K AADRILIIKUMISE PÕHJUSED T ARTU MAAKONNA NÄITEL

Nagu eelnevalt tõdesime, ei pruugi üldine kaadristatistika vabastamise põhju-seid alati avada ning andmed võivad olla vastuolulised. Parema ülevaate saami-seks ning vabastamiste tegelike põhjuste liigitamisaami-seks ja analüüsimisaami-seks võtame appi Tartu maakonna vallapartorgide kaadritoimikute andmed, loobumata võimaluse korral nende võrdlemisest üldise statistikaga.

Tabel 17. Tartuma valdade parteijuhtide vabastamiste põhjused 1944–50 ¹²²

1944 1945 1946 1947 1948 1949 1950 Σ Toimetulematus ja

distsipliin – 12 14 10 9 11 2 58

Teise valda üleviimine 8 3 – 5 1 1 1 19

Edutamine 3 2 – 3 2 7 2 19

Teisele tööle 3 7 5 – – 3 – 18

Tervislikud ja

pere-kondlikud põhjused – 6 4 2 – 1 1 14

Õppima – 6 1 1 1 1 – 10

Surm 1 1 – 1 – – – 3

Poliitilised põhjused – – – 1 – – – 1

Põhjus teadmata 3 1 – – – 1 6 11

Kokku 18 38 24 23 13 25 12 153

Kui võrrelda neid andmeid üldise kaadristatistikaga, siis 1946. ja 1947. aastate osas langevad koguarvud kokku. Aastatest 1948–50 pole kaadriliikumise põhju-seid sisaldavat üldist statistikat õnnestunud leida. Võimalik, et see on kuskil olemas, aga pean ka võimalikuks, et sellist statistikat ei koostatudki. Kaadrilii-kuvuse vastu võitlemise kampaania oli lõppenud ning sellele löödi käega. 1945.

122 Statistika põhineb Taru maakonna partorgide andmebaasi andmetel (autori valduses).

aasta osas torkab aga silma oluline vahe. Maakonnakomiteedest saadud andmete alusel EK(b)P KK kaadriosakonnas koostatud kokkuvõtte järgi vabastati sel aastal Tartu maakonnas ametist kõigest 26 vallapartorgi.¹²³ Pole selge, millest see vahe tuleb, aga kuna minu andmed tuginevad palgalehtedel, siis peegelda-vad need tegelikkust. Üldine statistika koostati tagantjärgi 1947. aastal ja või-malik, et osa väljajäämise põhjustas suutmatus määratleda neid nõutavate klas-sifikaatorite järgi. Samuti võimalik, et tagantjärgi polnud enam võimalik kõiki asjaolusid selgitada ja kuna 1947. aastal käis kaadri voolavuse vähendamise kampaania, siis oli kasulikum arve väiksemana näidata. Kolmandaks on võima-lik, et lahknevuse põhjus peitus erinevas metoodikas. Maakonnakomitee võis lähtuda rangelt ametisse kinnitamise otsustest ega arvestanud neid, kes olid protokollilise otsusega ametisse kinnitamata.

Toimetulematus. Tartu maakonnakomitee 1947. a kaadriaruande järgi oli partorgide vabastamine toimetulematuse tõttu tunduvalt vähenenud – 1946.

aastal 15% ja 1947. aastal 7,2%, millega loeti tõestatuks, et kaadrid on muutu-nud stabiilsemaks ja töövõimelisemaks. Aruande järgi oli 1947. aastal toimetu-lematuse tõttu “maha võetud” kõigest 3 partorgi.¹²⁴ Võrreldes neid andmeid üldise kaadristatistikaga selgub, et andmed ei lange kokku. Põhjuseks on asja-olu, et aruannetes kasutatud formaalsed põhjused ei ava alati vabastamise tege-likku tausta.¹²⁵ Maakonnakomitee aruandes kirjeldatakse põhjalikult kolme toi-metulematuse tõttu “maha võetud” partorgi juhtumeid. Kolm meest ja nende vabastamisega seotud asjaolud oli üpris erinevad. Kas neist meestest tehti patu-oinad? Vaatleme lähemalt asjaolusid.

Kasepää partorgi kohalt vallandatud Aleksei Malõšev oli 30-aastane Moskva oblastist pärit venelane, abielus ja kolme väikese lapse isa. Tema Ees-tisse sattumise asjaolud pole teada, aga pärast vallandamist pühkis ta Eestimaa tolmu uuesti jalgadelt ja läks koju tagasi. Vaatamata kõrgharidusele (ta oli 1937.

a lõpetanud pedagoogilise instituudi) ei sobinud ta partorgiks, kuna ei osanud üldse eesti keelt. Maakonnakomitee iseloomustus tema tööle oli väga nega-tiivne. Leiti, et vaatamata heale haridusele, mis oleks tal võimaldanud kujuneda eeskujulikuks parteitöötajaks, suhtus ta oma ülesannetesse äärmise vastutustun-detuse ja hoolimatusega, jõi palju ja purjus peaga kippus märatsema, ka oli ta maakonnakomiteesse saatnud võltsitud aruandeid. Maakonnakomitee resümee-ris, et Malõšev võttis oma tööd kui ajutist ja möödaminevat, millega seletubki hoolimatus ja ükskõiksus tööülesannetesse ning on vabastamise põhjuse mää-ratlenud “toimetulematusena”, keskkomitee kinnitavas otsuses esineb aga “eba-sobiv ja kompromiteeriv”.

123 ERAF.1.48.158, 53.

124 EK(b)P Tartu maakonnakomitee kaadrite osakonna aruanne 1947. aasta kohta, 31.12.1947, ERAF.1.48.130, 12.

125 Olev Liivik on jõudnud samale järelduse keskkomitee ja maakonnakomiteede kaad-reid uurides.

Voore valla partorg Oskar Allik oli mitmes mõttes Malõševi vastand. 24-aastane, pärit Viljandimaalt, 6 klassi koolis käinud vallaline endine masinavab-riku tööline pandi partorgiks enam-vähem kohe pärast Punaarmeest demobili-seerimist. Teda iseloomustati alguses positiivselt, aga 1946. aasta alguses sai mees metsavendade kuulist haavata ja pärast seda hakati töös täheldama tagasi-minekut. Maakonnakomitee leidis, et kodanlikud natsionalistid on suutnud ära hirmutada nii partorgi kui kogu valla aktiivi. “Vaikse ja tagasihoidliku iseloo-muga” Allik esineb harva rahva ees ning on kirjutanud lahkumisavalduse. Maa-konnakomitee rahuldas palve – vaatamata sellele käsitleti teda aruandes näitena toimetulematuse tõttu maha võetust – ja tegi ettepaneku mees üle viia mõne teise valla täitevkomitee esimeheks või aseesimeheks.¹²⁶

Elva partorg Konstantin Vältsev oli 42-aastane Narvast pärit endine vabrikutööline, kes oskas õige pisut ka eesti keelt. Kooliharidust oli ta omanda-nud ainult 3 klassi jagu, kuid läbiomanda-nud 1944. aastal Puškini kursused. Partorgiks oli ta kaadripõua tingimustes suunatud maakonnakomitee komandandi kohalt.

Esialgu oli ta ülemuste silmis heas kirjas: “kohusetruu töötaja, ehkki tema üld-haridus ja nõrk poliitüld-haridus vähendavad esialgu tema töö edukust, lubab tema innukus ja agarus loota kiiret arengut”. Veel 1946. aastal leiti, et Vältsev on saavutanud häid tulemusi aktiivi kasvatamisel ja õigesti töölerakendamisel, aga puuduliku eesti keele valdamise tõttu ei esine rahva ees ja tegeleb vähe poliiti-lise enesetäiendamisega. Just vähene keeleoskus viis maakonnakomitee kõige-pealt mõttele, et talle tuleb leida uus koht. 1947. aasta iseloomustusest selgub pealegi, et töö oli hakanud minema “isevoolu”¹²⁷ ning mees ise jooma (ning meelitanud seda tegema ka teised valla kommunistid). Vähese hariduse tõttu ei olnud Vältsev võimeline koostama dokumente, mille näiteks olid järelevalve korras maakonnakomiteesse saadetavad koosolekute protokollid – kui need üldse tulid, siis oli nende vormistus äärmiselt puudulik. Kuna moodustamisele tuli partei vallakomitee siis sinna Vältsev ei sobinud ja tuli saata mujale. Algul taheti teda suunata sovhoosipartorgiks, aga viidi lõpuks üle hoopis täitevkomi-tee esimeheks.¹²⁸ Täitevkomitees vastutas dokumendihalduse eest sekretär, seega esimees ei pidanudki kirjaoskaja olema.

1947. aastal vabastati Tartu maakonnas ametist veel vähemalt 7 partorgi, kelle vabastamise põhjust saab käsitleda toimetulematusena. Asi on selles, et erinevatesse otsustesse läksid kirja erinevad põhjused. Erinevad olid maakonna-komitee ja keskmaakonna-komitee otsuses sisalduvad määratlused ning mõlemad võisid anda ka rohkem kui ühe otsuse, milles sisalduvad põhjused võisid omakorda

126 Oskar Alliku kaadriarvestustoimik, ERAF.1.6.4807.

127 Süüdistus töö “isevoolu” laskmiseks oli kriitikas sagedane. Mõiste oli laenatud stali-nismi teooriast, kus “sotsialistliku ülesehitustöö isevoolu teooria” tähendas antimarksist-likuks tembeldatud õpetust, mille järgi küla areng järgneb linna omale loomuldasa.

Vastupidiselt rõhutati stalinistlikus ideoloogias, et küla muutumine sotsialistlikuks ei toimu iseenesest ning küla muutmiseks tuleb seal esmalt rajada kollektiivsed maja-pidamised. – Vt: Stalin, Leninismi küsimusi, 245–246.

128 Konstantin Vältsevi iseloomustused, ERAF.1.6.5459, 10, 13.

erinevad olla. Mõnel juhul selgub tegelik põhjus vabastamisega kaasnenud õiendist, samas kui otsusesse läks formaalselt kirja midagi muud.

Ivan Kanošin (Äksi vald) vabastati maakonnakomitee ühe otsuse järgi töö-ülesannetega mitte toimetulev koos suunamisega majanduslikule tööle ja teise otsuse järgi parteikomitee ümbervalimiste tulemusel (kuna valimiseks pidi olema eelnev parteiorganite nõusolek, siis ei saa see olla põhjus, vaid on taga-järg). KK kinnitava otsuse järgi vabastati ta kui “ebasobiv ja kompromiteeriv”.

Vaino Peebo (Puhja vald) vabastati maakonnakomitee otsusel ametist varumis-plaani läbikukutamise ja lohaka parteitöö tõttu, kuna aga tegemist oli sõjainva-liidiga, suhtuti temasse leebelt ning KK otsusesse (ja ankeeti) läksid põhjusena kirja “tervislikud põhjused”. Raimond Kem (Saare vald) vabastati enda kompro-miteerimise ja liigse alkoholi tarvitamise tõttu (kaadritoimiku õiend) või tööga mittetoimetulemise tõttu (KK otsus). Arkadi Korzjukov (Laeva vald) vabastati maakonnakomitee järgi “töö täieliku laostamise, moraalse laostumise ja direk-tiivide mittetäitmise” pärast või KK järgi “parteilasele ebasobiva käitumise pä-rast”. Tema puhul oli varem leitud, et ta “omab kalduvuse, mis viivad teda täht-satest ülesannetest kõrvale”, nimelt püüdis ta osa võtta “igasuguste varguste, isegi kõige pisemate selgitamisest” ja tundis erilist huvi “varaste ja bandiitide püüdmise vastu”. Selliste kalduvustega mees leiti paremini sobivat julgeoleku-organitesse kui parteitööle (muide ta oligi enne partorgiks saamist töötanud NKVD süsteemis vangivalvurina). Takistuseks oli ka vähene eesti keele oskus, mistõttu ta ei esinenud rahvale ja tema selgitustöö “piirdus peamiselt vestlus-tega”.¹²⁹

Mihhail Uleksini (Ahja vald) vabastamise põhjuseks oli parteidistsipliini jäme rikkumine ja partei poliitika moonutamine, millele lisandus kulakutega sõbrustamine, alkoholi tarvitamine ja teraviljanormi läbikukutamine. Karl Nahkro (Tähtvere) vabastati parteiorganite otsuste mittetäitmise ja moraalse laostumise põhjusega. Voldemar Baumi (Kudina vald) puhul oli maakonna-komitee õiendis juttu “töö täielikust laostamisest”, mistõttu ta tuleb suunata nõukogude tööle, aga KK pehmendas selle “teisele tööle saatmiseks”. Baum pandi TK esimeheks, kuna maakonnakomitee leidis, et vähene haridus (4 klassi) ei võimalda tal partorgina töötada (võrdle Vältsevi juhtumiga) ning tal puuduvad eeldused kujuneda rahuldavaks parteitöötajaks. Mees taotles ka ise parteitöölt vabastamist. Tööd TK esimehena hiljem aga kiideti.¹³⁰

Nimetatud meestest nelja (Kanošin, Uleksin, Kem ja Nahkro) ametist vabastamist käsitleti maakonnakomitee aruandes kui “enese kompromiteeri-mise” tagajärge. Milline tahes võis olla tegelikkus, mis ühessegi otsusesse ei jõudnud, on päris selge, et toodud näidete põhjal võib väita, et maakonnakomi-tee aruanne ei ava tegelikke asjaolusid. Mõistagi ei ole 1947. aasta mingil moel erandlik ning erinevate sõnastuste ja rõhuasetustega vabastamise otsuseid leiab ka kõikidest teistest aastatest.

129 Arkadi Korzjukovi kaadriarvestustoimik, ERAF.1.6.6433.

130 Voldemar Baumi kaadriarvestustoimik, ERAF.1.6.4982.

Näeme niisiis, et statistikates sisalduv “tööga mittetoimetulemine” ei pruugi kajastada vabastamise tegelikke põhjusi. Ei ole ka üheselt selge, mida toimetu-lematusena käsitleti ning millisel puhul seda määratlust kasutati. Põhjuseid võis olla erinevaid ja ilmselgelt puudus universaalne metoodika. Näib aga, et toime-tulematusega sai seletada eelkõige konkreetseid, arvuliselt määratletavaid näi-tajaid. Neist kindlasti kõige tähtsam oli seotud varumiskampaaniatega. Partor-gidele heideti sageli ette varumisplaani mittetäitmist, varumiskampaania “läbi-kukutamist”, metsavarumise kampaania ebaõnnestumist jms. Need olid väga selgelt prioriteetsed valdkonnad kõigi vallaasutuste töös. Kõneka asjaoluna li-sati partorgide ja täitevkomiteede esimeeste “personaalküsimuse” arutamisel toimikusse alati ka “lühike iseloomustus” valla kohta, mille puhul oli kasutusel spetsiaalne vorm ning andmestikust põhiosa moodustasid varumispaaniga seo-tud näitajad.

Võrdselt arvestati nii põllusaaduste varumist kui metsatööde plaani täitmist.

Näiteks Puhja partorg vabastati töölt detsembris 1947, samal ajal oli teravilja plaan ametlikult ületatud (117%), aga metsa osas oli pilt hoopis teine – 1/5 normist oli küll raiutud, aga väljavedamisega polnud üldse alustatud (talv oli ees ja kõik ei pidanudki veel välja veetud olema, aga “edukates” valdades oli selleks ajaks vähemalt kolmandik plaanist täidetud). Maakonnakomitee märkis õiendisse varumisplaani läbikukutamise.¹³¹ Puhja vald oli õnnetus seisukorras, sest ka uus täitevkomitee esimees oli ametisse asunud alles detsembris.

Kategoorilisi üldistusi ei tasu taolistest näidetest teha, aga ilmselt oli metsa-töö plaaniga seotud asjaolud olulisemad. Tegelik metsa-tööga toimetulemine ongi nende kahe valdkonna võrdluses erinev, sest kui varumisnormid sai kuidagi ikka kätte ja võeti kasvõi jõuga ära, siis metsaplaani juures see meetod ei tööta-nud. Kui oli raiumata, siis oli raiumata ja midagi polnud teha – jäigi üle järel-dada, et partorg ei suutnud inimesi veenda metsatööle minema.

Selle kõrval esinesid süüdistused, mis puudutasid aktiivi organiseerimist, parteiorganisatsioonilist tööd või “masside organiseerimist”. Ka need olid arvu-liselt määratletavad suurused: institutsionaliseerimata aktiivi suurust sai mõõta lahtistel partekoosolekutel ja mitmesugustel üritustel osalenud inimeste arvuga.

Näiteks kiideti tubli töö eest eriliselt ühte partorgi, kes suutis Tartu linna taasta-mistöödele tuua paarsada inimest. Parteiorganisatsioonilise töö tulemuslikkust sai mõõta partei ridade kasvuga ning korraldatud ürituste hulga ja sagedusega.

Nn masspoliitilise või poliitmassilise töö jaoks andsid tööplaanid ette erinevate ürituste (kõnekoosolekud, loengud, küsimuste-vastuste õhtud jne) arvulised näitajad, samuti oli mõõdetav näiteks näiteringide, laulukooride ja lugemisrin-gide organiseerimine. Vastavaid tulemusi oli võimalik näidata paberil ning seda moodust kindlasti kasutati. Kontrollide saabumisel oli küll oht vahele jääda, aga kontroll ei olnud kuigi süstemaatiline. On iseloomulik, et need valdkonnad esi-nevad toimetulematuse põhjustena ka selgelt harvemini kui varumise või met-satööga seotud küsimused.

131 Lühike iseloomustus Puhja valla kohta, ERAF.1.6.7692, 19.

Toimetulematuse hindamine on otseselt seotud ka partorgi kohustustega, st kuni pole teada, millised olid ülesanded, pole ka võimalik öelda, mil määral nende täitmisega toime tuldi. Pöördun selle küsimuse juurde tagasi järgmises peatükis. Täpset statistikat ei saa aga teha ka seetõttu, sest sageli oli vabastamise põhjus kompleksne, formaalsele “toimetulematusele” võisid lisanduda distsip-liiniprobleemid või perekondlikud asjaolud ja isegi tervis. Parteiaparaadil oli seeläbi võimalus otsusesse vormistada kõige sobivam põhjus ja seeläbi sai otse-selt mõjutada statistikat.

Distsipliini küsimused. Lisaks sellele, et toimetulematus läks statistikasse kirja formaalse vabastamise põhjusena, võis see olla tegelik põhjus palju rohkematel puhkudel. Sagedane formaalne põhjus oli näiteks suunamine teise valda või õppima, aga mõlema juhul võis selle omakorda põhjustada toimetulematus.

Toimetulematus ise oli kõige sagedamini aga tingitud madalast distsipliinist.

Konkurentsitult suurim distsipliiniprobleem oli joomine.

Georgi Solomin viidi Pala partorgi kohalt üle nõukogude tööle, kuna oli kaotanud rahva hulgas täielikult autoriteedi. Valla rahva seas liikus nali, et “kui nädalas oleks kaheksa päeva, siis Solomin jooks kaheksa päeva, aga et on seitse päeva, siis ta joob seitse päeva”.¹³² Aakre partorg Arnold Laasmaa oli 1946.

aasta iseloomustuste järgi “püüdlik ja arenev parteitööline”, tegi laialdast polii-tilist selgitustööd, juhtis aktiivselt võitlust kodanlike natsionalistidega, oli kaad-rivalikus nõudlik ning aitas tõhusalt kaasa valla täitevkomitee töö suunamisel.

Paar aastat hiljem ta vallandati, kuna selgus täiesti vastupidine pilt: partorg oli töös nõrk, sõbrustas kulakutega, oli poliitiliselt madalal tasemel, ei tegelenud õppimisega ega pööranud tähelepanu kaadrite valikule. Lisaks heideti ette joo-mist ja purjus peaga rahva ees esinejoo-mist, või nagu olevat kinnitanud täitevko-mitee töötajad: “joob viina nagu karu, kas või toobriga”. Täieliku häbiplekina tuli välja, et Laasmaa oli lasknud oma lapse kirikuõpetaja poolt ristida.¹³³ Tao-lisi näiteid võib kaadritoimikutest leida kümneid ja kümneid, aga piirdugem siinkohal nendega.

Joomist käsitleti ühe peamise hädana ka 1946. aasta ülemaalisel vallapartor-gide seminaril, kus sellel teemal võtsid sõna paljud kõnelejad. Muidugi ei rääki-nud ükski partorg iseenda viinalembusest, küll aga tegelevat sellega kõik teised – täitevkomitee esimees, komsorg, miilits jne. Joomine oli konkurentsitult levi-nuim süüdistus ka partorgide endi aadressil. Kõneka faktina võiks loetleda ri-damisi partorge, kes tööle asudes viinaga ei liialdanud ja kelle iseloomustused olid head, aga aasta–paari pärast selgus, et mehed olid hakanud jooma. Kui aga ühelt partorgilt, kes alailma jõi, küsiti, miks ta seda teeb, teatas ta põhjuseks

“Joon, sest oli sõjas”. Üks partorg ajas joomise kulakute süüks: “Provokatsioo-niaktide läbiviimisel oli tähtsaimaks nõukogude aktiivi ja töötajate täisjootmine,

132 Georgi Solomini kaadriarvestustoimik, ERAF.1.6.8973.

133 Arnold Laasmaa kaadriarvestustoimik, ERAF.12.12.917.

kes siis joobnud olekus said hakkama igasuguste rumalustega. Alati oli niisu-guste nähtuste taga kulakud ja kodanlikud natsionalistid puskaripudeliga.”¹³⁴

Kõnekas, et karskete meeste iseloomustustes märgiti see asjaolu alati eriliselt ära. Lugedes mistahes protokolle, aruandeid, personaalküsimuste otsuseid, ise-loomustusi jm jääb mulje, et jõid tõepoolest kõik. Joomine kerkis esile kõik-võimalikes kontekstides ning oli partorge, kes said selle eest korduvalt karis-tada. Kes oli purjus peaga kaotanud portfelli parteidokumentidega (sellisel pu-hul olid karistused kiired ja karmid), kes ainult oma parteipileti, kes tuletõrje-autoga kraavi sõitnud, kes rahvamajas püstolit paugutanud. Tavaline oli purjus peaga parteikoosolekutele, poliitkooli või seminarile ilmumine ning seal räus-kamine, tülinorimine ja kaklemine.

Sagedane süüdistus oli joomine koos teiste kommunistide või vallaametni-kega või nende kallutamine joomisele. Joodi töö ajal ja vallamajas. Juhtus, et valda saabunud maakonnaasutuste ametnikud ei leidnud vallamajast eest ain-satki kainet inimest, samuti juhtus, et vallamaja arestikambrist põgenesid “ban-diidid”, kuna neid valvama pidanud inimesed olid silmini täis. Kõige raskem süüdistus oli aga joomine koos kulakutega või rahvavaenlastega. Ühest küljest avalduvad siin 1940. aastate ideoloogiale omased rõhuasetused, aga teisest kül-jest ei pruugi taolised süüdistused olla väljamõeldud ja “kulakutega koos joo-mine” toimus juba kasvõi sellepärast, et teistel ei olnud, mida juua. Viina aeti eelkõige jõukamates majapidamistest ja kehvikuga koos joomine polnud või-malik, kuna kehvikul kodus viina polnud. Lisagem, et mujalt sissetoodud par-torge, kel oma elamispind puudus, pandi elama kulakutelt võõrandatud eluruu-midesse ehk sisuliselt kulakuga ühte majja, mis “kulakuga koos joomise” sa-muti mõistetavaks teeb.

Joomine polnud muidugi üksnes vallaametnike probleem, vaid jõid kõik.

Ühe kaasaaegse mälestusi tsiteerides: “Võib üsna kindlalt väita, et kunagi varem ei ole Eesti talurahvas nii mõõdukuseta ning meeletult alkoholismile andunud kui neil aastail.”¹³⁵ Sõda, traditsioonilise elukorralduse kadumine ja ühiskonnas valitsev hirm suurendasid alkoholitarbimist kõigis kihtides, mis väljendub nii legaalse viinatoodangu suurenemises ajavahemikul 1940–1956 ligi kolm korda (10 miljoni liitrini aastas) kui illegaalse puskariajamise õitsengus maal, mis oli alguse saanud Saksa okupatsiooni ajal ja jätkus Nõukogude võimu naastes täie hooga. Olaf Mertelsmann on kodupuskari toodangut 1940. aastate teisel poolel hinnanud 10–20 miljoni liitrini aastas.¹³⁶ Kollektiviseerimise järel hakkas ko-dune viina-ajamine iseenesest hääbuma, sest kolhooside tingimustes polnud talupoegadel enam vajalikku toorainet. Väärib lisamist, et alates 1949. aasta

134 Arthur Hinno, Mälestusi partorgina töötamise ajast Kiidjärve vallas ja valla pro-pagandistina töötamisest Kuuste vallas ajavahemikul 1945–1950, käsikiri, ERAF.247.

53.23, 6.

135 Paul Hinnov, Kui need talud tapeti, Tartu, 1999, 14.

136 Olaf Mertelsmann, “Estonian Moonshine in the 1940s”, Daugavpils Universitate Humanitāro Zinātņu Vēstnesis, 6, 2004, 86–95.

teisest poolest joomisest tingitud vallandamisi vallaasutustes praktiliselt ei ol-nud. Ilmselt peitub vähemalt üks põhjus selles, et polnud enam midagi juua.

Lisaks joomisele esines muid distsipliinirikkumisi kuni otseste õigusrikku-misteni välja. Viimased olid seotud eelkõige varumiskampaaniate ja maareformi elluviimisega. Mõlemat kasutati vallaametnike poolt isiklikuks rikastumiseks.

1946. aastal vallandati Sadala partorg Johannes Reines, kelle kohta maa-konnakomitee oli juba varem leidnud, et ta “peamiselt tegeleb joomisega”.

Otsus vallandamise kohta tuli järgmisel päeval pärast seda, kui Reinesile oli kriminaalkoodeksi §109 alusel mõistetud 4 aastat vabadusekaotust ning mõne päeva pärast järgnes ka otsus parteist väljaviskamise kohta. Nimetatud parag-rahv käsitles “võimu või teenistusliku seisundi kuritarvitamist” ning Reines ei olnud kaugeltki ainuke partorg kes ametiajal taolise süüdistusega arreteeriti ja süüdi mõisteti.

Maareformi kasutati ära oma majapidamiste rajamiseks või suurendamiseks ning probleem oli nii tõsine, et seda tuli arutada nii EK(b)P Keskkomitee büroos kui ÜK(b)P KK Eesti büroos. Viimane arutas 25. juunil 1946. a otsust “Mõnede vallapartorgide kulaklikest tendentsidest oma majapidamise arendamisel”.

Toodi näiteid, kus vallapartorgid võtavad endale maareformiga äravõetud vara-dest hobuseid ja kariloomi ning kasutavad oma majapidamistes palgatööjõudu.

Probleemi lahendamiseks anti korraldus kontrollida kõikide vallapartorgide majapidamisi, vähendada miinimumini maad ja karja ning välistada nende poolt palgatööjõu kasutamine. Talude ja karja partorgidele üleandmine võis edaspidi käia üksnes maakonnakomitee loal.¹³⁷ Samasugune kontroll viidi läbi ka vallatäitevkomiteede esimeeste osas.

Seadusrikkumisi ja kuritarvitusi oli ilmselt ka rohkem kui nendega vahele jäädi, sest selliseid asju tuli välja veel aastaid hiljem, kui omaaegsed partorgid töötasid ammu teistel kohtadel. Juhtus, et inimene jäi aastaid hiljem seaduserik-kumisega vahele ning uurimise käigus toodi tagantjärgi päevavalgele ka eksi-mused omaaegses partorgiametis.

Poliitilised põhjused. “Kulakutega koos joomine” andis paljudele vabastamis-tele poliitilise alatooni, aga selgelt poliitilisi põhjusi oli partorgide vabastamisel samas vähe ning need olid sagedasemad nõukogude kaadrite juures. Kontroll parteiametnike üle juba enne ametisse kinnitamist oli võrreldes nõukogude kaadritega oluliselt põhjalikum. 11. mail 1945. a arutas EK(b)P KK büroo kaad-rite valikut, paigutamist ja ettevalmistamist Võru maakonnakomitees. Maa-konnakomitee kaadrialane töö tunnistati väga halvaks, sest vallatäitevkomitee esimeestest 30% oli välja vahetatud ja 24% koguni NKVD poolt arreteeritud.

Vallapartorge süüdistati – nimeliselt mainiti kolme – samas “kõigest”

poliitilises lühinägelikkuses, mis avaldus viinavõtmises koos “klassivaenla-sega”.¹³⁸

137 ÜK(b)P KK Eesti büroo koosoleku protokoll nr 4, 25.06.1946, RGASPI. 17.122.186, 10. 138 EK(b)P KK büroo koosoleku protokoll, 11.05.1945, ERAF.1.4.181, 1–6.

1946. aastal vabastati “poliitilise usalduse kaotamise” tõttu kogu Eesti NSV arvestuses ametist 10 partorgi, TK esimehi samal ajal 21 ja sekretäre 18.

EK(b)P KK XVII pleenumi (29.–30. juulil 1947. a) otsustes keskenduti ühe põhiteemana kaadrite kontrolli ja kasvatamise küsimustele. Nõuti kaadrite pu-hastamist, mis valla tasandil puudutas eriti täitevkomiteesid ja külanõukogusid.

Tartumaal viidi puhastustöö lõpule 15. detsembriks 1947. a. Et puhastus oleks võimalik, korraldati 1947. aastal ka kursused valla täitevkomiteede sekretäri-dele. Maakonna kaadriosakonna andmetel kõrvaldati kampaania käigus 1. au-gustist kuni 15. detsembrini 1947 täitevkomiteedest poliitilistel põhjustel 8 esi-meest, 2 aseesimeest ja 10 sekretäri ning külanõukogudest 8 esimeest ja 3 sek-retäri. “Enese kompromiteerimise” tõttu kõrvaldati 6 esimeest, 4 aseesimeest ning 1 külanõukogu esimees. Töösse lohaka suhtumise pärast kõrvaldati 1 esi-mees, 4 aseesimeest ja 1 sekretär ning 1 külanõukogu esimees ja 2 sekretäri.¹³⁹ Partorge vabastati maakonnakomitee andmetel poliitilistel põhjustel sama aasta jooksul ametist ainult üks: Äksi valla partorg Ain Toompalu oli varjanud oma minevikku, täpsemalt kuulumist Eesti Sotsiaaldemokraatlikku Parteisse, Eesti Vabadussõjalaste Liitu ja Isamaaliitu. Taolisi asju käsitleti kui “partei petmist”, mis vaatamata senistele väga headele hinnangutele Toompalu tööle, tõi kaasa kohese vallandamise ja parteist väljaheitmise.¹⁴⁰

Kuna kaadripõud oli suur, siis ei pruukinud “kaadrite puhastamine” ilmtin-gimata tähendada inimeste tööta jäämist. Keskkomitee kaadrisekretär Dmitri Kuzmin juhtis sellele probleemile tähelepanu juba 1946. aastal: “kui kellegi vallandame, siis esinetakse mulle aruandega, et puhastasin oma aparaadi [...]

Kuna kaadripõud oli suur, siis ei pruukinud “kaadrite puhastamine” ilmtin-gimata tähendada inimeste tööta jäämist. Keskkomitee kaadrisekretär Dmitri Kuzmin juhtis sellele probleemile tähelepanu juba 1946. aastal: “kui kellegi vallandame, siis esinetakse mulle aruandega, et puhastasin oma aparaadi [...]

Im Dokument Kohaliku halduse sovetiseerimine Eestis 1940–1950 (Seite 184-200)