EKG FKG
4.4. Vasoregulatsiooni hindamine
4.4.1. Arteriaalne vererõhk ja selle taseme hindamine Kudede normaalne verevarustus eeldab teatud arteriaalse vere
rõhu taset. Näiteks arteriaalse süstoolse vererõhu langemisel alla 60 mm Hg lakkab neerufunktsioon täiesti.
Arteriaalse vererõhu taseme kindlustavad neli põhilist tegurit:
1) südame motoorne funktsioon — südame löögimaht, 2) ringleva vere hulk,
3) veresoonte pingutusseisund,
4) veresoonte seinte anatoomiline seisund.
Kuna arteriaalse vererõhu stabiilsuse ehk homöostaasi säili
tamine on vitaalse tähendusega, toimub selle regulatsioon pal
jude keerukate nii humoraalsete kui ka neuraalsete mehhanismide kaudu. Vererõhku reguleerivad mehhanismid on mitmetasandili-sed, lokaliseerudes ajukoorest kuni veresoonte seinteni. Eriti olu
lised on hüpotalamusepiirkonnas paiknevad vasoregulatoorsed keskused, mis reguleerivad veresoonte toonust ja südametegevus^
Põhimõtteliselt võib eristada kahte regulatoorset süsteemi:
pressoorne ja depressoorne. Nende süsteemide talitluse tasakaa
lust resulteerub optimaalne arteriaalne vererõhk. Arvestades arte
riaalse vererõhu kindla taseme säilitamise olulist bioloogilist tähtsust, on pressoorne regulatsioon täiuslikumalt organiseeritud kui depressoorne. Selle tõttu võib kergesti tekkida pressoorsete mehhanismide funktsionaalne ülekaal, mis põhjustab püsivalt kõrge arteriaalse vererõhu.
Arteriaalse vererõhu määramisel eristatakse järgmisi näitajaid:
1) maksimaalne ehk süstoolne rõhk,
2) diastoolne rõhk ehk rõhu madalaim tase diastoli lõpus, 3) keskmine dünaamiline rõhk — keskmine rõhk kogu südame-tsükli kestel, s. o. jõud, mis pulsatsioonide puudumisel tagaks keskmise hemodünaamilise efekti. Seda keskmist dünaamilist rõhku määratakse ostsillomeetrilisel, ostsillograafilisel, tahhoost-sillogr aaf ilisel, fonotahhoosttahhoost-sillograafilisel meetodil. Ostsillo
graaf ia on uurimismeetod veresoonte elastsuse, maksimaalse, kesk
mise ja minimaalse vererõhu määramiseks. Uurimise olemus seis
neb arteriseinte võnkumise registreerimises arterivalendiku sul
gumise algusest kuni täieliku sulgumiseni. Ostsillogrammil mär
gitakse kolm punkti:
1) maksimaalsele rõhule vastab esimene negatiivne sakk, 2) dünaamilise rõhu kõrgpunkt on kõige suurema ostsillatsi-ooni kohal,
150
3) minimaalne rõhk on diastoolse platoo muutumise, positiiv
sete ostsillatsioonide alguses.
Keskmist arteriaalset rõhku võib arvutada ka Riva-Rocci apa
raadiga tehtud mõõtmiste alusel:
J. Hikema valem: Pm=— + P d , д
kus Pm — keskmine dünaamiline rõhk, A — pulsirõhk,
Pd — diastoolne rõhk.
Vetzleri ja Boegeri valem: Pm = 0,42Ps+0,58Pd, kus Ps — süstoolne e. maksimaalne rõhk,
Pd — diastoolne e. minimaalne rõhk.
Laialt kasutatakse ka valemit Pm = 0,42A-j-Pd.
4.4.1.1. N. Savitski valem N. Savitski valem on teistest informatiivsem:
PsXS+PdXD
t m — j ,
kus Ps — maksimaalne rõhk, Pd — minimaalne rõhk, S — süstoli kestus, D — diastoli kestus,
T — südametsükli kestus (s).
Maksimaalne arteriaalne vererõhk koosneb külgrõhust ja hemo-dünaamilisest löögirõhust. Hemodünaamiline löögirõhk on 10—
20 mm Hg. Tõeline pulsirõhk on külgrõhu (rõhk, mis mõjub vere
soonte seinale) ja minimaalse e. diastoolse rõhu diferents.
Indirektne meetod ei vasta täielikult direktsele. Indirektsei mõõtmisel on süstoolne rõhk keskmiselt 3—4 mm Hg võrra mada
lam tegelikust rõhust. Diastoolse rõhu kohta saadakse indirektsei mõõtmisel kuni 10 mm Hg võrra kõrgemaid andmeid. Indirektsei mõõtmisel sõltuvad tulemused ka õlavarre ümbermõõdust. Mida jämedam on õlavars, seda kõrgemaid vererõhu väärtusi tegelikku
sega võrreldes võib saada.
Arteriaalse vererõhu tase on pidevalt muutuv suurus, mis sõl
tub emotsioonidest, hüpoksiast, kehalisest pingutusest jt. teguri
test. Seetõttu kasutatakse mõisteid konsultatsiooni-, visiidi- ja situatsioonihüpertensioon. Tegemist on juhusliku vererõhutase-mega. Arteriaalse vererõhu normiväärtuse aluseks tuleb võtta rõhk
151
rahuolekus ehk basaalvererõhk. Basaalvererõhu taseme fikseeri
mine nõuab eritingimusi.
Inimese vananedes kõrgeneb süstoolne vererõhk iga 10 aas
taga 6—10 mm Hg võrra. Diastoolne rõhk tõuseb vähemal määral.
Seega tuleb arteriaalse vererõhu normväärtuste hindamisel arves
tada ka uuritava eluiga. Kokkuleppeliselt loetakse normaalse vererõhu ülemiseks piiriks 140/90 mm Hg ja arteriaalse vererõhu kõrgenemiseks, seega kindlaks hüpertensiooniks väärtusi alates 160/95 mm Hg. Diapasoon 140/90—160/95 mm Hg on piirhüper-tensiooni- ehk ohtlik tsoon. Uuritavaid, kellel esimestel mõõtmis
tel saadakse vererõhu väärtusi hüpertensioonitsoonis, tuleb kest
vamalt jälgida.
Madalaks vererõhuks ehk hüpotensiooniks peetakse tinglikult arteriaalset vererõhku alla 110—100/60 mm Hg.
Peale õlavarre võib arteriaalset vererõhku mõõta oimuarteril, reiearteril, sõrmearteritel jt. piirkondades.
4.4.2. Veenirõhu määramine
Veenirõhk langeb järkjärgult perifeeriast südame suunas. Nor
maalselt on lamaval patsiendil rõhk kubitaalveenis 40—120 mm H20. Parema südamepoole puudulikkuse, trikuspidaalklapirikete, perikardiitide ja mediastiinumituumorite korral võib venoosne rõhk tunduvalt tõusta (üle 200—300 mm H20), olles seega suure vereringe paisu indikaatoriks. Ka veenirõhku võib mõõta otseselt ja kaudselt. Otsene meetod on kliinilises praktikas sageli kasu
tusel nii perifeerse kui ka tsentraalse rõhu mõõtmisel. Perifeerse veenirõhu mõõtmisel kanüülitakse kubitaalveeni ja ühendatakse see parema aatriumi tasapinnal (nullpunkt) gradueeritud mano-meetritorukesega. Veresamba kõrgus nullpunktist tähistab veeni
rõhu taset.
Tsentraalse veenirõhu mõõtmisel viiakse perifeerse veeni kaudu soovitud piirkonda, näiteks kopsuarterisse, liugleva sondi abil väikesekaliibriline manomeeter. Tsentraalse veenirõhu pidev kontroll on oluline südamepuudulikkuse varajase avastamise võte.
Kaudselt võib veenirõhu taset hinnata perifeersete veenide täitu-misastme järgi.
4.4.3. Vereringe regulatsiooni kvaliteedi kontroll
Ortostaatiline kats (Schellong I). Arteriaalset vererõhku ja pulsisagedust mõõdetakse uuritava lamavas ja katsu jätkamisel ka püstiasendis 5—10 minuti vältel. Normaalselt säilitatakse vere
ringe stabiilsus ka kehaasendi vahetamisel. Seetõttu ei muutu arteriaalne vererõhk ega pulsisagedus püstiasendis olulisel mää
ral. Vasoregu lats ioon ih äirete puhul on hemodünaamika nihked seoses kehaasendi vahetamisega märgatavad. Eristatakse kahte 152
äärmuslikku vasoregulatsioonihäire varianti: venoosset tüüpi vaso-regulatsioonihäire (hüpotooniline vaso-regulatsioonihäire, postural hypotension) ja arteriaalset tüüpi vasoregulatsioonihäire (hüpo-dünaamilist tüüpi vasoregulatsiooni puudulikkus, ortostatic arte rial anemia).
V e n o o s s e t tüüpi vasoregulatsioonihäirete aluseks on alakeha venoossete basseinide suur mahtuvus, mis võib olla kas anatoo
milist või funktsionaalset laadi. Näiteks suurte veenivaariksitega säärtel, rippuva kõhuga haiged. Funktsionaalset laadi veenide mahtuvuse suurenemise põhjuseks on peamiselt nende toonuse langus, mis on tingitud kas kestvast lamamisest, rekonvalestsent-siseisundist või intoksikatsioonidest.
Venoosset tüüpi vasoregulatsioonihäirete puhul tõuseb veresee-rumi noradrenaliinisisaldus püstiasendis tugevasti. See on kom-pensatoorne nähtus.
Eristada võib veel hüperkompensatoorset ja segatüüpi vaso-regulatsioonihäiret. Hüperkompensatoorse regulatsioonihäire kor
ral tõusevad püstiasendis arteriaalne vererõhk ja südame löögi-sagedus. Enamasti on sellistel juhtudel tegemist südame-vere-soonkonna hüperkineetilise sündroomiga. Segatüüpi regulatsiooni-häired võivad olla mitmekesised: kas venoosse ja arteriaalse tüübi kombinatsiooni näol või ortostaasis ühe tüübi ülemineku kujul teiseks. Abivõttena tuleb sageli määrata katehhoolamiinide, elekt
rolüütide ja neerupealise koorehormoonide ainevahetust.
Praktikas võib kohata peamiselt kergekujulisi vasoregulatsioo-nihäireid, mida ortostaatilise katsu abil on võimalik kindlaks teha ja sellega seletada haigetel esinevaid ebamääraseid vaevusi, eriti seoses kehaasendi vahetamisega või pikemaajalise seismisega.
4.5. Arteriaalse vere hapnikusisaldus ja südame minutimaht