Ü LEMINEKUPERIOOD

Vallavalitsuste uute koosseisude tegevusseasumist 1940. aasta augustis käsitleti kui nõukogudele rajanevale valitsemissüsteemile eelneva üleminekuperioodi algust. Kuna ühtegi vallavalitsuste tööd reguleerivat uut õigusakti ei ilmunud, pidid need endist viisi tuginema 1937. a vallaseadusele. Ometi oli selge, et sel-line olukord saab olla vaid ajutine. Juba augustis 1940 on esinenud juhtumeid, kus maavanem keeldus toetamast vallavalitsuse koosseisu muutmist põhjenda-des seda nende ajutisusega. Töö uue regulatsiooni koostamise kallal vähemalt mingil ajal käis. 24. oktoobril saatis ENSV Ülemnõukogu Presiidium ENSV Rahvakomissaride Nõukogule kava maa- ja linnavalitsuste juures osakondade

58 Arthur Gross arreteeriti 30. augustil 1940 ja mõisteti märtsis 1941 VNFSV Krimi-naalkoodeksi § 58-4 ja § 58-10 alusel 8 aastaks sunnitööle. Ta suri 30. juunil 1942. a Siberis. Uurimismaterjalidest ei selgu, miks Gross nii varakult arreteeriti. Ta oli keskmine vallavanem ehk algkooli haridusega taluomanikust põllumees. Keskmisest vallavanemast oli ta vanem ja ka kauem ametis olnud, Gross oli vahistamise ajal 58-aastane ja alates 1908. aastast olnud kokku 14 aastat vallavanem (1908–1917, 1918, 1930–1934). Need asjaolud üksinda ei saa muidugi olla arreteerimise põhjusteks. – Vt:

Artur Grossi uurimistoimik, ERAF.130.1.10039.

59 Sovetlikus ajalookirjanduses väidetakse, et üleminekuperioodil toimus koosseisudes suhteliselt vähe muutusi, mis tõestab, et uued kaadrid “tulid hästi toime sotsialistliku revolutsiooni ülesannetega”. Kinnituseks tuuakse väide, et oktoobrist kuni detsembrini vabastati üle maa ametist 36 vallavanemat ja abi. – Eerik-Juhan Truuväli, Kodanliku riigiaparaadi purustamine ning sotsialistliku riigiaparaadi loomine Eestis 1940/41.

aastal, kandidaadidissertatsioon, Tartu, 1966, 413. Seejuures ignoreeritakse fakti, et hulgaliselt muudatusi toimus juba augustis-septembris ning selline väljavahetamiste arv näitab mitte koosseisude stabiilsust, vaid võrdluses iseseisvusperioodi koosseisumuuda-tustega, äärmist ebastabiilsust.

60 Andmed põhinevad 1940. aasta vallavanemate andmebaasil (autori valduses).

moodustamise kohta, mille esimene punkt nägi ette, et “kuni kohalike töörahva saadikute nõukogude valimisteni” tegutsevad kohalike riigivõimuorganitena maa-, linna- ja vallavalitsused. RKN teatas vastuseks, et ei vaidle kavale sisuli-selt vastu, aga soovib selguse huvides siiski üleminekuaja normide kehtestamist kohalike riigivõimuorganite ajutise korralduse kohta. Selleks töötati välja koha-like riigivõimuorganite ajutise korralduse kava, mida aga omakorda ei toetanud ÜN Presiidiumi esimees, teatades 6. novembril, et üles on kerkinud “uued asja-olud”.⁶¹ See tähendas, et päevakorda kerkis täitevkomiteede moodustamine.

Et keskvõimu tasandil puudus üksmeel näitab küsimus vallavalitsuste järele-valvest. Juriidiline segadus selles osas valitses juba alates volikogude kaotami-sest. Vastavalt vallaseadusele teostati järelevalvet vallavalitsuste otsuste üle seaduspärasuse ja otstarbekuse seisukohalt. Enamik otsuseid kuulus järelevalve alla seaduspärasuse seisukohalt ja osa (eelarve, laenud, kinnisvarade võõranda-mine jmt) otstarbekuse seisukohalt. Siia alla kuulusid ka kõik vallavanema otsu-sed, mis olid tehtud volikogu ülesannetes. Võimalik tõlgendus oli seega selline, et kõik vallavalitsuste volikogude ülesannetes tehtud otsused kuuluvad järele-valve alla ja nii maavalitsustes ka arvati. Ent paistab, et taolise olukorraga pol-nud nõus parteiaparaat, sest keskajakirjandus ruttas maavalitsuste seisukohta ümber lükkama. Toodi välja asjaolu, et volikogude tegevus on lõpetatud erisea-dusega ja nende ülesanded pandud mitte vallavanemale vaid vallavalitsusele.

Seega oli tekkinud olukord, mida vallaseadus ei olnud ette näinud, mistõttu seda rakendada ei saavat.⁶² Rahvakomissaride Nõukogus oldi samal ajal risti vastupi-disel seisukohal ning 7. septembril saatis Omavalitsuste Talitus laiali ringkirja, kus “eksiarvamuste ärahoidmiseks ja ühtlase korra kehtestamiseks” tuletati meelde, et kõik linna-, maa- ja vallavalitsuste poolt volikogude ülesannetes tehtud otsused kuuluvad järelevalveasutuse kinnitamisele.⁶³

15. oktoobril kehtestati maa-, linna- ja vallavalitsuste ajutine järelevalve kord, mis pidi kehtima kuni kohalike nõukogude ja nende täitevkomiteede ellu-rakendamiseni ja sätestas senises korras tehtavad muudatused. Siseministee-riumi ülevõtmisel sealt Siseasjade Rahvakomissariaati kaasa tulnud Omavalit-suste Talitus, kui iseseisvuseaegne institutsioon likvideeriti. Talituse asjaaja-mine anti üle RKN Asjadevalitsusele ja Rahanduse rahvakomissariaadile. Järe-levalveasutuseks üldjärelevalve ja kaadrite alal oli edaspidi ENSV Rahva-komissaride Nõukogu, finants- ja majandusküsimustes ENSV Rahanduse rahva-komissariaat ning muude erialaste küsimuste alal vastava ala rahvakomis-sariaadid.

Vallavanemate, abivallavanemate ja vallasekretäride ametisse kinnitamine ja vabastamine, mis alates 25. augustist oli siseasjade rahvakomissari pädevuses, läks RKN esimehe pädevusse, kes andis selleks välja “otsuseid kohalike

61 Määruse kava kohalike riigivõimuorganite ajutise korralduse kohta, 06.11.1940, ERA.R-3.1.11, 2–3.

62 “Kohalike omavalitsuste järelevalvest”, Rahva Hääl, 06.09.1940.

63 ENSV SARK OVT ringkiri maa- ja linnavalitsustele, 07.09.1940, ERA.R-1884.1.11, 79.

võimuorganite alal”.⁶⁴ Kuna maavalitsuste osa ei puudutatud ja tegemist oli mitte uue korra kehtestamise vaid senise muutmisega, tekitas järelevalve küsi-mus segadust edaspidigi.

Et uut regulatsiooni ei sündinud, tuli sisuliselt tegutseda lähtuvalt Eesti Vabariigi seadusandlusest. Kuna samal ajal muutusid vallavalitsuste funktsioo-nid ja kogu institutsionaalne struktuur tervikuna, siis hakkas vallaametnike töö hulk kasvama. 1940. aasta sügisel oli prioriteetne valdkond eelkõige maareform ja ehkki selle teostamine polnud otseselt vallavalitsuste ülesanne, olid maare-formi vallakomiteed ja vallavalitsused omavahel tihedalt seotud ning koosnesid sageli samadest inimestest.

Järk-järgult hakkas lisanduma uusi ülesandeid. See oli eelkõige seotud üle-minekuga sovetlikule käsumajandusele ja totalitaarriiklikule kontrollile. Valla-valitsuste ette seati täiesti uue ülesandena osalemine põllumajanduse riiklikus juhtimises. See tõi vallavanemate jaoks kaasa järelevalve talutööde teostamise üle. Vastavalt augustis antud talundite majapidamiste korrashoiu seadusele olid talupidajad kohustatud oma talusid korralikult majandama, põlde harima, õige-aegselt külvama ja lõikama. Ei tohtinud majapidamist laostada ning keelatud oli karja ja inventari võõrandamine suuremal määral, kui see talu majandamiseks otseselt vajalik oli. Järelevalve uue seaduse täitmise üle anti Põllutööministee-riumile ning maa- ja vallavalitsustele.⁶⁵ Põhiline koormus langes mõistagi valla-valitsusele kui talupidajale kõige lähemal seisvale järelevalveasutusele.

Aasta lõpus saatis Põllutööministeerium vallavalitsustele ringkirja, milles kritiseeriti nende vähest aktiivsust talundite korrashoiu järelevalve alal. Nõuti kontrolli tõhustamist ja et see hõlmaks kõiki majapidamisi. Toonitati, et valla-valitsustel ja “usaldusmeestel” lasuvad suured kohustused talutööde õigeaegse ja korraliku teostamise, metsa kasutamise, loomade ületalvepidamise jm vald-kondades. Kasutusele tuli võtta kõik vahendid, et kogu vili saaks pekstud, vaja-dusel pidid vallavalitsused nõutama rehepeksumasinaid.⁶⁶ Riikliku sekkumise suurenemine jätkus põllumajandustoodangu müügikohustuse sisseseadmisega taludele, esimesena hakati juba septembris 1940 nõudma lambavilla norme.

Müügikohustuste süsteem seadis uue ja töömahuka ülesannetekompleksi ka vallavalitsuste ette.

Käsumajandusele üleminek tõi enesega kaasa asjaajamise mahu suurene-mise. Suvel ametisse asunud uus Viru maavanem Jaan Jaaska leidis ühes interv-juus, et kõige olulisem on muuta valdade asjaajamine lihtsamaks. Selle teosta-miseks pöördus ta kõigi vallasekretäride poole ringkirjaga, milles käskis teha teatavaks oma seisukohad valla asjaajamise lihtsustamise osas.⁶⁷ Sellest polnud abi, sest ülesandeid tuli üha juurde. Tuli hakata pidama sõjaväekohuslaste

64 ENSV RKN määrus maakondade, linnade ja valdade järelevalvekorra kohta, 15.10.1940, ENSV Teataja, 1940, 27, 312.

65 Talundite majapidamise korrashoiu seadus, 08.08.1940, Riigi Teataja, 1940, 98, 963.

66 “Vallavalitsused teostagu hoolsamat järelevalvet”, Talurahva Hääl, 23.12.1940.

67 Rahva Hääl, 11.07.1940; “Vallavalitsuste asjaajamine lihtsamaks”, Rahva Hääl, 02.08.1940.

vestust ning valvama sisseviidud passirežiimi täitmise üle.⁶⁸ Alates 1940.–41.

aasta talvest algas raudtee lumetõrjega riikliku töökohustuse panemine elanik-konna õlule ning selle täitmise eest vastutas isiklikult vallavanem.⁶⁹ 1941. aasta alguses toimunud NSVL ÜN valimiste eel pidid vallavanemad kontrollima hääleõiguslike kodanike kandmist valimisnimekirjadesse. Vallavalitsuste tööru-tiini hakkasid imbuma mitmesugused töövälised sovetlikud ilmingud. Valla-majades tuli hakata sisustama punanurki, muretsema loosungeid ja riigijuhtide pilte ning pidama poliitilisi kõnekoosolekuid.⁷⁰

Suurenev töökoormus ja sellele mittevastav palk põhjustas rahulolematust nii vallavanemate kui madalamate ametnike hulgas. Vallavalitsuse liikmete, sekretäri ja sekretäri abi palga määramine oli maavanema pädevuses ning valla-valitsuse ametnike osas vallavalla-valitsuse otsustada. Võimalusi palju siiski polnud, sest summad olid ette antud. Vallaseadusest mööda minnes oli ette nähtud või-malus, et inimene on korraga rohkem kui ühes ametis, sel juhul maksti talle suuremate ülesannetega ametikoha palka.⁷¹ Mõni vallavalitsus tõstis ametisse asudes ka iseenda palka, näiteks Hummuli vallavalitsus kergitas 26. augusti otsusega palganumbreid 10–20% tagasiulatuvalt alates 1. augustist.⁷²

Erilist tagajärge sellistel otsustel olla ei saanud, sest septembrist algas üldine palkade normeerimine. 25. septembril 1940 tõsteti kõigi vallaametnike palka tagasiulatuvalt alates 16. septembrist keskmiselt 30% võrra. Vallavanema palk oli uute määrade järgi olenevalt valla suurusest 60–80 krooni. Arvestades, et vallavanemate palga puhul oli tegu lisasissetulekuga ning töökoormus iseseis-vuse ajal polnud kuigi suur, oli nende palk küllaltki korralik. Näiteks töölised teenisid 8-tunnise tööpäeva juures 40–125 krooni kuus.⁷³

68 Passirežiim ja kohustuslik sissekirjutus viidi Eestis NSV Liidu teiste osade eeskujul sisse NSVL RKN 8. veebruari 1941 määruse ja sellel tugineva ENSV RKN 26. märtsi 1941 määruse põhjal, millega NSV Liidu ühtne passisüsteem laienes Eesti NSV-le.

Passide väljaandmist ja sissekirjutamist linnades ja töölisasulates tuli alustada mais ning lõpule viia augustiks. Vt lähemalt: Валерий Попов, “Паспортная система в СССР”,

<http://magazines.russ.ru/novyi_mi/1996/ 6/popov.html>, (vaadatud 20.06.2009);

David Shearer, “Elements near and alien: passportization, policing, and identity in the Stalinist State, 1932–1952”, The Journal of Modern History, vol. 76, no. 4, 2004, 835–

881; Gijs Kessler, “The passport system and State control over population flows in the Soviet Union, 1932–1940”, Cahiers du monde russe, vol. 42, no. 2–4, 2001, 478–504.

69 Töötav Läänlane, 03.01.1941.

70 Vormis vallavalitsuse otsus, 03.09.1940, ERA.4323.1.1, 50.

71 Valga maavanema käskkiri, 25.12.1940, ERA.R-1019.1.117, 120.

72 Hummuli vallavalitsuse otsus, 26.08.1940, ERA.R-1019.1.12, 113p.

73 ENSV RKN ja EKP KK otsus riiklike ettevõtete ning asutiste töölistele ja ametnikele töötasu tõstmise kohta, 25.09.1940, ENSV Teataja, 1940, 14, 136; ENSV RKN esimehe otsus, 16.12.1940; ENSV Rahanduse RK Valga maavalitsusele, 25.11.1940, ERA.R-1019.1.117, 104, 107; Siseasjade rahvakomissari käskkiri “Kohalike nõukogude asutiste ja ettevõtete tööliste, ametnike ja teenijate palkade kõrgendamise asjas”, 28.09.1940;

Kihnu vallavalitsus SM OVT-le, 03.10.1940; SARK Kihnu vallavalitsusele, 10.10.1940,

Nüüd hakkas aga olukord muutuma. Seni oli vallavanema ja abivallavanema amet auamet ja nende põhisissetulek tuli mujalt (reeglina talupidamisest) ning valla juhtimisele kulus vallavanemal keskmiselt kaks päeva nädalas. Uutes olu-des kulus vallavalitsuse liikmetel valla asjaajamisele pea terve nädal. Lisaks oli suuremal osal uutest vallavanematest palk nende ainus sissetulek, sest uute koosseisude kujundamisel oli püütud kõrvale jätta taluomanikke. Töökoormust suurendas seegi, et osa kohti oli täitmata. Näiteks Saaremaal oli 10. oktoobri seisuga 33-st kantseleiametniku kohast täitmata seitse, 17-st käskjalaga kohast täitmata kolm ja 15-st maksunõudja kohast täitmata kaks.⁷⁴

Rahulolematuse leevendamiseks ja inimeste lahkumise vältimiseks taotlesid maavanemad uut palgatõusu. Valga maavanem tegi ettepaneku maksta valla-vanematele kuni 100 ja abidele kuni 80 krooni kuus.⁷⁵ Samasuguste ettepa-nekutega esinesid teisedki maavanemad, kõik nad tõid põhjenduseks töökoor-muse suurenemise ja elukalliduse tõusu. Rahanduse RK aga ei nõustunud palku suurendama enne üldist normeerimist.

Uued palgamäärad kehtestati seoses rublale üleminekuga 25. novembril ta-gasiulatuvalt 10. novembrist (vt Tabel 1). Vallavanema ja vallasekretäri palk oli olenevalt valla suurusest 150–350 ning abivallavanemal 50–120 rubla. Vanema kantseleiametniku ja valla maksunõudja palk oli sõltumata valla suurusest 180, kantseleiametnikul 150, käskjalgadel 125 ning kooliteenijatel 120 rubla.⁷⁶ Kuigi uute palgamäärade kehtestamist nimetati palgatõusuks, siis rubla ja krooni tegelikkusele mittevastavat suhet, samal ajal rakendatud uut maksusüsteemi ja üldist hinnatõusu arvestades palgad tegelikult vähenesid.⁷⁷ Näiteks oli 1940.

aasta detsembris hinnatase kaubanduses, võrreldes eelmise aasta sama ajaga 4,4 korda kõrgem ning hinnad tõusid edaspidi veel.⁷⁸

ERA.R-1884.1.11, 85, 91, 92; Per Wieselgren, Vasarast haakristini: Eesti 1939–1941, Tallinn, 2002, 130–138.

74 Inimtööjõu kasutuses ametialade järgi asutusis ja mittetööstuslikes organisatsiooni-des, 13.10.1940, ERA.R- 1016.1.3, 530.

75 Valga maavalitsus Rahanduse RK-le, 11.11.1940, ERA.R-1019.1.117, 106.

76 Rahanduse rahvakomissari käskkiri, 23.12.1940, ERA.R-1019.1.117, 119.

77 Reaalpalga väärtus vähenes uue korra ajal poole võrra, kui vaadata toiduainete hindu, aga kui teisi tarbekaupu ka arvesse võtta, siis veel rohkem. Näiteks õpetaja, kes iseseisvuse lõpus teenis 150 krooni kuus, teenis 1941. aastal oma 300 rublaga tegelikult 50 krooni kuus. – Wieselgren, Vasarast, 135.

78 Olaf Mertelsmann, “Turumajanduselt käsumajandusele” teoses: Tõnu Tannberg (koostaja), Eesti NSV aastatel 1940–1953: Sovetiseerimise mehhanismid ja tagajärjed Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa arengute kontekstis, Tartu, 2007, 432.

1.6. V