A LALISED KOMISJONID

Aktiivi kujundamise katsed algasid tõsisemalt 1941. aastal (seni oli see piirdu-nud peamiselt jõuetuks jääpiirdu-nud propagandaga). EK(b)P IV Kongressi otsustega kästi täitevkomiteede juurde selle töö abistamiseks moodustada komisjonid, mille liikmed pidid tulema aktiivi hulgast. Samas puudus arusaam, millega need komisjonid tegelema peaksid. Rääkides loodavate komisjonide ülesannetest jäi näiteks Läänemaa Täitevkomitee esimees üldsõnaliseks: kaubanduskomisjon pidi “valvama”, et ei tekiks puudust tarbekaupadest, tervishoiukomisjon “val-vama” arstiabi üle, hariduskomisjon “hoolitsema”, et haridus oleks igale lapsele kättesaadav ja koolivõrk hästi korraldatud, maakomisjon “tegelema” kõigi maa-korralduse ja põllumajandusküsimuste lahendamise ja vastavate asutuste abis-tamisega ning sotsiaalkindlustuse komisjon “jälgima” hoolealuste elamistingi-musi.⁸² Komisjonide moodustamine ei edenenud kokkuvõttes siiski oodatud kiirusega, mis on mõistetav, sest sobivaid ja koostöövalmis inimesi lihtsalt ei leidunud piisaval hulgal. Veel 1941 juuni lõpus olid paljudes valdades nõutavad komisjonid isegi paberil moodustamata.⁸³ Pealegi ei paista kusagilt, et moodus-tatud komisjonid ja rakendatud aktiiv ka reaalselt midagi tegi. Märkimisväärset

81 Richard Overy, Diktaatorid: Hitleri Saksamaa ja Stalini Venemaa, Tallinn, 2007, 66.

82 “Läänemaa täitevkomitee suured ülesanded”, Töötav Läänlane, 06.02.1941.

83 Viru Maakonna TK koosoleku protokoll, 16.06.1941, ERA.R-1034.2.87, 573.

kogust arhiivimaterjali pole komisjonid endast maha jätnud (teatava erandi moodustavad mõnel pool küttekriisi leevendamiseks moodustatud turbamajan-duse toimkonnad) ja enamasti piirduvad neile viitavad andmed nende moodus-tamise fikseerimisega vallatäitevkomitee protokollides. Ka nende moodusmoodus-tamise kampaanialikkus – alati kõik korraga, kusjuures valla piires oli neis kõigis võrdne arv liikmeid näitab, et tegu oli formaalsusega.

Uuesti käivitus aktiivi institutsionaliseerimine 1945. aastal, esmalt täitevko-miteede alaliste komisjonide ja külavoliniku ametikoha kaudu. Mõlema institut-siooni põhimäärused kinnitas EK(b)P KK büroo esimest korda 5. jaanuaril 1945. Alaliste komisjonide loomise eesmärgiks öeldi olevat “maareformi käigus kujunenud aktiivi suurem kaasamine nõukogude võimu ümber”. See polnud sõnakõlks, sest 1944. aasta sügisel alustatud maareformi üks eesmärk oli tuua maale režiimi toetajaid ning maareformi läbiviimise mehhanism ehk kohalikest inimestest maareformi vallakomisjonide moodustamine oli selline, mis lõi eel-dused vastandumiste kaudu pingete tekitamiseks maal.⁸⁴ Pingeid pidi tekitama ka maareform ise ehk maade ja varade ümberjagamine.

Valdades tuli moodustada 8 alalist komisjoni: põllumajanduskomisjon, kul-tuurikomisjon, tervishoiu- ja heaolukomisjon, rahanduskomisjon, kaubandus- ja varumiskomisjon, teedekomisjon, sõjaväelaste perekondade eest hoolitsemise komisjon ning kohaliku tööstuse komisjon. Komisjonidesse pidid lisaks täitev-komitee töötajatele ja külavolinikele kuuluma organisatsioonide (partei, ameti-ühing, komsomol jm), kooperatiivide ja ettevõtete esindajad ning inimesi tööta-vate talupoegade, tööliste, käsitööliste ja haritlaste seast. Komisjonide liikmete nimekirjad kinnitas valla täitevkomitee. Komisjoni töös osalemise eest ei maks-tud palka, aga liikmete kohalolek komisjoni koosolekutel oli kohustuslik.

Komisjonide ülesandena määratleti täitevkomitee abistamine koos valdkondade äranäitamisega, aga ülesannete kirjeldus jäi üldsõnaliseks. Eraldi ülesannete loetelu anti komisjoni esimehe ja sekretäri ametikoha jaoks.

Juba 1945. aasta sügisel avaldati uus põhimäärus. Juurde moodustati sot-siaalkindlustuse komisjon ning komisjonide suuruseks määrati 3 kuni 15 ini-mest.⁸⁵ Uus põhimäärus oli eelmisega võrreldes lühem, aga ülesannete kirjeldustes puudusid täielikult iseseisvad ülesandeid – kõik komisjonid pidid

“hoolitsema ja abistama täitevkomiteed” oma valdkonnas. Ainuke konkreetsem ülesannete kompleks hõlmas valla täitevkomitee võimkonda kuuluvate asutuste töö kontrollimist. Sellega seoses oodati komisjonide liikmetelt ettepanekuid asutuste juhatajate vastutuselevõtmiseks, kui on avastatud lohakas suhtumine, kuritarvitused või kõrgemate organite otsuste mittetäitmine.⁸⁶ Sisuliselt võib sellest välja lugeda, et komisjonide liikmetelt oodati eelkõige pealekaebusi.

84 Feest, Zwangskollektivierung, 116–118.

85 Põhimäärus oli lohakalt koostatud, näiteks pole sellest võimalik üheselt välja lugeda, kas sotsiaalkindlustuse komisjon eksisteerib iseseisvana või tuleb moodustada üks sotsiaalkindlustuse ja sõjaväelaste perekondade heaolu komisjon.

86 Külade, valdade, linnade ja rajoonide töörahva saadikute nõukogude täitevkomiteede juures alaliselt tegutsevate komisjonide põhimäärus, 04.10.1945, ENSV Teataja, 1945, 38, 593.

Keskkomitee aparaati kohustati koostama juhendmaterjale (25. jaanuariks 1945 pidid valmima “Vallatäitevkomitee külavoliniku meelespea” ja “Valla täitevkomitee juures asuvate alaliste komisjonide meelespea”) ning saatma ala-tes 18. jaanuarist igasse maakonda kaheks nädalaks üks kuni kaks juhtivat töö-tajat komisjonide moodustamist ja külavolinike ametissepanemist abistama.

1945. avaldati käsiraamatud kaubandus-varumiskomisjonile, kultuurikomisjo-nile ja sõjaväelaste perekondade abistamise komisjokultuurikomisjo-nile ning 1946. aastal käsi-raamatud sotsiaalkindlustuse komisjonile.⁸⁷

1. aprilliks 1945 oli valdades ja maakondliku alluvusega linnades ametlikult moodustatud 1798 alalist komisjoni kokku 11 109 liikmega.⁸⁸ Pärast 1948. aasta kohalikke valimisi nõudis NSVL ÜN Presiidium liiduvabariikidest statistilisi andmeid “valitud” organite kohta. Selleks koostatud andmestikust selgub, et nüüd oli valdades ja maakondliku alluvusega linnades 1768 alalist komisjoni (neist 1581 valdades) ning külanõukogude juures 2985 alalist komisjoni.⁸⁹ Need arvud kajastavad olukorda paberil, mitte tegelikkust, sest suurem osa ko-misjonidest tegelikult tööle ei asunud ning nende moodustamine piirduski vor-mistusliku poolega.

Komisjonide tegevusena mainitakse dokumentides näiteks, et põllumajan-duskomisjonid abistasid täitevkomiteesid uusmaasaajate külviseemnega varus-tamisel, kultuurikomisjonid olid rahvamajade eest hoolitsenud ja tegelenud pu-nanurkade korraldamisega ning tervishoiukomisjonid võidelnud nakkushaiguste vastu (see seisnes koosolekute korraldamises). Rahanduskomisjonid abistasid haldusasutusi maksude õigeaegses laekumises, tehes selleks rahva hulgas sel-gitustööd (sisuliselt tähendab see ilmselgelt seda, et komisjonide liikmed käisid maksuvõlglasi kodudes ähvardamas). Sõjaväelaste perede abistamise komisjo-nid korraldasid korjandusi.⁹⁰ Enamasti räägiti kõigis aruannetes siiski sellest, et komisjonid ei tee midagi.

1948. aasta kontrollaktid Tartumaalt loovad pildi, et enamik komisjone ei teinud endiselt midagi ja mõni oli ikka veel loomata (ehkki eksisteeris paberil).

Ühes vallas oli täitevkomitee sekretär komisjone paar korda kokku kutsutud, aga kuna keegi kohale ei tulnud, siis jäi asi sinnapaika. Maakonna TK tootis komisjonidele hulgaliselt juhendeid ja instruktsioone, aga need jäid valla

87 Abiks valla täitevkomitee kaubandus-varumiskomisjonile, Tallinn, 1945; Kultuurilise ülesehituse edasiseks tõusuks: meelespea valla täitevkomitee esimehele ja valla täitev-komitee kultuurikomisjonile, Tallinn, 1945; Hoolitsus sõjaväelaste perekondade eest:

meelespea valla täitevkomitee esimehele ja sõjaväelaste perekondade abistamise komis-jonile valla täitevkomitee juures, Tallinn, 1945; Meelespea küla, valla, linna või rajooni töörahva saadikute nõukogu täitevkomitee alalisele sotsiaalkindlustuse komisjonile, Tallinn, 1946.

88 ENSV RKN Organiseerimis-instrueerimisgrupi kokkuvõte määruste ja korralduste täitmise kohta, ERA.R-1.10.10, 126.

89 NSVL ÜNP sekretär A. Gorkini kiri ENSV ÜNP esimees E. Pällile, 20.02.1948;

Statistilised koondaruanded, aprill 1947, ERA.R-3.7.160, 1, 14p, 15p, 17p.

90 Tartu maakonna täitevkomitee kiri ENSV RKN Asjadevalitsusele, 19.12.1945, ERA.R-1.10.148, 100.

komiteesse seisma ega jõudnud komisjonide liikmeteni. Ühes vallas oli ainuke komisjonid reaalselt tehtud töö naiskomisjoni poolt ette võetud ühishaua kor-rastamine. Teisal nimetati komisjonide tegevusena kultuurikomisjoni puhul ise-tegevusringide ellukutsumist ja raamatunäituse korraldamist, tervishoiukomis-jon oli inspekteerinud kaeve ja selgitanud välja joogiks kõlbmatud, lasknud marutaudi vastu võideldes kinni panna lahtised koerad ja andnud miilitsasse üles koeraomanikud, kes seda ei teinud. Suur osa tööst seisneski nn kontrollrei-dide korraldamises ja puudustest signaliseerimises. Kuskil olid komisjonid

“kuulduste järgi natuke töötanud”, aga protokolle või muid jälgi sellest ei jää-nud.⁹¹

Vaatamata järgnenud otsustele, mis puudustele tähelepanu juhtisid, räägivad 1949. aasta revideerimise aktid täpselt sama juttu, et komisjonid on tööle raken-damata, et valla täitevkomiteel “on olemas ainult nimekiri” ja et komisjonidel puuduvad tööplaanid ning neid pole täitevkomitee poolt instrueeritud ega tööle suunatud.⁹²

Asi on küllap ka selles, et komisjonidel puudus selge eesmärk, neil nagu ei olnudki midagi teha. Nende roll pidigi olema nõuandev ja abistav, aga nende nõuandeid keegi ei vajanud. Samas oleks ilmselt ka vale väga kategooriliselt väita, et komisjonid ei teinud mitte kuskil mitte midagi. Küllap sõltus see ini-meste pealehakkamisest ja kindlasti tegeleti ka 1940. aastate Eesti külas isetegevusega või pidude korraldamisega, mida – olenevalt sellest, kes oli kor-ralduse taga – sai käsitleda kui komisjoni tegevust. Iseasi, et need asjad oleks ilmselt saanud tehtud ka ilma igasuguse komisjonita. Täitevkomiteed aga püüd-sid komisjonide kaela veeretada igasuguseid tüütuid kohustusi nagu seinaleh-tede, autahvlite, punanurkade jms tegemine. See oli alatasa tegemata ja siis sai süü veeretada komisjoni kaela, ehkki täitevkomitee ja parteiorganite vastutust see ei vähendanud. Täitevkomiteede komisjonide juhtimisele suunatud tegevus seisnes peamiselt aga liikmete nimekirjade vormistamises, mida tuli teha iga poole aasta tagant.