A-kultuurne ühiskond

Veel üks võimalus tänast ühiskonda kirjeldada on a-kultuursuse mõistega. Mõiste pärineb Jo Cairnsilt ja viitab nimelt 21. sajandi mitmekultuurilistele demokraat-likele ühiskondadele, kus üheskoos eksisteerivad kõrvuti erinevad kultuurid, kuid riiki ei juhi üks ja ainuomane kultuur ehk teisisõnu – ei saa öelda, et kõik inim-grupid jagavad täpselt samu väärtusi ning lähtuvad sarnastest alusprintsiipidest.

51 Statistikaamet „Rahva ja eluruumide loendus 2011“, https://www.stat.ee/rel2011. Vaada-tud 20.09.2017.

52 Käpp, „Kristlike koolide roll liberaalses ühiskonnas Eesti näitel“.

53 Leni Franken, „In Favor of a Shift, Against Elimination: The Future of RE in Catholic Schools in XXI Century Belgium“, Usuteaduslik Ajakiri 1/2016 (69) (2016): 25–37.

Puudub n-ö ühine teadvus.⁵⁴ Sanjay Seth läheb siit veel sammukese kaugemale, spekuleerides idee üle, kas poleks üldse mõistlikum liberaalset ühiskonda kirjeldada kui indiviidide kogumit, kes ise valivad endale selles ühiskonnas kultuuri, kuid samas nendib, et selline lahendus jätab tähelepanuta kultuuri rolli inimest tervikuna vormida ning seetõttu tõenäoliselt ei vasta tõele⁵⁵.

Olukorra komplekssuse võtab kokku Andrew Wright, kes kirjutab, et „arves-tades meie valikute ja võimaluste paljusust, on aina keerulisem mõista seda mitmekülgset ja kompleksset maailma. See omakorda on tõenäoliselt ka põh-juseks, miks meie kultuur on jagunenud nii paljudeks erinevateks popkultuuri-deks ning me ei saa enam rääkida ühtsest kõrgkultuurist“⁵⁶. Andmata siinkohal hinnangut kõrgkultuur vs. popkultuur on oluline tõdeda, et ühe kindla kultuurilise tõekspidamise puudumine toob kaasa ühiskonna fragmenteerumise.

Jo Cairns toetub oma raamatus muuhulgas ka Andy Hargreavesile, kes sõnastab probleemi tuuma: „Kuna juudikristlik traditsioon on hääbumas ning me elame laias etnilises, religioosses ja kultuurilises maailmas, siis on seda enam vaja küsida hariduse moraalsete eesmärkide kohta. Üks praeguse aja suuremaid hariduslikke kriise on seotud faktiga, et kool ei ole enam seotud ühe konkreetse kogukonna ning selle väärtussüsteemiga“⁵⁷. Sellega väidab Hargreaves, et kunagi religioossel põhjal väärtusi loonud koolid on praegusel hetkel visatud a-kultuur-sesse ühiskonda, kus kool peab ise valima, milliseid väärtusi kanda. Traditsiooni-liselt on haridus olnud seotud moraalsete väärtustega⁵⁸. Kui aga ühiskond ei anna ette konkreetseid moraalivalikuid, siis kas see on kooli kohustus otsustada, milline moraalne seisukoht aluseks võtta? Riiklik õppekava toob ära teatava loetelu, kuid ka see ei anna täit ja selget arusaama, vaid annab sihi, kuhu suunas liikuda.

Margit Sutrop on sellest probleemist kõnelenud korduvalt, väites, et väärtus-vaba haridust ei ole olemas ning mitmeväärtuslikus ühiskonnas me selle otsuse, milliseid väärtusi lastele edasi anda, teeme niikuinii, kas tahtlikult või tahtmatult.

„Mõnikord on arvatud, et kuna pluralistlikus ühiskonnas eksisteerivad kõrvuti erinevad väärtused, siis peaks kool üldse hoiduma väärtuste edastamisest. Ent väärtusvaba haridust ei ole olemas. Juba see, mida ja kuidas me õpetame ja milliseid teadmisi me noortele anname, on teatud asjade väärtustamise tulemusena sündinud otsus.“⁵⁹

54 Cairns, Jo; Faith Schools and Society; Continuud International Publishing Group; New York, USA, 2009, 34

55 Sanjay Seth, „Liberalism and the Politics of (Multi)Culture: Or, Plurality Is Not Dif-ference“, Postcolonial Studies 4, nr 1 (aprill 2001), 70–71,

https://doi.org/10.1080/13688790120046889.

56 Andrew Wright, Religion, education, and post-modernity (London ; New York: Rout-ledgeFalmer, 2004), 3.

57 Andy Hargreaves, Changing teachers, changing times: teachers’ work and culture in the postmodern age, Teacher development (London: Cassell, 1994), 58.

58 Jo Cairns, Faith schools and society: civilizing the debate, Continuum studies in education (London ; New York: Continuum, 2009), 37.

59 Margit Sutrop, toim, Väärtuspõhine kool. Eesti ja maailma kogemus. (Tartu: Eesti Keele Sihtasutus, 2013), 16.

Siit tõukub küsimus: mille alusel iga üksik kool või ka haridussüsteem tervikuna oma väärtusvalikuid teeb? See omakorda paneb küsima kooli ühe peamise eesmärgi kohta: kas kooli eesmärk on arendada üksikuid indiviide või riigi kodanikke?⁶⁰ Kui me kõneleme viimasest, siis tuleks kooli väärtused sätestada riiklikest väärtustest tulenevalt. Tänasel päeval juurutatav haridusfilosoofiline paradigma kõnetab pigem esimest eesmärki: keskmes on aktiivne õppija⁶¹, mis aga omakorda loob aluse teatava väärtusbaasiga kodanikkonnale.

Küllap on need kaks eesmärki tegelikult omavahel tugevalt seotud, mitte vastanduvad: kui me toetame õppija individuaalset arengut, siis saavutame ühis-konna, kus iga indiviid tunnetab oma rolli ehk isiklikumalt ning suudab seeläbi ollagi aktiivne kodanik. Loomulikult on võimalik ka vastupidine tulemus, kus individuaalsuse liigne rõhutamine viib kollektiivsuse kadumiseni. Selle silmas pidamine, kummas suunas haridus kaldub, on hariduse eesmärke püstitades kindlasti oluline. Õpetajate Lehes uuest haridusstrateegiast rääkides sõnastas Raul Eamets, et me oleme jõudmas ühiskonna ja hariduse suuremale seosta-misele. Raivo Juurakile antud intervjuus ütleb ta järgmist: „Ilmselt on see esi-mene kord, kus haridus ja majandus on teineteisele nii lähedale jõudnud. /…/

Majanduse konkurentsivõimest lähtumine paneb meie haridussüsteemi täiesti uude valgusesse ja esitab haridusele ka täiesti uusi väljakutseid“⁶². Kuigi esitatud näide on majanduspõhine, toob see siiski ilmekalt esile ühiskonna ja hariduse tugeva sidususvajaduse. Loomulikult ei tohi ka siin kalduda äärmusesse, pidades haridust üksnes ühiskondliku nõudluse täitjaks, vaid pigem näha, et see, mida me hariduses väärtustame, mõjutab tugevalt ka ühiskonna väärtushinnanguid. Tulen selle teema juurde tagasi järgmises (ehk 4.) peatükis „Haridus ja väärtus-kasvatus“.

Kokkuvõte

Käesoleva peatüki eesmärgiks oli kirjeldada Eesti ühiskonna väärtusi erinevate vaatenurkade alt. Minu töö üheks valdkonnaks on näidata, mis on kristliku kooli roll demokraatlikus ja liberaalses riigis. See aga eeldab ühtlasi arusaamist, millised väärtusi konkreetses riigis, antud juhul Eestis, oluliseks peetakse.

Eesti puhul võib öelda, et tegu on demokraatliku ühiskonnaga, mida saab kirjeldada erinevate väärtuskarakteristikute alusel. Maailma väärtuste uuringu tulemuste kohastelt paigutub Eesti ilmalik-ratsionaalsete riikide hulka, uuringu

„Mina. Maailm. Meedia“ alusel saame kinnitust, et esikohal on füüsiline heaolu ja turvaline keskkond. Mõlema uuringu kokkuvõttes võime öelda, et pisut on

60 Sylvia Baker, Swimming against the tide: the new independent Christian schools and their teenage pupils, Religion, education and values, v. 4 (Bern: Peter Lang AG, 2013), 11.

61 Haridus- ja teadusministeerium „Elukestva õppe strateegia“,

https://www.hm.ee/et/elukestva-oppe-strateegia-2020 Vaadatud 19.05.2020.

62 Raivo Juurak, „Haridus- ja teadusstrateegia 2021–2035“, Õpetajate Leht, 11. september 2018, https://opleht.ee/2018/11/haridus-ja-teadusstrateegia-2021-2035/.

meie ühiskond liikumas ka eneseteostuse kui olulise väärtuse suunal, kuid oleme siiski veel tugevalt ellujäämist väärtustavas skaala otsas. Kasutatud uuringud annavad suure pildi, kus me asetume maailmas tervikuna ning ka kuhu Eesti ühiskond väärtusskaalal liikumas on.

Demokraatia pole aga ka midagi säärast, mida saab vaid ühte moodi mõista.

Püüdmaks paremini mõista Eesti kui riigi suhet demokraatiasse, vaatlesin riigi alusdokumenti ehk põhiseadust, mis iseenesest on kompromiss erinevate ja kohati ka vastandlike väärtuste kaitsmisel. See näitab ehedalt seda, et demokraatiaga kaasneb alati ka väärtusparadoks ehk võimalik ongi väga erinevaid väärtusi eelistada. See kandub edasi ka haridusvaldkonda. Kool ja ühiskond on omavahel äärmiselt tihedalt seotud ning mõistes ühiskonna väärtusi, võib teha ka oletusi, mida koolis väärtustatakse või siis saab siit teha iga kool järeldusi, mida oleks tarvis väärtustada, et soovitud suunas liikuda. Kuigi siin jääb ikka ja alati küsi-museks, kumb kumba rohkem mõjutab, kas kool ühiskonda või ühiskond kooli, seda tulebki näha pidevas vastastikmõjus.

Töö teemast lähtuvalt leidsin vajaliku olevat kirjeldada veel kahte teemat, millest esimene on üldisem, kuid teine eeskätt just 21. sajandi küsimus: 1) ena-muse ja väheena-muse vahelised võimusuhted ning 2) a-kultuursus. Mõlemad teemad on olulised kristliku hariduse kontekstis, kuna kristlased ning kristlikud koolid on Eesti riigis vähemuses ning a-kultuurses ühiskonnas on äärmiselt oluline küsida, kes mingi huvigrupi väärtused paika paneb. Kuna koolis õpetatav on aluseks kogu ühiskonnale ning kooli ja ühiskonna väärtusruum ei saa oma olemuselt kuigi palju erineda, siis on oluline vaadelda, milliseid otsuseid koolid selles vallas on teinud ning millised on nende võimalused.

Lähtudes väitest, et üks praeguse aja suuremaid hariduslikke kriise on seotud faktiga, et kool ei ole enam seotud ühe konkreetse kogukonna ning selle väärtus-süsteemiga⁶³, võibki öelda, et a-kultuursus on korraga probleem ja võimalus.

Probleem, kuna meie väärtused võivad üksteisest omajagu erineda ja me peame õppima erinevate väärtustega inimestega külg külje kõrval elama. Teisalt võib a-kultuursusega kaasneda aga juurtetuse või pidetuse tunne, kuna ühiskonnas ei ole alati ühist konkreetselt kokku lepitud raamistikku, mida on kõige olulisem hinnata. Samas loob see ka võimaluse enamuse-vähemuse küsimuse juures anda suurem vabadus ka vähemusele lähtuda omaenda maailmapildist ning seda libe-raalses demokraatias ju soodustama peaks. Koolivõrguga haakumine on tugev, kuna ka koolisüsteem on väga üldiselt enamuse poole kaldu ning võimalus luua suuremaid erisusi (arvestada enim vähemustega) on hetkel peamiselt erahariduse kätes. Kristliku hariduse kontekstis tuleb näha kristluse kui maailmavaate võimalust pakkuda teatud pidepunkti ning konkreetsemat väärtusilma, kuigi

63 Hargreaves, Changing teachers, changing times, 58. „The decline of the Judaeo-Christian tradition is the prime purpose underpinning schooling and teaching in a context of greater religios, cultural and ethnic diversity penetrating questions about the moral purposes of education. One of the greatest educational crises of the postmodern age is the collapse of the common school: a school tied to the community and having a clear sense of the social and moral values it should instill.“

teisalt, nagu eelmises peatükis tõdesin, siis ka kristluse enese sees ei ole asjad sugugi mitte must-valged.

Uuring „Elust, usust ja usuelust 2015“ annab käesoleva töö kontekstis olulise sissevaate, kuidas kristlikke koole ning üleüldse religioonialast haridust Eesti ühiskonnas nähakse. Võime tõdeda, et kristlikud koolid on veel piisavalt uued ning vajavad enda n-ö „sissesöömist“ haridusmaastikule laiemalt. Loodan, et järgnevad uuringud toovad juurde võrdlusmaterjali, et näha, kas aastate jooksul teadlikkus tõuseb. Hirm ajupesu ees pole ühiskonnast kuhugi kadunud ning huvitaval kombel nähakse kristlikke koole ka karmima distsipliiniga asutustena.

Siiski prevaleerib suuremalt jaolt teadmatus, mis avaldub nii neis vastustes, kus vastajad otsesõnu oma teadmatust tunnistavad, kui ka müütilisusesse kalduvates arvamustes ajupesust jms. See omakorda on vastavuses maailma väärtuste uuringust ilmneva positsiooniga sekulaarses nurgas. Väga oluline oleks kordus-uuring pärast seda, kui ka uuemaid kristlikke koole on lõpetanud juba arvestatav hulk lendusid, mis tähendaks, et suurem hulk ühiskonnast on kristliku kooliga ühel või teisel moel kokku puutunud. Samamoodi võimaldaks kordusuuring võrrelda, kas ja kui palju on Eesti maailma väärtuste skaalal nihkunud ellujäämiselt eneseteostuse poole ning kuidas see on mõjutanud hariduses väärtustatavat.

Selline on Eesti üldine väärtuspilt, kus kristlikud koolid oma väärtustega moodustavad ühe osa tervikust. Enne kui jõuan kristlike koolide väärtusteni lähemalt, vaatlen veel ka, mida väärtustatakse Eesti hariduses, et seejärel käsit-leda neid kolme osapoolt tervikuna: kristlikud koolid kui osa Eesti haridus-süsteemis ning osa Eesti väärtuspildist.