Hingeharidus

Kristlike koolide kontekstis võib kohata sõna väärtuskasvatus asemel või kõrval ka mõistet hingeharidus. Seda mõistet ei kasutata üksnes kitsalt kristlikus (kooli-) kontekstis, vaid see on saanud ka laiahaardelisema kasutuse⁶⁴. Eesti keele seletav sõnaraamat sellist sõna ei tunne, seega võib arvata, et terminina on see kasutusele võetud üpris hiljuti. Samas on hinge harimisest ja hinge eest hoolt kandmisest kui sellisest räägitud ikka. On ju üks eestlastele tuntumaid lauseid Oskar Lutsu

„Kevadest“, kus köster manitseb: „kui kaugele inimeselaps võib langeda, kui ta oma hinge eest hoolt ei kanna“⁶⁵, mis päädib hiljem Tootsi arutlusega: „No ütle, Imelik, kuda ma pean hinge eest hoolt kandma? Ja kus see hing üldse on? Kuda kantakse hinge eest hoolt?“⁶⁶.

Kristlikud koolid kasutavad mõistet hingeharidus kui väärtuskasvatusega seonduvat olulist mõistet, tihti kasutatakse seda sünonüümina just kristlikule väärtuskasvatusele. Usuõpetusel on oluline roll hingehariduse andmisel, kuid kindlasti ei tegeleta sellega üksnes siin. Nii näiteks sätestab Tartu Luterliku Peetri Kooli arengukava järgmist:

„Kristlik väärtuskasvatus ehk hingeharidus: Peetri kool annab hingeharidust, mis:

− lähtub kristlikust eetikast ja üldinimlikest väärtustest ning loob aluse ühis-kondlikult vastutustundliku ja kodanikuühiskonna põhimõtteid austava isiksuse kujunemiseks;

− tutvustab kristlikku kultuuri, luterlikku traditsiooni, Eesti kultuuripärandit ning ajaloolise Peetri kooli ajalugu.“⁶⁷

Kaarli Kooli arengukavas on kirjas:

„Püüdleme vaimse kasvamise – sisemise hingehariduse täiustumise suunas.“⁶⁸ Defineerin seega kristlike koolide vaatenurgast lähtuvalt hingehariduse mõiste alljärgnevalt: Hingeharidus on kõik see, mis lisandub koolis teadmistele, see on tegelemine õpilase hoiakute ja väärtustega, vastamine tema küsimustele, mis puudutavad inimeseksolemist ning tegutsemist siin Jumala loodud maailmas.

Ingliskeelses maailmas on lähim vaste hingeharidusele spiritual education.

Siinkohal tuleb kindlasti märkida, et spirituaalsuse tähendusväli erineb kultuuriti ja seega tuleb seda vaadelda teatud reservatsiooniga. Näiteks kirjutab Kanada uurija Joyce E. Bellous inklusiivsest spirituaalsest haridusest kui millestki, mis

64 Näiteks: Petrone Prindi kodulehel https://petroneprint.ee/lasteraamatud/sari-mis-opetab-ajalugu-ja-annab-hingeharidust/ ja Virumaa teataja

https://virumaateataja.postimees.ee/2266931/kultuur-rektor-tostab-kilbile-hingehariduse.

65 Oskar Luts, Kevade (Tallinn: Eesti raamat, 1968), 223.

66 Ibid., 224.

67 Tartu Luterliku Peetri Kooli arengukava 2016–2019 http://www.luterlik.edu.ee/wp-content/uploads/2016/03/TLPK-arengukava_2016-2019-1.pdf.

68 Kaarli kooli arengukava 2016–2019, https://www.kaarlikool.ee/wp-content/uploads/2017/

10/KAARLI-KOOLI-ARENGUKAVA-2016-2019.pdf.

aitab meil luua ühendusi üksteise ja maailmaga. Spirituaalse hariduse eesmärk, tema sõnul, on anda inimestele vahendid, kuidas end spirituaalselt väljendada läbi sõna, emotsioonide, sümbolite ja tegutsemise.⁶⁹

Omaette küsimus on ka, kas hingeharidus või spirituaalne haridus kuulub kindlasti kokku mõne religioosse suunaga või saab see olla ka n-ö usuneutraalne.

Üks oluline selleteemaline diskussioon toimus 1990ndatel Suurbritannias, kus spirituaalne haridus on üks hariduse olulistest eesmärkidest⁷⁰. Toon siinkohal ära mõningate teadlaste mõtteliinid, kirjeldamaks vastandlikke lähenemisi spirituaal-sele hariduspirituaal-sele, nimelt Nigel Blake’i, David Carri ja Jeff Lewise mõtete kokku-võtted.

David Carr küsib esmajoones sõna spirituaalne tähenduse üle, mille juures ei ole lihtne leida selget lahendust, kuna tegu ongi äärmiselt kompleksse mõistega.

Eriliselt rõhutab ta selle seotust transtsendentsega ning seetõttu leiab, et spiri-tuaalne haridus peaks siiski jääma konkreetsete õppeainete valdkonda ega saa olla midagi üleüldist ja holistilist.⁷¹ Seega lubab Carr spirituaalse hariduse küll kooli, aga ei näe seda millegi üldisena, vaid ühe õppeainena teiste seas.

Päris tõsiselt lööb spirituaalse hariduse ja muu hariduse lahku Nigel Blake, kes väidab, et spirituaalsus ja kooliharidus ei saa kuidagi käia käsikäes, kuna on vastanduvad arusaamad ning spirituaalsus peaks alati käima käsikäes konkreetse religioosse arusaamaga ning kuulub kokku kirikute ja kloostrite õpetuse ning traditsioonidega, mis aga ei sobitu riikliku koolikontekstiga.⁷² Neid kahte arva-must võib näha ühelt poolt sarnasena: spirituaalne haridus tuleb hoida eraldi, see on otsekui eristus püha ja profaanse vahel. Teisalt on need äärmiselt erinevad kui vaadata seda, kas spirituaalne haridus üldse kuulub kooli juurde või mitte. Sarnaselt väidab Pike, et tegelikult saab kogu kristiku haridusega seonduva probleemistiku taandada küsimuseni, kas maailma saab jagada era- ja avalikuks sfääriks, paigu-tades religioossuse üksnes erasfääri.⁷³

Kolmandat seisukohta esindab Jeff Lewis, kes argumenteerib nimelt spiri-tuaalse hariduse holistliku mõõtmega. Ta sõnastabki, et spirituaalsus on miski, mida ei tuleks võtta eraldi kategooriana, vaid mis on pigem karakteristik või feno-men. Ta võtab oma seisukohad kokku mõttega, et spirituaalne haridus ei tohiks jääda üksnes religiooniõpetuse, moraaliõpetuse või kunstide pärusmaaks, vaid tegu on millegagi, mis hõlmab iga õppurit tervikuna ning aitab kaasa tema

69 Joyce E. Bellous, „An Inclusive Spiritual Education“, International Journal of Children’s Spirituality 24, nr 4 (2. oktoober 2019), 389–400,

https://doi.org/10.1080/1364436X.2019.1675603.

70 Elise Nemliher, „Spirituaalsuse arengu toetamine koolis – Eesti ja Inglismaa õppekavade sisuanalüüs ja võrdlus“ (Magistritöö, Tartu, Tartu Ülikool, 2017), 11–13.

71 David Carr, „Towards a Distinctive Conception of Spiritual Education“, Oxford Review of Education 21(1) (1995), 83–98.

72 Nigel Blake, „Against Spiritual Education“, Oxford Review of Education 22(4) (1996), 443–

456.

73 Mark A. Pike, „The Challenge of Christian Schooling in a Secular Society“, Journal of Research on Christian Education 13, nr 2 (september 2004): 149–66,

https://doi.org/10.1080/10656210409484967.

edenemisele nii akadeemiliselt kui sotsiaalselt ning seega on hariduse kontekstis hädavajalik või suisa paratamatu.⁷⁴

Lewise arusaam on üpris sarnane kristlike koolide lähenemisele, mis hõlmab niisamuti inimest holistiliselt. Carri ja Blake’i argumentatsiooni juures on oluline näha ühelt poolt vajadust mõisteselguse järgi, teisalt aga ohtu takerduda liialt vaid mõiste ühte tahku. Eestikeelne mõiste hingeharidus ei ole veel läbi käinud nii spetsiifilist keskustelu küsimaks, kus, kes ja kuidas seda hinge siis ikkagi harida saab või harima peaks ning kas harimine on üldse sobilikuim termin siinkohal.

Minu hinnnagul nähaksegi seda ühiskonnas pigem mõistena, mis läheneb ini-mesele terviklikuna ning on üks võimalik vastus küsimusele, millega peab haridus lisaks teoreetiliste teadmiste andmisele tegelema. Peatüki alguses kirjutasin hariduse ja kasvatuse omavahelisest põimumisest, niisamuti toob hingeharidus sisse laiema vaate haridusele, lisades teadmiste andmisele juurde veel ühe mõõtme – tegelemine õpilase hoiakute ja väärtustega. Miks see mõiste eestlaste kultuuriruumi sobitub, see on omaette huvitav uurimisküsimus, mis vääriks laia-põhjalist küsitlust ning sobiks hästi teemana „Elust, usust, usuelust“ järgmisesse ringi.

Siinkohal võib kokkuvõtlikult öelda, et hingehariduslik lähenemine on tihedas seoses põhikooli ja gümnaasiumi sihiseadega õpilasi nii harida kui ka kasvatada – mõlemas ilmneb terviklik vaade õppurile. Käesoleva töö kontekstis lähtun mõtte-viisist, et hingehariduse kontseptsioon on holistlik ehk terviklik, mis omakorda lähtub pauliinlikust mõtteviisist, et ühtemoodi peavad hoitud olema inimese vaim, hing ja ihu (1Ts 5,23).

Kuidas on omavahel seotud hingeharidus ja kristlik väärtuskasvatus? Kas tegu on sünonüümidega või on kristlik väärtuskasvatus midagi laiemat ja hingeharidus üks võimalik metoodika?

Nagu eelnevalt sedastasin, siis kristlike koolide vaatenurgast on hingeharidus miski, mis lisandub koolis teadmistele, see on tegelemine lapse hoiakute ja väär-tustega, vastamine tema küsimustele, mis puudutavad inimeseksolemist ning tegutsemist siin Jumala loodud maailmas. Vajalik on siinkohal näha hinge-hariduse ja iseloomukasvatuse sarnasusi ja erinevusi. Tõsi, lähenemisnurk on üpris sarnane – ei ole üks-ühele rakendatavaid meetodeid, vaid eesmärgiks on terviklik ehk holistiline inimesekäsitlus. Teisalt tuleb just nimetustest välja erinev rõhuasetus – hingeharidus ja iseloomukasvatus. Hinge mõiste on nii eesti keele-ruumis kui kristlikus perspektiivis igavikulisem kui iseloomu mõiste. Seega sobitub hingehariduse mõiste täpsemalt kristliku hariduse konteksti, kuid see ei tähenda, et ta ei või sisaldada endas omakorda ka iseloomukasvatuslikke aspekte.

Hingeharidus, nii nagu seda käesolevas töös olen ka defineerinud, on loomult integreeriv ning ilmselt võimaldab rakendada või kombineerida kõiki erinevaid väärtuskasvatuslikke meetodeid, seega ei saa ka siin näha ühte ja ainsat viisi väärtuskasvatuse praktiseerimiseks, vaid see sarnaneb pigem enim Berkowitzi ja Bieri väljatoodud lähenemisega integreerivast eetilisest kasvatusest.

74 Jeff Lewis, „Spiritual Education as the Cultivation of Qualities of the Heart and Mind.

A Reply to Blake and Carr“, Oxford Review of Education 26(2) (2000), 362–383.

Oluline on ka määratleda, mis on hingehariduse keskne väärtus. Kui juuru-tamise puhul oli selleks sõnakuulelikkus, väärtusselituse korral eneseteadlikkus, kognitiivse lähenemise juures õiglus ning iseloomukasvatuse puhul hoolivus⁷⁵, siis milline on hingehariduse keskne väärtus? Lähtudes enda kujundatud definit-sioonist leian, et neid on kaks: terviklikkus ja tasakaalukus. Küsides erinevate väärtuskasvatuslike lähenemiste kesksete väärtuste järele ning viies need kristliku eetika konteksti, siis võib järeldada sedasama, millest ülal kirjutasin, et kõige kaugem kristliku väärtuskasvatuse jaoks on väärtusselitus, juurutamine lähtub enim vanatestamentlikust kümne käsu paradigmast, kognitiivse lähenemise aluseks olev õiglus on paigutatav nii kümne käsu kui ka pauliinliku vaatepunkti alla ning iseloomukasvatuse aluseks olev hoolivus on enim nähtaval mäejutluse kontekstis.

Terviklikkus ja tasakaal, mis aga hingeharidust iseloomustavad, liidavad eelpool-mainitud väärtused kokku ning lisavad neile ka transtsendentse mõõtme (hing, vaim ja ihu). Seega leian, et hingeharidus on väga sobilik lähenemine kristlikule väärtuskasvatusele ning Eesti kristlike koolide kontekstis kasutatakse neid sageli ka sünonüümidena, kuigi laiemas plaanis võib kristliku väärtuskasvatuse all näha ka teisi lähenemisvõimalusi.