Metodoloogilised probleemid

3.8.1. Eetika ja Võlur OZ-i eksperimendid

Kuigi arvutieksperimendis osalemine ei põhjusta inimestele sellist ilmset või-malikku ohtu nagu näiteks mõne uue ravimi testimine ning nn platseebo-operat-sioonid (vt Schieman 2001) või mõnes muus meditsiinilises eksperimendis osalemine, tuleb siiski inimeste emotsioonidesse ja heaolusse suhtuda lugupida-valt.

Inimeste hirmud võivad olla seotud näiteks oma esitusega testsituatsioonis ja seda isegi teades, et uuritakse DS-i tööd, mitte inimest. Kasutajad kardavad paista ebaadekvaatsed ja oskamatud või muul moel rumalad või naeruväärsed.

Selgitamaks, kuidas inimesed suhtlevad, kui nad arvavad end suhtlevat arvu-tiga, kasutatakse eksperimente, kus uurija käitub arvutina (vt ptk 3.2). Pärast eksperimentide lõppu saavad katseisikud teada tõe ja soovi korral nende abil salvestatud dialoogid kustutatakse.

Paul Hoyningen-Huene (2002: 373) nimetab ühena eksperimendi olemuse kasuteguritest rääkides fakti, et katseliselt kontrollitud teadmisi saab vahetult praktikas rakendada. VOZ-i eksperimentidel on praktiline eesmärk, see ei ole lihtsalt uurija uudishimu rahuldamine ja huvitav katse. Nii kogutud andmete analüüsi tulemused aitavad programmeerida DS-i, mis saab aru inimese loomu-likust keelekasutusest ning annab kasutajale meelepärasel viisil (sh kiiresti ja täpset) infot. Inimene võib eksida, arvuti juhuslikke vigu ei tee.

Käesoleva töö autori ja teistegi VOZ-i ekperimentide korraldajate kogemus näitab, et enamasti VOZ-i eksperimentides osalenud katseisikud ei soovi nen-dega tehtud salvestus(t)e kustutamist. Põhjustena võib nimetada järgnevaid punkte:

• andmete säilitamisel ja esitamisel jäävad inimesed anonüümseks, samuti on muudetud nende identifitseerimist abistavad andmed (nt tänava-nimed);

• eksperimendis osalenutele selgitatakse, miks tuli tõde varjata ja miks saadud materjal on oluline;

• enamik inimesi soovib aidata kaasa teaduse/tehnoloogia arengule;

• katse ise on pigem huvitav ja lihtne kui tüütu või keeruline.

Salvestatud materjali analüüsimisel on mitmeid eeliseid mõnede teiste uurimis-viiside (nt intervjuud või küsitlused) ees. Salvestatud materjal võimaldab teistel uurijatel kontrollida sama materjali ja teha iseseisvalt oma järeldused. Nii on muuhulgas võimalik täita teaduse objektiivsuse põhimõtet.

Ameerika lingvist William Labov formuleeris 1972. aastal nn vaatleja para-doksi (observer’s paradox), mille kohaselt on lingvistil tarvis vaadelda, kuidas inimesed suhtlevad, kui neid ei jälgita; ainuvõimalik viis selle saavutamiseks on jälgimine.⁴⁰ (Labov 1972). Sama paradoks on ka VOZ-i eksperimentide aluseks:

on vaja saada andmeid selle kohta, kuidas inimesed kasutavad arvutiprog-ramme, mis on suutelised nendega suhtlema. Ainus viis usaldusväärse materjali saamiseks on salvestada dialoogid ja esialgu varjata katsealuste eest, et arvuti asemel suhtlevad nad teise inimesega. Viimati nimetatu on oluline, et inimesed suhtleksid programmiga sarnasel viisil, mil nad vestlevad arvutiga tavaelus.

Kokkuvõtvalt, VOZ-i eksperimentide puhul leiab aset lingvistiliste andmete kogumisel kasutatav nn vaatleja paradoks. Andmete saamise motiiviks on ühis-kondlik kasu, katseisikute isikuandmed on kaitstud ning katseisiku soovi korral temaga läbi viidud eksperimendi tulemused kustutatakse.

40 “the aim of linguistic research in the community must be to find out how people talk when they are not being systematically observed; yet we can only obtain this data by systematic observation.”.

Järgnevalt on esitatud viisid, kuidas 2009. aasta eksperimentides on üritatud leevendada eksperimendi negatiivseid mõjusid katseisikutele.

Enne eksperimenti on

• katseisikule selgitatud ülesannet testida DS-i, mis peaks aru saama loo-mulikust eesti keelest;

• Võluril palutud katseisikule täpselt selgeks teha, mis on katseisiku üles-anne;

• simuleeritud DS-ide ehk VOZ-i liideseid käesoleva dissertatsiooni autori poolt taas-testitud ja on palutud ka Võluritel neid enne eksperimentide läbiviimist testida.

Eksperimendi kestel

• üritati katseisikuid hoida ettemääratud teemas, et nad ei avaldaks midagi isiklikku, mida hiljem ehk kahetsevad. (Dialoogide analüüs näitab, et Võlurid üritavad katseisikuid etteantud teema juurde tagasi juhtida.

Näiteks nad teesklevad, et ei saa teemavälistest küsimustest aru.) Pärast eksperimenti

• on selgitatud, milleks sellist eksperimenti oli vaja (s.t teadustöö ees-märgiga luua reaalset DS-i);

• on selgitatud, et uuritakse DS-i ja arvutikasutajate käitumist üldiselt, mitte konkreetset inimest;

• on võimalusel (s.t kui see oli katseisikule võimalik) katseisikutega koh-tutud silmast silma, andes eksperimendi läbiviijale võimaluse päriselt mõista, kuidas katseisik end tunneb ja vastata tema küsimustele;

• selgitati katseisikutele, mida mõistetakse selle eksperimendi puhul konfidentsiaalsuse all (katseisikute nimesid ei avalikustata, nendega teh-tud dialooge ei ole võimalik nende isikuga seostada). Katseisikutel jäi võimalus lasta põhjuse kohta selgitust andmata nende osavõtul toimunud dialoogid logifailist kustutada;

• tänati katseisikuid eksperimendis osalemise eest, isegi kui nad soovisid dialoogi(de) kustutamist.

Eksperimentides kogutud dialoogide terviktekstid on kättesaadavad ainult uuri-mistöö tegijatele ja domineerivalt avaldatakse teadustöödes dialoogidest vaid lõike. Näiteks selles väitekirjas esitatakse enamasti üksnes partneri algatatud parandustega seotud kõnevoorud.

3.8.2. Sünkroonsus ja asünkroonsus

Üks internetivahendusel suhtlemise olulisi aspekte on nähtus, mida nimetatakse siin töös asünkroonsuseks. Vajalik on selgitada, mida peetakse käesolevas töös silmas asünkroonse vooruvahetuse all, sest netisuhtluse (ingl lüh CMC) või

internetikeele uurijad (nt Beißwenger, Storrer 2008; Crystal 2006; Herring 1996; Herring 2011) tarvitavad termineid sünkroonsus ja asünkroonsus teises tähenduses kui selles töös seda kasutatakse. Käesoleva töö autor on kaasauto-rina kirjutanud sünkroonsusest ka mitteverbaalses suhtluses ehk teises konteks-tis kui siinses töös (Jokinen, Pärkson 2011), seega vajab terminite sünkroonsus ja asünkroonsus kasutus täpsemat selgitamist.

Beißwenger ja Storrer (2008: 293) selgitavad netisuhtluses mõeldud sünk-roonsust kui olukorda, kus inimesed vahetavad sõnumeid momentaanselt ja reaalajas. Kõik vestluses osalejad on samaaegselt online’is ja reageerivad kohe ning sõnumid teis(t)ele osalejatele saabuvad ainult kerge viivitusega. Asünk-roonses netisuhtluses, milleks on näiteks e-kirjade vahetamine, meililistid jne, ei pea arvutikasutajad olema suhtlemiseks samal ajal online’is; sõnumeid võib lugeda ja neile vastata tagantjärele.

Situatsioonides, kus suhtlus (häälega või klaviatuuri vahendusel) toimub reaalajas, on tegemist sünkroonsusega, ning situatsioonides, kus arvutikasutaja võib vestluse algatada või vestlusega edasi minna, selle (taas)käivitada või midagi lisada mis iganes ajal (isegi pika ajavahemiku möödudes), on tegemist asünkroonsusega (Crystal 2006: 11–12; Sharp, Rogers, Preece 2007: 152–153).

Margus Treumuthil on asünkroonsetest DS-idest valminud 2011. aastal dok-toritöö. Tema loodud rakendustes (DS-id, VOZ-i liidesed) suhtlevad osapooled reaalajas. Samas on süsteemid programmeeritud lubama asünkroonset vooru-vahetuse strateegiat, mis tähendab, et mõlemad osalejad (inimene ja arvuti) või-vad oma vooru sisestada igal hetkel ja võivõi-vad võtta vastu ükskõik kui palju kõnevoore, ilma et teine osapool vahepeal kinnitaks kõnevooru kättesaamist (Treumuth 2011: 15–16). Hiljem seletab Treumuth (2011: 30–34) pikemalt (a)sünkroonse kommunikatsiooni mustrit ning toob välja enda ja teiste uurijate ideed, miks on asünkroonne kommunikatsioonimuster DS-is kasulik. Sealhulgas leiab ta, et see annab DS-ile võimaluse vastata mitmele küsimusele ühekorraga ehk samas voorus.

Asünkroonse vooruvahetuse eelistest kirjutab Treumuth oma töö ühes järg-nevas peatükiski (Treumuth 2011: 64), kus ta räägib VOZ-i vestluste pidamise eelistest asünkroonses vormis liidesega. Nimelt aitab selline liides aeglast vastamiskiirust peita ja seeläbi hajutada kahtlust arvuti rollis olevast inimesest.

Treumuth (2011: 33–34) selgitab, miks asünkroonne vooruvahetus on kasu-lik VOZ-i eksperimentides ja DS-ides. Sõnade arv lausungi kohta on oluline küsimus, kuna näitab, kui väljendusrikkad on inimesed DS-iga suheldes. Kasu-tajate liiga lühikesed voorud, nt ainult võtmesõnad, suurendavad tõenäosust, et DS eksib (Liljenback 2007). Treumuthi eeldus on see, et kui inimesed suhtlevad DS-iga sarnaselt sellele, mil moel nad suhtlevad päriselt teiste inimestega, siis inimesed väljendavad end suurema hulga sõnadega kui vaid nn võtmesõnad.

Võrrelnud asünkroonseid DS-e sünkroonse omaloodud DS-iga Teatriagent, jõuab Treumuth uurimustulemuseni, et asünkroonse vooruvahetusega DS-i kasutajate dialoogides esineb tõepoolest enam sõnu lausungi kohta. Lisaks on

ühesõnaliste lausungite arv DS Alfredil väiksem kui DS Teatriagendil, kus ei esine asünkroonset vooruvahetust (Treumuth 2011: 63).

Kui arvutikasutaja moodustab ühesõnalisi lausungeid, mis ei kattu arvuti-programmi võtmesõnadega, siis on väga võimalik, et süsteem eksib oma vastu-sega (Liljenback 2007). Treumuth (2011) usub, et asünkroonne vooruvahetus teeb süsteemi enam elutruuks ja põhjustab arvutikasutajatelt pikemaid voore.

Need pikemad voorud sisaldavad rohkem semantilist informatsiooni ja sel viisil on võimalik vältida ühesõnalisi võtmesõnade väljaütlemisi.

Loomulikult ei ole samaaegne suhtlemine arvuti vahendusel sama, mis sünk-roonsus suulises silmast silma suhtlemisel. Esimesel juhul koostatakse suurem blokk (Beißwenger 2008, 2013), mis esitatakse korraga suhtluspartnerile (VA järgi voor). Samuti saab arvutikasutaja alustada uue vooru loomist ilma, et kaassuhtlejal oleks sellest aimugi. Suulises suhtluses ei ole selline vooru varja-tud loomine võimalik. Suulise suhtlemise ja arvuti vahendusel reaalajas suhtle-mise lahknevusi on uurinud näiteks Beißwenger (2008), kes väidab, et kuigi tekst võib olla kirjutatud ja edastatud, kuid seni pole see tegelikult edastatud, kuni adressaadi pilk ei ole teksti märganud.

Asünkroonne vooruvahetus võimaldab juhtumeid, kus kumbki voorudest põhjuslikult/otseselt mõjutab teist, ehkki voor 2 eelneb voorule 1. See tähendab, et voor 1 ja voor 2 ei ole naabruspaar, kuigi nad formaalselt asuvad kõrvuti justkui naabruspaari esi- ja järelliige, aga sisuliselt ei ole nad seda mitte. Näi-teks vastus võib järgneda küsimusele K2, kusjuures küsimus K1 asub kuskil hoopis eespool. Joonis 6 illustreerib ühte võimalikku asünkroonset dialoogi-lõiku, kus suhtlejad (S1 – suhtleja 1; S2 – suhtleja 2) vahelduvad, kuid iga suht-leja võib luua ühe või mitu kõnevooru (V). Arvuti vahendusel toimunud vest-lustest tähistab iga sisestusklahvi ENTER vajutus ühe vooru lisamist dialoogi.

Joonis 6. Asünkroonne vooruvahetus

Kokkuvõtvalt – et eristus asünkroonsuse ja sünkroonsuse vahel oleks töös selge – võib öelda, et siin uurimistöös käsitletavates korpuste dialoogides on olnud tegemist sünkroonse suhtlemisega (s.t suhtlemine reaalajas), kus esineb asünkroonse vooruvahetuse võimalus.