Kristlik inimesekäsitus

Kristliku väärtuskasvatuse sisuliseks mõistmiseks on vajalik tunda ka kristlikku vaadet inimesele. Käesolev alapeatükk on vaid lühike ekskurss antud teemal selleks, et paremini mõista kristliku väärtuskasvatuse aluseid.

Kristlik inimesekäsitus toetub ühe lähenemise alusel kolmele sambale: loomine, pattulangus ja lunastus. Inimene on Jumala poolt loodud, kuid pattulanguse tulemusel patune ning vajab lunastust omaenda terviklikkuse tunnetuseks. Teine võimalik lähenemine on pauliinlik inimesekäsitus, mis on samuti kolmetine:

hing, vaim ja ihu.

Loomine – pattulangus – lunastus

Loomises on inimene ja Jumal omavahelises suhtes. 1Ms 1–2 kahe loomisloo järgi loob Jumal inimese omaenese tahtest. Ta loob inimese oma näo järgi ja leiab, et see on väga hea⁵³. Seega on esimene karakteristik – inimene on loodud Jumala näo järgi (Imago Dei). Pattulanguses⁵⁴ toimub suhte rikkumine, mis lunastuses⁵⁵ taastatakse ja uueks luuakse. Kõik kolm on omavahel tihedas seoses, nagu on kujutatud joonisel 3, ning võimaldavad läbi erinevate rõhuasetuste näha väga mitmekülgset inimesepilti:

53 1Ms 1,27.31; 2,7.

54 1Ms 3.

55 Rm 3,24; 1Kr 1,30; Ef 1,3–14; Kl 1,12–14 jpt.

Joonis 3. Kristliku inimesekäsituse kolm alustala

Loomise juures rõhutan käesoleva töö kontekstis enim Jumala näo järgi loomist, mis annab eelduse iga inimese võõrandamatule väärikusele. See on loomulikult vaid üks aspekt Jumala näo järgi loodud inimese mitmekesisest tõlgendamisest.

Jaan Lahe toob välja, et kuigi õpetus inimese jumalanäolisusest on olnud ägedate vaidluste teemaks, siis üksmeelele on jõutud selles, et jumalanäolisus on miski, milles väljendub inimese erilisus⁵⁶. Kristliku väärtuskasvatuse kontekstis väljen-dub see väitena, et iga inimene on eriline.

Kathryn Tanner kirjutab jumalanäolisusest kristotsentrilisest vaatenurgast – nimelt polemiseerib ta Kristuse kui kolmainsa Jumala teise isiku rolli üle mõist-maks ühtlasi ka inimest kui jumalanäolist olendit. Ta toob välja, et Kristus kui Sõna, kui Logos, oli olemas juba enne aega ning ka hetkel, kui Jumal lõi inimese, kuid Jeesuse sünniga Pühast Vaimust lisandus juurde konkreetne visuaalne pilt Jumala näost. Ta rõhutab ka, et inimesed lihtsalt ei ole Jumala nägu, vaid nad on loodud Jumal näo järgi, kohaselt. Teine aspekt, mille ta välja toob, on see, et Jumal ise avaldub suhetes (vt ka peatükk 2.1) ning seetõttu tähendab ka jumala-näolisus olemist suhetes teiste inimestega., jumalajumala-näolisus on iseeneset otsekui kolmainsuslik⁵⁷ Siin on näha sarnasust ka E. Levinase teooriaga olulisest Teisest, kus kogu eetika lähtekohaks ongi Teine, meie kohtumine teisega. Lisaks rõhutab Tanner, et inimeseksolemisel ja inimese suhtel Jumalaga, tema languses ja lunas-tuses, on oluline osa osalusel, ühisel ja vastastikusel osalusel.

Paul Sands kirjutab jumalanäolisuse eetilistest järeldustest ning toob välja neli olulist aspekti:

‒ inimestel on äravõetamatu väärikus, mida tuleb austada;

‒ inimesed peavad väärtustama ja kaitsma inimelu;

‒ inimesed peavad olema vastu võimuideoloogiatele;

‒ inimesed peavad hoolima maast ning kogu elusolevast.⁵⁸

Viimane aspekt toob eriliselt välja inimese kutsumuse hoolitseda heapere-mehelikult kogu loodu eest. Teema, mis samuti kuulub jumalanäolisuse juurde

56 Jaan Lahe, Sõnum teisest maailmast. Mis on kristluse põhisõnum? (Tallinn: Hildegarde Raamat, 2020), 293.

57 Tanner, Christ the Key, 1–57.

58 Paul Sands, „The Imago Dei as Vocation“, Evangelical Quarterly, jaanuar 2010, 39–41.

Loomine

Pattulangus Lunastus

ning väljendub väärtustes, kuna annab vastuse loomislugude juures sageli probleemkohana välja toodud teemale, kas inimene on looduse kroon või on ta üks osa loodust kui tervikust. Kuigi võib tunduda, et teema on vaid nõrgalt seotud kristliku inimesekäsitusega, ei ole see ometi nii. Kristliku väärtuskasvatuse kontekstis on äärmiselt oluline läbi kaaluda, kuidas mõista inimese ja ülejäänud loodu suhet.

Pattulangus ning sellega kaasnev vajadus lunastuse järele on spetsiifiliselt kristliku väärtuskasvatuse juurde kuuluvad aspektid. Kui inimeste sünnipärane võrdsus kuulub ka inimõiguste valdkonda, siis just patu ja lunastuse küsimused toovad eriliselt esile kristliku mõõtme. Lunastust vajab inimene patu tõttu ja kristliku teoloogia kohaselt on lunastus võimalik tänu inimese suhtele Jumalaga või õigemini ennekõike Jumala suhtele inimesega, millesse Jumal on panustanud Jeesuse Kristuse saatmisega maale. Mida täpselt lunastuse all silmas peetakse ning kuidas pattu mõistetakse, see sõltub juba konkreetsest konfessioonist ning kirikust ning seega ei ole siin võimalik tuua välja täpselt ühte arusaama. Kristliku väärtuskasvatuse kontekstis on oluline rõhutada Jumala suhte vajalikkust, sest see viib lunastusele lähemale. Suhte olemus ja vahendatavus ehk küsimus sellest, kuidas seda teha, kas läbi ühiste või isiklike palvuste, kirikliku praktika ja tradit-siooni vms, see on juba konfessionaalne küsimus. Oluline on näha, et lunastus on kristluses inimese lõppeesmärgiks⁵⁹ ning ühtlasi on suundumus lunastusele see, mis kristliku eetika spetsiifiliseks teeb⁶⁰. Kui palju ja mil moel koolides raken-datav kristlik väärtuskasvatus aga sellega arvestada saab, see sõltub konkreetsest kohast ning praktikast.

Hing, vaim ja ihu

Pauliinlik lähenemine, et inimene on terviklik (vaim, hing ja ihu), on ühtlasi kristliku holistilise inimesekäsituse aluseks, vt joonis 4⁶¹. Milline osa inimesest täpselt kuulub hinge, milline vaimu ja milline ihu alla, ei ole käesoleva töö kon-tekstis relevantne. Oluline on rõhutada terviklikkuse aspekti, et hariduse andmisel ning väärtuskasvatusest kõneledes ei saa me ühtegi inimese osa kõrvale jätta. Või teisiti öelduna on haridus terviklik vaid siis, kui me arvestame inimese erinevaid tunnetusviise.

59 Lahe, Sõnum teisest maailmast. Mis on kristluse põhisõnum?, 393.

60 Andres Põder, „Kristlikud väärtused ja Eesti ühiskond“ (Ettekanne konverentsil „Ühiseid väärtusi hoides“, Estonia talveaed, 26. september 2008).

61 1Ts 5,23;

Joonis 4. Pauliinlik inimesekäsitus

Kristliku väärtuskasvatuse mõistmiseks on vajalikud mõlemad lähenemised.

Loodud, pattu langenud ja lunastust vajav inimene on olend, kelle nii hing, vaim kui ka ihu vajavad hoidmist. Omaette küsimus on, milline osa sellest kuulub kooli ja milline kiriku valdkonda ning kas neid on üldse võimalik kuidagi väga spet-siifiliselt eristada? Küllap tekitab enim küsimust see, kas kooli eesmärk saab olla viia inimest lunastusele lähemale või peaks see jääma kiriku ülesandeks? Sellele küsimusele saab vastata kahe nurga alt:

1) Esmapilgul võib tõesti tunduda, et pattulangus ja lunastus on teemad, mis kuuluvad pigem kiriku kui kooli kompetentsi, kuid sellisel juhul tekib küsi-mus, kas on õige rääkida kooli kontekstis inimese jumalanäolisusest või tuleks ka see kõrvale jätta.

2) Teine võimalik lähenemine on näha loomist-pattulangust-lunastust kui inimest määratlevat tervikut ning isegi kui kooli eesmärk ei ole inimeste suunamine lunastusele, siis saab kool seda teemat tutvustada ning selle alusel kohelda kõiki inimesi võrdväärsetena – kõik on ühtviisi Jumala loodud, kuid patu tõttu ekslikud ning vajavad lunastuseks Jumala armu.

Kuna esimesel puhul jääb lähenemine ühekülgseks, siis pigem võiks kristliku väärtuskasvatuse puhul koolis võtta aluseks teise lahenduse, kus nähakse, et kool ei pea tegelema mitte lunastusele viimisega, vaid mõistma iga inimest lunastust vajavana.

4.4.2. Kristlik väärtuskasvatus erinevate väärtuskasvatuslike