Magistritöö uuringu tarbeks viisin läbi 72 semistruktureeritud individuaalintervjuud (intervjuude transkriptsioonid on lisas 4). Kvalitatiivse meetodi kasuks otsustasin seetõttu, et tegemist oli veel osaliselt tundmatu valdkonnaga – polnud teada, kui aktiivselt Facebookis meediakanaleid praegu jälgitakse ja sellest johtuvalt ei saanud ette mõelda järgmisi küsimusi. Intervjuu annab võimaluse vastuseid täpsustada ning intervjueeritav võib eelduslikult rääkida rohkem, kui küsija küsib (Hirsjärvi et al 2005:
192). Samuti võis eeldada, et vastuseid on väga erinevaid – semistruktureeritud intervjuu annab andmekogumismeetodina võimaluse saada mitmekülgset informatsiooni (Berger 2000). Antud töö huvides oli hankida põhjalikumat teavet kui pelgalt küsitluse käigus oleks saanud. Intervjuu annab ka rohkem võimalusi vastuste tõlgendamiseks kui postküsitlus (Hirsjärvi et al 2005: 192). Laherand (2008) toob välja, et kvalitatiivset andmeanalüüsi tuleks kasutada siis, kui ollakse huvitatud sündmuse detailidest, mitte ainult kõige sagedamini esinevatest joontest.
Andmete kogumiseks kasutasin standardiseerimata ehk etteantud vastusevariantideta semistruktureeritud intervjuud. Semistruktureeritud intervjuu kava koostasin teemablokkide ja võtmeküsimuste kaupa, kuid nende järjestus ja sõnastus oli vaba.
Intervjuu (vt lisa 2) koosnes järgmistest teemablokkidest:
1. Facebooki üldine kasutamine
Annab taustainfo selle kohta, millal ning mis põhjusel intervjueeritav tegi konto sotsiaalvõrgustikku Facebook ja kui palju ta seal aega veedab ning millega tegeleb.
2. Eesti meediakanalite jälgimine Facebookis
Intervjuu järgmises osas uurisin, milliseid traditsioonilisi Eesti meediakanaleid intervjueeritav Facebooki kaudu jälgib ehk laigib. Eesti traditsiooniliste meediakanalite kõrval selgitasin lisaks, milliseid veebiväljaandeid ning välismaiseid meediakanaleid intervjueeritav FBs jälgib.
3. Meediasisu valimine/jagamine Facebookis
Pärast kanalite jälgimise kaardistamist selgitasin, mis on kasutaja ajend meedia jälgimiseks Facebooki kaudu. Samuti küsisin, kuidas intervjueeritav jõuab Facebooki kaudu erineva meediasisuni ning kuidas ta seda ise levitab ja jagab ehk sheerib.
4. Traditsiooniliste meediakanalite kasutamine
Neljanda teemablokina kogusin infot selle kohta, mil määral ja milliseid meediakanaleid jälgib intervjueeritav traditsioonilissel viisil – kas loeb ajalehti ja ajakirju, vaatab telerit ja kuulab raadiot.
Magistritöö intervjuu kava (vt lisa 2) koosneb küllaltki palju kinnistest kas-küsimustest. See tähendab, et läbiviidud semistruktureeritud intervjuud olid suuresti siiski struktureeritud ja formaliseeritud ankeeti meenutava vormiga – paljud küsimused olid kindlaks määratud järjekorras ning osad neist said vastuseks “jah” või “ei”. Selle põhjuseks oli soov koguda materjali kvantitatiivse analüüsi jaoks. Sellegipoolest
üritasin intervjueerides säilitada võimalikult palju vaba vestluse kulgu (Berger 2000:
112). Kuna intervjuu oli semistruktureeritud, siis ei saanud hiljem intervjuusid päris üks-ühele võrrelda.
Kvalitatiivseid uuringuid on kõige teravamalt kritiseeritud reliaabluse osas (Laherand 2008). Reliaabluse tagamiseks kasutati Laheranna (2008) väljatoodud neljast võimalusest – info triangulatsioon, uurijate triangulatsioon, teooria triangulatsioon ja metodoloogiline triangulatsioon – esimest ja viimast. Antud magistritöö raames viisin noortega läbi intervjuusid Tallinnas, Tartus, Viljandis ja Otepääl kokku kuuel erineval kuupäeval. Täiskasvanuid intervjueerisin küll ainult Tallinnas, kuid kahes erinevas keskkonnas kolmel erineval kuupäeval. Metodoloogiliselt tõin juba välja, et kasutasin kvalitatiivse ja kvantitatiivse meetodi kombineerimist. Sellele kaasnes põhjalik andmeanalüüs.
Kõik intervjuud viisin läbi perioodil 22. november 2013 – 10. märts 2014. Intervjuud tegin neljas erinevas linnas: Tallinnas, Tartus, Viljandis ja Otepääl.
Õppeasutustega lepiti intervjuude tegemise kuupäev ja aeg varem kokku. Kõik intervjuud olid individuaalintervjuud ja toimusid koolipäeval õppetöö ajal või ka vahetunnis – seda eelnevalt kooli ja õpetajatega kokkuleppel. Õpilased saatis intervjueerija juurde õpetaja. See toimus kas õpilaste enda initsiatiivil (kes ise avaldas soovi vestelda) või õpetaja kirja pandud nimekirja alusel – kõik intervjuud olid vabatahtlikud, mitte kohustuslikud. Intervjuud toimusid privaatselt kas mõnes tühjas õppeklassis või koridoris.
Täiskasvanute hankimisel kasutas autor mugavusvalimit. Autor leppis kokku valitud spordiklubiga Tallinnas, et tohib intervjueerida valitud kuupäevadel ja kellaajal (hommikust õhtuni) asutuse külastajaid. Intervjueerija pöördus spordiklubis sinna saabuvate või lahkuvate külastajate poole, kes olid talle võõrad, esitles ennast ja küsis, kas inimene on nõus uuringus osalema. Nõusoleku saades viidi intervjuu läbi kohe spordiklubi fuajees. Seega polnud neile 16-le intervjueeritavatele uuringu kohta enne ette teatatud. Lisaks leppis autor tuttava kaudu kokku ka ühe mittetulundusühinguga, et tohib seal 4 töötajat intervjueerida – antud töötajaid teatati intervjueerija tulekust ja intervjuu teemast ette. Intervjuud toimusid inimeste töökabinettides.
Kõigile intervjueeritavatele selgitati enne intervjueerimist personaalselt ja koolides ka kogu klassile, mis otstarbel neid intervjueeritakse, kes on uurija ning mis on tema töö eesmärk. Osalejatele lubati anonüümsust. Kõik intervjuud salvestati diktofonile ning selle kasutamist põhjendati uuritavale. Enne intervjuud anti põgus ülevaade, millistel teemadel küsimusi esitatakse. Igale intervjuule oli kaasa võetud uurija isiklik sülearvuti, mille kasutamise võimalust uuritavale pakuti – näiteks soovi korral oma Facebooki kontot vaadata, kui vastused ei meenu. Intervjuude tegemisel näis, et uuritavad ei avaldanud selleks soovi ja see tundus nende jaoks ebaturvaline, samuti puudus kahes koolis võimalus Wi-Fi kasutamiseks. Seega vastas suur osa intervjueeritavatest siiski ilma arvutist andmeid kontrollimata. Intervjuud tehes püsib alati oht, et vastaja ei mäleta kõike, mida küsitakse, päris täpselt (Berger 2000: 124).
Osa uuritavatest vaatas intervjuu jooksul oma Facebooki kontot isikliku mobiiltelefoni kaudu.
Intervjuude tegemine möödus õppeasutustes hoogsalt ja plaanide järgi. Keerukam oli intervjuude tegemine spordiklubis, kus uuritav pidi intervjueeritavaid ise otsima – seejuures tuli leida valimisse vanuse poolest ja homogeense tunnuse ehk Facebooki kasutamise poolest sobivaid inimesi. Arvestada tuli intervjuust keeldumisega, peamiselt põhjendati seda ajanappusega.
Intervjuude kestus varieerus suuresti – sõltuvalt intervjueeritava vastustest 5 minutist poole tunnini. Keskmiselt oli intervjuu pikkus umbes 15 minutit. Kõige rohkem tehti ühel päeval 12 intervjuud – tähelepanu fokusseerimine muutus edasi uurija jaoks raskeks. Seega jäi ühel päeval tehtud intervjuude arv enamjaolt alla 10. Intervjuude läbiviimine oli oodatult ajamahukas – aega võttis nii intervjuude ettevalmistamine, uuritavate leidmine ja sobiva kohtumisaja kokku leppimine, intervjuude läbiviimine ja hilisem transkribeerimine. Kõik intervjuud transkribeeriti käsitsi arvutist helifaile kuulates.