Artikkel tugineb Eesti Akadeemilises Ajakirjandusseltsis peetud ette-kandele, Tartus 23. septembril 2014.
26
Kogusin piisavalt hääli ilmselt seepärast, et olin noor uustulnuk. Enne iga-aastast üldkoosolekut küsis oma uut ametiaega ettevalmistav president Laas Leivat mi-nult, kas olen nõus juhatama nõukogu aktsioonide komiteed. Võtsin selle ameti vastu teadmata, mida see endaga kaasa toob. „Vaata ise, mis on võimalik ära te-ha,“ oli vastus mu küsimusele, mis liiki aktsioone ko-miteelt oodatakse.
Mõtlemisest ja esimestest ettevõetud aktsiooni-dest sai alguse protsess, mis kulmineerus musta lin-di päevaga (Black Ribbon Day). Minu plaan oli tuua Nõukogude Liidu survestamise teema meedia mii-niväljalt ära ja hakata kõnelema rahvaga otse. Ma ei tahtnud enam sõltuda meediast ja sealsete otsus-tajate soovidest. Strateegia oli, et kõik, kes tahavad protestida Nõukogude Liidu ja selle tegevuse vastu, kannaksid igal aastal ühel ja samal päeval musta linti. Alguses valisin selleks 17. juuni, Balti riikides toimunud suure küüditamiste aastapäeva. Hiljem mõistsin, et kriitilise massi saavutamiseks peab pro-test rohkem inimesi kaasa haarama, ning muutsin lindi kandmise päeva 23. augustiks. Molotovi-Rib-bentropi pakti aastapäev hõlmas kõiki Nõukogude ahelais vaevlevaid rahvaid, protest sai laiema tähen-duse. Võtmetähtsusega oli ka see, et protest polnud nüüd mitte ainult Nõukogude Liidu, vaid ka Natsi-Saksamaa vastu. See võttis maha erinevad poliitili-sed eelhäälestupoliitili-sed ja võimaldas tuua teema ühtae-gu nii parem- kui ka vasakpoolsele meediaväljale.
Esimesel aastal panustasime reklaamklippidele televisioonis (CTV ja Global), ostsime 40 000 dol-lari eest ekraaniaega, et olla eetris üle Kanada. Enne vajasime aga konfliktide ja lahkarvamuste avalikku esiletoomist, et efekti optimeerida. Nädal enne eet-risse minekut saatsin ajaloolised helilindid Nõuko-gude saatkonda ja küsisin, kas nad kinnitaksid Molo-tovi-Ribbentropi pakti ja selle salajaste protokollide olemasolu kui ajaloolist fakti. Kuna saatkond ei vas-tanud, siis korraldasime pressikonverentsi, kus and-sime teada oma teleklippidest ja ütleand-sime, et Nõu-kogude saatkond ei ole meile vastanud. Edastasime meediale Nõukogude saatkonna kontaktandmed, töötajate nimed ja telefoninumbrid. Varsti saavu-tasime selle, mida olime taotlenud — sovetid rea-geerisid äärmiselt tugevasti, süüdistades meid Goeb-belsi propagandatehnika kasutamises ja rahuprot-sessi kahjustamises (samas kui nende okupatsiooni-väed olid Afganistanis). Saatkonna
pressiesindaja ni-metas meid provokaatoriteks ning järgmisel pres-sikonverentsil ei olnud kohal mitte ainult trükiaja-kirjandus, vaid ka ringhääling. Tulemuseks oli, et telejaamad näitasid meie musta lindi päeva klippi primetime’il ja tasuta kui uudislugu.
Saime kirja Kanada ringhäälingust CBC, mis näitas selgelt, kui olematud või unustatud olid tead-mised Molotovi-Ribbentropi pakti kohta ka neil ametnikel, kes oma positsiooni tõttu peaksid sel-liseid fakte teadma. Teiseks rõhutati meediata-va, et mõlema poole seisukohti tuleb esitada isegi siis, kui teise poole jutt on täielik jama. Oma kirjas väitis Kanada ringhääling, et keeldus meie teleklip-pi edastamast, sest selle ajalooline sisu on vastuolu-line: „Asi on või peaks olema avaliku arutelu tee-ma. CBC on seisukohal, et vastuoluliste küsimus-te arutamine või kommenvastuoluliste küsimus-teerimine tuleks usalda-da asjakohastele programmidele, püüdes tagausalda-da, et peamised seisukohad olulistes avaliku huviga seo-tud küsimustes oleksid esitaseo-tud korrektselt.“
CBC ei edastanud kirjas lubatud „asjakohaseid programme“ neil teemadel mitte kunagi. Olime siis-ki rahul sellega, et teised ringhäälingujaamad, na-gu CTV ja Global, avaldasid meie klippe väga meel-sasti. Siiski käis ka CBC kuue kuu jooksul meie üri-tustel kohal ja näitas meie klippe kui uudislugusid.
See kinnitas meile veel kord, et protsessi avali-kuks mõjutamiseks on vaja minna pigem meediast mööda otse inimeste juurde. Teleklippide tootmi-seks, aktsioonide korraldamiseks ja kommunikee-rimiseks, kontori ja personali ülalpidamiseks saime kogukondade liikmetelt sadu tuhandeid dollareid.
Küsisime eri ühenduste esindajatelt musta lindi nõukogu jaoks inimeste nimesid, kes tahaksid or-ganiseerida kohalikke musta lindi päeva komitee-sid ning korraldada demonstratsioone üle maail-ma. Kahe kuuga olime suutnud moodustada komi-teed, kes korraldasid 23. augustil 1986 demonstrat-sioone 21 linnas üle maailma, kokku kaheksas rii-gis. Esindatud olid New York, Washington, Seatt-le, Boston ja Cleveland USAs, Vancouver, Toron-to, Montreal, Ottawa, Hamilton ja Halifax Kanadas, Perth ja Sydney Austraalias, samuti London, Pariis, Stockholm, Amsterdam ja München.
Aastaks 1991 olid musta lindi päeva demonstrat-sioonide korraldamise komiteed 56 linnas üle maa-ilma. Meie pagulaskogukondadel oli selle päeva tä-histamise kogemusest suur kasu, kasvas
kogukon-Musta lindi päev
27
dadevaheline koostöö ja sidepidamine.
1987. aasta veebruaris olime kohkunud, kui Que-bec Nordiques’i hokimeeskonna omanik spondee-ris Punaarmee koori tuuri Kanada linnades, mis sest, et seesama armee oli okupeerinud Afganista-ni. Üürisime bussi ning tudeneid järgnesid Kim-berly Saundersi juhtimisel protestidega Punaarmee koorile ühest linnast teise.
Torontos korraldati kontserte kaks korda päevas kolme päeva jooksul. Nägime siin võimalust osta ja jaotada iga päeva esimesele kontserdile 50 piletit.
Juhendasime piletiomanikke, et nad ülepaisutatud aplausidega kontserdi aega pikendaksid. Kui laul oli lõppenud, pidid meie kaasosalised senikaua plak-sutama, kuni nad saalist füüsiliselt välja aetakse — samal ajal visati rõdult alla meie sõnumiga flaie-reid. Tulemuseks oli olukord, kus järgmisele kont-serdile minejad pidid väljas tänaval ootama, sa-mal ajal kui meie meeleavaldajad teisel pool täna-vat skandeerisid loosungeid, nagu „Shame on you!“
ja „Red Army out!“. See vaatepilt ja meie piletioma-nike järjekindel Massey Hallist väljatõstmine tõi meie protestile üleriigilist tähelepanu. Meie ühi-seks, kokkulepitud sõnumiks ajakirjandusele oli osavõtjate jaoks väljatrükitud juhis, kus oli kirjas viis protestimise põhjust. Olime rahul, kui nägi-me arvukalt telekanaleid demonstrante intervjuee-rimas.
Teekond Kanada föderaalse parlamendi liik-meks kulgeb tavaliselt peatustega kohalikes oma-valitsustes ja provintside parlamentides — ambit-sioonikad munitsipaalpoliitikud püüavad rõhuta-da oma oskusi ja võimeid, ellu rakendada oma häid ideid ja kavatsusi. Osalesime pidevalt selles võitlu-ses tähelepanu nimel ja jõudsime tihti meediasse.
isegi selleni, et Toronto ajalehtedes hakkasid meie tõstatatud probleemide kohta ilmuma juhtkirjad.
Kui meil ei oleks olnud kohalikke häälekaid vasta-seid, poleks seda kunagi juhtunud.
1988. a leidis rühm Toronto linnavolikogu liik-meid, et asi, mida Toronto hädasti vajab, on sõp-russuhted Volgogradiga. See linn oli kandnud ka Stalingradi nime, mis omakorda lisas musta lindi päeva komiteele otsustavust takistada selle ettepa-neku otsuseks saamist. Segasime vaatlejatena lin-navolikogu koosolekut Volgogradi-vastaste seisu-kohtadega ja suutsime saavutada selle, et Nõuko-gude linn vahetati Melbourne’i vastu Austraalias.
Teine näide oli meie plaan nimetada Rahu aed Torontos Nathan Philipsi väljakul ümber Vabadu-se ja Rahu aiaks. Linnavolikogu liige, poola päritolu Chris Korwin-Kuczynski esitas vastava ettepaneku linnavalitsusele, kuid ei saanud poolehoidu, vastu olid vasakpoolsed eesotsas Jack Laytoniga, kes oli püüdnud Volgogradi Toronto sõpruslinnaks soku-tati. Jack Laytonist sai hiljem Kanada sotsialistli-ku Uue Demokraatlisotsialistli-ku Partei juht ning opositsioo-ni ametlik liider. Aia ümbernimetamise küsimuse olid tõstnud ka ajalehed ning linnapea Art Eggleton sattus kitsikusse. Lehed andsid teada, et ühel pool on vasakpoolne rahukogukond ja teisel pool suur hulk okupeeritud Euroopa riikide kogukondi, ke-da esinke-dab musta lindi päeva komitee.
Ümbernimetamise oponendid rõhutasid, et Ra-hu aial on oma ajalugu, millega tuleb arvestada — paavst, kuninganna ja peaminister on aeda vala-nud Hiroshima vett. Me ei olvala-nud aia vastu, tahtsi-me ainult, et selle nitahtsi-mes oleks mainitud vabadus.
Olime kutsutud teema arutamiseks linnapea juur-de, kus me ei löönud vedelaks, kuid ka linnapea ei andnud järele. Pärast ideede edasi-tagasi loksu-tamist vaatas linnapea Eggleton Nathan Philipsi väljakule ja teda tabas äratundmine: „Panete sin-na kaared ja jätate selle aia muu osa selliseks, sin-nagu see on?“ Nõustusime kohe. Kogu väljak nimeta-ti selle ühe otsustava arutelu põhjal Rahu ja Vaba-duse väljakuks ning aed säilis endisena. Meie ko-mitee suhtles Saksa saatkonnaga, kes hankis ja an-netas ühe tüki Berliini müürist, millest koos kesk-se kaarega moodustus ühtne tervik. Sellele akesk-seta- aseta-ti mälestustahvel John Thompsoni ja linnakantse-lei formuleeritud tekstiga. Tahvli ja kaarte avami-se tavami-seremoonial esinesin linnapea Eggletoni, Sak-sa konsuli, linnavolikogu liikmete Bill Boychuki ja Chris Korwin-Kuczynski kõrval ka mina, mis märgib meie komitee tähenduslikku tegevust. Kaa-red sümboliseerivad lootust ja vabadust ning meie austust nende vaste, kes jäid võitlusväljadele.
1989. a otsustas rahvusvahelise musta lindi päe-va komitee moodustada omaette komitee, mil-le jõupingutused keskenduksid reformijate abista-misele Nõukogude Liidus ja idabloki riikides. Ni-metasime selle demokraatiale rahuliku ülemineku komiteeks (Committee for the Peaceful Transition to Democracy, CPTD). Mind valiti selle juhatajaks, David Somerville asejuhatajaks ning paruness
MarkusHess
28
Carolyn Cox Briti lordide kojast ja Juliana Pilon kultuuripärandi sihtasutusest (Heritage Founda-tion) said direktoriteks.
Siit kujunes meie uus tegevussuund. Astusime teadliku sammu, et aidata kommunistliku režiimi all olevatel rahvastel reformida riigiasutusi ja ma-janduse põhimõtteid, uskudes, et varsti nad vabane-vad. Otsustasime, et parim abi on toetada Nõukogu-de Liidu reformijaid konsultatsiooniNõukogu-dega erastami-se ja demokraatlike valimiste alal, lektoriteks juhti-vad eksperdid. Meie prioriteedid olid kiire ülemi-nek vabale turumajandusele ja õigete inimeste ame-tissepanek. Korraldasime ja rahastasime neli kon-verentsi: Londonis (1989), Gdanskis (1990), Tallin-nas ja Vilniuses (1991). Konverentside peakorral-daja oli musta lindi päeva koordinaator Bill Guest.
Kui vaadata meie üleminekuaja alguse jõupin-gutuste vilju, siis osutus see töölõik vägagi tõ-husaks. Näiteks konsulteeris meie juhtiv lektor, Adam Smithi instituudi president Madsen Pirie erastamist mitmes äsja vabanenud riigis. Paljud re-formaatorid, kes CPTD konverentsidel osalesid, va-liti uutes valitsustes juhtpositsioonidele. Selles või-me näha mitSelles või-me USA senaatori kampaaniadirekto-ri Arthur Finkelsteini õpetuse mõju valimiste stra-teegiate ja kampaaniate korraldamisels.
Londonis korraldas paruness Cox meile ekskur-siooni Briti parlamendihoones ja Vilniuses Leedu parlamendihoones tegi seda meie vastuvõtja, Seimi liige Kazimieras Antanavičius. Kaks ekskursiooni erinesid väga teravalt. Sissepääs Briti parlamendi-hoonesse modernses Londonis elava liiklusega tä-nava ääres suursuguse Big Beni all ei olnud piiratud eriliste julgeolekumeetmetega, majas segunesid tu-ristid valitsusametnikega. (See toimus enne 11. sep-tembri terrorirünnakuid USAs, mis leidsid aset al-les kümne aasta pärast.) Seevastu oli Seim avalikust tegevusväljast täielikult isoleeritud — ümbritsetud betoonplokkidest labürindiga. Kui meid oli läbi sel-le rägastiku viidud, märkasin pelgupaiku ja süven-deid, kus valvasid relvastatud sõdurid. Seimi esime-se korruesime-se aknad olid peaaegu täies kõrguesime-ses kae-tud liivakottidega. Saali valvasid edasi-tagasi mars-sides noored erariietes, ent väljaõpetatud sõdurid.
Siinkohal on hädavajalik selgitada, et Vilniuse konverents toimus kuus nädalat pärast Nõukogu-de erivägeNõukogu-de (mustaNõukogu-de barettiNõukogu-de) rünnakut Vilniu-se teletornile, mille käigus kaotas elu 13 leedulast.
Kanada valitsuse palvel olime Vilniuse konverent-si kuus nädalat edakonverent-si lükanud — rünnakupäev ol-nuks algselt konverentsi esimene päev. Tundsime Vilniuse konverentsi ajal selgeid pingeid. President Landsbergis selgitas oma kõnes, et pinge üleskruvi-mise ja hirmutaüleskruvi-mise taktikad on erivägede tööva-hendid. Avakõnes lausus Landsbergis, et hommi-kul olid 300 sõdurit üle võtnud Klaipeda-Vilniu-se reisirongi, ent pöördunud Klaipeda-Vilniu-seejärel järgmiKlaipeda-Vilniu-se ron-giga tagasi.
Seimi külastamise põhjus oli selles, et olin palu-tud koos teiste konverentsile kutsutud reformaatori-tega riigitelevisioonile intervjuud andma. Telestuu-dio oli peidetud väikesesse ruumi Seimi ülemisel korrusel. Võrdluseks London, kus BBC telereporter tuli koos kaameramehega konverentsile ja interv-jueeris meid Londoni majanduskooli õuel.
Tallinna konverentsi korraldasid 22.–24. märt-sil 1991. a ametiühingute majas Eesti turumajan-duse keskus ja CPTD, osalejateks Siim Kallas, Ülo Nugis, Riivo Sinijärv, Trivimi Velliste, Erik Terk, Jüri Adams, Kaarel Haav, Tiit Lillipuu jt. Tallinna konverentsile kogunes kuulajaid ka Lätist, Valgeve-nest, Ukrainast ja Venemaalt, kokku 115 inimest.
Ekspertidena esinesid Mitch Kostuch Torontost, USA valimiskampaaniameister Arthur Finkelstein, David Saunders ja Madsen Pirie Londonist, kes viis ellu ka Margaret Thatcheri valitsuse erastamiskava.
Arutelu teemadeks olid riskikapitalifondide ja res-sursside loomine, vara ja teenuste privatiseerimi-ne linnades, töötajate suunamiprivatiseerimi-ne aktsiaomanikuks, väikeettevõtte alustamise koolitus, rahakogumis-kampaaniate ja küsitluste korraldus, meediakam-paaniate korraldus ja reklaam. Meie idee oli juhtida erastamiskampaania laiale rahvuslikule alusele, kus erastamine toimuks sümboolsete summade eest.2
Otsustasime oma komitee sulgeda 1991. a no-vembris, kuus aastat pärast seda, kui olin Eestlaste Kesknõukogule Kanadas teinud ettepaneku haka-ta korraldama mushaka-ta lindi päevi, millele järgnes viis ülemaailmset meeleavaldust. Sulgemise tingis asja-olu, et iga kogukond ja nende vastavad organisat-sioonid olid asunud iseseisvalt abistama oma maad ja rahvast. Tegevuse lõpetasime pidulikult koos To-ronto linnapea Art Eggletoniga, kolm kaart raeko-ja ees said nimeks Vabaduse kaared. Tseremoonia
2 Vt Marica Lillemetsa intervjuud Markus Hessiga Eesti Ekspressis 29.
märtsil 1991.
Musta lindi päev
29
lõppes piduliku õhtusöögiga Toronto raekojas.
23. augusti kui häbiteopäeva ülemaailmne mäles-tamine musta lindi päevana ei lõppenud sõltuma-tuse kättevõitmisega pärast Nõukogude Liidu kok-kukukkumist. Pakt kahe türanliku totalitaarse re-žiimi vahel on toonud inimeste meeleheidet, hä-vingut ja surma. 21. sajandil tahavad rahvad kin-nitust ja veendumust, et 23. august 1939 oleks püsi-valt ohumärgina tänapäeva inimeste mälus ning et uues kriitilises olukorras jääks kehtima võitlus glo-baalse rõhumise vastu ja demokraatia põhimõte-te austamine. Aastal 2008 kinnitas Euroopa Parla-ment ametlikult 23. augusti stalinismi- ja natsismi-ohvrite mälestamise päevaks.
2009. aastal kinnitas Kanada musta lindi päe-va riiklikuks mälestuspäepäe-vaks. Kesk- ja Ida-Eu-roopa kogukondade presidentide nõukogu Kana-das (CEEC) saatis kõikide parteide liidritele kir-ja ettepanekuga kuulutada musta lindi päev riik-likuks mälestuspäevaks. Resolutsioon võeti vas-tu ühehäälselt. CEEC korraldab 2009. aastast ala-tes igal aastal musta lindi päeva mitmes Kanada linnas, sealhulgas Vancouveris, Edmontonis, Cal-garys, Winnipegis,Torontos, Ottawas ja Montrealis.
Kuigi musta lindi päev pole Ukrainas ametlik mälestuspäev, korraldab krimmitatarlaste täitev-kogu Medžlis mälestuspäeva alates 2011. aastast.
Krimmitatarlased on üks neist etnilistest rühma-dest, kelle Jossif Stalin 1930ndatel ja II maailmasõ-ja ajal kodudest küüditas.
2013. aastal toimus musta lindi päev linnades üle Euroopa ja Kanada, samuti Washingtonis. 23. mail 2014 võeti USA Esindajatekojas vastu õigusakt, mis kehtestab 23. augusti musta lindi päevana, mil
mä-lestatakse kommunistliku ja natside terrori ohv-reid. See oli Karl Altau juhitud ühendatud Balti-Ameerika komitee (JBANC) kahe aasta töö kul-minatsioon. Kongresmen John Shimkus Illinoisist, Esindajatekoja Balti rühma (House Baltic Caucus) kaasesimees, toetas vastavate õigusaktide etteval-mistamist ja edasiliikumist. Dokument ootab lõp-likku ratifitseerimist Senatis.
Usun, et peamine musta lindi päeva tähistamise praktiline kasu nii alguses kui ka praegu on toimi-mine kogukondliku kommunikatsioonivahendina, eri rühmituste ja liidrite koostöö ja sünergia meh-hanismina. Kujunemises oli oma osa sellel, et oli-me omaks võtnud poliitika, mille prioriteet on va-badus ja et arutelu mõnede teiste probleemide üle, nagu territoriaalsed vaidlused või minevikusünd-muste ajalooline tõlgendamine, tuleks edasi lüka-ta. Vabaduse esiplaanile seadmine välistas igasu-guse eriarvamustest või kibestumisest lähtuva te-gutsemise. Vastastikuse lugupidamise ja sõbraliku koostöö atmosfäär, mis kujunes Kesk- ja Ida-Euroo-pa rahvaste Ida-Euroo-pagulaskogukondade vahel iseseisvu-se saavutamiiseseisvu-se käigus, kajastub ka meie praegustes suhetes. Seda suurel määral tänu meie pikaajalisele ühisele võitlusele ühiste eesmärkide saavutamiseks.
Kesk- ja Ida-Euroopa pagulaskogukondade vastas-tikuse kasuliku koostöö kujunemisel on musta lin-di päeva üritused ja konverentsid näidanud end tõ-husa katalüsaatorina.
Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Maarja Lõhmus ja Peeter Vihalemm
MarkusHess
30
Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) eestikeelne loo-ming on internetis kättesaadav kogu maailmas.
Erinevalt suurtest kultuurriikidest (suurtest kee-leruumidest) ei piirata enamiku tekstide pu-hul nende levi autoriõiguslikel põhjustel. Väike-se keele puhul puudub ka konkurents. Audiovi-suaalsed tekstid (saatelõigud) moodustavad oma-laadseid võrgustikke, mille aluseks on huvi tea-tud teemade ja sõnumite vastu. Moodustub nn pikasabaturg,1 mis tähendab, et üle maailma ha-jutatud huvilised saavad üleilmse levivõrgu abil eestikeelseid tekste lugeda olenemata ajast ja ko-hast. Erinevate saatelõikude vaatajaskond võib mingis piirkonnas olla küll mikroskoopiline, kuid niisugustest kübemetest moodustub üht-ne auditoorium. Sealjuures ei takista järelvaata-mise puhul ajavööndid: auditoorium võib selleks oma aega valida suurtes piirides. Ometi on audi-tooriumi huvi eeskätt päevakajaline. Mingi saa-telõigu järelvaatamine on kõige suurem vahetult pärast selle esmaesitust ERRi otse-eetris. Samu-ti muutub aegamisi mõiste „otse-eeter“ tähendus.
See ei pruugi tulevikus enam olla seotud tradit-sioonilise tele- või raadioleviga ning näiteks an-tennisüsteemiga.
ERRi audiovisuaalsetel tekstidel on internetis kolm peamist levikanalit:
• tele- ja raadiosaadete voogedastus (voogvideo ja voogaudio) ehk streaming reaalajas (otsere-žiimis), st tele- ja raadioeeter peegeldatakse pea täies mahus ka internetti;
1 Chris Anderson. The Long Tail: How Endless Choice is Creating Un-limited Demand. Kindle version. London: Random House, 2009.
• eetris olnud saadete voogedastus järelvaatamis-platvormi kaudu;
• rahvusringhäälingu arhiiv, mis koondab varase-mat audiovisuaalset loomingut.
Eestikeelsete tekstide levi saab serveriandmete põhjal üsna täpselt jälgida. Siiski on andmeid kül-lalt keeruline tõlgendada, sest puudub varasem ko-gemus. Seni võib öelda, et eestikeelsete raadio- ja telelõikude vastu tuntakse huvi igal pool maail-mas. ERR pole sealjuures ainuke meediaorgani-satsioon, mis eestikeelse sisu üleilmselt kättesaa-davaks teeb. Siinkohal kirjeldame ERRi kui nüü-disaegset sisuedastamisvõrku, mille puhul aja ja ruumi tähendus teiseneb.