M UUTUSED KAADRITE ISELOOMUS

Sõjaeelsete vallakaadrite iseloomustamisel tuleb andmete vähesusel piirduda mõne üksiku näitajaga. Nomenklatuuri süsteem polnud veel välja kujundatud ning arvestus kaadrite üle ei olnud oma põhjalikkuse poolest võrreldav sõja-järgse perioodiga.

Iseseisvuse lõpul oli Eesti keskmine vallavanem kaua ametis olnud 45-aas-tane algharidusega taluomanikust põllumees ning kindlasti meesterahvas. Kolm vallavanemat neljast, kes 1940. a alguses ametisse asusid, ei teinud seda esimest korda ning vähem kui kümnendik neist polnud varem olnud mitte üheski valla-ametis. Seetõttu on ka ilmne, et kui ajas tagasi minna, siis 1930. a vallavanem on kindlasti märksa noorem mees kui tema kolleeg 10 aastat hiljem.¹⁷⁹

Abivallavanemate puhul kehtib kõik ülalöeldu selle vahega, et tegu oli paar aastat noorema mehega. Vallasekretär oli veel natuke noorem, kuid siiski üle 40-aastane, pika vallasekretäri staaži ja kõrge kvalifikatsiooniga meesterahvas ning tollases mõttes väga haritud inimene, olles enamasti õppinud gümnaasiu-mis või vähemalt omandanud alghariduse maksimumulatuses.

177 SM Pärnu maavanemale, 08.08.1940, ERA.40.1.621, 132.

178 Viru maakonna TK koosoleku protokoll, 10.02.1941; Viru maakonna TK esimehe asetäitja ettepanek, dateerimata, ERA.R-1034.2.87, 313, 315.

179 Siin ja edaspidi on statistika aluseks vallavanemate andmebaas (autori valduses).

1941. aasta augustis ametisse astunud vallaametnik erineb oma eelkäijast esmajoones selle poolest, et oli tunduvalt noorem – vallavanema ja tema abi vanus küündis napilt neljakümne aastani, vallasekretäri oma 34-aastani. Mõle-mad olid ikka veel enamasti põllumehed, kuid mitte alati enam oma talus. Val-lasekretäride seas kohtab juba noori naisi, kes olid küll reeglina arvestatava kantseleiametniku staažiga. Nende kogemus vallasekretärina oli oma eelkäijate omast siiski tunduvalt väiksem.

Täitevkomitee esimees ja abiesimees olid oma eelkäijaist veelgi nooremad.

Üldine tendents oli ametnikkonna noorenemise suunas, v. a kahel juhul – täi-tevkomiteede esimesed esimehed olid natuke vanemad kui 1940. a augustist detsembrini ametisse määratud uued vallavanemad ning täitevkomiteede uued sekretärid vanemad kui algkoosseisude omad. Üldist noorenemise tendentsi saab seletada sobivate inimeste vähesusega, mistõttu tuli hakata ametisse mää-rama kommunistlikke noori. ELKNÜ Keskkomitee oli juba 10. augustil 1940 siseministri ees esinenud avaldusega, milles sooviti luua teenistusvõimalusi kommunistlikele noortele, kes “eelmise valitsuse ajal ei saanud tööd oma polii-tilise hoiaku tõttu”. Maksim Unt toetas seda soovi ning tegi 13. augustil ringkirjalise korralduse, mille kohaselt tuli eeskätt tööle võtta ELKNÜ liik-meid.¹⁸⁰ See oli demagoogia, sest kuidagi ei saa rääkida okupatsioonile eelne-nud aja põrandaalustest kommunistlike noorte hordidest ning vähesed 1940.–41.

aasta komnoored olid uue aja kaasajooksikud. Täitevkomiteede sekretäride va-nuse suurenemine illustreerib aga asjaolu, et ametisse hakati tagasi kutsuma vanu vallasekretäre.

Täitevkomitee esimees ja abiesimees võisid olla samavõrra põllumeeste kui tööliskonna seast ning pealekauba võis mõnikord tegu olla juba ka naisterah-vaga. Sekretär seevastu – iseäranis täitevkomiteede algusperioodil – küündis vaevu 30 eluaastani ja oli küll hariduselt oma eelkäijaga võrdne, kuid tal polnud midagi vastu panna töökogemuse osas. Nende seas võis kohata ka verinoori tütarlapsi.

Sovetliku võimu tulek oli seega murdnud ühe traditsiooni. Kuni 1940. aasta augustini ei töötanud vallavalitsustes ühtegi naist ja võib liialdamata öelda, et seda ei peetud naisterahvale sobivaks tööks. 1940. a augustist 1941. a veebrua-rini oli vallavalitsuste koosseisu kokku kolm naist, vallasekretärina töötasid naised enne 1940. a augusti neljas vallas ning augustis–septembris nimetati naisi samale ametikohale veel kolmes vallas. Naissoost vallatäitevkomitee esimehi oli ainuüksi Harjumaal vähemalt kolm, sekretäride hulgas aga leidus neid mitmeid kõigis maakondades.

Naiste osakaalu suurenemist vallateenistuses ei jätnud ära kasutamata propa-ganda: “kodanlikul ajal võis ainult pöörane naljamees midagi taolist välja mõelda ja kui omal ajal Agnes Taar kirjutas jandi Naisvallavanem, siis oli see

180 Eestimaa Kommunistliku noorsoo ühingu KK Siseministeeriumile, 10.08.1940, ERA.R-1884.1.11, 72.

grotesksuse tipp”.¹⁸¹ “Keskeale lähenev, rühikas, tugeva kehaehitusega naine, karmide töökätega, otsusekindla näoga, suunurkade ümber joonekesed, mis osutavad läbielatud raskustele” – nii kirjeldati 1941. aastal Eesti esimest nais-vallavanemat, omal ajal eluaegsele sunnitööle määratud ja 12 aastat vangis istunud Alide Sommerlingi. Naistepäeva puhul tõsteti ajalehes esile Virumaa vallatäitevkomiteede “tublisid naissekretäre”, keda oli maakonnas sel hetkel kokku kaheksa.¹⁸² Päriselt asi nii ilus ei olnud, näiteks üks kiita saanutest, 1936.

aastast vallas kantseleiametnikuna töötanud Vaivara sekretär Viia Jostmann oli tegelikult maakonna täitevkomitee otsusega juba 4. märtsist ametist vabastatud.

Jostmann ise põhjendas lahkumissoovi lisaks rasedusele vallasekretäri töö mittetundmise ja vähese vene keele oskusega.¹⁸³

Naiste osakaalu suurenemist saab seletada esiteks sobilike meeste vähesu-sega ja teiseks sovetliku ideoloogilise doktriiniga töötava naissoo kaasamisest rohkematesse eluvaldkondadesse.¹⁸⁴ Naiste osakaal suurenes ka teistel võimuta-sanditel, näiteks ENSV RKN Asjadevalitsuse tippametnike seas oli naisi päris palju, sh viis osakonnajuhatajat kolmeteistkümnest. Maakondade täitevkomi-teedes oli naisi 1941. a veebruaris üle 7% (sh üks esinaine, Viljandi maakonna täitevkomitee esimees Elfriede Piip) ning vabariikliku alluvusega linnade täitev-komiteedes koguni 19%.

Seega iseloomustab 1940.–41. a valla juhtivkaadreid eelkõige noorte ja naiste tulemine poliitikasse ning see avaldus ka Eesti NSV kesktasandil. Täpselt samasugune tendents avaldus Nõukogude Venemaal esimestel aastatel pärast bolševike riigipööret. Thomas H. Rigby näitab, et bolševike revolutsioon laien-das oluliselt poliitilise eliidi hulka pääsenute kategooriad, tuues võimu juurde need, kelle osa seal enne revolutsiooni oli olematu, sh nimelt naised ja noo-red.¹⁸⁵

181 “Esimene naisvallavanem. Vestlus Iru vallajuhi Alide Sommerlingiga”, Talurahva Hääl, 21.08.1940; Vt ka: Agnes Taar, Naisvallavanem: Komöödia 3 vaatuses, Tartu, 1933.

182 “Tublisid naissekretäre Virumaa valdade täitevkomiteedes”, Punane Virumaa, 06.03.

1941.

183 Viru maakonna TK koosoleku protokollid, 03.02.1941; 04.03.1941, ERA.R-1034.1.4, 6, 288; Viru maakonna valdade ja linnade TK koosseisud, veebruar 1941, ERA.R-1034.2.87, 44p.

184 Riigivolikogu liikmete nimekiri, 17.07.1940, Riigi Teataja, 1940, 68, 673. Vt lähe-malt peatükk 3.3.3.

185 Thomas H. Rigby, Political elites in the USSR: central leaders and local cadres from Lenin to Gorbachev, Aldershot, 1990, 38. Rigby toob välja kuus kategooriat, lisaks naistele ja noortele: revolutsiooniliste parteide liikmed, madalamatest ühiskonna-kihtidest pärit inimesed (töölised ja talupojad), väheharitud inimesed ja mitte-venelased.

Kõigi nende analooge võib leida ka 1940–1941 aasta Eesti kaadrite kontekstis.