EKG FKG
4.7. Jõud, mis tagavad vereringluse perifeersetes veresoontes 1. Kontseptsioon vis a ter go
Igas veresoonte lõigus on tegemist jõuga, mille toimel veri liigub mööda veresooni ja jõuab veenide kaudu tagasi südamesse..
Seda jõudu nimetatakse vis a tergo (E. Landis, 1950; D. Frank lin, 1 9 5 7 j t . ) . S e l l e jõu suurus mingis veresoonte lõigus võib olla väljendatud rõhugradiendina veresoone ja parema koja vahel.
Rõhugradient on arteriaalses süsteemis umbes 100 mm Hg, kapil
laarides 25 mm Hg ja veenulite alguses 15 mm Hg. Vis a tergo võib olla väljendatud ka energiagradiendina. Energia, mida süda annab iga minuti jooksul vere väljutamisel arteriaalsesse süstee
mi, on mõõdetav väljutatud vere hulgaga ja vererõhuga aordis.
Näiteks 5000 ml vere väljutamisel 100 mm Hg rõhu juures on südame poolt vereringele antud energia 66,05 J. Arteriaalse vere
soonkonna läbimisel muundub umbes 3/4 sellest energiast vere
soonte takistuse ületamise käigus soojuseks. Üldine energia hulk veenulite alguses on 8,4 J piirides.
4.7.2. Kontseptsioon vis a fronte
Praktika näitab, et juba väiksemgi muutus venoosse süsteemi verevoolus kutsub esile südame minutimahu tunduva muutuse.
Termin vis a fronte tähistabki naasu takistust. Näiteks kui rõhu
misega alumisele õõnesveenile tõsta perifeerset takistust ainult mõne protsendi võrra, siis venoosne naas südamesse võib vähe
neda juba 50% võrra. Termin vis a fronte on oma olemuselt laiali
valguv ja haarab enda alla kõiki südamelähedasi venoosset naasu mõjustavaid tegureid: rõhu muutumine (tõus) paremas kojas, südame imevfunktsioon, mis suurendab venoosset juurdevoolu, vere naasu halvenemine tsentraalsetes veenides nende kokkusuru
mise tõttu tuumorite või põletikuliste protsesside poolt medias-tiinumis.
' 4.7.3. Venoosse naasu muutumine rõhu tõusu korral paremas aatriumis
Loomkatsetega on näidatud, et rõhu kõrgenemisel 1 mm Hg võrra langes paremas kojas vere juurdevool ja ka südame
minuti-159
maht 14% võrra. Rõhu kõrgenemisel 3,5 mm Hg võrra paremas aatriumis langes südame minutimaht juba 50% võrra. Krooniliste haigusprotsesside korral, nagu vasaku venoosse suistiku stenoos, pole nimetatud mehhanismide toime küll nii kontrastne, ent on siiski südame minutimahu languse põhjusena määrava tähtsu
sega. Siin on oluline ka teiste faktorite toime. Näiteks tsirku
leeriva vere hulga suurenemisel, vaatamata rõhu kõrgenemisele paremas kojas, säilib venoosne naas normilähedasel tasemel ja südame minutimahu langus pole kuigi suur.
4.7.4. Südame imev funktsioon
Juba ventriikulite seina lõtvumine ise tingib teatava vere-koguse imemise kojast vatsakesse. Kodade süstoli ajal liigub atrioventrikulaarrõngas vatsakeste suunas, seega ruumala suu
reneb, rõhk kojas langeb ning toimub vere intensiivsem juurde
vool õõnesveenidest kotta.
Sissehingamise ajal antakse negatiivne rõhk pleuraõõnes edasi ka kodadele ja õõnesveenidele, mille tulemusel verevool õõnes-veenidesse ja südame paremasse kotta paraneb.
4.7.5. Perifeersete veresoonte täitumise mõjust südame venoossele täitumisele
Arteriaalse süsteemi vere mahtuvus suhtub venoosse süsteemi mahtuvusse nagu 1:18, seejuures ületab keskmine rõhk arteriaal
ses süsteemis rõhu venoosses süsteemis umbes kuus korda. Sel
lest järeldub, et 1/4—1/3 verest asub arteriaalses süsteemis.
Järeldub ka, et venoosses süsteemis paikneb organismi veredepoo.
Selleks on põrna veresooned, maksasiinused, naha veenipõimi-kud jt.
Kui venoosne süsteem pole küllaldaselt verega täidetud, siis venoosne naas südamesse halveneb. Kui veenid on verega hästi täitunud ja rõhk veenides kõrgeneb, siis paraneb ka venoosne naas südamesse. Kokkuvõtteks võib öelda, et suures vereringes määrab veremahu suhe veresoonte mahtuvusse keskmise rõhu (peamiselt siiski venoosses süsteemis), seega ka venoosse naasu suuruse ja verevoolu kiiruse. Veremahu suhe veresoonte mahtu
vusse on tuntud keskmise süsteemse rõhu nimetuse all (E. Star
l i n g , 1897; A. G u y t o n , 1 9 2 6 ) . V e n o o s s e v e r e j u u r d e v o o l süda
messe on proportsionaalne keskmise süsteemse rõhuga.
4.7.6. Venoosse rõhu gradient
Veresoonte mahtuvus on tihedalt seotud venoosse vererõhu gradiendi ja venoosse naasu probleemiga. Venoosne süsteem on nagu reservuaar, millest veri saabub paremasse kotta. Arusaada
160
v.alt on venoosse vere südamesse juurdevoolu kvantitatiivne külg otseselt seotud rõhugradiendiga. On selge, et vere hulga suure
nemine venoosses süsteemis või veenide toonuse kõrgenemine suu
rendab rõhugradienti veenide ja parema koja vahel ning määrab venoosse vere juurdevoolu suuruse paremasse kotta.
4.7.7. Hüdrostaatiliste faktorite mõju venoossele naasule Südamesse voolava vere mahu hindamisel ei tohi unustada, et keha veenid ei paikne ühel horisontaaltasapinnal. Ainult lama
vas asendis inimese puhul võib teatava vea hinnaga jätta arves
tamata hüdrodünaamiliste faktorite toime, ent keha vertikaal
asendis võib hüdrodünaamiline efekt olla ülakeha veenides nega
tiivse rõhu tekkimise põhjuseks. Samal ajal aga võib jalapöias olla venoosne rõhk juba 90 mm Hg. Kui aordis on vererõhk 100 mm Hg, siis pöia arteriaalses süsteemis oleks rõhk 100+
90 mm Hg, s.o. 190 mm Hg. Esitatust selgub, et ka alajäsemes rõhugradient ei vähene ja on võimalik vere tsirkuleerimine arte
ritest läbi kapillaaride ning veenide südamesse. Siin lülitubki sisse uus faktor. Koos rõhu tõusuga venitatakse eriti veenid välja, suureneb vere maht alajäsemeveenides ja veri võib peetuda keha allolevates osades. Et nimetatud muutusi kompenseerida, peab veri ümber paigutuma. Viimane on selgesti märgatav püsti-seismisel, mil ilmneb nii kõhu ja jäsemete lihastiku kui ka veenide ning arterioolide seinte toonuse kõrgenemine.
Vere kogunemine perifeersetesse veresoontesse, allolevatesse kehaosadesse ilmneb eelkõige veresoonte motoorsete reflekside blokeerimisel, nagu spinaalanesteesia ja seljaaju kahjustuse kor
ral. Nimetatud häired ilmnevad keha vertikaalasendis, horison
taalasendis võib venoosne juurdevool südamesse osutuda piisa
vaks.
Keha vertikaalasendis on efektiivseks verepaisu-vastaseks fak
toriks venoossete klappide süsteem alajäsemetes ja skeletilihaste kontraktsioon. Nii tagatakse verevool venoosses süsteemis ainult ühes, s. o. südame suunas.
Alajäsemete mittetäisväärtuslikud veeniklapid ja varikoossed veenilaiendid põhjustavad vere deponeerimise alajäsemetesse, see
juures rõhk veeniseintele järjest kasvab, mis soodustab varikoos-sete veenilaiendite teket. Kehaasendi muutmisel, järsul püsti
tõusmisel võib venoosse vere naas südamesse niivõrd halveneda, et südame minutimahu langusest võib sugeneda aju verevarus
tuse järsk puudulikkus ja sellest teadvuse kaotus.
4.7.8. Perifeerse takistuse muutumise mõjust südame minutimahule
Perifeerse takistuse muutumine nii suures kui ka väikeses vereringes mõjustavad südame minutimahtu. Perifeerne takistus
II — 1488 161
ise aga oleneb perifeersete veresoonte toonusest ja vere füüsika
listest omadustest. Venoosses süsteemis halvendab perifeerse takistuse tõus venoosset naasu südamesse, võrreldes samasuguste muutustega arteriaalses süsteemis, umbes 10 korda. Järelikult, arteriaalne takistus ise ja selle muutumine mõjustavad südame minutimahtu siiski suhteliselt vähe, ent kuivõrd arteriaalne takis
tus on kergesti mõjustatav, siis vajab märkimist, et arteriaalse takistuse vähenemine võib olla üheks südame minutimahtu tõst
vaks teguriks.
Kaalukamaks perifeerse takistuse muutumise põhjuseks on vere viskoossuse muutumine. Viimane sõltub otseselt vere vorm-elementide ja plasmamahu suhtest, s.o. hematokritist.
Kuivõrd venoosse naasu küsimused on tihedalt ja otseselt seo
tud nii ringleva vere hulga kui vereringluse kiirusega, siis nende faktorite otsese mõõtmise teel on võimalik juba kaudselt hinnata venoosset naasu.
4.8. Tsirkuleeriva vere hulk ning vereringe kiiruse ja südame