EAASi koosolekul 16. mail 2014
Sulev Uus, raamatu toimetaja: Selle raamatu1 sün-di ajendas väga inimlik nähtus. Juhan Peegel oleks kolme päeva pärast saanud 95aastaseks, aga juba kuus aastat ei ole teda meie hulgas ja siinne noorem seltskond ei ole teda oma silmaga näinudki. Ome-ti inimesed ei kao jäljetult. Peale oma tegude ela-vad nad edasi ka ajakaaslaste mälus ja mälestustes.
Raamat sündiski selleks, et hoida neid hindamatuid mälestusi koos mäletajatega aja hõlma kadumast.
Igaühel on oma Peegel, aga me loodame, et nen-dest paljunen-dest Peeglitest kujuneb üks, meie Peegel.
Selle eest oleme võlgu väga paljudele inimestele, kes osalesid raamatu sünnis — me täname neid kõiki.
Aga kõige suurem tänu kuulub loomulikult teile, kes te meie üleskutsele vastates võtsite vaevaks oma meenutused kirja panna või linti rääkida. Ilma teie-ta seda raamatut ei oleks. Seetõttu on ka loomulik, et olete esimesed, kellele selle trükisooja raamatu ulatame. Me teeksime seda selles järjestuses, nagu te nende kaante vahel üles astute. Selle järjestuse enda kohta saate juba raamatust lugeda.
Raamat on tegelikult loomulik jätk esimesele raa-matule „Alguses oli Juhan“, milles Juhan astus luge-ja ette kui aluge-jakirluge-janike õpetaluge-ja. See on väga huvitav raamat, põnev, aga loomulikult väga kitsas — ainult üks aspekt. Juhan oli teatavasti multitalent, ta tege-les silmapaistvalt paljude asjadega ja selle tõttu oli tema tutvusringkond ja austajate ringkond ka au-kartustäratavalt suur. Meie eesmärk oli mingigi osa nendest koondada sellesse raamatusse, et nad olek-sid kõigile kättesaadavad.
1 „Ma lõpetan selle jama ära“: Ajakaaslaste meenutuslood Juhan Peeglist.
Koost ja toim Maarja Lõhmus, Sulev Uus, Peeter Vihalemm. Tartu:
Eesti Akadeemiline Ajakirjanduse Selts, 2014. Siin ja edaspidi toime-tuse märkused.
Autorite juurde asudes — esimene neist on Huno Rätsep. Ta oli Juhan Peegli kursusekaasla-ne ülikoolis ja hiljem käisid kursusekaasla-nende eluteed kas koos eesti keele kateedris või väga lähestikku, rööbiti. Nii et tema avalugu on igati väärt olema avalugu, mit-te ainult seepärast, et ta oli kursusekaaslane. Ülo Tedre oli teine kursusekaaslane. Hillar Palamets oli Juhan Peegli teaduskonnakaaslane, nad õppisid koos ja tema on teeninud veel ühe pisikese aplausi.
Tema oli esimene, kes loo meile loovutas oma ilu-sas kalligraafilises teostuses, mis on omaette väär-tus. Täname teda! Loreida Oha on Juhani töökaas-lane Postimehest ja Edasist, ja nendest ainuke, kes oli veel kättesaadav. Ellen Uuspõld — tema kohta käib paljuski see, mis ma äsja ütlesin Huno Rätse-pa kohta. Kuigi ta aastate poolest on noorem, nii et Juhan Peegliga nii kaua kolleeg ei olnud, aga väga pikaajaline küll. Silvia Vissak on omapärane isik meie ajaloos selles mõttes, et tema õppis esimesena ajakirjandust lisaks oma põhierialale. Meie topelt-diplomandid tulevad mitukümmend aastat hilise-mast ajast, aga tema õppis põhierialana psühholoo-giat ja selle kõrval oli ta Juhan Peegli õpilane.
Valve-Liivi Kingisepp: Ma ütlen, et minu read said siia tänu minu kursusekaaslase Sulev Uusi vi-sadusele, kes ei jätnud enne järele, kui ta käsikir-ja kätte sai. Aga kirjutada tahtsin ma sellepärast, et ma tundsin Juhan Peeglit vähemalt 50 aastat. Ja ma tundsin teda tõesti kui väga head inimest, tar-ka inimest, huumoritajuga inimest, kellega koos oli haruldaselt hea arutada maailmaasju või rääkida päris isiklikest asjadest. Ta on tõesti suur inimene meie kõigi jaoks.
Evald Kampus: Täna viiakse Raadi kalmistule lilli ka Johann Voldemar Jannseni hauale, tema
165
nipäev oli eile ja 100 aastat enne Juhanit. Neid kaht meest, Jannsenit ja Peeglit, ühendab algus, ja mitte ots, vaid võimsa otsa alustamine, mille kuueküm-nendat sünnipäeva tänavu tähistame.2 Neid seob ka Vanemuise Selts, mille taasasutamise ja juhtimise-ga ma tegelesin. Vanemuise Seltsi asutas Jannsen ja Vanemuise Seltsi auliige on ka Juhan Peegel. 3 Aitäh!
Sulev Uus: Tullio Ilomets — tegemist on Tartu Ülikooli elava ajalooga teie ees. Tema kaudu me ta-hame tänada ka tema abikaasat Helju Rajandot. Kui te raamatut loete, siis saate aru, miks. Mul on väga hea meel Eeri Kuke meenutusloo üle, sest raamat kippus vahepeal üpris ühekülgseks. Johtuvalt pea-tegelasest domineerivad nagunii keele ja kirjandu-se inimekirjandu-sed ja sinna kirjandu-sekka üks loodusteadlane oli väga värskendav.
Eeri Kukk: See, et ma sattusin žurnalistide-le keskkonnakaitset lugema, selžurnalistide-les on ka „süüdi“
Juhan Peegel. Tuttavad me olime tõesti üle poole sajandi ja muidugi tuttavad Wernerist. Ja seal sai igasugu jutte räägitud. Ja ühel päeval oli väljasõit kevadisse Vellaveresse ja Juhan kutsus mind sinna kaasa. Vestlesime tudengitega maast ja ilmast, muu hulgas minu erialast — ma olen erialalt botaanik ja kitsamalt vetikate uurija. Sel ajal oli populaarne keskkonnakaitse. Jutu hulgas üks noor terane tu-deng küsis, miks te kogu aeg toote näiteid Ameeri-ka Ühendriikidest ja Prantsusmaalt ja Saksamaalt
— kui halb seal on. Aga kuidas meil on? See oli all-tekstiga küsimus. Ma vastasin talle selle puhul vä-ga otse: see on nii palju halvem, et isegi sellest rää-kimine mõjub tervist kahjustavalt. Ja kuna ma seda olin öelnud, siis sügisel ütles Juhan, et ole hea, tule meile lugema. Ma tegin seda tööd üle kümne aas-ta. Kursus lõppes arvestusega, arvestuseks tegin es-see, andsin teemad tudengitele valida, ja nüüd, ma loodan, Juhan ei pahanda, ma reedan — ta ütles, et kui sa oled ise lugenud, anna neid mulle ka lugeda.
Siis me vahepeal naersime koos, sest väga selgelt nä-gi nendest esseedest, kellest tuleb korralik ajakirja-nik ja kellest ei tule. Meie kasutasime sel puhul ise-gi võrdlemisi ebameeldivat väljendit, et see on „põ-hulõug“. Ja kõige lõpuks, kuivõrd ma olen pärit
Võ-2 60 aastat eesti akadeemilist ajakirjandusharidust.
3 Vanemuise Selts asutati 24. juunil 1865. aastal J.V. Jannseni eestvõttel lauluseltsina. Vanemuise Seltsi tegevus taastati 28. oktoobril 1994. a.
Selle otsustasid 162 liiget. Juhatuse esimeheks valiti Evald Kampus, kes juhtis seltsi 10 aastat. Juhan Peegel sai auliikmeks 2000. aastal. Vt www.
vanemuiseselts.ee.
rumaalt, mõtlesin selle oma jutu pealkirjaks panna, aga vaatasin, et sellest ei saa mitte keegi aru — kui-das „peegel“ on võru keeles? Kes teab? Varokaetus.
Ülo Vooglaid: Ma ütleksin kõigepealt igasugu-seid tänusõnu neile, kes selle raamatu mõtte pea-le tulid ja teoks tegid. See, et kõik kokku ajada, et nad kätte võtaksid ja oma mõtted paberile panek-sid ja ära saadakpanek-sid — see on kahtlemata Sulevi saa-vutus. Aga mis Juhanisse puutub, siis mul oli tões-ti õnn juba üliõpilaspõlves temaga tuttavaks saa-da. Edasi toimetuses, kus ta kui mitte iga päev, siis üle päeva ikka käis, seal suures toas toimusid koh-tumised, mida ei ole võimalik unustada. Neid kir-ja panna on suhteliselt lihtne, aga ma otsisin niisu-guse loo, mis tol ajal võttis kõigil suu lahti — kui-das Juhan ühel tähtsal koosolekul soovitas ülikoo-li uusi üülikoo-liõpilasi vastu võtta. Kõik seletasid, et selle-ga on iselle-gasugused raskused: ühel ühed raskused, tei-sel teised raskused. Juhan ütles, et ajaloo- ja keele-teaduskonnas ei ole ühtegi raskust, meil on asi am-mu selge. Kõigepealt võtame poisid. Kui neid enam ei ole, siis võtame saarlased. Kui saarlasi ka enam ei ole, siis võtame hiidlased ja lõpuks, kui siis mõni koht jääb, siis võib ju teisi ka võtta. Kõik olid häm-meldusest tummad ja vaatasid laua alla, oma kin-ganinasid, Feodor Klement teiste hulgas. Nali nal-jaks — need on Juhani naljad. Aga ta tahtis öelda, et jätke järele. Nii nagu selle raamatu pealkiri ütleb
— see jama tuleks ära lõpetada, kus korraldatakse nii, et ülikool muutub tütarlaste kooliks. Tütarlas-tel on sisseastumiseksamite sooritamine mõnevõr-ra kergem, sest nemad on siis juba täisikka jõudnud, poisid jõuavad kuskil 21aastaselt või nii. Seda oleks vaja arvestada, aga Juhan ütles seda nii, nagu keegi teine ei oleks osanud.
Rein Veidemann: See, mida ma öelda tahan, on tänases Postimehes ära trükitud päevakommentaa-rina, pealkirjaga „Headuse etalon, headuse Peegel“.4 Igaüks teist võib nimetada kedagi, kes on olnud te-ma elus saatuslik inimene. Minul on olnud nii saa-tuslik mees kui ka saasaa-tuslik naine, femme fatale.
Minu saatuslik mees oli Juhan Peegel. Tema oli ni-melt see, kes minu elurongi ajas ajakirjanduse tee-le ja kauptee-les mind 1974. aastal Tartu Ülikooli ajatee-le-
ajale-4 Postimehe võrguväljaandes on Rein Veidemanni artikli pealkirjaks
„Headuse Peegel“. Vt http://www.postimees.ee/2796260/rein-veide-mann-headuse-peegel.
166
he juurde.5 Muidu oleks olnud ma siiamaani kooli-õpetaja Paides või kusagil mujal, eesti keele ja kir-janduse õpetaja. Ja mu saatuslik naine oli Maie Kal-da, kes tegi minust kirjandusteadlase. Aga tõesti, meil on kaks Juhanit eesti kultuuriloos: Juhan Vol-demar Jannsen, esimene eesti ajakirjanduse isa, ja Juhan Peegel, teine ajakirjanduse isa.
Jüri Valge: Minagi pean Sulevit kiitma visadu-se eest, visadu-sest minu esimene vastus ettepanekule raa-matu jaoks midagi kirjutada oli samuti, et mis nüüd mina. Ja sellel oli kaks põhjust: üks põhjus oli see, et minu kui üliõpilase kontaktid Juhaniga algasid pä-ris ülikooli lõpus, kui ta oli minu diplomitöö üks ju-hendaja. Aga neid kontakte tuli hiljem oluliselt juur-de. Teine põhjus oli tõenäoliselt hirm ja vastutus-tunne, et kas see, mida mina võiksin Juhanist kir-jutada, on ikka piisavalt aupaklik ja kena. Nüüd on meie kursus eesti filolooge, kes lõpetas Tartu Riik-liku Ülikooli 1972. aastal, kokku panemas oma mä-lestustekogumikku. Ma olen neid kirjutisi näinud, kaasa arvatud nende omi, kes õppisid ajakirjandu-se eriharus ja kellel olid Juhaniga väga tihedad kon-taktid õppimise ajal. Pärast nende lugude lugemist on mul hea meel sellest, et minu meenutused sel-les raamatus langevad põhimõtteliselt kokku nende omadega, kes tundsid Juhanit ülikooli ajal palju pa-remini. Ja see ühisosa, mis on meie kirjutistes ja mis kumab läbi igalt poolt, on Juhani põhimõttekindlus, ausus ja võib-olla ennekõike headus.6
Ljubov Kisseljova: Ilmselt kõik hämmastuvad, et miks Ljubov Kisseljova on järsku siin raama-tus ja praegu teie ees. Seda muidugi tänu Sulevile ja tänu sellele, et mul on siin raamatus au rääkida Juhan Peegli kontaktidest Juri Lotmaniga ja tema kateedriga. Need on minu üliõpilasmälestused sel-lest erakordsest mehest, keda meie, vene filoloogid, kohtasime ülikooli peahoones ja keda me kõik mär-kasime, austasime, teretasime, ja hilisemad mäles-tused noore õppejõuna ja meie vene kirjanduse ka-teedri sekretärina. Juhan Peegel astus tihti kateed-rist läbi — meie kontaktid olid alati väga humoori-kad, rõõmsad, väga optimistlikud. Temast on tões-ti nii sügavad ja head mälestused, et ma ei saanud mitte kirjutada sellest.
5 Oli ajalehe Tartu Riiklik Ülikool toimetaja 1977. aastani.
6 Eesti keeles ja meeles: Eesti filoloogid 1967–1972. Kursuseraamat.
Koostanud Hille Karm, Anu Saluäär-Kall, Jüri Valge. Tallinn: Eesti Kee-le Sihtasutus, 2014.
Ülo Russak: Ma räägiks ühest põgusast, aga se-da tuumakamast kohtumisest Juhan Peegliga. See on ka siin raamatus kirjas. See oli natuke rohkem kui 25 aastat tagasi, täpsemalt peale jaanipäeva 1987.
aastal, kui mind oli just nimetatud ühe veel olema-tu lehe peatoimetajaks ehk siis Maalehe peatoime-tajaks.7 Lehte ei olnud, peatoimetaja oli, ja muidu-gi ei olnud peatoimetaja esimene mõte mitte see, et kust ma inimesi saan, vaid mis ma sinna lehte tule-vikus kirjutama hakkan. Võtsin ette teekonna Tal-linnast Tartusse, otsisin üles Juhan Peegli, rääkisi-me üht, teist ja kolmandat, ja Juhan käis välja sel-lise idee, et seal lehes võiks olla selline rubriik, kus võiks olla nõuanded maarahvale, maaharijale, aia-pidajale. Ma küll natuke kahtlesin selles. Tol ajal oli selline komme, et õpetati, kuidas maad harida, mil-lal kartul panna, kuidas lehma lüpsta, silo teha jne.
Ma mõtlesin, et see ei ole vist väga hea mõte, aga ta ütles, et aga katsu sellele kuidagi inimlikumalt lähe-neda — et üks aiapidaja annab teisele nõu, ühesõ-naga üks inimene teisele. Tegimegi selle asja toime-tusega ära. Nimeks sai Targu Talita ja minu teada on see rubriik siiamaani alles ja on koguni omaette väljaandeks muutunud. Ma arvan, et Sulev Valner ja Aivar Viidik, teised kaks Maalehe peatoimetajat, kes siin on, kinnitavad mu sõnu. Ja umbes aasta pä-rast — ehk Sulev [Uus] mäletab täpsemalt, kutsusin ma Sulevi ja Juhan Peegli lehte analüüsima, kui leht oli juba saanud Eesti kõige suuremaks ajaleheks või oli selleks saamas.
Ene Puusemp: Ma kasutan võimalust, et valju häälega ära öelda mõtted, mis mu peas on keerel-nud, see haakub ka äsja kuuldud noorte ettekan-netega.8 Nad olid kurvad klikkimiste peale ja in-fomüra peale. Ma saan neist täitsa aru, mind häi-rib see ka. Aga siin tuleb mulle meelde üks Juhan Peegli soovitus. Ta juhtis tähelepanu, et kui te nüüd lähete tööle kuskile toimetusse, siis muidugi tahate te kõik maailma parandada, paremaks teha. Aga et teate mis, ärge olge ninatargad ja ärge hakake õpeta-ma endast vaneõpeta-maid ja üldse erialainimesi — teil ei ole ju tegelikult ei arsti, ei arhitekti, ei inseneri diplo-mit. Teil ei ole kutset, aga teil peab olema
ühiskond-7 Oli Maalehe peatoimetaja 1991. aastani.
8 Vt Milline võiks olla Eesti ajakirjandus? Ideaalpilt üliõpilaste ja noor-te ajakirjanike poolt nähtuna, võrdlus reaalsenoor-te arengunoor-tendentsidega.
(Ülevaade EAASi koosolekust 16. mail 2014.) — Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi aastaraamat 2014. Tartu: Eesti Akadeemiline Aja-kirjanduse Selts, 2015, lk 130–139.
„Ma lõpetan selle jama ära“
167
likult tundlik närv ja sotsiaalselt hästi terane silm, et märgata, mis on ühiskonnas halvasti. Juhtige tä-helepanu, mis vajaks parandamist ja millega oleks vaja tegeleda, ja ärge andke alla. Jääge oma põhimõ-tete juurde, kusjuures — ta ikka toonitas seda — ol-ge ikka viisakad. Ajakirjanik on ikka soliidne ja vii-sakas. Ma vaatan, et väga heade saadete tegijad nii raadios kui ka televisioonis ja ka heade artiklite kir-jutajad ongi just sellised. Nad ei tekita müra, ei aja asju ebamääraseks ja kuskile pilvedesse, jättes see-juures ikkagi asja lahendamata. Meil on ka praegu head ajakirjandust ja mitte vähe. Kui rääkida klik-kimisest, siis ma julgen ütelda, et paljud inimesed loevad palju ja mõtlevad kaasa, aga ei torma klikki-ma, õiendama ega rabelema. Need lugejad, kes saa-vad elust aru, ei kipu risustama meie ühiskonda ja avalikku ruumi. Kuna ma siin olen, siis tahan täna-da Maalehte. Ma tean, et paljud linnainimesed loe-vad seda. Kuigi on Maaleht ja maaelu, aga seal on
juttu ka kõigest muust. Muidugi loen ma Ekspressi ja Postimeest, aga tahan tänada Maalehte. Tore, et selline leht olemas on, me vajame sellist ka.
Sulev Uus: Nüüd jõuame Juhani pere juurde, mis on raamatu kolmas osa.
Andrus Peegel: Ma tänan kõigepealt Sulevit ja Maarjat ja tahan öelda, et see on üks väga huvitav raamat ka minu jaoks. Ma saan oma isa paremini tundma.
Sulev Uus: Aitäh kaasa elamast autorite täna-misele! Koostajatele on kõige suurem tänu see, kui te seda raamatut loete ja selle juures mõtlete meie ühise tuttava ja paljude õpetaja Juhan Peegli pea-le. Aitäh!
Meenutusteraamat on müügil Tallinna ja Tar-tu suuremates raamaTar-tupoodides, soodushinnaga ka Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi kantseleis Lossi 36–228. Peatükke sellest avaldab ka portaal www.eesti.ca.
168