3. MEETOD JA MATERJAL
3.5. Vestlusanalüüs
3.5.1. VA tekkimine ja põhiterminid
VA on välja kasvanud etnometodoloogilisest uurimissuunast sotsioloogias, mille üks arendaja on olnud Ameerika sotsioloog Harold Garfinkel (1967), kelle järgi on igapäevased tegevused võimalikud tänu tervele hulgale taustaootustele (ingl background expectancies). Teiseks oluliseks uurijaks peetakse Kanadas sündinud sotsioloogi Erving Goffmani. Tema esimene raamat (1990, originaal 1956 ja täiendatud 1959) räägib arvukate näidete varal rollidest/maskidest, mida inimesed igapäevaelus esitavad/kannavad soovimaks jätta teistele endast meele-pärast muljet (teatri kujund). Goffmani panus VA arenemisele on korrapära uurimine igapäeva vestlustes. Goffmanilt sai VA aluspanija Harvey Sacks tõuke oma 1960. aastate alguse loenguteks. Harvey Sacks’i ootamatu surm on teinud ilmselt praeguseks autoriteetsemaks VA uurijaks teise VA-le aluspanija Emanuel Schegloffi, kes oli Goffmani üliõpilane nii nagu Harvey Sacks.
Vestlusanalüütikute üks põhiküsimusi (Schegloff, Sacks 1973) või võtme-küsimusi (Schegloff, Koshik, Jacoby, Olsher 2002: 5), millele tuleb dialoogi analüüsides vastust otsida, on „Miks see ja praegu?“ (Schegloff, Sacks 1973:
299 ja 301; Schegloff 1997b).
VA järgi jaguneb iga dialoog kõnevoorudeks ehk voorudeks (ingl turn), mis on ühe kõneleja jätkuv häälesolek. Arvuti vahendusel aset leidvate kirjalike dialoogide puhul on vooruks ühe kirjutaja tekst kuni teksti sisestamiseni. Kui suhtluspartner ei vasta, võib kirjutaja enamikus rakendustes luua kohe ka uue vooru ja selle sisestada. Ehkki suhtluse ideaaliks on voorude vaheldumine, võivad reaalsetes dialoogides kaks või enam järjestikust vooru kuuluda ühele kõnelejale või kirjutajale. Vestlus on struktureeritud voorudeks, mis koosnevad ühikutest, millest nad on konstrueeritud ehk niinimetatud vooruehitusüksustest (ingl turn constructional units, TCU). Vooruehitusüksus on kas sõna, fraas, osa-lause või osa-lause (Sacks, Schegloff, Jefferson 1974: 702; Sidnell 2010: 41).
Korraga esitatakse üks neist vooruehitusüksustest ja pärast seda eksisteerib vooruvahetuskoht ehk voorusiirdekoht. Oluline on rõhutada, et vooruvahetus-koht ei ole sünonüüm sõnale paus (Schegloff 1992b). Tüüpiliselt on teineteisele järgnevatel kõnevoorudel erinevad autorid, kuid ühele inimesele võib kuuluda samuti kaks või enam üksteisele järgnevat vooru (nt kui teine kõneleja ei võta talle pakutavat vooru, võib esimene kõneleja alustada taas kõnevooru).
VA järgi on verbaalse suhtluse oluline omadus organiseeritus järjenditena ehk sekventsidena (ingl sequence).24 Sekventsiaalsus märgib seda, kuidas üks-teisele järgnevad kõnetoimingud liituvad üksteisega ja milliseid üksteisega seotud tegevuste järjendeid nad moodustavad (Hennoste, Rääbis 2004: 23).
Näiteks osa kõnevoore ühenduvad naabruspaarideks25 (ingl adjacency pairs, lüh AP) ja teised jäävad vabadeks kõnevoorudeks. Termin naabruspaar on Scheg-loffi ja Sacksi (Schegloff, Sacks 1973: 295) poolt võetud tarvitusele juba 1973.
aastal. Samas artiklis kirjutavad autorid, et enne kasutasid nad terminit
24 Hennoste (2013: 13) kasutab sekventsi eestikeelse vastena sõna suhtlusjärjend.
25 Hennoste, Rääbis (2004) kasutavad sama termini tähistamiseks sõna naaberpaar.
sungipaar (ingl utterance pair) ning viitavad ka oma õpetajale Erving Goff-manile (1971), kes on samuti sama klassi liikmetele tähelepanu pööranud, ehkki mõnevõrra erinevast vaatepunktist.26 Naabruspaari üheks olulisemaks oma-duseks on, et teatud tüüpi esiliige (ingl first pair part) nõuab vastavat järelliiget (ingl second pair part). Niisiis on naabruspaar kahe või enama vooru tugev sisuline seos, mis aga ei tähenda, et loomulikus vestluses alati järgneb esiliik-mele järelliige. Mõnikord eeldatav järelliige puudub, samuti võib esineda nn vahevoore. Naabruspaar tähendab, et ideaalis on kaks dialoogi vooru omavahel n-ö eeldusseoses ehk küsimusele peaks järgnema vastus, tervitusele vastu-tervitus, palun ütlemisele tänamine, info küsimisele info andmine või info puudumine, pakkumisele nõustumine või keeldumine. Niisiis eeldab naabrus-paar kahe erineva suhtleja osalemist. Esmapilgul tundub see ehk elementaarne, kuid olukordades, kus üks suhtleja ootab kaasvestleja vastust, aga seda ei järgne, võib esmakõneleja jätkata vestlust. Suhtleja võib lausa ise vastata oma küsimusele, kuid sel juhul pole tegemist naabruspaariga.
Niisiis on termin naabruspaar sekventsisüsteemi keskne termin ning need on vestluse organiseerimise fundamentaalsed ühikud, mida iseloomustavad viis omadust (Hennoste, Rääbis 2004):
• naabruspaarid koosnevad kahest kõnevoorust;
• naabruspaari moodustavad kõnevoorud paiknevad ideaaljuhul kõrvuti;
• naabruspaari moodustavad kõnevoorud on esitatud erinevate kõnelejate poolt;
• naabruspaar koosneb esiliikmest ja järelliikmest;
• teatud tüüpi esiliige nõuab vastavat järelliiget.
Sarnased loetelud naabruspaaride tunnuste kohta on esitanud Schegloff ja Sacks (1973). Ainult nende meelest pidid naabruspaari liikmed paiknema kõrvuti (ingl adjacent), mida on hiljem korduvalt ümber lükatud (nt Wooffitt 1990: 26; Popescu-Belis 2004: 6–7) ehk siis esiliige ja järelliige ei pea paiknema kõrvuti voorudes. Nende vahel võivad asuda nn vahevoorud või lausa vahesekventsid. Vahesekventsid on tihti seotud olukorraga, kus vastajal puudub piisav info teise poole jutule reageerimiseks (Hennoste, Koit, Kullasaar, Rääbis, Vutt 2002). Kui järelliige puudub või on ebaootuspärase sisuga, võimaldab see esiliikme ütlejal jõuda järeldusele, et tema kõnevoorust on valesti aru saadud.
Sel juhul võidakse algatada parandus, sh partneri algatatud parandus (Sidnell 2010).
Kommunikatsiooni ideaaliks on probleemideta sorav kahekõne, kuid tege-likkuses juhtub seda harva. Just sel põhjusel vajatakse parandusmehhanisme (ingl organization of repair või repair organization Schegloff, Jefferson, Sacks
26 1973. artiklis viitavad Schegloff ja Sacks naabruspaarist rääkides oma õpetajale Goff-manile, ent 1976. aastal ilmunud essees „Replies and Responses“ viitab Goffman omakorda Sacks’i 1973. aasta artiklile ja sealsele naabruspaari tõlgendusele (Goffman 1976: 257;
Goffman 1981).
1977, Mihkels 2013).27 Parandusmehhanism on üks kolmest põhilisest kommu-nikatsiooni juhtimise süsteemist VA-s koos vooruvahetuse (ingl turn-taking) ja eelistusjärjestusega (ingl preference organization) (Schegloff, Jefferson, Sacks 1977: 361; Sorjonen 1997).
Probleeme võivad põhjustada suhtlemises mitmesugused asjaolud, näiteks keelelised parandused (ingl language-repair) või lausungi osaline või täielik mittekuulmine. Suhtlusprobleemide lahendamiseks on keeles kasutusel parandus-mehhanismid, mis määravad, kes algatab paranduse ja kes viib läbi ning vastavalt sellele toimub kas vooru edasilükkamine või ümbertegemine (Hennoste, Koit, Kullasaar, Rääbis, Vutt 2002). Üheks parandusmehhanismiks on partneri algatatud parandus, millest on täpsemalt juttu järgmises alapeatükis (ptk 3.5.2).
Kuigi taustateadmine (info konkreetse kõneleja kohta, miimika, žestid jms) sisaldab olulist informatsiooni, siis käesolevas töös uuritakse üksnes dialooge ja tehakse järeldused nende alusel. Selle põhjuseks on eelkõige asjaolu, et info-dialoogide puhul enamasti puudub teave kliendi kohta.
Sacks (1984a) ja Sidnell (2010: 21) kirjutavad, et kui laseksime mõnda üleskirjutatud lõiku inimestel näha, võib väga kergesti juhtuda, et nad väidavad
„aga inimesed ei ütle selliseid asju“ (ingl „but people don’t say such things“),
„inimesed ei räägi niimoodi“ (ingl „People don’t talk like that“) jne. Aga nagu Sacks (1984a: 25–26) arutleb, võib salvestuste kasutamine avada meile keele-lised nähtused, mille eksisteerimist me ei suudaks ette kujutadagi.
Psathas selgitab ning võtab kokku reeglite ja sageduse küsimuse VA and-metes. Selleks kasutab ta metafoori, mis hõlbustab tema mõttekäigu mõistmist suuresti. Ta kirjutab:
„„Vooruvahetuse mehhanismi“ analüüs vestluses näitab, et see mehhanism korraldab sageli ja paljudel juhtudel kõnevoorude järjestust. Ent ometi ei põhine selle kui mehhanismi struktuur empiirilistel sagedustel. Analoogi otsides võiks seda võrrelda malemängu reeglitega, kus reeglid ei olene sellest, kui sageli mängija konkreetseid reegleid mängus rakendab. Selle asemel on iga malemäng üles ehitatud reeglikomplektidena, mis annavad mängule tema isepärase näo. See on mehhanism „male mängimise“ toimingute genereerimiseks ja eeldatavasti on seda struktuuri võimalik tuvastada, uurides üht mängu mängimise juhtumit.“
(Psathas, 1995: 51)28.
27 Repair organization on tõlgitud eesti keelde ka kui parandusliigendus, parandusprotsess, samuti avalik formuleerimine, pindformuleerimine, kuid siin töös eelistatakse sõna paran-dusmehhanism.
28 “The analysis of the “machinery of turn-taking” in conversation shows that this machi-nery organizes the sequential order of turns at talk, recurrently and over many instances. But its structure, as a mechanism, is not based on empirical frequencies. By analogy, it may be compared to the “rules of chess,” where the rules are not based on the frequency with which persons engage particular rules in their play. Rather, each game, if it is chess, is organized by a set of rules that allow the game to be rather than some other game. This is the machinery for the production of actions that are “playing the game of chess” and, presumably, that structure could be discerned by examining one instance of the play of the game.”.
Dialoogi olemuse aluseks on vooruvahetus (ingl turn-taking). Tegemist on teemaga, mis on laialdaselt käsitlemist leidnud (nt Sacks, Schegloff, Jefferson 1974; O’Connell, Kowal, Kaltenbacher 1990; Ter Maat, Truong, Heylen 2010;
Ter Maat, Truong, Heylen 2011). Kui ei eksisteeriks voorude vaheldumist, ei saaks rääkida dialoogist. Vooruvahetuse teema on siin töös huviobjektiks iseäranis asünkroonse vooruvahetuse tõttu, mis tähendab, et vestluses osalejad võivad interneti teel suheldes igal hetkel ükskõik kui palju kirjalikke voore sisestada ja vastu võtta (vt ptk 3.8.2). Vooruvõtmise asünkroonsus on üks part-neri algatatud paranduste põhjustest. Seda, et asünkroonsus põhjustab valesti-mõistmisi, märkisid oma eksperimendis ka Boves, Neumann, Vuurpijl, ten Bosch, Rossignol, Engel ja Pfleger (2004).
Järgnevalt on esitatud Sacks, Schegloff ja Jeffersoni (1974) 14 reeglit, mis kehtivad igas vestluses:
1. Toimub kõnelejate vahetumine või ühe kõneleja vahetus.
2. Enamasti räägib üks kõneleja korraga.
3. Enam kui ühe kõneleja rääkimine samal ajal on tavaline, kuid see kestab lühikest aega.
4. Üleminekud (ühelt voorult järgmisele) ilma vahedeta ja pealerääkimisteta on tavalised. Suurem osa üleminekuid on ilma vahedeta või pealerääki-misteta või väikeste vahede ja vähese pealerääkimisega.
5. Kõnevooru saajate järjekord ei ole fikseeritud, vaid on muutuv.
6. Vooru pikkus ei ole fikseeritud, vaid on muutuv.
7. Vestluse pikkus ei ole ette kindlaks määratud.
8. See, mida osapooled ütlevad, ei ole ette kindlaks määratud.
9. Voorude suhteline jaotus ei ole ette kindlaks määratud.
10. Osapoolte arv võib muutuda.
11. Kõnelemine võib olla pidev või mittepidev.
12. Kasutatakse kõnevooru jagamise tehnikaid. See, kes hetkel kõneleb, võib valida järgmise kõneleja (näiteks esitades teisele osapoolele küsimuse); või osapooled võivad end ise välja valida, alustades rääkimist.
13. Kasutatakse erinevaid ‘vooruehitusüksuseid’, nt voorud võivad olla „ühe sõna pikkused“, või need võivad olla lausepikkused.
14. Tegelemaks vooruvahetuse vigade ja rikkumistega, eksisteerivad parandus-mehhanismid; nt kui kaks osapoolt satuvad samaaegselt rääkima, siis üks neist lõpetab rääkimise, lahendades sellega probleemi.
Sacks, Schegloff ja Jefferson (1974) kinnitavad oma teises reeglis, et enamasti räägib üks inimene korraga, kuid alati ei ole see nii. Mõnikord esineb katkesta-misi (ingl interruptions), mis võivad olla tingitud näiteks võimusuhetest.
Tegemist võib olla ka koostööga, tagasiside andmisega vms-ga. Samuti kanna-vad pausid nii vooru sees kui voorude vahel erisuguseid funktsioone ja võikanna-vad anda vihjeid selle kohta, mis parasjagu vestluses toimub. Nii võivad pausid märku anda viisakusest, aga samuti olla millegagi nõustumisega või keeldu-misega seotud vihje (Maat, Truoun, Heylen 2010).
Liddicoat (2007: 52) kirjutab, et pausid ei ole kuigi kasulikud selle määratle-misel, et rääkija vaheldub. Enamik kõneleja vahetustest esinevad ilma tuntava pausita kohe pärast esimesena rääkija vooru, ja tegelikult lausa tajutavaid pause pärast vooru tõlgendatakse kui vastastikust suhtlusprobleemi.
Mõistagi on vooruvahetuse teema olulisel kohal DS-ides (eriti kõnel põhine-vates DS-ides), kus DS-i ametnik peab muuhulgas näiteks teadma, millal klient on lõpetanud oma vooru ning on valmis DS-i kõnevooruks ilma, et tekiks pealerääkimisi (ingl overlapping) ning ühtlasi säiliks sarnane kõnetempo nagu inimestevahelises suhtlemises (vt nt Ter Maat, Truong, Heylen 2010).
Pealerääkimine ei ole tavaliselt tingitud sellest, et vestluspartnerid ei kuule teineteist ja seetõttu eiravad üks-rääkija-korraga-reeglit. Isegi vastupidi, on lei-tud (Schegloff 2000b; Sydnell 2010: 52) väga detailset korrapära pealerääki-miste juhtupealerääki-mistest.
Samas ei ole tavaks pealerääkimist tuvastada kirjalikes arvutidialoogides.
Ehkki teksti sisestamisaja järgi võiks seda mõnikord tinglikult väita, ei saa siiski võrrelda eri liiki dialooge mainitud aspektist.
DS-ide arendamise vaatepunktist on kasulik naabruspaare uurides olla kursis ka eelistatud ehk eeldatava järelliikme teemaga. VA uurijad (nt Schegloff 2007:
58–9; Schegloff, Sacks 1973: 14) on väitnud, et ei leidu üksnes erinevad viisid vastamiseks (ingl types of response) ehk erineval moel sõnastatud lausungid, vaid ühtlasi ka eelistatud (ingl preferred) järelliikmed. Näiteks on eneseparan-dus vestluses eelistatud ja partneri algatatud paraneneseparan-dus on mitte-eelistatud. Liddi-coat (2007: 210) kinnitab lausa, et partneri algatatud parandused moodus-tataksegi nii, et saavutataks enese parandamine. Schegloff, Jefferson, Sacks (1977: 361) on kindlal veendumusel, et eneseparandus on alati eelistatum kui teise poolt parandamine (vt ka Sidnell 2010: 113). Schegloffi, Jeffersoni ja Sacksi (1977: 374) sõnul kinnitab eneseparanduse eelistamist ka fakt, et partneri algatatud paranduste korral teine ainult algatab paranduse, kuid paranduse viib läbi ikkagi probleemallika autor.
Põhiline erinevus eelistuste organiseerituses on Liddicoati (2007: 111) järgi see, et vastavalt kontekstile teatud tegevusi välditakse või neid teostatakse hilinemisega, samas teised tegevused on tavapäraselt esitatud kohe või ainult väikese hilinemisega.
Liddicoat (2007: 116–117) on välja toonud andmed eelistatud vooru esi-nemise kohta:
• eelistatud tegevuse korral on voor tavaliselt esitatud ilma viivituseta;
• mitte-eelistatud (ingl dispreferred) tegevuse korral toimub tavaliselt vooru edasilükkamine;
• mitte-eelistatud tegevuse korral on voor tavaliselt varustatud saate-sõnadega või kitsendavate tingimustega;
• mitte-eelistatud tegevuse korral on voor tavaliselt esitatud pehmendavas sõnastuses või kaudses vormis;
• mitte-eelistatud tegevuse korral antakse tavaliselt selgitus.
Kõrvaltvaatajana uurija tavaliselt ei tea, missugune on esmarääkija (kirjutaja) poolt eeldatav vastus ja missugune mitte-eelistatud, siiski on küsimuse sõnasta-mise järgi mõnikord võimalik eelistatud vastus välja lugeda (Liddicoat 2007).
VA-d käsitlevates kirjutistes on sageli parafraseeritud (Schegloff 1993) artiklit, kus kirjutatakse VA-st kui kvalitatiivsest uurimismeetodist, milles kvan-titeeti ei näidata mitte numbrite, kogusummade, sageduste loetlemise ega prot-sendimääraga, vaid väljendatakse omadussõnadega nagu ’ülekaalukas’, ’korra-pärane’, tüüpiline’ jne (Rääbis 2009: 11; Liddicoat 2007: 11; Sidnell 2011: 64).
Niisugused määratlused leiavad ka käesolevas töös kasutamist.