Võrdluses teiste riikidega

Laiema pildi saamiseks on oluline vaadelda ka, millised küsimused on kerkinud üles teistel riikidel kristlike (era)koolide osas. Soome, Rootsi, Belgia ja Suurbri-tannia debattide juures tõin välja mitmed olulised märksõnad, nii näiteks on küsimuse all:

‒ religioossete põhiväärtuste ja demokraatliku riigi põhiväärtused – kas siin on vastuolu;

‒ segregatsioon vs. identiteediloome, sh integreeritus ja erinevate uskkondade inimeste tundmine;

‒ avalik ja erasfäär – kuhu kuulub haridus;

‒ vanemate valikuvabadus lapse koolihariduse valikul;

‒ kogukondliku kuuluvuse küsimus;

‒ laste n-ö „usku õpetamine“ vs. lastevanemate soov, et lapsed kasvaksid samas väärtusruumis, kus ülejäänud perekond;

‒ religioossete koolide riikliku rahastuse küsimus;

‒ riitusliku poole roll religioossetes koolides;

‒ vanemate õigus kasvatada lapsi oma veendumuste kohaselt ja liberaalse ühiskonna kohustus kasvatada ühiskonnas hästi toimetulevaid kodanikke.

Grupeerin ülalmainitud küsimused ning vaatlen kõiki teemasid eraldi Eesti kontekstis. Kõik grupid on ka omavahel seotud.

1. Esimese grupi moodustavad vastandused religioosne kogukond/perekond vs.

riik. Siia alla kuuluvad küsimused, kas religioossed väärtused ja riigi väär-tused võivad minna omavahel vastuollu, kes otsustab lapse haridustee valikute üle ning kuidas näha dilemmat vanemate õigus kasvatada lapsi oma veendu-muste kohaselt vs. ühiskonna kohustus kasvatada ühiskonnas hästi toime-tulevaid kodanikke.

2. Teise grupi moodustavad segregatsiooni ja kogukonna, identiteediloome ning erinevate kogukondade koostoimimisega seotud küsimused.

3. Kolmas grupp küsib, kuhu haridus kuulub, kas avalikku või erasfääri, ning sellega seondub koolide rahastusteema.

4. Neljas grupp arutab religioosse õpetuse sisu küsimust, mis omakorda haakub mitme esimese grupi teemaga.

Esimene grupp: religioosne kogukond vs. riik

Küsimus algab sellest, kas ja kuidas haakuvad või vastanduvad omavahel riiklikud ja religioossed väärtused? Eesti kontekstis tuleks esimesena vastust otsida Eesti Vabariigi põhiseadusest. Peatükis 3.3 kirjeldasin aga, kuidas põhiseadust ei ole võimalik taandada konkreetsetele väärtustele, vaid pigem ongi tegu, Kalmo sõnutsi, „väärtuste kompromissiga, mis võimaldab kaitsta erinevaid väärtusi“³. Üsna sarnane on küsimus religioossete väärtuste kohta, sest esmalt peame me seda küsimust kitsendama Eesti kontekstis kristlike väärtuste peale. Kristliku eetika peatükis nägime, et sarnaselt põhiseadusele on ka kristlikke väärtusi väga raske lühidalt kokku võtta. Põhiseadus sätestab usuvabaduse, mis annab kõikidele inimestele valikuvabaduse ning EUU 2015 tulemused näitasid, et seda vabadust hindavad Eesti inimesed kõrgelt.

Niisamuti sätestab Eesti Vabariigi põhiseadus, et lapse hariduse üle otsusta-misel on peamine otsustusõigus lapse vanematel⁴. Selleks, et antud õigust raken-dada, on vajalik, et oleks valik. Riiklik haridussüsteem on loodud ühtluskooli põhimõttel, et tagada kõigile lastele võrdne ligipääs haridusele. Enamik koole on munitsipaalkoolid, mida haldavad kohalikud omavalitsused, on ka riigikoole, mis paiknevad haridusministeeriumi haldusalas (riigigümnaasiumid). Erakoolid saavad lisada maailmavaatelisi või pedagoogilisi nüansse (kristlik maailmavaade, waldorf-pedagoogika jne) ning õpetada aineid (nt konfessionaalne usuõpetus), mida riiklikul koolil ei ole õigust teha⁵. Seetõttu on Eestis võimalik kristlikku/

konfessionaalset kooli rajada üksnes erakoolina. Erineva suunitlusega erakoole oli Eestis 2019/20. õppeaastal 57, mis moodustas ca 11% kogu Eesti koolidest (516 üldhariduskooli), samas õpilaste osakaalust õppis erakoolides 6,7%, kuna enamik erakoole on väikesed⁶. Nende arvude taustal saamegi küsida, kui suur on tegelikult vanema valikuvabadus? See omakorda toob meid ka küsimuse

3 Kalmo, „Väärtustest Eesti Vabariigi põhiseaduses“.

4 Põhiseadus § 37.

5 PRÕK §1 lg 7,8; Erakooliseadus § 11 lg 5.

6 Haridus- ja teadusministeeriumi statistikaleht www.haridussilm.ee vaadatud 21.1.0.2020.

kolmanda osa juurde – kuidas haakuvad omavahel vanema õigus oma lapsele haridustee valida ning riigi kohustus kasvatada oma riigile tublisid kodanikke.

Leian, et viimane dilemma on enim lahendatud riikliku õppekava tasandil, mis annab ette suurema osa õppesisust, kuid siiski jätab ruumi väärtusvalikutele. Kui vaatlesime kristlike koolide väärtusi võrdluses munitsipaalkoolidega, siis nägime seal üpris laia väärtuste ringi, mis ei vastandanud üksteisele, vaid pigem olid rõhu-asetused erinevates kohtades. Leian, et see on ka vähemalt Eesti puhul vastuseks küsimusele, kas kristlike koolide väärtused ja riigi väärtused lähevad omavahel kuidagi vastuollu? Vastus saab olla, et pigem mitte, üheks tunnuseks siinkohal on kindlasti ka isamaalisuse ja rahvuskultuuri rõhutamine kristlikes koolides.

Teine grupp: segregatsioon vs. integratsioon, identiteediloome

Teema toob meid sujuvalt teise grupi küsimuste juurde, mis kõnelevad segregat-sioonist ja identiteediloomest, erinevate kogukondade koostoimest. Nimelt on religioossete koolide puhul ühe probleemkohana välja toodud, et need ei aita kaasa ühiskonna erinevate gruppide integreerumisele, vaid pigem on veel enam oma kogukonna kesksed ning see ei ole kooskõlas tänase mitmekultuurilise maa-ilmaga. Eestis on analoogne debatt toimunud ja toimumas eesti- ja venekeelsete laste koos või lahus õppimise osas⁷. Teisalt tuleb näha, et üha globaalsemas ühis-konnas kasvab vajadus küsida kogukondlikkuse järele. Inimese üks olulisi baas-vajadusi on sotsiaalne kuuluvus, mis varem oli tagatud oma lähima kogukonna poolt. Omaette teema on, kas seda kogukonda peab tagama kool või on see pere või mõne teise üksuse kohustus. Ei tohi unustada, et lapsed veedavad koolis suurem osa oma päevast, mis tähendab, et kool on samuti nende jaoks oluline kogukond, mis võib siis olla nii mono- kui multikultuurne. Siinkohal on taas näha, kui suur roll on nii ühe kui teise puhul siiski õpetajatel. Nii mono- kui multikultuurne kool saab toimida väga kenasti, kui seda endale teadvustatakse ja vastavalt siis ka väärtustatakse. Kristlike koolide juhtkondade liikmetega tehtud intervjuudest tuli välja, et üks vajadus kristlike koolide järele, mis oma nimetuse poolest peaksid justkui olema monokultuursed, on see, et sageli on kristlaste lapsed tundnud eba-mugavust tava- ehk eeldatult multikultuurses koolis. See paneb intrigeerivalt küsima, et võib-olla on kristlikud koolid hoopiski multikultuursemad, kuna mitte kõik lapsed seal koolis ei ole kristlikest peredest, kuid ometigi on vanemad selle valiku nende jaoks teinud. Juhtkondadega tehtud intervjuude tulemusel tuligi välja, et üks põhjus, miks on tarvis kristlikke koole, on usuteemal rääkimise vabadus ja turvalisus, mida meie ühiskonnas laiemalt ei ole ikka veel saavutatud.

Eesti kontekstis on meil hetkel veel kristluse kõrval väga vähe erinevate usk-kondade inimesi, mistõttu segregatsiooni ja integratsiooni küsimus ei ole nii tugevalt kristlike koolide osas kuivõrd eelnevalt viidatud keeleküsimuses – siin-kohal tuleb aga näha, et kuigi suures pildis tunduvad teemad sarnased, siis tuleks

7 Näiteid toimunud debatist Postimehes https://www.postimees.ee/term/41935/vene-koolid Vaadatud 14.12.2019.

neid küsimusi siiski käsitleda üksteisest lahus, sest muidu võivad jääda olulised nüansid emma-kumma probleemistiku puhul märkamata.

Üks küsimus, mida tuleb kindlasti teadvustada, on see, mille toob välja Neil Burtonwood ja mida käsitlesin peatükis 6.4: „kas perekondade õigused võivad vähendada lapse õigusi olla täielikult sidustunud ühiskonda, milles ta kasvab?“⁸. Küsimus on delikaatne, kuna seab küsimuse alla lapse heaolu ning peresuhted.

Lapse õiguste konventsiooni preambul sedastab kõrvutiseisvana kaks all-järgnevat põhimõtet:

‒ lapse isiksuse täielikuks ja harmooniliseks arenguks peab laps kasvama pere-konna keskel õnne, armastuse ning üksteisemõistmise õhkpere-konnas;

‒ laps tuleb põhjalikult ette valmistada iseseisvaks eluks ühiskonnas ja ta tuleb üles kasvatada Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ideaalide, eriti rahu, vääri-kuse, sallivuse, vabaduse, võrdsuse ja ühtekuuluvuse vaimus.⁹

Seega on tegu kahe võrdselt olulise asjaga, mida tuleb silmas pidada.

Teise gruppi kuulus ka küsimus identiteedi kujunemisest ja loomisest. Kas ja kuidas kool toetab inimest tema terviklikus arengus ning identiteedi välja kujune-misel ning millised ohud ja võimalused siin erineva koolivaliku puhul kaasnevad?

Siinkohal on taaskord kõige tähtsam aspekt teadvustamine – kas teadvustatakse, et kool peaks ka iseloomu kasvatama, toetama hingeharidust või on kool üksnes teadmiste andmise koht. Peatükis 4.3 kirjutasin pikemalt, millised on erinevad väärtuskasvatuse võimalused (indoktrineerimine, selitamine, iseloomukasvatus) ning peatükis 4.5.1 vaatlesin nende rakendumist kristlikus hariduses. Kristlikud koolid Eestis määratlevad hingehariduse ja väärtuskasvatuse kui ühe oma olulise prioriteedi ning siin on fookuses teadlikkus iseendast kui väärtuskasvatajast.

Samas tuleb märgata uuringust EUU 2015 ilmnenud asjaolu, et eestimaalastel on väga suur hirm kristlusega seotud ajupesu ees ning suur soov, et ka usuteemadel saaksid lapsed rohkem ise valida. Teisalt võib oletada, et see hirm näitab pea-miselt seda, et inimesed ei ole religiooni vallas piisavalt teadlikud, sest teadmatus on säärase hirmu esmane allikas.

Kolmas grupp: kas haridus kuulub avalikku või erasfääri, kuidas peaks olema rahastatud kristlikud koolid

Esimene pool küsimusest haakub osaliselt eelpool arutletuga, kas valik peaks olema pigem lapsevanema või riigi teha. Ühtluskooli idee on üllas – pakkuda kõigile võrdset haridust sõltumata nende sotsiaalmajanduslikust taustast, aga see jätab kõrvale küsimuse iga lapse eripärast ning vajadustest hariduse omandamisel (jättes siinkohale välja diagnoositud erivajadused, millega riik püüab tegeleda).

Eestis on viimase taganud peamiselt erakoolid. Rootsi puhul oli kaasatud küsimus ka selle kohta, kas religioon kuulub era- või avalikku sfääri. Kui mängida mõttega, et kool on avalik huvi ning religioon erahuvi, siis võib siin tõepoolest näha

8 Burtonwood, „Social Cohesion, Autonomy and the Liberal Defence of Faith Schools“, 9.

9 Lapse õiguste konventsioon. (1989), https://www.riigiteataja.ee/akt/24016.

vastuolu, samas sellisel juhul ongi ainuõige lähenemine, et religioosne kool saab olla üksnes erakool. Samas tuleb näha, et koolihariduse liikumine avalikku sfääri on pigem viimaste aastasadade nähe ning varasemalt kuulusid koolid kas era- või kiriku sfääri. Siiski ei ole ajalooline faktor piisav vastamaks tänase ühiskonna vajadustele, kuna ka tolleaegses ühiskonnas oli kiriku roll hoopis teistsugune – kirik oligi hariduse andmise kese.

Kristlike koolide rahastamine on olnud ka Eestis väga kirglik teema, kus pea-mine vaidlus erakoolide rahastuse üle kerkis Jürgen Ligi haridus- ja teadus-ministriks olemise ajal (8.04.2015–12.04.2016) ning kestis kuni 2018. aasta alguses Riigikogus vastu võetud erakooliseaduse muudatuseni¹⁰. Peamiseks vaidlusküsimuseks oli tegevustoetuse maksmine erakoolidele munitsipaal-koolidega võrdsetel alustel¹¹. Käesoleval hetkel rahastatakse erakoole võrdsetel alustel munitsipaalkoolidega, kuid sellega kaasneb klausel, et erakool ei tohi võtta kõrgemat õppemaksu kui 25% miinimumpalgast¹². Kui erakool on rahastatud nii riiklikult kui erarahast, siis sellega on tagatud erakoolides munitsipaalkoolidega samane põhisisu (riiklik õppekava), kuid lisaks on võimalus luua erisusi lähtuvalt maailmavaatest või õppemetoodikatest. Küsimus, mida teravalt tõi esile ka Pike väites, et tema hinnagul peaks erakoolil siin olema suurem otsustusvabadus.¹³

Neljas grupp: religioosse õpetuse sisu

Siia alla kuuluvad küsimused mõõdukate ja tugevate usukoolide kohta, samuti laiemalt, mida tähendab üldse religioosne kool, mida see endaga kaasa toob, kas tegu on õpilaste suunamisega ühte konkreetsesse usku või teadmiste andmine kõigi erinevate usundite kohta, kuidas väljendub usklikkus kooli igapäevaelus ning tähtpäevades, kas koolis harrastatakse usurituaale Nendele küsimustele saab vastuseid otsida nii seest kui väljast. Toon esmalt välja teiste riikide kirjeldustest välja tulnud aspektid ning seejärel vaatlen ka Eesti koolide endi nägemust.

Soomes on munitsipaalkoolides üldjuhul konkreetse konfessiooniga seotud religiooniõpe või selle sobilik analoog mitteusklikele, erakoolides on religiooni-õpetus laiem, käsitledes mitmeid erinevaid religioone, lisaks on eesmärgiks näidata religiooni tähtsust inimese elus ning aidata kaasa õpilaste kõlbelisele eetilisele arengule. Rootsis on sätestatud, et konfessionaalne haridus tohib tegeleda laste kasvatusliku poolega, kuid mitte õpetuse sisuga, viimane peab baseeruma teadus-likul alusel. Religiooniõppe osas on küsitud, kas tuleks pigem õppida religiooni kohta („learning about“) või religioonist endast („learning from“). Belgia puhul tõi Franken välja, et koolide väärtusaluseks on lähtumine sellest, et iga inimene

10 Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus https://www.riigiteataja.ee/akt/122012018001 ja Kutseõppeasutuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus

https://www.riigiteataja.ee/akt/128122018003 Vaadatud 14.12.2019.

11 Ülevaade toimunud meediakajastusest. Avalikult Hariduses kodulehekülg http://www.avalikultharidusest.ee/Meediakajastus Vaadatud 14.12.2019.

12 Erakooliseadus, § 22 lg 3, https://www.riigiteataja.ee/akt/119032019085.

13 Pike, „The Challenge of Christian Schooling in a Secular Society“.

on loodud Jumala näo järgi. Suurbritannias arutletakse mõõdukate ja funda-mentaalsete usukoolide üle – mõõduka usukooli eesmärk on anda baasteadmine sellest, mis on hea, lähtutakse küll ühest konkreetsest religioossest traditsioonist, kuid ollakse avatud ka teistele; fundamentaalne usukool on pigem iseennast isoleeriv ning konkreetsele religioossele liikumisele järglasi kasvatav. Samuti on mitmetes debattides kerkinud üles küsimus religioosse praktika – palvuste, jumalateenistuste jms – koha kohta koolides.

Eesti süsteemi vastused on suures osas leitavad peatükis 9, kus ma kirjeldan Eesti kristlike koolide erinevate huvigruppidega läbi viidud küsimustikku, kus oli muuhulgas ka küsimus, mis teeb kristlikust koolist kristliku. Välise vaatena saab lisada EUU 2015 uuringust tulnud tulemused, mida kirjeldan ja analüüsin peatükis 3.6. Kokkuvõtlikult võib teiste riikide küsimuste alusel liigitada Eesti kristlikud koolid mõõdukateks usukoolideks, mis õpetavad nii religiooni kohta kui religioonist endast. Sarnaselt Rootsiga on meil üldine õpe, mis baseerub riik-likul õppekaval ja teadusriik-likul alusel, religioosse poole põhiline rõhuasetus on kasvatusel. Riituslikud elemendid on olemas kõigil Eesti kristlikel koolidel ning seda osa ka tähtsustatakse.