H ARIDUS

Töötajate haridustase sisaldus reeglina kõikides ankeetides ning tavaliselt sta-tistilistes kokkuvõtetes ja kaadriaruannetes. Hariduse tasemed jaotati statistikas järgmiselt: kõrg-, lõpetamata kõrg-, keskeri-, kesk-, lõpetamata kesk- ja alghari-dus.⁸² Siiski oleks ka väga täieliku andmestiku korral raske teha haridustaseme osas järeldusi või üldistusi, sest selle hindamiseks koolis käidud aastate arvust ei piisa, kui me ei tea koolide taset, õppeedukust jm näitajaid. Järelduste tege-mist takistab ka haridussüsteemide erinevus, st NSV Liidu haridussüsteem oli teistsugune, kui see oli iseseisvas Eestis. Kui NSV Liidus oli keskharidus valda-valt tasuta, siis Eestis oli seda üksnes algkool. Kuna NSV Liidus hariduse saa-nud vallajuhtide osakaal aastatega suurenes, siis kajastub see statistikas eelkõige keskharidusega töötajate suurenenud osakaalu kaudu. Pilti komplitseerib ka karjääri jaoks olulise parteilise hariduse statistiline segamine tavaharidusega terminoloogilisel pinnal. Näiteks liiduvabariigi kaheaastase parteikooli haridus kajastati kui lõpetamata kõrgharidust ning kuna inimesed kippusid ankeete täi-tes olema lakoonilised – põhjus ei pruukinud olla niivõrd lohakuses, kui suut-matuses oma haridustaset klassifitseerida – siis ei pruugi me teada, kas ankeedis sisalduva “lõpetamata kõrghariduse” all on mõeldud Tartu Ülikooli poolelijää-mist või tavamõistes vähe koolis käinud partorgi parteikooli loengutel osale-mist.

Huvipakkuvam võiks olla sama aja erinevate tasandite töötajate haridusta-seme võrdlus. EK(b)P KK juhtivtöötajate haridustaharidusta-seme näitajad paistavad numbriliselt üpris head, näiteks algharidusega inimesi polnud nende seas üle ühe–kahe, seevastu kõrgharidusega töötajaid oli aastatel 1947–50 41–44%.

Keskkomitee aparaadi töötajatest oli 1946. aastal 40% kõrgharidusega, 15% aga lõpetamata kesk- või algharidusega. Partei maakonnakomitee töötajate haridus-taseme näitajad olid oluliselt kehvemad – 1946. aastal omas neist kõrgharidust 4% ning lõpetamata kesk- või algharidusega oli 55% töötajatest. Järgnevatel aastatel keskmine haridustase mõnevõrra langes.⁸³ Maakonna täitevkomitee

82 Liivik, Eestimaa, 103. Meetod ei olnud alati siiski ühesugune, näiteks osas aru-annetest puudub keskerihariduse kategooria ja erinevusi on veel.

83 Liivik, Eestimaa, 110–111.

liikmete näitajad 1948. aasta aprillis olid järgmised: kõrgharidusega 10%, alg- ja lõpetamata keskharidusega 38% (sh 6 esimeest 11st).⁸⁴

Tuues võrdluseks andmed vallajuhtide haridustaseme kohta (Tabel 12) näeme, et vahe on päris selge. Kui numbritega piirduda, võib ühemõtteliselt tõdeda, et koolis käidud aastate hulga ning karjäärivõimaluste vahel oli ka 1940.

aastate Eesti NSVs selge seos. Ühest küljest see mõistagi oligi nii, teisalt ei tea me alati, mil määral on numbrite taga parteipoliitilist haridust. Kuus klassi Torma algkooli ei pruugi sisuliselt või üldteadmiste mõttes tähendada sugugi väiksemat kooliharidust kui mõne Siberi keskkooli 10 klassi koos parteikooliga.

Tabel 12. Vallaametnike haridus 1944–50 (%) ⁸⁵ partorgid/

VK sekretärid TK esimehed TK sekretärid 1944 I

Tüüpiline vallapartorg ja vallatäitevkomitee esimees oli alati algharidusega.

Näiteks 1947. a alguses oli keskharidusega partorge 17 ja algharidusega 215, viimaste hulka arvati tõenäoliselt ka “lõpetamata keskharidusega” partorgid.

Algharidusega TK esimehi oli samal ajal 190. Kõrgharidusega või ülikooli as-tunud inimesi vallajuhtide seas ei olnud. 1948. aasta kohalike nõukogude moo-dustamine, millega kaasnes u 23% esimeeste vahetumine,⁸⁶ tõi kaasa keskmise haridustaseme ajutise tõusu, mis aga 1950. aastaks oli langenud endisele tase-mele. Nähtavasti võimaldas parem haridus karjääriredelil tõusta ning täitevko-miteesse jäid rumalamad. Allpool näeme mitme näite varal, et täitevkotäitevko-miteesse suunati tõepoolest päris väikese haridusega inimesi. Võrdlusandmed näitavad, et sõjajärgne vallatäitevkomitee esimees oli oma haridustasemelt võrreldav

84 Сводный статистический отчет, aprill 1948, ERA.R-3.7.160, 11.

85 ERAF.1.48.22, 26; ERAF.1.5.11, 19, 108–110; ERAF.1.48.158, 36–108; ERAF.1.

48.183, 77–213; ERAF.1.307.34, 35–53; ERAF.1.307.78, 1–41; ERA.R-1.10.87, 88, 89. Kantsulgudes on esitatud abosluutarvud.

86 Siin on silmas peetud esimehi, kes polnud enne üldse töötanud TK esimehena. Teistel andmetel vahetus 30%, vastavad aruanded sisaldavad vastuolulisi andmeid, aga väiksem arv on tõenäolisem.

omariikluse aegse vallavanemaga, küll aga oli kordades suurem viimaste tööko-gemus.

Vallakaadrite sees eralduvad ülejäänud massist selgelt täitevkomiteede sek-retärid ning nende seas ei toonud ka 1948. aasta kaasa nii suurt muutust, ehkki uusi vallasekretäre tuli ametisse 24%. Keskharidus oli sekretäride seas tavaline ning oli ka kõrgkoolis käinuid. Põhjuseks oli nii vanade vallasekretäride kasu-tamine kui praktilised vajadused. Vallasekretäri töö nõudis reaalselt paremaid teadmisi ja oskusi ning kuna ametikohta loeti poliitiliselt vähemoluliseks, siis sai nendele kohtadele panna inimesi, kelle ebasobiv minevik poleks võimaldu-nud neil olla täitevkomitee esimees.

Parteipoliitilise haridusega⁸⁷ vallajuhid hiilata ei saanud. Keskkomitee partei-kooli oli asja vähestel partorgidel ja reeglina sinna suunatud partorgid hiljem vallatööle ei naasnud, vaid edutati kõrgemale ametikohale. Tegemist oli küllalt tüüpilise karjäärimudeliga nii partorgide kui (vähemal määral) ka esimeeste jaoks.

1945. aasta septembris alustas tööd EK(b)P Keskkomitee Vabariiklik Partei-kool, esialgu üheaastase õppekavaga. Esimesel aastal võeti õppekava läbi kii-rendatud korras (seminarid jäeti ära ja piirduti loengutega), sest maal valitses suur kaadripõud ning inimesed oli kiiresti tarvis valdadesse tööle suunata.⁸⁸ Vastavalt ÜK(b)P KK otsusele reorganiseeriti see 1946. aastal kaheaastase õp-peajaga kooliks. Esialgu oli kavas vastu võtta ainult keskharidusega inimesi, kellel oli mingi poliitilise töö kogemus. Lõpetajatele pidi kool andma “lõpeta-mata kõrghariduse”. Kuna keskharidusega inimesi ei jätkunud, hakati peagi vastu võtma ka teisi. Õppeainetest olid esikohal partei ajalugu, poliitökonoomia ja filosoofia, kuid õppijatele püüti anda mõnevõrra laiemat silmaringi – õppeka-vas sisaldusid üldajalugu, geograafia, rahvusvahelised suhted, riigiõigus, nõu-kogude majanduse juhtimine, loogika, vene ja eesti keeled.⁸⁹

Rohkem partorge oli osalenud lühematel kursustel. Selliste kursuste ajalugu ulatus sõja-aastatesse. Paljud partorgid olid 1944. aastal osalenud kursustel Eesti Partisaniliikumise Staabi reservpunktis ehk nn Puškini kursustel. Kursus-tel osalejate tulevase eesmärgina nähti juba siis ette poliittööd tagasivallutatud aladel ning 1944. a sügisel tõsteti Puškini kursustel osalenuid partorge teiste seast eraldi esile, kui tublimaid.⁹⁰ Paljude jaoks aga jäigi see ainukeseks poliiti-liseks hariduseks. 1945. aastast õppisid partorgid, kes parteikooli ei pääsenud ka

87 Parteihariduse kohta vt ka: Olev Liivik, ““Kas minu saatus tõesti nii kurb on, et mina ei või isegi õppima minna?”. Parteipoliitilise kõrghariduse tähendusest ja omandamisest 1940. aastail Eesti NSV kommunistide poolt” teoses: Priit Raudkivi ja Marten Seppel (koostajad), Sõnasse püütud minevik: in honorem Enn Tarvel, Tallinn, 2009, 345–350.

88 Johannes Vend, Rahutu rahuaeg: sõjakeerisest koduradadele, Tallinn, 1983, 34.

89 Olaf Kuuli, Stalini aja võimukaader ja kultuurijuhid Eesti NSV-s (1940–1954), Tallinn, 2007, 63.

90 Протокол совещания с секретарями укомов и горкомов КП(б) Эстонии, 13.10.

1944, ERAF.1.4.132, 7; Peeter Kaasik, Partisaniliikumine Eestis 1941–1944, 2006, käsikiri.

EK(b)P KK juures korraldatud kursustel, mis kestsid kolm, kuus või üheksa kuud. 1945. aasta jaanuarist septembrini osales 3-kuulistel partei-nõukogude kursustel kokku 394 kuulajat. Nende seas oli 22 vallatäitevkomitee esimeest ja 21 abiesimeest, kursuste järel suunati esimeheks 47, asetäitjaks 60 ja sekretäriks 18 inimest. Vallapartorgiks saadeti kaheksa inimest.⁹¹

Aeg-ajalt korraldati ka lühemaajalisi spetsiaalseid kursusi kindlatele siht-gruppidele. Näiteks novembris 1945 läbi viidud kahenädalased kursused olid suunatud spetsiaalselt neile vallapartorgidele, kes olid äsja ametisse nimetatud demobiliseeritute seast (arvestati 40 inimesega, kursused läbis 31 inimest).

Eesmärk oli anda sõjast tulnud meestele elementaarne poliitiline ettevalmistus ja viia nad kurssi peamiste töös vaja minna võivate normatiividega. Õppetööd oli ette nähtud 96 tundi, millest 30 tundi moodustas ÜK(b)P ajalugu, 28 tundi partei ülesehitus, 14 tundi konstitutsioon ja NSVL Ülemnõukogu valimis-määrustik (valimised olid ukse ees ja partorgidel oli nende läbiviimisega seoses palju ülesandeid) ning 24 tundi “seminarid, konsultatsioonid ja iseseisev töö klassis”.⁹²

1947. aasta lõpu seisuga oli poliitilist haridust omandanud 27% partei valla-komiteede sekretäridest ja 24% vallapartorgidest ning 1950. aasta kevadel 43%

vallakomitee sekretäridest ja 31% vallapartorgidest. Üpris kõnekas on seejuures tõik, et partei vallakomitee propagandistidest – kelle otsene töö oli parteipoliiti-list haridust eeldav agitatsioon ja propaganda – oli haridust omandanud vaid 15%. Täitevkomitee esimeestest oli 1950. aastal parteipoliitilist haridust oman-danud vaid 10%.⁹³ Kõige rohkem partorge ja vallakomitee sekretäre õppis lühe-matel kursustel (3-, 6- ja 9-kuulised), vähem käidi 1-aastases parteikoolis; 2-aastases polnud 1950. aastal ametis olnutest keegi õppinud. Kõikidest Tartumaa partorgidest õppis 2-aastases parteikoolis teadaolevalt vaid kaheksa inimest.

Neistki kõik ei saanud oma teadmisi rakendada vallatöös, sest edutati lõ-petamise järel mujale või astusid õppetööle pärast vallaametist lahkumist. Õp-pima võidi saata ka neid, kes oli vallas hakkama saanud mingi pahandusega.

Parteivõimud nõudsid poliitõppe korraldamist ka valla tasandil ning seal pidi kohalik partorg olema pigem õpetaja kui õpilase rollis, vaatamata sellele, kui

“haritud” ta ise oli. Ning muidugi nõuti partorgidelt – nagu kõigilt parteilastelt – pidevat enesetäiendamist. Selleks ei jätkunud tavaliselt aega. Kuremaa vallapar-torg Elfriede Borotkina tunnistus 1946. aasta parvallapar-torgide seminaril kolleegidele:

“Vist sellel alal keegi ei saa kätt südamele panna ja öelda, et ta täiendab oma teadmisi ja et ka algorganisatsiooni liikmed seda teevad. Nii lonkab ka minu iseõppimine”.⁹⁴ Ajapuuduse probleemi ei maksa muidugi üle tähtsustada ning on mõistetav, et vähemalt samavõrra põhjustas õpingute puudulikkust laiskus,

91 Отчет отдела кадров ЦК КП(б) Эстонии за 1945 г, ERAF.1.104.2, 18–19.

92 EK(b)P KK büroo otsus, 14.11.1945, ERAF.1.4.217, 141, 180–183; Отчет отдела кадров ЦК КП(б) Эстонии за 1945 г, ERAF.1.104.2, 22.

93 ERAF.1.48.158, 85, 123; ERAF.1.48.183, 141, 143, 146, 149, 152, 159, 162, 165, 167; ERAF.1.307.78, 2–40.

94 Vallapartorgide ja valla partei algorganisatsioonide sekretäride nõupidamise steno-gramm, august 1946, ERAF.1.4.374, 83.

huvipuudus ja muud inimlikud faktorid. Kogu perioodi jooksul oli valdade par-teikoosolekutel alatasa üleval teema, et parteilased ei saa, ei taha või ei viitsi tegeleda enesetäiendamisega.