DISSERTATIONES HISTORIAE UNIVERSITATIS TARTUENSIS 19
DISSERTATIONES HISTORIAE UNIVERSITATIS TARTUENSIS 19
INDREK PAAVLE
Kohaliku halduse sovetiseerimine Eestis 1940–1950
Tartu Ülikooli ajaloo- ja arheoloogia instituut, Tartu, Eesti
Kaitsmisele lubatud TÜ filosoofiateaduskonna ajaloo ja arheoloogia instituudi nõukogu otsusega 14. oktoobril 2009. a
Juhendaja: prof. Aadu Must
Oponendid: prof. emeritus Enn Tarvel (Stockholmi Ülikool) prof. Anu-Mai Kõll (Södertörni Ülikool)
Doktoritöö kaitsmine toimub 23. novembril 2009. a. kell 16.15 Tartu Ülikooli nõukogu saalis Tartus, Ülikooli 18
ISSN 1406–443X
ISBN 978–9949–19–247–2 (trükis) ISBN 978–9949–19–248–9 (PDF)
Autoriõigus Indrek Paavle, 2009 Tartu Ülikooli Kirjastus
www.tyk.ee Tellimus nr. 424
Võlgnen tänu oma juhendajale, prof. Aadu Mustale, kelle abi ja toetusega olen ligi 15-aastase koostöö jooksul – alates esimestest seminaritöödest kuni täna- seni – saanud alati arvestada. Siirad tänusõnad asjalike soovituste ja kõrgel pro- fessionaalsel tasemel nõuannete eest kuuluvad heale sõbrale ja kolleegile Olev Liivikule, samuti pikaajalistele kolleegidele Eesti Mälu Instituudist – Toomas Hiiole, Peeter Kaasikule, Argo Kuusikule, Meelis Maripuule, Aivar Niglasele, Eli Pilvele ja Meelis Saueaugule. Südamlik tänu abi ja koostöö eest kuulub veel paljudele kolleegidele-ajaloolastele, eriti prof. Enn Tarvelile, dr. Tõnu Tannber- gile, dr. Olaf Mertelsmannile, dr. Aigi Rahi-Tammele ja Hiljar Tammelale.
Nüüdseks pea kahekümne-aastase koostöö eest aitäh kõigile Eesti Riigiarhiivi ja Eesti Ajalooarhiivi abivalmis töötajatele. Suurim tänu kuulub aga minu perele – Siljale, Sigridile ja Siimule – kes kõigi nende aastate jooksul on talunud minu veidrusi, elanud koos minuga üle pingelisemaid tööperioode ning rõõmustanud üheskoos edusammude üle. Aitäh teile kõigile!
Tartus,
14. oktoobril 2009 Indrek Paavle
SISUKORD
LÜHENDID ... 10
SISSEJUHATUS ... 11
HISTORIOGRAAFIA ... 13
UURIMISPROBLEEM ... 26
ALLIKAD... 29
TERMINOLOOGIAST ... 35
1. KOHALIKU HALDUSE SOVETISEERIMINE 1940–1941 ... 37
1.1.OKUPATSIOON ... 37
1.2.KOHALIKU HALDUSE PÕHIMÕTTED EESTIS JA NSVLIIDUS ... 38
1.2.1.KOHALIK HALDUS EESTIS ENNE 1940. AASTAT ... 38
1.2.2.KOHALIK HALDUS NSVLIIDUS ... 39
1.3.KOHALIKU OMAVALITSUSE LIKVIDEERIMINE ... 42
1.4.UUTE VALLAVALITSUSTE KUJUNDAMINE ... 43
1.5.ÜLEMINEKUPERIOOD ... 50
1.6.VALLAVALITSUSEST TÄITEVKOMITEEKS ... 55
1.6.1.VALIMISTE KÜSIMUS ... 55
1.6.2.TÄITEVKOMITEEDE MOODUSTAMINE ... 57
1.6.3.TÄITEVKOMITEEDE KOOSSEISUD ... 59
1.6.4.TÄITEVKOMITEEDE ÜLESANDED JA TEGEVUS ... 63
1.6.5.TÖÖJAOTUSED ... 69
1.7.VALLAJUHTIDE KAADRID ... 71
1.7.1.KAADRIPOLIITIKA ... 71
1.7.2.VALLAJUHID ... 73
1.7.3.VALLASEKRETÄRID ... 77
1.7.4.MUUTUSED KAADRITE ISELOOMUS ... 80
1.8.EK(B)P ORGANISATSIOON VALDADES ... 83
1.8.1.PARTEI ORGANISEERIMISTÖÖ VALDADES ... 83
1.8.2.PARTEIORGANITE TEGEVUSEST VALDADES ... 85
1.9.NÕUKOGUDE VÕIMU LIKVIDEERIMINE JA SAKSA OKUPATSIOON ... 90
2. KOHALIKU HALDUSE STRUKTUUR 1944–1950 ... 92
2.1.ETTEVALMISTUSED VÕIMU ÜLEVÕTMISEKS ... 92
2.2.VÕIMU ÜLEVÕTMINE ... 94
2.3.VALLA TÄITEVKOMITEE ... 100
2.4. KÜLANÕUKOGUD ... 105
2.5. AKTIIVI INSTITUTSIONALISEERIMINE ... 110
2.5.1.AKTIIVI MÕISTE ... 110
2.5.2. ALALISED KOMISJONID ... 112
2.5.3.KÜLAVOLINIKUD ... 115
2.5.4.KOHALIKE TÖÖRAHVA SAADIKUTE NÕUKOGUDE MOODUSTAMINE ... 117
2.6.PARTEI ORGANISATSIOON VALDADES ... 119
2.6.1.PARTEIORGANISAATORID ... 119
2.6.2.TARTU MAAKONNA ESIMESED PARTORGID ... 123
2.6.3.PARTEIGRUPPIDE MOODUSTAMINE ... 125
2.6.4.PARTEI ALGORGANISATSIOONIDE MOODUSTAMINE ... 129
2.6.5.PARTEI VALLAKOMITEEDE MOODUSTAMINE ... 136
2.6.6.TERRITORIAALSED ALGORGANISATSIOONID VALLAKOMITEEDE MOODUSTAMISE JÄREL ... 140
2.7.VALLA LIKVIDEERIMINE ... 141
3. KOHALIKUD KAADRID 1944–1950 ... 145
3.1. KAADRIPOLIITIKA ... 145
3.2. NOMENKLATUUR ... 146
3.2.1. VALLAJUHTIDE KOHT NOMENKLATUURIS ... 147
3.2.2.VALLAJUHTIDE NIMETAMISE JA VABASTAMISE MEHHANISM ... 150
3.2.3. VALLAKOMITEE NOMENKLATUUR ... 152
3.3. VALLAJUHTIDE KAADRITE ISELOOMUSTUS ... 157
3.3.1. ALLIKAD ... 157
3.3.2. RAHVUS, PÄRITOLU JA KEELTEOSKUS ... 159
3.3.3.SUGU ... 163
3.3.4.PEREKOND ... 166
3.3.5. VANUS ... 168
3.3.6.HARIDUS ... 169
3.3.7.PARTEILISUS ... 173
3.3.8.VARASEM TEGEVUS ... 174
3.4. KAADRITE LIIKUMINE ... 175
3.4.1. LIIKUVUSE ULATUS ... 175
3.4.2. LIIKUVUSE PÕHJUSED ÜLDISES KAADRISTATISTIKAS ... 180
3.4.3. KAADRILIIKUMISE PÕHJUSED TARTU MAAKONNA NÄITEL ... 184
4. VALLA ASUTUSTE ÜLESANDED JA TEGEVUS ... 200
4.1.INSTRUEERIMISE MEETODID ... 200
4.2. TÄITEVKOMITEEDE ÜLESANDED ... 204
4.3.PARTEIORGANITE ÜLESANDED ... 208
4.3.1.PARTORGIDE JA ALGORGANISATSIOONIDE ÜLESANDED ... 208
4.3.2.VALLAKOMITEEDE ÜLESANDED ... 212
4.4. TÖÖTINGIMUSED JA PALK ... 214
4.5. TÖÖ VORMID ... 217
4.6.VALLA TÄITEVKOMITEE TEGEVUS ... 224
4.7. VALLA PARTEIORGANITE TEGEVUS ... 233
4.8. PÄDEVUSPIIRID JA TÖÖJAOTUS ... 254
KOHALIKU HALDUSE SOVETISEERIMINE 1940–1950: KOKKUVÕTE ... 260
1.KOHALIKU HALDUSE SOVETISEERIMINE 1940–1941 ... 260
2.KOHALIKU HALDUSE STRUKTUUR 1944–1950 ... 261
3.KOHALIKUD KAADRID 1944–1950 ... 262
4.VALLA ASUTUSTE TEGEVUS 1944–1950 ... 263
LÕPPJÄRELDUSED ... 264
BIBLIOGRAAFIA ... 268
SUMMARY. SOVIETISATION OF LOCAL ADMINISTRATION IN
ESTONIA 1940–1950 ... 281
REGISTRID ... 293
LISA. TARTU MAAKONNA VALDADE KAART 1939–1950 ... 301
ELULOOKIRJELDUS ... 302
CURRICULUM VITAE ... 303
T
ABELID TABEL 1. VALLAAMETNIKE PALGAD 1940–41 ... 61TABEL 2. VALLATÄITEVKOMITEEDE LIIKMETE VAHETUMINE 1941. AASTAL ... 74
TABEL 3. VALLATÄITEVKOMITEEDE KOOSSEISUD JA PALGAD 1945 ... 104
TABEL 4. KÜLANÕUKOGU ESIMEESTE KAADRITE ISELOOMUSTUS 1945–48 ... 108
TABEL 5. PARTEI VALLA ALGORGANISATSIOONIDE ARV 1945–50 ... 131
TABEL 6. PARTEI VALLA ALGORGANISATSIOONIDE ARV MAAKONDADES 1946–47 ... 132
TABEL 7. PARTEI VALLAKOMITEEDE NOMENKLATUURKOHTADE ARV 01.05.1950 ... 153
TABEL 8. VILJANDI MAAKONNA VALLAKOMITEEDE NOMENKLATUURKAADRID 01.05.1950 ... 154
TABEL 9. EESTLASTE OSAKAAL VALLAJUHTIDEST 1944–50 ... 160
TABEL 10. TARTU MAAKONNA VALLAPARTORGIDE RAHVUS JA PÄRITOLU 1945–50 ... 162
TABEL 11. TARTU MAAKONNA VALLAPARTORGIDE VANUS 1945–50 ... 168
TABEL 12. VALLAAMETNIKE HARIDUS 1944–50 ... 170
TABEL 13. PARTEI LIIKMETE OSAKAAL VALLATÄITEVKOMITEEDES 1945–50 . 174 TABEL 14. VALLAJUHTIDE TÖÖSTAAŽ 1947–50 ... 180
TABEL 15. VALLA PARTEIJUHTIDE VABASTAMISE PÕHJUSED 1945–47 ... 181
TABEL 16. VALLATÄITEVKOMITEEDE LIIKMETE VABASTAMISE PÕHJUSED 1944– MÄRTS 1947 ... 183
TABEL 17. TARTUMA VALDADE PARTEIJUHTIDE VABASTAMISTE PÕHJUSED 1944–50 ... 184
TABEL 18. VALLA PARTEIORGANITE JA TK KOOSOLEKUTE SAGEDUS 1946–50 ... 222
TABEL 19. ÄKSI VALLA PARTEIORGANITE JA TK KOOSOLEKUD 1945–50 ... 224
TABEL 20. ÄKSI VALLA TK OTSUSTE TEMAATILINE JAOTUS 1945–50 ... 226
TABEL 21. VALLA TK TEGEVUSALAD ÄKSI VALLA 1949. A TÖÖJAOTUSE NÄITEL ... 232
TABEL 22. PARTEI ÄKSI VALLAKOMITEE OTSUSTE TEMAATILINE JAOTUS 1947–50 ... 234
TABEL 23. RÕUGE VALLAPARTORGI TEGEVUS OKTOOBRIS 1946 ... 238
TABEL 24. VALLA PARTEIORGANITE TEGEVUSVALDKONNAD ... 241
LÜHENDID
AV Asjadevalitsus
DOSARM Armee Abistamise Vabatahtlik Ühing (Добровольное общество содействия армии)
EAA Eesti Ajalooarhiiv
EK(b)P Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei
ELKNÜ Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing (Komsomol) ENSV Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik
ERA Eesti Riigiarhiiv
ERAF Eesti Riigiarhiivi filiaal
ETKVL Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklik Liit GARF Vene Föderatsiooni Riigiarhiiv
HMLP hobu-masinariistade laenutamise punkt
IKUES Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutus KK keskkomitee
KN külanõukogu
MN Ministrite Nõukogu
MTJ masina-traktorijaam
NKGB Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat (Народный комиссариат государственной безопасности)
NKVD Siseasjade Rahvakomissariaat (Народный комиссариат внутренних дел)
NSVL Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit
ORURK Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon
OSOAVIAHIM Riigikaitse ning Lennundus- ja Keemiaalase Töö Abistamise Ühing (Общество содействия обороне, авиационному и химическому строительству)
OVT Omavalitsuste Talitus
PAO partei algorganisatsioon
RGASPI Venemaa Riiklik Sotsiaal-poliitilise Ajaloo Arhiiv RK Rahvakomissariaat
RKN Rahvakomissaride Nõukogu SM Siseministeerium TK täitevkomitee
TLA Tallinna Linnaarhiiv
TSN töörahva saadikute nõukogu VK vallakomitee
VNFSV Vene Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik ÜK(b)P Üleliiduline Kommunistlik (bolševike) Partei ÜMÜ Üleriigiline Maatöörahva Ühing
ÜN Ülemnõukogu
SISSEJUHATUS
Õigusajaloolane, Eesti Vabariigi peaminister ja presidendi ülesannete täitja Jüri Uluots kirjutas 1933. aastal: “Ei ole õiguslikku põhimõtet, mis võiks Eestis võistelda omavalitsuse ideega vanuselt, pidevuselt ja kasvatuslikult. Eesti oma- valitsus on olnud nurgakiviks, millele praegune aeg tugineb.”1 Sealtpeale on omaks võetud tõdemus kohalikust omavalitsusest kui Eesti omariikluse saavuta- mise eeldusest ning seda tänapäeva teadlaste poolt uuesti rõhutatud. Näiteks Saksa õpetlane Wolfgang Drechsler on öelnud: “Eesti riik on ajalooliselt välja kasvanud kohalikest omavalitsustest ja eestlased on elanud kogukondlikus ise- organiseerimises kui ühiselu struktuuris sajandeid kauem peaaegu kõigist Euroopa rahvastest.”2 Jätkakem siinkohal veel ühe tsitaadiga Jüri Uluotsalt:
“Omavalitsuse mõtet ei ole suutnud hävitada ei Rooma paavst, ei püha Rooma keiser, ei ka kohalikud vürst-piiskopid, ordumeistrid, ei Poola, Taani ja Rootsi kuningad, ei ka Vene isevalitseja keiser.”3
Omavalitsuse hävitamine algas seitse aastat pärast tsiteeritud ridade kirja- panemist ning stalinistlik okupatsioonirežiim tegi teoks selle, mida Jüri Uluotsa sõnul polnud suutnud ükski varasem valitseja. Sellele ongi pühendatud käesolev töö.
Kohaliku omavalitsuse hävitamine paigutub okupatsioonirežiimi kindlusta- mise konteksti, mille üheks eelduseks oli vanade valitsus- ja haldusstruktuuride lammutamine ning nende asemele uue süsteemi rajamine. Selle protsessi osana kuulusid ümberkujundamisele ka kohaliku halduse teostamise põhimõtted, ala- tes kohaliku omavalitsuse likvideerimisest ning jätkates haldust teostavate ins- titutsioonide ja organisatsioonide järkjärgulise muutmisega NSV Liidu ees- kujude järgi. See protsess ongi määratletav kui kohaliku halduse sovetiseeri- mine. Sovetiseerimise mõiste võtsid kasutusele bolševikud ise, tähistades sel- lega bolševistliku valitsus- ja organisatsioonimudeli ülevõtmist mõne regiooni või maa poolt. Mittesovetliku ühiskonna muutmine sovetlikuks tähendas võimu poliitilist ülevõtmist ning majandus-, ühiskonna- ja kultuurielu ümberkorral- damist. Tänapäeval on sovetiseerimist defineeritud kui Nõukogude valitsemis- ja ühiskonnakorralduse mudeli elementide ülevõtmis-, ülekandmis- ja peale- sundimisprotsessi keerulist kogumit.4
Kohaliku halduse sovetiseerimine algas 1940. aastal, kohe pärast Eesti oku- peerimist NSV Liidu poolt. Kuna kohaliku halduse teostamine põhineb haldus- territoriaalses jaotusel, sobib just 1950. aasta hästi tähistama kohaliku halduse
1 Jüri Uluots, “Omavalitsuse tähtsus Eestis ajalooliselt seisukohalt” teoses: Seaduse sünd: Eesti õiguse lugu, koostanud Hando Runnel, Tartu, 2004, 56.
2 Wolfgang Drechsler, “Eessõna”, teoses: Peter Schöber, Kohalik omavalitsus: täna- päevase kohaliku omavalitsuse idee, Tallinn, 2003, 5.
3 Jüri Uluots, “Omavalitsuse tähtsus”, 54.
4 Olaf Mertelsmann, “Sovetiseerimise mõistest” teoses: Tõnu Tannberg (koostaja), Eesti NSV aastatel 1940–1953: sovetiseerimise mehhanismid ja tagajärjed Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa arengute kontekstis, Tartu, 2007, 22.
sovetiseerimise lõppu. Siis likvideeriti NSV Liidu jaoks “revolutsioonieelsed”
üksused – maakonnad ja vallad – ning moodustati nende asemele mujal NSV Liidus kasutusel olevad maarajoonid. 1952. aastal aset leidnud oblastite moo- dustamises võib näha pigem eksperimenti kui sovetiseerimise lõppakordi, sest nende eluiga jäi lühikeseks. Oblast, erinevalt rajoonist, ei olnud NSV Liidus vältimatu ja universaalne haldusüksus ning kõikides liiduvabariikides seda ka ei kasutatud.
Eesti sovetiseerimise katkestas umbes kolmeks aastaks Nõukogude okupat- siooni asemele asunud Saksa okupatsioon, aga sellegipoolest ei ole Nõukogude võimu tegevust tingimata tarvilik rõhutada kahe eraldi perioodina. Ka Saksa okupatsiooni ajal olid alles Eesti sovetiseerimise initsiaatorid ja elluviijad, NSV Liidu tagalas oli formaalselt olemas ka Eesti NSV ning seeläbi eksisteeris ka Eesti sovetiseerimise idee. Veelgi enam, tagalaperioodil astusid Eesti NSV võimuasutused konkreetseid Eesti sovetiseerimise jätkamisele suunatud samme.
See pidi käivituma kohe, kui sõjasündmused teevad selle võimalikuks.
Sovetiseerimise teistele valdkondadele on nii Eesti kui teiste maade ajaloolaste poolt nüüdseks päris palju tähelepanu pööratud.5 Kitsamalt kohaliku halduse sovetiseerimist seni aga eraldi käsitletud pole, ehkki on olemas kõrgetasemelisi töid, mis seda probleemi lähedalt puudutavad. Samas on kohaliku tasandi sovetiseerimist nimetatud võtmeküsimuseks, mille muutis oluliseks maaelanik- konna suur osakaal rahvastikust ning režiimi raskused enda kehtestamisega maal.6 Käsitluse keskmes on vald kui haldusüksus ning institutsioonid, mille päde- vus on piiratud ühe valla territooriumiga. 1940. aastate Eesti NSV-s olid just valla institutsioonid kohaliku halduse teostamise peamised üksused, mis domi- neerisid uute puhtsovetlike moodustiste (nagu külanõukogud) üle. Soovides uurida kohaliku halduse sovetiseerimist, peame me uurima valda. Eesti vald kui haldusvõimu tasand rajooni ja külanõukogu vahel oli NSV Liidu institutsio- naalses süsteemis juba iseenesest unikaalne nähtus, mille ainsa täpse analoogi leiab Lätist. Seetõttu puudusid NSV Liidu riigiteaduses ja sovetiseerimise teoo- rias valla jaoks teooria ja praktilised eeskujud. Seetõttu oli Eesti kohaliku hal- duse teostamisel suur osa improvisatsioonil, mis muudab valla tasandi institut- sioonides toimunu uurimisteemana eriti atraktiivseks.
5 Näiteks: Eesti NSV aastatel 1940–1953: sovetiseerimise mehhanismid ja tagajärjed Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa arengute kontekstis, sarjas Eesti Ajalooarhiivi toime- tised = Acta et commentationes Archivi Historici Estoniae, vol. 15, koostanud Tõnu Tannberg, Tartu, 2007; Olaf Mertelsmann, Der stalinistische Umbau in Estland: von der Markt- zur Kommandowirtschaft, Hamburg, 2006; The Sovietization of the Baltic States, 1940–1956, ed. by Olaf Mertelsmann, Tartu, 2003; Vom Hitler-Stalin-Pakt bis zu Stalins Tod: Estland 1939–1953, Hrsg. Olaf Mertelsmann, Hamburg, 2005; Sõja ja rahu vahel. II köide, Esimene punane aasta, Tallinn, 2009; Estonia since 1944: reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Hu- manity, Tallinn, 2009.
6 David Feest, Zwangskollektivierung im Baltikum: die Sowjetisierung des estnischen Dorfes 1944–1953, Köln, 2007, 14–15; Елена Зубкова, Прибалтика и Кремль: 1940–
1953, Moskva, 2008, 150.
H
ISTORIOGRAAFIAEesti vallakogukonna arenguloo varasemat perioodi on uurinud Jüri Uluots, August Traat ja Ene Hiio.7 Omariikluse kahe esimese aastakümne kohaliku omavalitsusega on tegelenud munitsipaalõiguse asjatundja Vallo Olle, kes on käsitlenud ning Eesti lugejale vahendanud ka kohaliku omavalitsuse teooriat.8 Tema juhendamisel on kirjutatud kohaliku omavalitsuse institutsiooni käsitle- vaid üliõpilastöid, millest osa puudutavad ka institutsioonide ajalugu.9
Valla haldusmehhanisme Nõukogude okupatsiooni esimesel aastal (1940–
41) on uurinud Eerik-Juhan Truuväli, kelle kandidaadidissertatsioonist moodus- tab see siiski vaid osa. Vallavalitsuste osas on piirdutud peamiselt seadusandlike raamide esitamise, uute vallavalitsuste moodustamise ja koosseisude lühikese kirjeldusega ning 1941. aasta täitevkomiteede perioodist antakse veelgi põgu- sam ülevaate.10 Vaatamata oma ajastuideoloogilisele surutisele pole see töö oma tähendust ajalooteaduse jaoks päriselt minetanud. Valla institutsioone on käsit- letud teisteski Nõukogude perioodi töödes, aga nendel üldiselt puudub ajaloo- teaduslik väärtus.11 Eesti NSV-s ilmunud teostest tasub ainult möödaminnes veel mainida Vilmar Ruusi raamatut, kus on lühidalt juttu ümberkorraldustest kohaliku võimu tasandil.12
Lühidalt on kohaliku omavalitsuse likvideerimist käsitletud Eesti pagulaste poolt koostatud koguteoses “Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas”.13
Pärast taasiseseisvumist käsitles seda teemat muude teemade kontekstis esi- mesena Jüri Ant, kes vaatles nõukogude valimiste ning täitevkomiteede moo- dustamise probleemi.14 Kõige põhjalikumalt on valla institutsiooni 1940.–41.
7 Uluots, “Omavalitsuse tähtsus”; August Traat, “Eesti vallakogukonna tekkeloost”, Nõukogude Õigus: Juriidiline bülletään, 3 (45), 1974, 214–219; August Traat, “Valla- reform Eestis 1866. a”, ENSV TA Toimetised, XVII köide, Ühiskonnateadused, 1, 1968, 11–23; August Traat, Vallakohus Eestis: 18. sajandi keskpaigast kuni 1866. aasta refor- mini, Tallinn, 1980; Ene Hiio, “Vallaomavalitsused ja vallaarhiivid läbi aegade” teoses:
Arhiiv riigiasutusena Eesti ühiskonnas: artiklid, Tartu, 1999.
8 Vallo Olle, Kohalikust omavalitsusest Eesti Vabariigis, 1918.–1940. a, Tartu, 2001;
Vallo Olle, Munitsipaalõigus: loengukonspekt, Tallinn, 2004.
9 Näiteks: Karin Tenisson, Vallasekretäri institutsioon Eesti Vabariigis: diplomitöö, juhendaja Vallo Olle, Tartu, 1994.
10 Eerik-Juhan Truuväli, Kodanliku riigiaparaadi purustamine ning sotsialistliku riigi- aparaadi loomine Eestis 1940/41. aastal, kandidaadidissertatsioon, Tartu, 1966.
11 Näiteks: Erkki Rannik, Kohalikud nõukogud Eestis aastail 1917–1919 ja 1940–1941, kandidaadidissertatsioon, Tallinn, 1953. Piisab kui märkida, et väitekirja II ja III peatüki (vastavalt 1917–19 ja 1940–41 perioodid) 184 allikaviidetest üle poole (97) osundavad normatiivakte, 43 ajakirjandust, 23 leninismi-stalinismi klassikuid, 7 parteidokumente ja 3 kirjandust, mis arhiiviviidete osakaaluks annab ainult 6% (11 viidet).
12 Vilmar Ruus, Sotsialistlikud ümberkorraldused Eestis 1940–41, Tallinn, 1980.
13 Artur Mägi, “Eesti õiguskorra hävitamine” teoses: Eesti riik ja rahvas Teises maa- ilmasõjas, III köide, Stockholm, 1956, 49–62.
14 Jüri Ant, Eesti 1939–1941: rahvast, valitsemisest, saatusest, Tallinn, 1999; Jüri Ant,
“Nõukogude(ta) võim 1939–40 annekteeritud aladel”, Kleio, 10, 1994.
aasta sovetiseerimise kontekstis ja kohaliku omavalitsuse likvideerimist käsit- lenud Indrek Paavle.15
Historiograafiat Eesti sõjajärgse perioodi kohta vaatlen järgnevalt üksik- asjalikumalt.
Suurem osa institutsioonide ajaloo ja kohaliku halduse teemal avaldatud kä- sitlustest pärineb Eesti NSV historiograafiast. See on mõistetav, kuna teema kattub osaliselt parteiajaloo uurimisteemadega, mis oli Eesti NSV-s oli võrrel- des teiste uurimisvaldkondadega eelisseisundis. Suunised parteiajaloo uuri- miseks anti EK(b)P KK büroo ja isiklikult Nikolai Karotamme poolt juba esimestel sõjajärgsetel aastatel ja töö koordineerimiseks loodi 1947. aastal Par- tei Ajaloo Instituut.16 Kitsam huvi kohaliku halduse küsimuste ja valla institut- sioonide vastu oli eelkõige seotud Nõukogude võimu saavutuste ülistamisega ning on üldjuhul äärmiselt tendentslik. Väga hoolika allikakriitika korral on osa Nõukogude Eesti historiograafiast tänaste paradigmade kontekstis siiski kasu- tatav. Enamikus töödest ei keskenduta valla institutsioonidele eraldi, vaid need leiavad pigem käsitlemist muude tollaste meelisteemade kontekstis, nagu partei ülesehitus, “kulakute väljatõrjumine”, kollektiviseerimine, Nõukogude võimu taastamine jm.
Esimesed mainimisväärsed tööd avaldati 1950. aastate lõpul ja 1960. aasta- tel.17 Selle perioodi üht peamist autorit, Partei Ajaloo Instituudi direktorit ja ortodokset parteiajaloolast Aleksandr Panksejevit kui autoriteeti on nüri järje- kindlusega tsiteeritud ja viidatud kõigi järgnevate sovetlike autorite poolt, ehkki teda kritiseeriti juba kaasaegsete ajaloolaste poolt.18 1967. aastal avaldas Pank- sejev oma peateose EKP parteiehitusest sõja aastatel, mille põhjal kaitses doktoritöö. Tema kirjutatud oli ka aastaid 1946–51 käsitlev peatükk 1972. aastal ilmunud EKP ajaloos, kus ta põgusalt kirjeldab partei ülesehitust valla tasan- dil.19 Allikatena on Panksejev kasutanud ajakirjanduse ja Eesti NSV Teatajate kõrval ka parteidokumente, mille tundmine tähendab, et spetsiifiline faktoloogia on neis töödes üldjuhul tõene (uusi ja paremaid parteidokumente pole üldjuhul võtta ka tänasel uurijal), küll aga on tänaseks tähenduse kaotanud faktoloogia
15 Indrek Paavle, “Sovietisation of local governments in 1940–1941” in Estonia 1940–
1945; Indrek Paavle, “Eesti vallaomavalitsuse hävitamine” teoses: Kommunism rahvus- vahelise kohtu ette: Eesti Memento Liidu ajalookonverents, 16. juuni 2007, Tallinn, 2008.
16 Olav Kuuli, Eesti ajaloo kirjutamisest Stalini ja Hruštsovi ajal, Tallinn, 2008, 14–17.
17 Aleksandr Panksejev, Nõukogude võimuorganite taastamine Eestis pärast fašistlikku okupatsiooni, Tallinn, 1958; Aleksandr Panksejev, Eestimaa Kommunistliku Partei võitlus töölisklassi ja talurahva liidu kindlustamise eest aastail 1944–1960, Tallinn, 1961.
18 Kuuli, Eesti ajaloo kirjutamisest, 106.
19 Алексанр Панксеев, На основе ленинских организационных принципов: (о деятельности КП Эстонии по регулированию своего количественного и качестве- нного состава, по расстановке партийных сил в 1940–1945 гг.), Tallinn, 1967;
Ülevaade Eestimaa Kommunistliku Partei ajaloost. 3. osa: (Juuli 1940–1958. aasta), Tallinn, 1972.
ümber ehitatud kirjeldused ja selgitused. Mõnevõrra arusaamatul kombel viida- takse Panksejevit (ja teisi parteiajaloolasi) tänapäevani välja, vaatamata sellele, et nende poolt kasutatud dokumendid (muudest allikatest rääkimata) on lihtsasti leitavad ja vajaksid tendentsliku kasutamise tõttu igal juhul ülelugemist.20
1960. aastate teisel poolel ja 1970. aastatel tuli peale uus põlvkond ajaloolasi (Ervin Kivimaa, Feliks Kinkar, Heinrich Tiido, Ants Ruusmann, Evald Laasi), kelle tollased tööd on eelkäijate omadest mõnevõrra asjalikumad. Ilmus hulgali- selt kohalike riigivõimuorganite tegevusega või laiemalt Eesti maaelanik- konnaga seotud töid. Osa neist keskendusid parteiorganisatsioonide tegevusele mingi kindla valdkonna juhtimisel (põllumajandus, haridus jne) ning neist on tänasel uurijal enamasti vähe abi.21 Üldistades on neile iseloomulik suhteliselt usaldusväärne andmestik institutsioonide moodustamise ja arengu või koos- seisude kohta, ka on dokumentidest üldjuhul õigesti ümber kirjutatud mitme- sugune statistika, kuid institutsioonide tegevusest räägitakse väga vähe asja- likku. Institutsioonide tegevust ei ole uuritud institutsiooni-põhiselt või alt-üles, vaid ideoloogia põhiselt ja ülevalt-alla. See väljendub institutsioonide tegevuse käsitlemisel parteidirektiivide ning põhimääruste jm normatiivaktide tsitaati- dega piirdumises. Ei püütagi uurida, kuidas olid asjad tegelikult. Empiirilisel tasandil on mitmed tööd heal tasemel, kuid hinnangutes korratakse neid, mida parteivõimud ise olid oma tegevusele andnud, st kritiseeritakse seda, mida kriti- seeriti juba partei otsustes. Suurele osale töödest kuni Nõukogude aja lõpuni on omane, et keskendutakse (partei) otsuste õigustamisele, püüdes iga hinna eest tõestada nende õigsust. Selline käsitluslaad välistab tasakaalustatud ja asjaliku analüüsi sootuks.
Temaatilise kokkulangevuse tõttu tuleb esile tõsta TRÜ viimase NLKP aja- loo kateedri juhataja Feliks Kinkari ja Ervin Kivimaa töid. Esimene on avalda- nud kõige põhjalikuma käsitluse Eesti NSV vallapartorgidest.22 Kui suuta mööda vaadata ajastuideoloogilisest sõnavahust, siis saab tema tööd mingil
20 Kui Eesti ajaloolastel takistab sovetlike autorite teoste viitamist vastumeelsus neis selgelt tajutava sovetliku demagoogia suhtes, siis teiste riikide ajaloolasi need põhjused ei pruugi kammitseda. Näiteks David Feesti kõrgetasemelisele doktoritööle saab ette heita parteiajaloolaste põhjendamatult massiivset kasutamist, millele on tähelepanu juhtinud Olev Liivik. – Vt: Olev Liivik, “Eesti küla sihikindel sovetiseerimine aastatel 1944–1953”, Tuna, 1, 2008, 136–139.
21 Näiteks: Feliks Kinkar, “EKP ideelis-poliitilisest kasvatustööst talurahva hulgas”, TRÜ Toimetised, vihik 287, 1971, 70–109; Feliks Kinkar, “EKP tegevusest massilise poliitilise töö organiseerimisel maal esimesel sõjajärgsetel aastatel”, TRÜ Toimetised, vihik 261, 1970, 78–95; Ervin Kivimaa, “EKP tegevusest esimeste kolhooside rajamisel Eesti NSV-s 1947. a”, TRÜ Toimetised, vihik 238, 1969, 87–105; Ervin Kivimaa, “EKP tegevusest põllumajanduse kollektiviseerimise alal 1948. aastal”, TRÜ Toimetised, vihik 261, 1970, 57–70; Ervin Kivimaa, “EKP tegevusest kolhooside organisatsioonilisel majanduslikul kindlustamisel aastail 1949–1952”, TRÜ Toimetised, vihik 445, 1978, 36–54.
22 Feliks Kinkar, “Valla parteiorganisaatorid Eesti NSV-s”, TRÜ toimetised, vihik 334, 1974, 43–60.
määral ka täna kasutada, sest ta on läbi töötanud hulga arhiivimaterjali ning esitab sellelt pinnalt rohkelt kaadriandmeid ja statistikat. Aga tuleb olla tähele- panelik ega tohi hetkekski minetada allikakriitilist valvsust, sest teda ise- loomustab allikate selgelt valikuline kasutamine.23 Kinkarile sekundeeris Ervin Kivimaa, kes kirjutas kõige põhjalikumalt parteiorganisatsioonide loomisest maal ning mõnevõrra ka nende tegevusest ja kohast võimusüsteemis.24
Parteiajaloo kõrval keskenduti palju sotsialistliku põllumajanduse uurimi- sele. Tegelikult pole tollast käsitluslaadi arvesse võttes võimalik selgelt vahet teha parteiajalool ja sotsialistliku põllumajanduse või muude valdkondade aja- lugudel, sisuliselt oli see kõik parteiajalugu. Piir sotsialistliku põllumajanduse ajaloo ja parteiajaloo vahel on eriti ähmane. Käesoleva töö teema kontekstis on vajalik mainida, et põllumajandust puudutavad tööd käsitlevad suuremal või vähemal määral paratamatult kohalike institutsioonide tegevust, aga institut- sioonide uurijal on neist tänapäeval vähe abi. Suurest hulgast tasub esile tõsta eelkõige Evald Laasi ja Ants Ruusmanni väitekirju ning artikleid.25 Uurijate poolt on kõige rohkem kiidusõnu pälvinud Ruusmanni doktoritöö, mille avalda- mise tsensuur ära keelas.
Uuriti ka kohalike täitevvõimu institutsioonide tegevust, ehkki kaugelt vä- hemal määral kui partei omasid. Esimese selleteemalise tõsisema teadustöö
23 Näiteks räägib Kinkar sellest, kuidas Kohila partorgi ajalehes tubli töö eest kiideti, aga ei sõnagi sellest, kuidas ta kohe pärast seda KK büroo otsusega kulakutega koos joomise pärast parteist välja visati. Teisal pajatab ta põhjalikult 200 kommunisti edukast mobiliseerimisest maale 1946. aastal, aga ei maini poole sõnagagi desertööride küsi- must, ehkki on kasutatud arhiivimaterjale, mis näitavad selle küsimusega põhjalikult tegelemist parteivõimude poolt. – Kinkar, “Valla parteiorganisaatorid”, 53.
24 Ervin Kivimaa, EKP tegevus vabariigi põllumajanduse kollektiviseerimisel aastail 1944–1950, kandidaadi-dissertatsioon, Tartu, 1970; Ervin Kivimaa, “Parteiorganisat- sioonide loomine ja kindlustamine Eesti külas aastail 1944–1947”, TRÜ toimetised, vihik 233, 1969, 86–105.
25 Evald Laasi, Eesti talumajapidamiste kollektiviseerimise ettevalmistamine ja selle teostamine aastail 1944–1949 (Võru maakonna materjalide alusel), dissertatsioon ajalooteaduste kandidaadi kraadi taotlemiseks, Tallinn, 1966; Ants Ruusmann, Põllu- majanduse taastamine ja kollektiviseerimine Eesti NSV-s aastail 1944–1950, disser- tatsioon ajalooteaduste kandidaadi teadusliku kraadi taotlemiseks, Tallinn, 1967; Ants Ruusmann, Murranguaastad Eesti külas. Põllumajanduse taastamine ja kollektivisee- rimine aastail 1944–1950, Tallinn, 1972; А. Руусманн & Генрих Тидо, Начало со- циалистических преобразований в эстонской деревне, Tallinn, 1982 (teoses on põ- gusalt juttu ka kohalikest institutsioonidest ja kaadritest, nende funktsioonide kirjeldus on aga nõrk ja sovetlik); Ants Ruusmann, “Nõukogude maareformi taastamine pärast Eesti NSV vabastamist saksa fašistlikest okupantidest” teoses: Edgar Tõnurist (to- imetaja), Sotsialistliku põllumajanduse areng Nõukogude Eestis: artiklite kogumik, Tal- linn, 1976; Evald Laasi, “Esimene sõjajärgne aasta Võrumaa külas” teoses: Juhan Kahk, Evald Laasi & Ants Ruusmann (toimetajad), Eesti talurahvas teel sotsialismile, Tallinn, 1965; Evald Laasi, “Eesti talumajapidamiste sotsiaal-majanduslikust struktuurist aastail 1947–1948” teoses: Edgar Tõnurist (toimetaja), Sotsialistliku põllumajanduse areng Nõukogude Eestis: artiklite kogumik, Tallinn, 1976.
autor oli Ilmar Tamm.26 Sarnaselt paljudele õigusteaduskonnas tehtud uurimus- tele ei kasutatud arhiiviallikaid ning töö põhines peamiselt normatiivaktide analüüsil. Töö eesmärk oli hetkeolukorra (1960. aastate) analüüs, aga kohaliku haldusaparaadi süsteemi vaadeldakse ka laiemalt ja ajaloolises perspektiivis.
Huvitavam on haldusreformi otstarbekuse analüüs. Tamm väidab, et katsetused kolme-lülilise kohaliku aparaadiga (maakond – vald – külanõukogu ja oblast – rajoon – külanõukogu) ei andnud tulemusi. Kolmas lüli ei leidnud funktsionee- rimisel oma kohta ning lülide vahelised suhted muutusid keeruliseks ja äh- maseks ning Tamm on seisukohal, et meie oludes on kõige otstarbekam kahe- lüliline kohalik haldusaparaat.27
Teise, samuti õigusteaduskonnas kaitstud, uurimustöö autor on Aili Truu- väli.28 Tegu on üllatavalt (eriti kuna tegu on diplomitööga) heatasemelise uuri- musega, mis tugineb märkimisväärsele hulgale arhiiviallikatele, ENSV Minist- rite Nõukogu ja Ülemnõukogu Presiidiumi arhiividokumentide kõrval on kasutatud Pärnumaa valdade täitevkomiteede omi. Lisaks institutsioonide loo- mise, struktuuri ja kaadrite kirjeldusele on selles käsitletud ka vallatäitev- komiteede tegevust. Osa lõppjäreldustest on demagoogia (näiteks väide, et ko- halike nõukogude tegevuse edukust tõestavad 1948. aasta kohalike valimiste tulemused). Kokkuvõttes seab autor aga kahtluse alla ka külanõukogude ja ala- liste komisjonide loomise mõttekuse 1945. aastal. Ta leiab, et need tulnuks luua hiljem, sest 1945. aastal oli täitevkomiteede kaader nõrk ja riiklike ülesannetega ülekoormatud, mistõttu külanõukogude loomine käis neile üle jõu. Alternatiiv olnuks “teiste liiduvabariikidega ühtse administratiiv-territoriaalse jaotuse keh- testamise” eesmärgil valdade täitevkomiteed ümber nimetada küla töörahva saadikute nõukogudeks.29 Sama mõtet on välja pakkunud ka teised uurijad (näi- teks Laasi ja Ruusmann).
Üks paremaid artikleid, kus käsitletakse ENSV kohalike riigivõimuorganite tegevust sõjajärgsetel aastatel, pärineb Eerik-Juhan Truuvälja sulest ning sisuli- selt langeb see kohati kokku viimatimainitud diplomitööga.30
1980. aastate lõpus orienteerusid mitmed sovetlikud ajaloolased kiiresti üm- ber ning ühinesid oma kogemusi ära kasutades ajaloo ümberhindamise ja -kir- jutamise missiooniga. 1980. aastate lõpul ja järgmise kümnendi algul oldigi ametis peamiselt sellega ning keskenduti Eesti ajaloo tundlikele, seni olematuks vaikitud või äärmuseni võltsitud episoodidele (massirepressioonid, okupeeri- mine jm). Seetõttu tegeleti vähe spetsiifilise institutsioonide ajalooga. Kohaliku
26 Ilmar Tamm, Eesti NSV kohalike nõukogude haldusaparaadi kujunemiskäik ja arenguperspektiivid, dissertatsioon juriidiliste teaduste kandidaadi teadusliku kraadi taotlemiseks, Tartu, 1970.
27 Samas, 100, 341.
28 Aili Truuväli, Kohalikud nõukogud Eesti NSV-s (1944–1948), diplomitöö, Tartu, 1973.
29 Samas, 131–132.
30 Eerik-Juhan Truuväli, “Nõukogude Eesti konstitutsioonilise seadusandluse areng (1944–1953)” teoses: Oktoobrirevolutsioonist arenenud sotsialismi põhiseaduseni Eestis, Tallinn, 1981, 105–131.
halduse ajaloost ei ilmunud aastaid peaaegu mitte midagi, riivamisi käsitles seda üksnes Jüri Ant.31 Välis-Eesti uurijatest on okupeeritud Eesti institutsioone teiste teemade kontekstis põgusalt puudutanud Rein Taagepera.32
1990. aastate lõpul algatati Eesti Lähiajaloo Okupatsioonide Muuseumi koordineerimisel ja Enn Tarveli juhtimisel EKP ajaloo uurimise projekt, milles pöörati suurt tähelepanu organisatsioonilisele struktuurile ning parteikaadrite kirjeldamisele ja analüüsimisele.33 Parteiaparaati käsitledes on produktiivne noorema põlvkonna ajaloolane Olev Liivik põgusalt puudutanud ka valla tasan- dit. Tausta selgitamisel kõrgema tasandi institutsioonide ja Nõukogude valitsemissüsteemi uurimise läbi on viimaste aastate olulisemad tööd ilmunud Tõnu Tannbergi sulest.34 Sovetiseerimise teemal on avaldatud rida temaatilisi kogumikke, kus käsitletakse sovetiseerimist erinevate valdkondade kontekstis.
Kohaliku halduse küsimusele jõuab kõige lähemale Anu-Mai Kõll kulakute temaatika kontekstis.35
Valla institutsioonidega ja kohaliku halduse ajalooga seotud teemade uuri- mine on seni jäänud peamiselt siiski üliõpilastööde tasandile, käsitletud on maa- rahva ja võimu suhteid, operatiivgruppide tegevust ja Nõukogude võimu taas- tamist ning haldussüsteemi ümberkorraldamist.36 Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia infohariduse osakonnas on mõnevõrra uuritud nii iseseisvus- kui sõjajärgse perioodi valla tasandi võimuorganite tegevust, keskendudes eel- kõige dokumendihalduse ja arhiivinduse käsitlemisele.37
NSV Liidu ja Venemaa historiograafia on olulisem selles mõttes, et pakub üldisemaid käsitlusi sovetlike valitsemismehhanismide ja nende ajaloo kohta.
Kohalikke riigivõimuorganeid käsitletakse peamiselt teiste struktuuridega koos,
31 Ant, Eesti 1939–1941.
32 Vt näiteks: Rein Taagepera, Soviet collectivization of Estonian agriculture, Irvine, 1979.
33 Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee organisatsiooniline struktuur 1940–
1991, toimetaja Enn Tarvel, Tallinn, 2002; Eestimaa Kommunistliku Partei kohalikud organisatsioonid 1940–1991, toimetaja Enn Tarvel, Tallinn, 2005.
34 Olulisim stalinismi perioodi valitsemismehhanismide käsitlus on: Tõnu Tannberg,
“Moskva institutsionaalsed ja nomenklatuursed kontrollimehhanismid Eesti NSVs sõjajärgsetel aastatel” teoses: Eesti NSV aastatel 1940–1953.
35 Vaata viide nr 5; Anu-Mai Kõll, “Tender Wolves. Identification and Persecution of kulaks in Viljandimaa 1940–1949” in The Sovetization of the Baltic States.
36 Lauri Frei, Klassivaenlaste tekitamine eesti külas 1944–1950 Äksi valla näitel, bakalaureusetöö, Tartu, 2007 (otseselt valla institutsioone käsitlev osa põhineb kirjan- dusel, põhiliselt Ants Ruusmanni töödel); Ardi Sillaberg, Nõukogude võimu naasmine Harjumaa operatiivgrupi näitel 1944. aastal, bakalaureusetöö, Tartu, 2008; Aleksander Openko, Eesti NSV haldussüsteemi ümberkorraldamine 1950–1953, diplomitöö, Tallinn, 2004.
37 Lilian Tukk, Tarvastu valla kohalik omavalitsus ja selle asjaajamine aastatel 1920–
40, lõputöö, Viljandi, 2006; Lea Meier, Kohalike täitevvõimu institutsioonide asjaajamine 1918–1950 Soosaare vallavalitsuse, Võisiku valla täitevkomitee ja Kolga- Jaani külanõukogu näitel, lõputöö, Viljandi, 2007.
kuid ka eraldi käsiraamatutes. Eesti NSV uurijad nende probleemidega ei tegelenud, nagu ei tegelenud ülejäänud NSV Liidu ajaloolased siinsete spetsiifi- liste probleemidega. Sedalaadi teoseid hakkas ridamisi ilmuma juba 1950. ja 1960. aastatel.38 Varased käsitlused pakuvad enamasti primitiivseid ja skemaati- lisi süsteemi kirjeldusi ning on propagandistlikud, allikateks normatiivaktid ning stalinismi-leninismi klassikute teosed. Tegemist ei olegi ajaloo-alaste uurimuste vaid käsiraamatute ja õpikutega.
Institutsioonide ajaloo suund on arenenud Vene ajalookirjutuses kõigil järg- nevatel aastakümnetel ning viimasel ajal on avaldatud ka mitmeid heatasemelisi käsitlusi valitsemismehhanismide ning sealhulgas kohaliku halduse ajaloost.39 Selle kõrval on Venemaa ajalooteaduses tegeletud ka eraldi kohaliku võim- uaparaadi uurimisega mingi perioodi või regiooni kontekstis. Kõige rohkem tegeletakse 1941.–45. a perioodi kohaliku võimuaparaadi tegevuse uurimisega, kus on ridamisi kaitstud väitekirju nii üksikute regioonide kui eluvaldkondade kohta.40
Tänapäeva Vene ajaloolaste töödest on kaalukaim Jelena Zubkova mono- graafia ja artiklid Moskva keskvõimu ja Balti liiduvabariikide regionaalsete võimude suhetest.41 Zubkova tööd on olulised sõjajärgse Eesti ajaloo seisuko- halt tervikuna ja ehkki kohalikule võimutasandile pööratakse suhteliselt vähe tähelepanu, leidub mõndagi huvitavat ka selles osas. Kohalikud võimuorganid olid Zubkova sõnul kõige nõrgamaks lüliks sovetiseerimispoliitika elluviimisel, halduslik hierarhia (nn võimuvertikaal) tegelikult ei toiminud või toimis väga halvasti ning liiduvabariigi juhtkonnal oli tihti väga ebamäärane ettekujutus sellest, mis toimub maakondades, veel enam valdades. See olukord muutus 1947. aastal, mil Zubkova väitel toimus haldusliku hierarhia lõplik kujunemine kõigis Balti vabariikides.42 Zubkova teistest töödest osundaksin hilis-
38 Очерки по истории органов советской государственной власти, Москва, 1949;
Лев Мандельштам, Местные органы государственной власти в СССР, Moskva, 1953; В. А. Цикулин, История государственных учреждений СССР 1936–1965 гг.: учебное пособие, Moskva, 1966.
39 Р. С. Цейтлин & С. А. Сергеев, История государственного управления и муниципального само-управления в России, Moskva, 2006; В. А. Григорьев, Эволюция местного самоуправления. Отечественная и зарубежная практика, Kiiev, 2005; Татьяна Коржихина, Советское государство и его учреж-дения:
ноябрь 1917 г – декабрь 1991 г, Москва, 1995.
40 Näiteks: Игорь Коробецкий, Деятельность местных органов государственной власти Южного Урала в социальной сфере в годы Великой Отечественной войны, dissertatsioon, Moskva, 2003.
41 Елена Зубкова, Прибалтика и Кремль: 1940–1953, Moskva, 2008; Jelena Zubkova, ”Probleemne tsoon: Balti vabariikide sovetiseerimise iseärasused sõjajärgsel ajal 1944–1952” teoses: Eesti NSV aastail 1940–1953; Jelena Zubkova, “Estland under sovietischer Herrschaft 1944–1953. Die Moskauer Perspektive” in Vom Hitler-Stalin Pakt.
42 Zubkova, “Probleemne tsoon”, 199.
stalinistliku Nõukogude igapäevaelu uurimust,43 milles käesoleva teema kon- tekstis tõstaksin eriti esile käsitlust elanikkonna kaebustest kohalike võimurite vastu, mis olid adresseeritud partei ja valitsuse juhtidele. Zubkova näitab, et taolist käitumist õhutati keskvõimude poolt agaralt takka ning vastutasuks oli mõnikord sellest ka kasu. See vaatepunkt näib ka valla institutsioonide edasisel uurimisel perspektiivikas. Eesti arhiivides säilitatakse tuhandeid lehekülgi tao- lisi kaebusi. Nende läbitöötamine on küll tohutult aeganõudev, aga isegi mingi osa läbitöötamine ja analüüsimine (koos vastava meetodi väljatöötamisega) võiks elanikkonna ning kohaliku võimu suhete käsitlemisel ja miks mitte ka võimumehhanismi enda käitumisel avada uusi tahke.
Lääne ajalookirjandusest pole mõtet oodata sügavat huvi Eesti kohalike institutsioonide ajaloo vastu, küll aga on Lääne-Euroopa ja angloameerika histo- riograafia ülimalt oluline laiemas teoreetilises plaanis. Külma Sõja tõttu paisati lääneriikides suured ressursid NSV Liitu käsitlevatesse uuringutesse, sealhulgas tegeleti aktiivselt stalinismi erinevate tahkude ning sealhulgas ka võimumehha- nismi uurimisega.
1950.–60. aastatel ilmus ridamisi sovetlikku valitsemissüsteemi ja poliitilisi institutsioone käsitlevaid ajaloolis-institutsioonilisi kirjeldavaid teoseid. Esi- mene oluline teos, millest kujunes hilisemate uurijate jaoks kohustuslik viita- misklassika ja käsiraamat, ilmus Harvardi Ülikooli professori Merle Fainsodi (1907–1972) sulest.44 Fainsodi kõrval teine sovetlike võimustruktuuride uurimi- sele alusepanijaid ja sovetliku õigussüsteemi uurimise pioneer oli John Newbold Hazard (1909–1995), 1946. aastal loodud Ameerika esimese Venemaa ja NSV Liidu uuringutele pühendunud teaduskeskuse, Columbia Ülikooli Vene Instituudi (praegune Harrimani Instituut), asutaja.45 Varasematest sovetlike
valitsemissüsteemide
käsitlustest maksab nimetada ka Adam Ulami (1929–2000) monograafiat, samuti prominentse lääne ajaloolase Robert Conquest’i (s.
1917) 1968. aastal avaldatud käsiraamatut NSV Liidu poliitilisest süsteemist, mis kirjeldab ka madalama tasandi võimustruktuure kuni külanõukoguni välja.46 1960. aastatel avaldas kõrgetasemelised käsitlused kommunistliku partei ja Nõukogude valitsusaparaadi kohta Londoni Majanduskooli professor Leonard Schapiro (1908–1983).47 Esimesena ilmunud partei käsitlus tugineb põhiliselt
43 Елена Зубкова, Послевоенное советское общество: политика и повседневность, 1945–1953, Moskva, 2000.
44 Merle Fainsod, How Russia is Ruled, Cambridge, 1953; Kordustrükk ilmus Jerry F.
Hough'i poolt täiendatuna pärast Merle Fainsodi surma: Merle Fainsod & Jerry F.
Hough, How the Soviet Union is governed, Cambridge, 1979.
45 John N. Hazard, The Soviet System of Government, 5th edition, Chicago, 1980 (varasemad editsioonid ilmusid aastatel 1957, 1960, 1964 ja 1968).
46 Adam Ulam, The New face of Soviet Totalitarianism, Cambridge, 1963; Robert Conquest, The Soviet Political System, London, 1968.
47 Leonard Schapiro, The Communist Party of the Soviet Union, 2nd edition, New York, 1971; Leonard Schapiro, The Government and Politics of the Soviet Union, 6th edition, London, 1977 (varasemad editsioonid ilmusid aastatel 1965, 1967, 1968 ja 1970).
Fainsodi ja Rigby varasematele töödele ning NSV Liidus ilmunud perioodikale.
Teos vaatleb põhjalikult partei kesktasandit ja pöörab madalamale tasandile suhteliselt vähe tähelepanu, ehkki lakoonilises vormis on sealgi olulisem öel- dud. Teine teos, mis käsitleb Nõukogude valitsusaparaati, sisaldab eraldi pea- tüki liiduvabariikliku ja kohaliku võimutasandi (local government authorities) kohta. Schapiro toob välja sovetliku kohaliku halduse peamised omadused nagu autonoomia täielik puudumine ja “demokraatlikust tsentralismist” tulenev ko- haliku haldusaparaadi täielik kontrollimine parteiaparaadi poolt, sh ka kohalike valimiste formaalsus.
1960. aastatel hakkasid ilmuma ka teosed, mis käsitlesid Nõukogude poliiti- list süsteemi erinevate teoreetiliste mudelite kontekstis. Michigani Ülikooli õpetlane Alfred G. Meyer oli esimene, kes käsitles Nõukogude süsteemi nn bürokraatliku mudeli järgi, kirjeldades kogu NSV Liitu kui suurt bürokraatiat, mis on oma struktuurilt ja funktsioonidelt võrreldav suurkorporatsioonide, ar- meede jt sarnaste institutsioonidega.48 Talle sekundeeris John Armstrong, kes kujutas sovetlikku süsteemi bürokraatliku administratiivse hierarhiana.49 Büro- kraatlikku mudelit kritiseeris Jerry Hough, kelle sõnul poliitilise bürokraatia hierarhiline struktuur ei tähendanud ühiseid eesmärke selle osade jaoks ning sovetliku otsuste tegemise protsessi mõistmiseks tuleb seda uurida üksikute institutsioonide ja valdkondade näidete kaudu.50
1960. aastate teisel poolel ja 1970. aastatel läks sovetliku süsteemi institutsioonilis-ajalooline kirjeldamine moest ning hakati tegelema süsteemi selgitamisega. Uus ajaloolaste põlvkond vastandas end stalinismi käsitlemise senisele nn totalitaarsele mudelile ja nimetas end revisionistideks.51 1980. aasta- tel tuli (osaliselt eelmiste mõjul) stalinismi perioodi juurde järgmine põlvkond noori ajaloolasi (nn “uus kohort”), kes kritiseerides varasemate ajaloolaste kes- kendumist poliitilise süsteemi ülemistele tasanditele ja diktatuuri rõhutamisele ning asus süsteemi käsitlema sotsiaalajaloo võtmes.52 Temaatilised rõhuasetused liikusid stalinismi perioodi erinevate üksikvaldkondade käsitlemisele, poliitiliste institutsioonide ja valitsemismehhanismi ajalugu sotsiaalajaloolasi eriti ei huvi- tanud, ehkki teatud määral tegeleti nende uurimisega “altpoolt”, vastukaaluks nende poolt kritiseeritud ülemise võimutasandi senisele eelistamisele.
Viimastel aastakümnetel on arvestataval määral tegeletud siiski ka NSV Liidu valitsemissüsteemi uurimisega. Üks käsitluslaad on süsteemi vaatlemine
48 Alfred G. Meyer, The Soviet Political System: An Interpretation, New York, 1965. Vt selle kohta ka: Gabriel A. Almond & Laura Roselle, “Model Fitting in Communist Studies” in Thomas F. Remongton (ed), Politics and the Soviet System, Houndmills, 1989, 195–196.
49 John A. Armstrong, “Sources of Administrative Behavior: Some Soviet and Western European Comparisons”, American Political Science Review, vol. 59, no. 3, 1965, 643–
655.
50 Jerry F. Hough, The Soviet Union and Social Science Theory, Cambridge, 1977.
51 Tuntumatest autoritest näiteks Moshe Lewin, Ronald Grigor Suny jt.
52 Tuntumatest autoritest näiteks Sheila Fitzpatrick, John Arch Getty, Roberta T.
Manning, Gabor Rittersporn, Lewis Siegelbaum jt.
tervikuna, selle tekkepõhjuste ja olemuse selgitamine. Näiteks Sydney Ülikooli professor Graeme Gill tegeleb Nõukogude poliitiliste institutsioonidega institut- siooniteooria seisukohalt, käsitledes neid “nõrkade institutsioonidena”, mis väljendus organisatsioonilise terviklikkuse ja järjekindluse puudumises ning iseseisvate otsuste langetamise pädevuse puudumises. Gill kasutab süsteemi iseloomustamisel mõistet “patrimoniaalne institutsionaliseerimine” (patrimonial institutionalisation), mis tähendab, et mida suurem on organisatsioonivälise liidri võim, seda nõrgem on organisatsiooni enda sisemine regulatiivne kesk- kond.53 Ajaloolaste kõrval tegelesid analoogiliste probleemidega lääne politoloogid, kes käsitlesid Nõukogude poliitilist süsteemi ja selle institutsioone riigi- ja organisatsiooniteooriate kaudu.54 Monograafiate kõrval on ilmunud ridamisi Nõukogude institutsioonide ajaloole ja valitsemismehhanismile pühen- datud artiklite kogumikke.55
Teise uurimissuunana on tegeletud Nõukogude institutsioonide ajalooga, ot- suste langetamise protsessi ja institutsioonide omavaheliste suhete uurimisega, aga rõhuasetused on olnud NSV Liidu kesktasandi institutsioonidel (partei kesk- aparaat, valitsusaparaat).56
Eraldi alateemana tegeleti alates 1960. aastatest Nõukogude eliidi uuringu- tega, mis hõlmavad partei ja valitsusasutuste kaadreid ning nomenklatuuri. Par- teikaadri uuringud avasid John Armstrongi monograafia Ukraina parteiaparaa- dist ning klassikaks saanud Austraalia Rahvusülikooli professori Thomas Henry Rigby teos, mis käsitleb kohalikke institutsioone kohati kuni külanõukoguni välja ning esitab arve ka Eesti NSV kohta.57 Rigby on avaldanud märkimis- väärse hulga NSV Liidu poliitilist eliiti, nomenklatuuri ja kaadreid käsitlevaid artikleid, mille paremik on koondatud 1990. aastal ilmunud temaatilisse kogu- mikku.58 Juhtivkaadreid käsitleb ka endise NLKP aparaaditöötaja Mihhail Voslenski läänes kõrgelt hinnatud monograafia, kus nomenklatuuri vaadeldakse kui “valitsevat klassi”. Autor puudutab ka otsuste langetamise protsessi NSV Liidus, nõukogusid kui valitsusvormi (õigemini nende näilisust valitsusvor- mina), võimuorganite omavahelisi suhteid ning töökorraldust, kuid ei lasku
53 Graeme Gill, The Origins of the Stalinist Political System, Cambridge, 1990, 24–25, 325.
54 Vt näiteks kogumikku: Politics and the Soviet system: essays in honour of Frederick C. Barghoorn, Thomas F. Remington (ed), London, 1989.
55 Vt näiteks: Mechanisms of power in the Soviet Union, N. Rosenfeldt, B. Jensen & E.
Kulavig (eds), London, 2000; Politics, Society and Stalinism in the USSR, J. Channon (ed), London, 1998.
56 NSV Liidu poliitiliste institutsioonidega on mainekamatest teadlastest tegelenud näiteks Yoram Gorlizky, Edward Afron Rees, Stephen G. Wheatcroft, Derek Watson, Oleg Hlevnjuk, Niels Erik Rosenfeldt jpt.
57 Thomas H. Rigby, Communist Party membership in the U.S.S.R., 1917–1967, London, 1968; John A. Armstrong, The Soviet bureaucratic elite: a case study of the Ukrainian apparatus, New York, 1959.
58 Thomas H. Rigby, Political elites in the USSR: central leaders and local cadres from Lenin to Gorbachev, Aldershot, 1990.
süsteemi käsitlemisel liiduvabariigi ja oblasti tasandist enamasti madalamale, pöörates vähe tähelepanu rajooni tasandile ja peaaegu üldse mitte küla tasan- dile.59
Suuremat tähelepanu sovetliku võimumehhanismi käsitlemisel pöörasid lääne uurijad alati keskvõimu tasandile, kohaliku tasandiga tegeleti oluliselt vähem.
Kohaliku tasandi uurimist raskendas ka allikate vähesus. Lääne mitte- kommunistidest uurijatel ei olnud juurdepääsu NSV Liidu arhiividele, seda enam kasutasid paljud ajaloolased läände sattunud partei Smolenski oblasti- komitee materjale, mis aitas seletada sovetlikku võimumehhanismi. Teedrajav oli Merle Fainsodi monograafia, kus käsitletakse valitsemissüsteemi nii oblasti, rajooni kui külanõukogu tasandil.60 Ühtlasi oli see ilmselt esimene läänes ilmunud NSV Liidu provintsiajalugu (local history) puudutanud töö. Provintsi- ajalooga tegeleti vähe nii siis kui järgnevatel aastakümnetel.61
Partei tegevust maapiirkondades sõjaeelsetel aastatel on doktoriväitekirja ta- semel uurinud Daniel Thorniley, kelle esmase allikalise baasi moodustab samuti Smolenski arhiiv. Autor väidab, et objektiivsetel, geograafilistel, sotsiaalsetel ja majanduslikel põhjustel funktsioneeris parteiaparaat maal teismoodi kui linnas, et isegi stalinistliku puhastuse tippajal oli kohalik partei vähem monoliitne, kui traditsiooniline totalitaarne mudel seni eeldas, ja et kohaliku tasandi kommu- nistid avaldasid ülevalt tulnud käskudele seniarvatust palju suuremat vastu- seisu.62
Jerry F. Hough on kohalikku võimuaparaati uurinud mitme nurga alt, käsitle- des partei ja riigiaparaadi seoseid kohalikul tasandil ning keskastme parteisek- retäre tööstuse juhtimisel.63 Parteiaparaadi tegevust maapiirkondade valitsemisel
59 Teos ilmus esmalt saksakeelsena 1980. aastal ja tõlgiti mitmesse keelde, sh inglise keelde. – Michael Voslensky, Nomenklatura: anatomy of the Soviet ruling class, London, 1984. Vene keeles ilmus teos täiendatud kujul 1991. aastal. – Михаил Восленский, Номенклатура: господствующий класс Советского Союза, Moskva, 1991. Mõnevõrra häiriva asjaoluna on paljukiidetud teose käsitluslaad kohati sedavõrd irooniline, et kipub lugemist segama.
60 Merle Fainsod, Smolensk under Soviet rule, New York, 1958. Nn “Smolenski arhiiv”
viidi sõja ajal Saksa okupatsioonivõimude poolt Saksamaale ning sattus pärast sõja lõppu ameeriklaste valdusesse, seda on hiljem kasutatud paljude ajaloolaste poolt. Vt selle kohta ka “Smolenski arhiiviga” ja Smolenski arhiivides töötanud Roberta Thompson Manning’i mälestusi: “Adventures in the Smolensk Archives: The Confes- sions of an American Sovietologists”, <http://www.bc.edu/schools/cas/history/ meta- elements/pdf/FacultyCV/ManningConfessionsSovietologist.pdf>, (vaadatud 20.06.
2009). Smolenski ülikooli rektor on seda fenomeni käsitlenud oma doktoritöös, vt:
Евгений Кодин, Смоленский архив” и американская советология, Smolensk, 1998.
61 Vt: Provincial Landscapes: Local Dimensions of Soviet Power, 1917–53, Donald J.
Raleigh (ed), Pittsburgh, 2001.
62 Daniel Thorniley, The Rise and Fall of the Soviet Rural Communist Party, 1927–39, Houndmills, 1988, 190–198.
63 Jerry F. Hough, “The Soviet Concept of the Relationship between the Lower Party Organs and the State Administration”, Slavic Review, vol. 24, no. 2, 1965; Jerry F.
on käsitlenud ka Bostoni Kolledži teadlane Roberta Thompson Manning.64 Michigani Ülikooli professor William G. Rosenberg on uurinud Venemaa koha- liku omavalitsuse (zemstvo) liberaliseerimise katseid 1917. aastal ning nende likvideerimist pärast bolševike riigipööret oktoobris 1917.65
Nõukogude kohalikust täitevõimu aparaadist eraldi kirjutas esimesena John A. Armstrong, kes käsitles rajooni haldusaparaati Ukraina NSV näitel, tugine- des Teise maailmasõja aegsetele Saksa sõjaväevõimude ettekannetele.66 Nikita Hruštšovi biograafia autorina tuntud William Taubman on uurinud linnade valitsemist.67
Pikema artikli NSV Liidu kohalikust haldusest on avaldanud Melbourne’i Ülikooli teadlane Lloyd Gordon Churchward, kes juhib tähelepanu ka NSV Liidu kohalikku haldussüsteemi kümneks aastaks tekkinud “anomaaliale”, mille tõi kaasa Balti riikide liitmine 1940. aastal, kuna neis olid säilinud nn revolut- sioonieelsed haldusüksused.68 Churchward tugineb NSV Liidus ilmunud õigus- kirjandusele ja ajakirjandusele, esitades viimase põhjal ka statistikat kohalike nõukogude kaadrite kohta. Käsitlus on kohati naivistlik, autor kirjeldab süsteemi sellisena, nagu see pidigi väljapoole paistma. Rõhutades küll partei kontrolli kohaliku haldusaparaadi üle, räägib ta ka kohalikest valimistest, kuid ei pea vajalikuks lisada, et valimised olid formaalsed. Samuti räägib ta vaimus- tunult “aktiivist” ja nendib, et võrreldes lääneriikidega sõltus kohalik valitse- mine palju vähem professionaalide oskustest ning palju rohkem amatööride massi entusiasmist. Käsitluse peamine eesmärk on katse näidata NSV Liidu haldussüsteemi muutumist, mis 1950. aastate lõpul ning NSV Liidus ilmunud perioodikale tuginedes võiski nii paista. Stalinismi-järgsete muudatuste otsi- mine leidis tollastes lääne autorite töödes omajagu kõlapinda.69
Vastupidisel seisukohal oli Princetoni ülikooli professor Robert Tucker, kes käsitles 1959. aastal “viimaseid” muutusi NSV Liidu kohaliku halduse süstee- mis, kasutas võrdlusi varasemaga ning väitis, et muutusi süsteemis ei toimunud,
Hough, The Soviet prefects: the local party organs in industrial decision-making, Cambridge, 1969.
64 Roberta T. Manning, “Peasants and the Party: Rural Administration in the Soviet Countryside on the Eve of World War II” in John W. Strong (ed), Essays on Revolu- tionary Culture and Stalinism, Columbus, 1990.
65 William G. Rosenberg, “The zemstvo in 1917 and its Fate under Bolshevik Rule” in Terence Emmons & Wayne S. Vucinich (eds), The Zemstvo in Russia: an Experiment in Local Self-Government, London, 1982, 383–422.
66 John A. Armstrong, “Administrative Apparatus in the Rural Ukraine”, American Slavic & East European Review, vol. 15, no. 1, 1956, 17–37.
67 William Taubman, Governing Soviet Cities: Bureaucratic Politics and Urban Development in the USSR, New York, 1973.
68 Lloyd G. Churchward, “Continuity and change in Soviet local government, 1947–
1957”, Soviet Studies, vol. 9, no. 3, 1958, 256–285.
69 Näiteks Leonard Schapiro rõhutab eelmainitud teoses samu muutustele viitavaid tendentse, mida rõhutab ka Churchward.
ehkki võisid muutuda regulatsioon, institutsioonide nimetused vms.70 Hiljem on kogu sovetliku valitsemissüsteemi sisulist muutumatust rõhutanud Oxfordi pro- fessor Robert Service, näidates, et 1920. aastate alguses loodud süsteem püsis sisuliselt muutumatuna kuni 1980. aastate lõpuni ning Stalin, kes võttis üle ole- masoleva mehhanismi, sõltus sellest ka ise suurel määral ega saanud muuta süsteemi alustalasid.71
1950.–1960. aastatel ilmus rida artikleid, mis käsitlesid kohalikku haldust NSV Liidu mõjusfääri jäänud Ida-Euroopa maades. Ilmusid artiklid Poola, Tšehhoslovakkia ja Jugoslaavia kohalikust omavalitsusest.72 Näeme, et Poola kohaliku halduse sovetiseerimine oli väga sarnane Baltikumi omale; Tšehhoslo- vakkias elas hästi toimiv kohaliku omavalitsuse süsteem üle riigi likvideerimise, Saksa okupatsiooni, Slovakkia nukuriigi ja esimesed sõjajärgsed aastad ning lõhuti seejärel sovetiseerimise käigus täielikult.
Kokkuvõttes leiab lääne historiograafiast olulisi teoreetilisi pidepunkte ük- sikküsimuste käsitlemisel (näiteks rahvus- ja kaadripoliitika jmt), aga NSV Liidu kohaliku haldusaparaadi institutsioonide uurimisel on pigem piirdutud kohaliku võimumehhanismi omaduste määratlemisega, nimetades peamistena autonoomia puudumist ja partei kontrolli haldusaparaadi üle. Eesti kohaliku halduse sovetiseerimise spetsiifilisi probleeme see lahendada ei aita, nagu ei leidu selles mõttes olulisi käsitlusi ka Venemaa ega isegi Eesti historiograafiast.
Probleemiasetuse ja olulisuse aspektist eristub kogu ülejäänud historiograa- fiast Saksa ajaloolase David Feesti heatasemeline monograafia Eesti küla sund- kollektiviseerimisest ja sellega seotud nähtustest. Doktoriväitekirja põhjal val- minud töö käsitleb ka kohaliku haldusaparaadi ja kohalike võimurite osa prot- sessis, mida Feest nimetab “küla alistamiseks”, räägib põllumajanduse juhtimi- sest, institutsioonidest ja võimumehhanismidest Eesti külas. Selle kaudu avaneb pilt sõjajärgsele Eesti NSV valitsemisele, poliitilistele oludele ning ühiskondli- kele protsessidele.73
70 Robert C. Tucker, “Field Observations on Soviet Local Government”, Slavic Review, vol. 18, no. 4, 1959, 526–528.
71 Robert Service, “Stalinism and the Soviet State Order” in Harold Shukman (ed), Redefining Stalinism, London, 2003.
72 Ralph A. Jones, “Polish Local Governments Reorganized on Soviet Model”, Ame- rican Slavic and East European Review, vol. 10, no. 1, 1951, 56–68; Eduard Taborsky,
“Local Government in Czechoslovakia, 1919–1948”, American Slavic and East Euro- pean Review, vol. 10, no. 3, 1951, 202–215; Jovan Djordjevic, “Local Self-Government in Yugoslavia”, American Slavic and East European Review, vol. 12, no. 2, 1953, 188–
200.
73 David Feest, Zwangskollektivierung im Baltikum: die Sowjetisierung des Estnischen Dorfes, 1944–1953, Köln, 2007; David Feest, “Põlisrahvuste taaseelistamise poliitika Balti liiduvabariikides? Eestimaa Kommunistlik Partei pärast Teist maalimasõda”
teoses: Eesti NSV aastatel 1940–1953. Vt ka arvustusi: Olev Liivik, “Eesti küla sihikindel sovetiseerimine aastatel 1944–1953”, Tuna, 1, 2008, 136–139; Anu-Mai Kõll, “Arvustus”, Ajalooline Ajakiri, 1–2, 2008, 165–168; Olaf Mertelsmann, “David Feest. Zwangskollektivierung im Baltikum. Die Sowjetisierung des estnischen Dorfes 1944–1953”, Journal of Baltic Studies, vol. 39, no. 1, 2008, 86–88.
U
URIMISPROBLEEMUurimistöö peaeesmärk on selgitada kohaliku halduse sovetiseerimisega kaas- nenud protsesse kohaliku halduse institutsioonide, organisatsioonide ja amet- nike tegevuse kirjeldamise, analüüsimise ja selgitamise kaudu. Töö keskmes on Eesti kohaliku halduse põhiüksus vald ehk täpsemalt asutused, mille võim oli piiratud ühe valla piiridega. Sellisteks asutustest olid uuritaval perioodil eel- kõige valla täitevkomitee ja valla parteiorganid.
Käesolev uurimus on valla tasandi poliitiliste institutsioonide ja laiemalt ko- halikku haldust teostava poliitilise süsteemi ajalugu. Poliitiliste süsteemide uurimise põhiküsimus on alati seotud otsustusprotsessiga.74 Seetõttu püüan selgitada, milline oli otsustusprotsess Eesti NSV kohalikus halduses? Kes lan- getas otsuseid ja milliseid otsuseid keegi langetas? Otsustusprotsessi mõistmi- seks on vaja tunda ka taustsüsteemi. Seetõttu ei saa piirduda pelgalt otsustus- protsessi selgitamisega, vaid käsitlen laiemalt ka kohaliku halduse institutsioo- nide moodustamist, struktuuri, kaadreid ja tegevusvaldkondi. Üldistatult tähen- dab see süsteemi omaduste sõnastamist, millest omakorda tekib küsimus selle võrdlusest teiste süsteemidega. Püüan selgitada, kas Eesti NSV kohaliku hal- duse süsteem oli sarnane (ülejäänud) sovetliku kohaliku halduse süsteemiga ja kas see sarnanes Eesti NSV kõrgema tasandi valitsus- ja haldussüsteemidega, olles nende kohalik peegeldus?
Süsteemi omaduste juures kerkib kohe ka küsimus, kas või mil määral need ajas muutusid? Uute halduspõhimõtete juurutamine ei saanud toimuda korraga, vaid see viidi läbi järk-järgult. Jelena Zubkova poolt välja pakutud ja suhteliselt laia kõlapinda leidnud teooria jaotab Baltikumi hilis-stalinistliku sovetiseeri- mise kaheks perioodiks. Esimene neist vältas 1944. aasta sügisest 1947. aasta suveni ning oli Zubkova järgi “ettevaatliku sovetiseerimise” periood, kus oku- patsioonivõimud hoidusid forsseeritud kollektiviseerimisest, hoidsid võimu juures (nii keskvõimu kui kohalikul tasandil) kohalikku päritolu kommuniste, tunnustasid keeleprobleemi ja teostasid repressiivpoliitikat valikuliselt.75 Eesti ajaloolased vaidlevad sellisele periodiseerimisele pigem vastu.76 Periodiseeringu selgituses toob Zubkova mängu ka kohaliku haldustasandi ning väidab, et 1947.
aasta alguses toimus Baltikumis haldusliku hierarhia lõplik väljakujunemine, mille ühe eeldusena “viidi põhiliselt lõpule madalaima tasandi võimuorganite
74 Charles H. Fairbanks, “Soviet Bureucratic Politics: The Role of Leaders and of Lower Officials” in Thomas F. Remington (ed), Politics and the Soviet system, 86–87.
75 Зубкова, Прибалтика, 129–130.
76 Näiteks on Meelis Saueauk kummutanud Zubkova väite nagu oleks “ettevaatliku sovetiseerimise” ajal hoidutud julmadest meetoditest ja represseeritud valikuliselt.
Saueauk näitab, et aastatel 1944–1945 vahistati Eestis vähemalt 16 000 inimest ning just siis tehti ära nende aastate kõige “mustem töö” ja sellega ohvrite arvult võrreldav märtsiküüditamine oli pigem mõeldud sovetiseerimise lõppakordiks. – Vt: Meelis Saueauk, “Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat (NKGB) Eestis 1944–1946”, Tuna, 3, 2008, 55.
