Eesti ühiskond kui liberaalne demokraatia. Põhiseadus ja väärtused

Põhiseadus ja väärtused

Käesolev töö vaatleb kristlikke koole liberaalse demokraatia kontekstis. Siinses alapeatükis keskendun liberaalse demokraatia mõtestamisele Eestis. Eesti ühis-konna väärtuste alusdokumendiks on ennekõike põhiseadus, milles küll ei ole eraldi alapeatükki väärtustest, kuid lähtudes sellest, mis on põhiseadusesse kui tervikusse kirja pandud, võime me järeldada, mida riiklikul tasandil väärtus-tatakse.

Hent Kalmo kõneles oma ettekandes „Väärtused Eesti Vabariigi põhi-seaduses“¹ sellest, kuidas põhiseadust on keeruline taandada vaid üksikutele väär-tustele. Kui üldse, siis saab vaadata preambulit, kus on kirjas, et Eesti riik on rajatud vabadusele, õigusele ja õiglusele, kuid suuremas plaanis tuleb näha, et põhiseadus on mitmeid erinevaid väärtusi arendav dokument ning sageli ka kompromiss, mis võib kaitsta mitut vastandlikku väärtust. Nii toob Kalmo näitena kooseluseaduse diskussiooni, kus omavahel on otsekui vastandlikult kaitstud nii

1 Peetud 28.11.2014 Tartu Ülikooli eetikakeskuse ja Õiguskantsleri kantselei ühiskonve-rentsil „Rahva tahe – seadustega kujundatav või väljendatav“. Ettekanne on järelvaadatav https://www.uttv.ee/naita?id=21168.

n-ö traditsiooniline perekond kui ka igaühe isiklik pereelu, olgu see siis milline tahes (viidates § 26 ja 27)².

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 1 sõnastab, et tegu on demokraatliku riigiga.

Seda väidet pole põhjust vaidlustada (kuigi demokraatiast on loomulikult olemas väga erinevaid arusaamu), kuid küsima peab, kas tegu on liberaalse demokraatiaga.

Demokraatiat võib vaadelda kui võimude lahususe printsiipi, kui meetodit kollektiivseks otsustuseks või kui teatud väärtuste kogumit. Liberaalse demok-raatia üheks oluliseks tunnuseks on just võimude lahusus. Käesoleva töö kontekstis on aga kõige olulisem vaadelda liberaalse demokraatiaga kaasnevat väärtuste kontseptsiooni.

Michael J. Perry, Ameerika õigusteadlane, kõneleb liberaalse demokraatia kahest olulisest aspektist: 1) igal inimesel on kaasasündinud väärikus, mis on vääramatu; 2) inimõigused, nagu õigus usuvabadusele, on suuremad kui seaduse-andjad ja ametnikud. Demokraatia ja inimõiguste kooslus annabki kokku poliitilis-moraalse ideaali – liberaalse demokraatia.³ Tom Cristiano toob demok-raatiast rääkides välja kolm peamist mitte-instrumentaalset väärtust: vabadus, avalik õigustus ja võrdsus⁴.

Seda, kes või mis on liberaalne, ei ole lihtne üheselt defineerida, rääkimata küsimusest, kas 21. sajandi Lääne ühiskonda on õige kirjeldada sõnaga liberalism.

Me saame kirjeldada ühiskonda liberaalse demokraatiana, mis ka riigivalitsemise puhul peaks lähtuma väärtustest, kuid kas seejuures saab rääkida ka terviklikust, iga inimest puudutavast elufilosoofilisest lahendusest. See ei ole liberalismi puhul sugugi lihtne – kuna liberaalne demokraatia peab üheks oma lähtealuseks, nii nagu Perry seda sõnastas, inimõiguste tagamist, siis kaasneb sellega usu- ja maailmavaateline vabadus ning mitmekesisus, mis omakorda tähendab, et libe-raalses demokraatias ei saa per se olla ühte kõigile kehtivat maailmavaadet, vaid tulebki koos elada mitmesuguste maailmavaadete kontekstis. Ka kirikutel on tulnud oma roll demokraatlikus ühiskonnas, usuühenduse ja väärtusruumi mitme-kesisuses ümber mõtestada, nagu kirjutab Priit Rohtmets raamatus „Eesti usuelu 100 aastat“:

„Eestis tegutsevate usuliste ühenduste tulevikukavades peegeldus esialgu esi-mesest iseseisvusajast pärit arusaam, et usuühendustesse kuulub suurem osa Eesti elanikkonnast ja seetõttu on usuorganisatsioonidel ühiskonnas täita eriline roll.

1990. aastad tegid siin küll oma korrektuurid, aga arusaam kogu Eesti ühiskonna kuulumisest kristlikku väärtusruumi on Eesti usulistes ühendustes püsinud

2 Hent Kalmo, „Väärtustest Eesti Vabariigi põhiseaduses“ (Tartu Ülikooli eetikakeskuse ja Õiguskantsleri kantselei konverents: Rahva tahe – seadustega kujundatav või väljen-datav?, Tallinn, 28. november 2014), https://www.eetika.ee/et/28-november-2014.

3 Michael J. Perry, The Political Morality of Liberal Democracy (Cambridge University Press, 2010), 9–11.

4 Tom Cristiano, „Democracy“, The Stanford Encyclopedia of Philosophy, toim Zalta Edward N, 2006, https://plato.stanford.edu/entries/democracy/#JusDem.

siiamaani. Tuleb aga silmas pidada, et Eesti ühiskonnas on veel terve hulk teisi huvigruppe, ja nii pole kristlik väärtusruum kaugeltki ainus ega ka valitsev norm.“⁵ Kui nüüd tuua siia kõrvale Kalmo viide, et meie põhiseadus on otsekui kompro-miss, mis kaitseb väga mitmetahulisi väärtusi, siis võiksime järeldada, et tegu on tõesti liberaalse demokraatiaga. Loomulikult tekib siinkohal küsimus, kas ja kuidas on siis teatavad alusväärtused kaitstud või määratletud. Või kas üldse on mingeid alusväärtusi, mis on teistest väärtustest kuidagi olulisemad? Kalmo ettekandele tuginedes võiksime põhiseaduse kontekstis sellisteks pidada preambulis rõhutatud vabadust, õigust ja õiglust, kuigi ka selle kolmiku võib alusväärtuste seisukohast kahtluse alla seada.

Ameerika filosoof ja poliitteoreetik Robert B. Talisse toob välja, et demok-raatiasse on väärtuste paradoks juba iseenesest sisse kirjutatud. Küsimus on sageli tolereerimise astmes, kuna tegelikkuses ei saa kunagi olla täiuslikku võrdsust, mida demokraatia ülistab, ikka on mingid asjad rohkem ja teised tegelikult vähem tolereeritud.⁶

Seega tuleb nentida, et demokraatia on kaugel täiuslikkusest. Robert B. Talisse alustab oma eelpool tsiteeritud raamatut sõnadega: „Demokraatia on kriisis.“⁷ Ning jätkab, et see on midagi, mida me 21. sajandil kuuleme poliitikutelt ja meedias⁸. Ta toob välja terve rea sellele kriisile iseloomulikke ilminguid ühis-konnas, nagu terrorism, genotsiid, enesetapupommirünnakud, inimõiguste rikku-mine jne, ning kirjeldab siis igapäevaseid poliitilisi debatte, mis ühelt poolt nõuavad moraalset selgust ja teisalt väidavad, et moraalne selgus on võrdeline vaimupimedusega ning me vajame pigem eneserefleksiooni – kriitilisust ja alandlikkust⁹. Probleemiks on ka see, et kohati tuleb tolereerida asju, mis isikliku väärtusruumiga vastuollu lähevad. „Küsimus on selles, et õigustades demokraat-likku lähenemist tuleb kodanikel tolereerida, või vähemalt mitte anda ebatole-rantset hinnangut laiale valikule moraalsetele ning religioossetele doktriinidele ning tuleb olla valmis aktsepteerima demokraatlikke kompromisse ka siis, kui need vastanduvad üksikisiku põhiväärtustele.“¹⁰

Talisse leiab, et üks lahendus on näha demokraatiat kui protseduuri, kui valitsemisviisi, kus võim on jaotatud ühtlaselt kogu kodanikkonna vahel¹¹. See

5 Priit Rohtmets, Eesti usuelu 100 aastat, Eesti ... 100 aastat. 32 (Tallinn: Post Factum, 2019), 189.

6 Robert B. Talisse, Democracy and Moral Conflict (Cambridge: Cambridge University Press, 2009), 11–23, https://doi.org/10.1017/CBO9780511635281.

7 Ibid., 1.

8 Siinkohal on huvitav kõrvale tuua Eesti Vabariigi presidendi kõne 14. Riigikogu koosseisu avaistungil (04.04.2019), kus president tõi välja, et meil ei ole demokraatia kriis, vaid väärtuste kriis. https://www.err.ee/926572/president-kaljulaid-eestis-pole-demokraatia-kriisi-vaid-vaartuste-kriis.

9 Talisse, Democracy and Moral Conflict.

10 Talisse, 21–22.

11 Ibid., 23–24.

aga omakorda tähendab, et kõik ei saa alati oma tahtmisi, vaid enamus otsustab ning enamuse sõna maksab¹².

Kuidas see haakub Eesti Vabariigi põhiseadusega? Oluline on näha, nii nagu Kalmo seda sedastab, et põhiseadus on kompromiss, mis kaitseb erinevaid väär-tusi, kuid lähtub demokraatia põhimõtetest ning inimõigustest. See on demok-raatlik kompromiss. Kuidas see haakub kristlike koolidega, seda vaatan lähemalt peatükkides 5.8, 10 ja 11.2.

Eesti väärtussüsteemi olemust näitab ka see, millistesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse (nt Euroopa Liit, NATO, ÜRO) kuulutakse, kuna need organisatsioonid põhinevad teatud väärtustel. Nii näiteks on ühiselt kokku lepitud Euroopa Liidu alusväärtustes ning need on selgesõnaliselt välja toodud Euroopa Liidu alusdokumendi viimases muudatuses – Lissaboni lepingus, kus sõnas-tatakse osaliselt ümber Euroopa Liidu lepingu preambul ning täielikult vahesõnas-tatakse välja artikkel 2. Preambul sõnastab peamiste väärtustena vabaduse, demokraatia, võrdõiguslikkuse ning õigusriigi põhimõtte. Artiklis 2 sõnastatakse liidu ees-märgid, milleks on rahu ja oma väärtuste tagamine. Lisaks preambulis sõnastatule saab artiklist 2 välja lugeda veel järgmised väärtused: säästev areng, keskkonna-kaitse, solidaarsus, kultuuripärandi keskkonna-kaitse, turvalisus, austus ning inimõiguste (sh laste õiguste) kaitse.¹³ See on vaid üks näide paljudest, mis aitab laiemalt näha, millises väärtusruumis Eesti asub.