2.4. Hingamise adekvaatsuse kliiniline hindamine 1. Hingamise uurimise kliinilised aspektid
2.4.4. Inhalatsioonitestid 1. Bronhodilateerivad katsud
2.4.4.5. Mahtuvuse näitajad
Kopsude eluline mahtuvus e. vitaalkapatsiteet (VK, VC).
See on maksimaalne õhumaht, mida katsealune on suuteline välja hingama pärast eelnevat maksimaalset sissehingamist (arvutatakse ümber BTPS tingimustele). Vitaalkapatsiteet näitab maksimaalset amplituudi, mille piirides on üldse võimalik hin
gata.
Vitaalkapatsiteet (norm mahub 3500—6500 ml piiridesse) koosneb hingamismahust (15%), ekspiratoorsest reservist (25—
40%) ja inspiratoorsest reservist (45—60%).
Vitaalkapatsiteedi normi kindlakstegemiseks kasutatakse mit
mesuguseid empiirilisi valemeid.
1. Vitaalkapatsiteedi normväärtuse määramine meestel:
VK = (27,63 — 0,112 X vanus) X kasv (cm);
VK = keha pindala X 2,5;
VK = põhiainevahetuse norm X 2,0 X 1,21 (Anthony järgi) (konstant 1,21 võimaldab empiirilise normväärtuse ümber arvu
tada B T P S tingimustele).
2. Vitaalkapatsiteedi normväärtuse määramine naistel:
VK = (21,78 — 0,101 X vanus) X kasv (cm);
VK = keha pindala X 2,0;
VK = põhiainevahetuse norm X 2,0 X 1,21 (A. J. Anthony järgi).
Tervel inimesel võib vitaalkapatsiteet erineda keskmisest normist +15%. Niisugune suur kõikumine sõltub katsealuse ak
tiivsusest vitaalkapatsiteedi määramisel.
Vitaalkapatsiteet väheneb difuussete kopsukahjustuste korral, kui on vähenenud kopsude elastsus ja samaaegselt suurenenud hingamise mitteelastne takistus.
Vitaalkapatsiteet väheneb paralleelselt südame ja veresoon
konna puudulikkuse süvenemisega, põhjuseks pais väikeses vere
ringes.
Kopsude eluline mahtuvus väheneb kopsude liikuvuse vähene
misel (hüdrotooraks, pleuriit, pneumotooraks, rasvumine jne.).
Rea kopsukahjustuste korral on vitaalkapatsiteedi muutused kas minimaalsed või puuduvad üldse. Siia kuuluvad eeskätt kopsude obstruktiivsed kahjustused.
57
Forsseeritud ajaline kapatsiteet (FEM, FEVi> 2,3).
Katseliselt leitakse, missuguse osa vitaalkapatsiteedist on patsient suuteline välja hingama 1, 2 ja 3 sekundi jooksul.
Forsseeritud ajalise vitaalkapatsiteedi vähenemine on iseloomu
lik bronhide obstruktiivsetele protsessidele. Normiks loetakse 1 sekundi jooksul forsseeritud väljahingamist 70—83% vitaal
kapatsiteedist (kahe sekundi jooksul 94% ja kolme sekundi jook
sul 97% vitaalkapatsiteedist). Forsseeritud ajalise vitaalkapat
siteedi (Tiffeneau ja Pinelli kats) tulemusi võrreldakse nii fakti
lise vitaalkapatsiteedi kui selle normiga. Bronhospasmi objekti
veerimiseks määratakse forsseeritud ajaline vitaalkapatsiteet kor
duvalt nii enne kui pärast bronholüüt il iste vahendite ordineeri-mist (eufülliin, adrenaliin, efedriin jne.). Kui bronholüütiliste vahendite kasutamisel paraneb forsseeritud ajaline vitaalkapat
siteet vähemalt 10% võrra, siis võime pidada bronhospasmi ole
masolu tõestatuks. Ollakse arvamisel, et esimese sekundi forssee
ritud vitaalkapatsiteedi vähenemise põhjuseks on suurte bronhide spasmid. Forsseeritud 2. ja 3. sekundi kapatsiteedi langus on aga seostatav peenemate hingamisteede (bronhioolide) spasmiga
(vt. 2.4.2. Bronhide läbitavuse hindamine).
Kopsude totaalkapatsiteet (TK, TLC). Kopsude totaalkapatsi
teet ehk kogumahtuvus on kopsus olev gaasisisaldus pärast mak
simaalset sissehingamist. Totaalkapatsiteet koosneb vitaalkapat
siteedist ja residuaalmahust. Totaalkapatsiteedi norm võib mah
tuda 3,3—7 1 piiridesse. Anthoni järgi on totaalkapatsiteedi norm vitaalkapatsiteedi normist 1,32 korda suurem:
TK=VKX1,32.
Totaalkapatsiteedi seost vanusega peegeldavad vitaalkapat
siteedi suhted empiiriliselt leitud arvudega:
15—34-a. TK=VK : 0,8, 35—44-a. TK=VK : 0,75,
50-a. TK=VK : 0,65.
Praktiliselt tervetel inimestel võivad viimati mainitud normid kõikuda +15%.
Kopsuemfüseemi algfaasis, kui vitaalkapatsiteet pole veel vähenenud, ilmneb totaalkapatsiteedi tunduv suurenemine (resi
duaalmahu suurenemise tõttu. Hilisemates faasides, kui vitaal
kapatsiteet hakkab üha rohkem vähenema, totaalkapatsiteet enam sellisel määral ei suurene. Kopsude totaalkapatsiteedi vähenemine on iseloomulik progresseeruvatele difuussetele protsessidele kop
sudes, nagu pneumoskleroos, südame- ja vereringepuudulikkuse süvenemine jne.
Funktsionaalne residuaalkapatsiteet (FRK. FRC). Funktsio
naalne residuaalkapatsiteet koosneb residuaalmahust ja ekspira-toorsest reservmahust. Residuaalmahtu ja funktsionaalset residu-58
aalkapatsiteeti määratakse ja analüüsitakse koos. Nimelt lahuta
takse funktsionaalsest residuaalmahust ekspiratoorne reservmaht ja saadakse residuaalmaht.
Normaalselt on funktsionaalne residuaalmaht 1500—3000 ml, madalad väärtused on iseloomulikud kopsukoe restriktiivsetele kahjustustele.
Inspiratoorne kapatsiteet (IK, IVK). Inspiratoorne kapatsiteet koosneb hingamismahust ja inspiratoorsest reservist. Normväär
tus on 1550—2500 ml. Rõhutatult väike on inspiratoorne kapat
siteet kopsuelastsuse languse korral.
Kopsude maksimaalne minutiventilatsioon (KMV, MBC, MV).
Nii mahtuvust kui mahtu üheaegselt iseloomustab maksimaalne ventilatsioon, mis on maksimaalne hingamismahtuvus (vitaal
kapatsiteedi ja hingamismahu vahemikus toimuv forsseeritud hin
gamine), kuid seda võib võtta ka kui hingamise maksimaalset piirväärtust, s.o. maksimaalse hingamise minutimahuna. Viimane avabki maksimaalse ventilatsiooni mõiste sisu kõige laialdase
malt. Sõltuvalt kasutatavast metoodikast on maksimaalse venti
latsiooni määramise aeg erinev. Kui on tegemist lihtsalt tahtliku forsseeritud ventilatsiooniga, määratakse maksimaalne ventilat
sioon tavaliselt mingi minutiosa (15—30 s) jooksul. Kui aga hingamise stimulatsioonil kasutatakse süsihappegaasirikkaid segusid või kehalist koormust, on hüpokapnia välditud ning maksimaalset ventilatsiooni määratakse mitme minuti jooksul, tehes ümberarvestuse ühele minutile. Maksimaalne ventilatsioon, nagu kõik ventilatsiooni mahunäitajad, antakse vastavuses BTPS tingimustele.
Kopsude maksimaalne ventilatsioon kõigub ka normi tingi
mustes 100—150 l/min. Naistel on MV väiksem kui meestel.
MV väheneb koos vananemisega. MV mõõdetakse metronoomi abil juhitava hingamissagedusega 80 korda minutis kas spiro-meetri või mõne muu mahumääramise aparaadiga. Liiga kestva hüperventilatsiooni tagajärjeks võib olla respiratoorne alkaloos.
Tavaliselt on MV 20 korda suurem kui hingamise minuti
maht. MV normi on arvutatud mitmesuguste empiiriliste valemite abil.
A. G. Dembo järgi MV = 35XV2 VK normi.
MV=FSK (forsseeritud 1-s ekspiratoorne kapatsiteet) X39.
MV määramine näitab, missugune osa ventilatsioonivõimest on säilinud (torakodiafragmaalne hingamispuudulikkus). Samuti peegeldab see hingamisteede obstruktsiooni ja võib olla ka uuri
tava isiku tahtejõu avalduseks. MV-st on tuletatud rida venti-latsiooninäitajaid.
Hingamisreserv (HR): A. J. Anthony ja H. Ventrathy järgi.
' - HR = MV —HMM või HR= (M V~ HM M) ,X 1 0 Q 59
Näitaja alla 70 on haiguslik. HR peegeldab ventilatsiooni reserv-võimalusi reljeefsemalt kui MV.
U. Lepp on soovitanud määrata suhteline hingamisreserv (SHR).
SHR = -ТШГ-HMM MV
Normaalne SHR näitaja on 10—20. Indeksi vähenemine viitab haigusprotsessile välishingamisaparaadis.
On võimalik leida ka HMM ja MV suhtarv.
T HMM X T . ... , . ,_
SHRi=-——-. Norm ei ületa 0,10.
MV
MV võib väheneda nii hingamislihaste nõrkuse, rindkere muu
tuste, hingamisteede stenoosi ning kopsukoe muutuste korral (elastsuse vähenemine, kopsupõletik, kopsuinfarkt, kopsufibroos, kopsutuberkuloos) kui ka mitraalstenoosi ja kõikide kopsupaisuga seotud südame jõudluse languse juhtudel.
MV peegeldab ventilatsiooni reserve üldisemal kujul. Konk
reetsema ettekujutuse võib saada füüsilise koormuse abil. Üks levinumaid on ventilatsiooni määramine käimise ajal tasasel maal (käimiskoormus-ventilatsioon, KV, walking ventilation). KV normiks peetakse 12—19 liitrit minutis. Kõrgem väärtus näitab, et tegemist on hüperventilatsiooni, s. t. hingeldusega.
MV-d kasutatakse ka düspnoeindeksi (DI) tuletamiseks:
: т = Ж . . MV
Normaalselt ei tohiks DI käimisel tasasel maal ületada 0,20.
Kui MV on väiksem kui kahekordne KV, siis patsient pole suute
line isegi mitte tasa käima.
2.4.4.6. Kopsu funktsionaalselt surnud ruum (SR, VD, Vp f)