koosolekult 21. märtsil 2014
73
sa paratamatult loed ingliskeelseid väljaandeid, ka sinu kultuuriruum on sellega määratud. Prantsuse või saksa keele õppimine võimaldab Lääne-Euroo-pa riike rohkem eristada. Aga mul on mulje, et Ees-tis seda väga ei tehta. Oleks rohkem vaja seda, et me tajuksime Prantsusmaad või Saksamaad omaette.
Teine pool pildist on teada-tuntud probleemid — raha põhiliselt. Kui meil on korrespondendid ka väljaspool Moskvat ja Brüsselit, siis tuleneb sellest ka nende kohtade olemasolu ja reaalsus meie jaoks.
Meie maailmale tekib uusi tahke.
Krister Paris, endine ERRi korrespondent Moskvas: Kui korrespondent tuua kuskile Saksa-maale, siis hakkab uudistetoimetuse juht nõudma, et mis siis meile täna Saksamaalt tuleb. Ja see riik saab rohkem kajastust kui näiteks Pariis, kus ei ole korrespondenti. Või vastupidi. Meil on väga palju selliseid juhuslikkuse komponente. Rahvusring-hääling on plaaninud luua korrespondendipunk-ti Soome. Aga mõelge nüüd, kui palju on Soomes selliseid uudiseid, mis vääriksid kajastamist AK välisplokis, kus on tavaliselt ainult üks pikem lugu ja kolm lühemat uudist. See omakorda tähendab, et oleks vaja luua võimalusi, kus teda kasutada. Või siis lepitakse sellega, et on korrespondent, keda ma-huliselt nii palju ei kasutata. Nii palju kui mina olen kokku puutunud Eesti välistoimetustega, siis va-litseb mõtteviis, et kui keegi on kohapeal, olgu või lihtsalt komandeeringus, siis tuleb temast kõik välja pigistada. Ja seegi suurendab juhuslikkust, mingi piirkond saab rohkem tähelepanu, kui ta seda nor-maalses olukorras saaks.
Probleem on ka selles, et kohapeal paistavad tee-mad teistmoodi kui kodutoimetuses. Oma koge-musest võin öelda, et mõnikord tulid Eestist sellised tellimused loo tegemiseks, et hoia ainult pead kinni.
Minu jaoks oli üks paremaid sellekohaseid näiteid venekeelse AK palve mu venekeelsele kolleegile An-tonile pärast seda, kui Eestis mõisteti õigeks pronk-siöö tegelased. Tal paluti teha Moskva tänavatel kü-sitlus, kuidas inimesed sellesse otsusesse suhtuvad.
Te võite ette kujutada, kui paljudele tänaval seos-tus midagi sõnaga Eesti ja pronksiööga. Kuigi ma usun, et ühel osal küsitletutest mingisugune seos isegi tekkis.
Aga kahtlemata on kohapealsetel kogemustel suurem tähtsus ajakirjaniku enda jaoks. Isegi kui sa oled olnud kuskil lühikeses komandeeringus,
annab see asjadest arusaamiseks ja nendest kirjuta-miseks teistsuguse tausta. Seega mina julgustaksin neid, kelle käes on rahakoti rauad, saatma inimesi nii palju välja kui võimalik.
Indrek Treufeldt, endine ERRi korrespondent Brüsselis: Meil ei vaidlustata, et Eestil peaks olema võimalikult paljudes maailma kohtades oma esin-dajad. Seejuures on täisajaga kohapeal viibiv kor-respondent alati ka ise allikaks oma riigi kohta. Sa muutud justkui riigi sõltumatuks saadikuks, kes ei esita ametlikke seisukohti, vaid oma vaatenurka vastavalt oma ekspertsuse tasemele. See side kes-tab edasi ka siis, kui korrespondent on juba koju naasnud — sinuga võetakse kontakti ja sa vahendad kohale saabunud ajakirjanikule või nende grupile meie kohalikku konteksti.
Eesti pildile saamisel tuleb kasuks ka originaalne käsitlus, mõned originaalsed mõtted välispoliitilises diskursuses. Sellistel juhtudel on minuga võtnud kontakti Prantsuse või Saksa saatkond, et küsida, mis on selle mõttekäigu taga. Kui me tuleme oma mõttekäikudega välja, siis pannakse tähele ja uuri-takse. Saatkondi ei huvita selline tavaline, standard-ne jutuveeretamistandard-ne.
Helle Tiikmaa: Allikarollis olemisel tuleb mui-dugi arvestada ajakirjaniku loomevabadusega.
Mida ajakirjanik teeb kogutud informatsiooniga, kui palju ta mingit teavet kasutab, need valikud ei allu allikale. Eesti ajakirjanikud teevad ju oma lood vastavalt Eesti auditooriumile, vastavalt sellele, mil-le vastu siin huvi tuntakse ja millised teadmised on olemas mingist piirkonnast või teemast. Ka toime-tuse ootoime-tused ja nõudmised määravad mõndagi. Vä-listoimetajana põrkasin sageli kokku seisukohaga, et välisuudised on vähem olulised — meil on küllalt oma probleeme ja teemasid.
Ahto Lobjakas: On olemas teatavad teemad, mille kaudu me ennast maailmale tutvusta-me, aga kui mõnest suurest riigist tuntakse meie vastu huvi, siis ei pruugi see neile oluline olla.
Peame meeles pidama, et kui meie vastu tuntakse huvi, siis ikkagi oma positsioonilt. Mis ei tähenda, et me peaksime lõpetama enda tutvustamise oma positsioonilt. Näiteks vestlesin ma ühe Prantsuse suure väljaande ajakirjanikuga väga põhjalikult Eesti IT-kogemusest, teadmistest, presidendi säut-sumisest Twitteris ja muust selle teemaga seondu-vast. Ta oli väga intelligentne inimene, kuid tema
Kuidas ajakirjandus kujundab maailma ja meie maailmapilti
74
artiklis oli vaid mõni lõik minu antud infost, sest tema esitlus oli siiski see, mida temalt tahtis toime-tus ja mida toimetoime-tuse arvates tahtis lugeda prants-lane — mis sobis sinna meediamaastikku. Ma olen leppinud, et pean tihti sama teemat aina ja uuesti selgitama. Me peame aru saama, et maailmas oleme meie nende jaoks üks väga väike iva ja see ei muutu kunagi. Aga alati tuleb anda endast parim ja kasu-tada ära võimalus, et Eestist hästi rääkida.
Krister Paris: Venemaal pööratakse Eestile tähe-lepanu loomulikult siis, kui tähetähe-lepanu juhitakse.
Üks viimaseid Eestiga seotud intervjuusid, mida ma tegin, oli minu lemmikpolitoloogiga. Ta ütles, et kui televiisor midagi näitab, siis rahvas arutab seda, on mingil arvamusel, kujundab oma hinnangu. Aga loomulikult läheb see kohe meelest ära, kui parasja-gu kuskil kõrgemal pole otsustatud, et teiega on vaja tegelda. Eesti on ju nagu üks Moskva mikrorajoon
— see pole mingi tegelane. Põhimõtteliselt inimesed teavad, et Eestiga oli mingi jama, kuid kuna see pole jätkunud, siis järelikult ei ole enam oluline. Neil on Moskvas iga kuu mingi jama, sisserännanutega või muuga. Vene ajakirjanikud mõtlevate inimestena
saavad aru, milles on küsimus. Kuid kui rääkida Vene inimestega kuskil mujal, Moskvast kaugemal, isegi mõtlevate inimestega, siis küsitakse, et kas teil on praegu väga palju halvem kui N Liidu ajal koos meiega? Ajakirjanduses tulevad teemad ülevalt alla
— kui tuleb korraldus tegelda nüüd Eestiga, siis tegeldakse. Nagu arvata võite, pole see tegelemine eriti positiivne. Olime piirilepingute allakirjutami-sel Moskvas, Vene meediale ei olnud mingit kor-raldust Eestiga tegelda. Välisminister Lavrov andis meie minister Paetiga pressikonverentsi, kohal oli paarkümmend kaamerat, aga ma ei näinud üheski Vene telekanalis 20 sekunditki uudist, et kirjutati alla piirileping mingi riigiga.
Helle Tiikmaa: Külm dušš, kui keegi arvas, et Eesti on maailma kaardil suurem, kui me te-gelikult oleme. Kuid ka maailm ei ole õiges suu-ruses meie enda mentaalsel kaardil. Tööd jagub.
Lõpetuseks meenutagem, kes on välismaal ühele ajakirjanikule kõige parem ja pretensioonitum al-likas Mõni kohalik kolleeg? Ametnikud ja poliiti-kud? Ei, see on tavaline taksojuht.
Kuidas ajakirjandus kujundab maailma ja meie maailmapilti
75
Ahto Lobjakas rääkis EAASi koosolekul möödu-nud aasta märtsis, et oleks huvitav võtta meie aja-kirjandusest kokku see, kui palju on seal eri maade kohta öeldud või kirjutatud. Selline mentaalne kaart näitaks, kuidas meie ajakirjandus näeb maailma, ja selle ajakirjanduses esitatud maailmapildi põhjal võib nii mõndagi öelda ka meie endi kohta.
Meie instituudi üliõpilastöödes ongi püütud sel-list mentaalset kaarti luua, küll üksnes mõne üksiku ajalehe ja piiratud perioodi põhjal (mõni kuu).1 Li-saks on meie instituudis Eesti Rahvusraamatukogu andmete põhjal2 juba palju aastaid koostatud üle-vaateid sellest, kui palju on kolm juhtivat Eesti päe-valehte (Postimees, Eesti Päevaleht ja Õhtuleht ning nende eelkäijad) eri maadele tähelepanu pööranud.3
1 Kajar Kase. Välisilm Postimehes 2003–2004. Bakalaureusetöö. Tartu ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut, 2005 (http://hdl.
handle.net/10062/15476); Deniss Rutšeikov. Eesti, Saksa ja Briti kvali-teetlehtede geograafiline horisont 2004–2005. Bakalaureusetöö. Tartu ülikooli ajakirjanduse ka kommunikatsiooni instituut, 2005 (http://hdl.
handle.net/10062/15514).
2 Siinkohal suur tänu Rahvusraamatukogu ühiskonnateaduste saali ju-hatajale Eve Toomrale, kes kõik need aastad meile vastavaid andmeid koondas ja edastas.
3 Vt lähemalt Peeter Vihalemm. Changing Baltic Space: Estonia and Its Neighbours. — Journal of Baltic Studies, 1999, Vol. 30, nr 3, lk-d 250–
269; Peeter Vihalemm. Changing Spatial Relations in the Baltic Region and the Role of the Media. — European Societies, 2007, Vol. 9, nr 5, lk-d 777–796.
Nende ülevaadete põhjal olen koostanud koond-tabeli, millised maad on Eesti päevalehtedes aasta-tel 1993–2014 saanud rohkem tähelepanu. Lisatud tabel näitab selgelt tähelepanukeskme muutumist.
Kui 1993. a moodustasid artiklid Venemaa kohta 36% ja USA kohta 10% kõigist välisriike puuduta-vatest artiklitest, siis aastaks 2003 olid proportsioo-nid vastupidised — 31% kõigist artiklitest seondus USA-ga ja 12% Venemaaga. 2004–2013 oli Eesti aja-lehtede tähelepanu Venemaale ja USA-le suhteliselt võrdne. 2014. a toimus aga suur muutus, tähelepanu Venemaale kasvas väga tugevasti ja USA ees kerkis teisele kohale Ukraina.
Ajalehtede tähelepanu kardinaalset muutumist saab seletada sündmustega geopoliitilises ruumis:
aastatel 1993–2003 kujunes Eesti ja teiste Ida-Eu-roopa maade jaoks peamiseks poliitiliseks jõukesk-meks USA, vähenes Venemaa poliitiline mõju ning 2004–2013 pärast NATO ja Euroopa Liidu idalaie-nemist jõuvahekorrad (suhteliselt) stabiliseerusid.
Aga 2014. aastal muutus geopoliitiline olukord põhjalikult seoses Venemaa agressiivse jõupoliitika esiletõusuga.
Seda, et meedia tähelepanu sõltub suurel mää-ral just poliitilistest protsessidest, kinnitab lisaks