi et naiste osakaal fotodel on aegamööda kasvanud. Naised on fotodel küll enamjaolt esiplaanil, kuid peaaegu 2/3 fotodest on passiivsed.
Tasub tõdeda, et ilmselt ei saa ajalehefotod ega ajakirjandus üldiselt kunagi tegelikku elu täielikult peegeldada. On vähetõenäoline, et saame kõrvuta-da naiste rollide ühiskondlikku statistikat ajalehe-fotodega ja leida, et nendel on kujutatud täpselt sa-mas osakaalus poliitikuid, professionaale või sport-lasi kui ühiskonnas tegelikult. Küll aga tasub ajakir-jandusväljaannetel neid tendentse silmas pidada ja kaaluda, kas näiteks ikkagi peaks kasutama süm-bolpilte, kus on vaid silmailu eesmärki teenivad nai-sed, ning kas naised või mehed on fotodel esinda-tud õigustatult.
Naiste kujutamine tabloid- ja k valiteetlehe fotodel
71
UrmasPaidre
a j a k i r j a n d u s j a
m a a i l m a p i l t
72
Helle Tiikmaa, moderaator: Inimeste rahvuslik identiteetki toetub suures osas ruumilisele arusaa-male — oma pärimuslikule või olemasolevale ko-dumaale. Nii mõnegi mõtte, idee, vaatenurga või käitumise õigustuseks kasutatakse ruumilist mõis-tet — näiteks kuulumist lääne või ida arusaamade sekka, omal ajal ka sotsialistlike vs. kapitalistlike riikide sekka. Maailmapildi loomisel on meedial ja ajakirjandusel oluline roll — tuua või siis mitte tuua pildile maailma eri paiku. Lugejatele, kuulajatele ja vaatajatele luuakse mõtteline ehk mentaalne kaart, kus maailm on teistsugune kui atlases või gloobusel.
Kuidas see toimub?
Ahto Lobjakas, analüütik ja enda sõnul juhus-lik ajakirjanik 11 aastat: Oleks huvitav kokku pan-na Eesti kujund sellest, kuidas me näeme maailma.
Ehk siis võtta meie ajakirjandusest kokku see, mida on öeldud või kirjutatud erinevate paikade kohta, ja üritada vaadata, kus asub Eesti. See oleks üks mentaalne kaart — aga pööratud tagurpidi. Mit-te kuidas meie näeme maailma, vaid kuidas meie maailmanägemisest paistame meie.
Näeme, et me oleme servariik nii ajas kui ka ruu-mis. Me oleme Venemaa külje all nii geograafiliselt kui ka ajalooliselt. Kui vaatame, milliseid Euroopa riike me kajastame, siis märkame näiteks Saksa-maad — me ei ole Saksamaa külje all küll mitte geograafiliselt, vaid ajalooliselt. Me oleme peaaegu USA osariik teatud mõttes — välispoliitika osas. Nii saame kokku marginaalse ühiskonnapildi, mis
Ees-ti väiksust ja ajalugu arvestades on täiesEes-ti normaal-ne. Kuid ühel hetkel tuleb leida see pind, kus meil on ikkagi kaks jalga maas. Näiteks Soomel on see olemas. Me liigume sinnapoole ja selle üle on mul hea meel. Ma näen suunatud liikumist, mõtestatud liikumist arvamustoimetajate ja toimetuste tasandil ja mul on tunne, et me liigume vaikselt välja oma marginaalsusest ja muutume väga kirevaks, oma-päraseks. See on kumulatiivne protsess ja varem või hiljem me oleme nagu Soome.
Helle Tiikmaa: Tervet sajandit hõlmanud Eesti, Soome ja Vene oluliste ajalehtede uuring näitas, et Soome jaoks on maailma ruumiline tunnetamine tõesti olulisem kui Eesti materjalides, kuigi laias laastus suuri geograafilisi erinevusi kolme maa ka-jastusvalikutes ei olnudki — olid piirkonnad, nagu näiteks Austraalia või osa Aafrikat, mida ei eksis-teerinud peaaegu ühelgi loodud mentaalsel kaar-dil. Eesti kajastus oma kahe naabri [ajakirjandus]
ruumis vähem kui Venemaa ja Soome meie lehtede loodud kaardil. Oma ligi 20aastasest välistoimetaja kogemusest tean otseselt, kuidas päeva tippteemast veidi kõrval seisvad välispiirkonnad üldse uudis-tesse ja arutlusuudis-tesse satuvad — televisioonis mää-rab palju pilt, mis saabub agentuuride kaudu, sest korrespondentide arv on piiratud. Niisamuti sõltub Tallinnas töötav välistoimetaja informatsioonist, mis tavaliselt laekub agentuuride kaudu.
Ahto Lobjakas: Üks piirang on keeleoskus. Kui oled õppinud inglise keelt ja oskad vaid seda, siis