Kodanikuajakirjandust iseloomustavad ajakirja-nike professionaalse ettevalmistuse puudumine, ta-sustamata töö, enamasti toimetamata sisu, lihtne keelekasutus, peavoolumeediast erinev lugude valik ja erinevad uudiskriteeriumid, hüperlokaalsus, va-ba juurdepääs, interaktiivsus, amatöörlikkus, foku-seeritus elitaarsete allikate asemel tavainimesele, va-ba ajagraafik, auditooriumi tasuta ligipääs.7 Kokku-võtlikult võib öelda, et kodanikuajakirjanduse moo-dustavad amatöörlikud väljaanded-kanalid, millega ei ole seotud professionaalsed ajakirjanikud. Koda-nikuajakirjandus pigem täiendab professionaalset ajakirjandust, kui asendab seda.
On arvatud, et blogijad ja n-ö kodanikuajakirja-nikud ei ole ajakirjakodanikuajakirja-nikud, sest autori ja lugeja vahel puudub toimetaja. Ühtlasi on leitud, et toimetami-ne ongi see faktor, mis muudab selle tegevuse aja-kirjanduseks. Samas on ka mööndud, et kui blogi-ja teeb telefoniintervjuu uudisväärtuslikul teemal blogi-ja postitab selle oma blogisse või kui blogija uurib väl-ja mingi olulise fakti, siis võib seda nimetada aväl-jakir- ajakir-janduslikuks aktiks.8
Kodanikuajakirjandusega on olemuslikult kül-laltki sarnane kogukonnaajakirjandus (community journalism). Kogukonnaajakirjanduses on rõhk ko-halikel kogukonnaelu puudutavatel uudistel ja ena-masti levitatakse seda geograafiliselt väikesel alal.
Aastakümneid kasutati kogukonnaajakirjanduse mõistet väikelinnade ajalehtede sünonüümina.
Kui kodanikuajakirjandus tähendab eelkõige ko-danike aktiivsuse ülesnäitamist ajakirjanduse vor-mis, siis kogukonnaajakirjanduse eesmärk on, et kogukonnauudised saaksid võimalikult detailselt kajastatud. Kogukonnaajakirjanduse mõiste puhul
7 T. Harcup 2011. Kelly Kaufold, Sebastian Valenzuela, Homero Gil de Zúñiga (2010). Citizen journalism and democracy: How user-genera-ted news use relates to political knowledge and participation. — Jour-nalism & Mass Communication Quarterly, 2010, Vol. 87, nr 3–4, lk-d 515–529.
Jan Schaffer. Civic and citizen journalism’s distinctions. — Public Jour-nalism 2.0: The promise and reality of a citizen-engaged press. New York: Routledge, 2010.
Kirsten Johnson, Susan Wiedenbeck. Enhancing perceived credibility of citizen journalism web sites. — Journalism and Mass Communica-tion Quarterly, 2009, Vol. 86, nr 2, lk-d 332–348.
Stefan Bosshart, Philomen Schoenhagen. Amateurs striving for news production: Can they compete with professional journalism? — Studies in Communication Sciences, 2013, Vol. 13, nr 2, lk-d 139–147
8 Joseph Daniel Lasica. What is participatory journalism? — USC An-nenberg Online Journalism Review, 2003. Vt http://www.ojr.org/ojr/
workplace/1060217106.php
Kodaniku- ja kogukonna- ajakirjandus
45 on oluline rõhk kogukonnal, mis on
fundamentaal-selt seotud füüsilise ja geograafilise asukohaga ehk kohaga, kus inimesed kohtuvad ja suhtlevad. Sa-mas on oleSa-mas ka sotsiaalsed kogukonnad, mille liikmeid ühendavad teatud jagatud huvid, tingimu-sed, identiteet, vajadused ja/või probeemid (nt ars-tid, tennisemängijad, LGBT-inimesed, küberruumi virtuaalsed kogukonnad jms).
Eksisteerib ka ajakirjandustüüp, mida nimeta-takse osalusajakirjanduseks (participatory journa-lism). Osalusajakirjandus hõlmab ajakirjanikke, kes kasutavad meediat, kaasamaks kodanikke avalikes-se teemadesavalikes-se, arendades avalikku agendat, raamis-tades teemasid, kaardisraamis-tades kodanike olemust. Eel-kõige on eesmärgiks taotleda kodanike kaasatust ajakirjandusse, mitte aga kogukonda.
Nii kodaniku- kui ka kogukonnaajakirjanduse põhieesmärgid on kogukonna teenimine, alterna-tiivsus peavoolumeediale, interakalterna-tiivsus, kodaniku-ühiskonna edendamine, tavalise kodaniku kaasami-ne, (ultra)lokaalsus, rohujuuretasandil tegutsemine.
Kahe mõiste erinevus seisneb aga selles, et kui koda-nikuajakirjandus on üks kodanikuaktiivsuse vorme, siis kogukonnaajakirjanduse põhieesmärk on kogu-kondi võimalikult laiapõhjaliselt kajastada ehk ko-gukonda võimalikult palju teenida. Kodanikuaja-kirjandus pigem ehitab kogukonda üles, kogukon-naajakirjanduse rolliks on eelkõige kogukonna ka-jastamine. Eelkõige teevad kodanikuajakirjandust professionaalse hariduseta inimesed, kogukonna-ajakirjandust aga sageli professionaalsed ajakirja-nikud.
Kodanikuajakirjanduse edu saab saab mõõta, vastates järgmistele küsimustele. Kas portaali tegi-jad tunnevad, et nad saavad kogukonda tuua muu-datusi? Kas kogukonna probleeme käsitletakse? Kas rohkem kodanikke soovib osaleda sisuloomes? Kui-võrd jätkusuutlik on kodanikuajakirjandus oma te-gevuses ja mis selle tagab ehk mis hoiab üleval tegi-jate motivatsiooni teha kodanikuajakirjandust jär-jepidevalt, et saaks rääkida selle mõjukusest, oluli-susest kogukonnale ja professionaalse ajakirjandu-se poolt jäetud tühimike täitmiajakirjandu-sest?
Kodanikuajakirjanduse majanduslik toimimine on harva olnud uuringute fookuses. Enamasti pee-takse kodanikuajakirjanduse tegemist vabatahtli-kuks tööks. Inimesed teevad kodanikuajakirjandust tasuta, saades vastu erinevaid hüvesid: teadmise, et
nad on oma kogukonnas „eksperdid“, võimaluse te-ha oma hääl kuuldavaks.
USAs ja mujal maailmas on välja mõeldud mu-deleid, kuidas ajakirjandust finantseerida (toetused, stipendiumid ja fondid; liikmemudelid; ühisrahas-tamine jms). Eestis on kodaniku- ja kogukonnaaja-kirjandust teha aidanud erinevad fondid, sihtkapita-lid, organisatsioonid (nt KIK), omavalitsused.
Kodanikuajakirjanduse probleemideks on puu-dujäägid professionaalse ajakirjanduse standardite-le vastamises, autoriteetsuse ja usaldusväärsuse kü-simused, kvaliteedi lai varieeruvus, piiratud võima-lused ümber kujundada uudiste agendat, kahepool-se kommunikatsiooni läbikukkumine. Probleem on ka see, et vastandumine peavoolumeediale võib kaa-sa tuua viimase soovi kodaniku- ja kogukonnaaja-kirjandust diskrediteerida ja marginaliseerida, sil-distades seda ebaprofessionaalseks ja naiivseks, rõ-hutades auditooriumi piiratust jne.
Külauudised, Läänlane ja Põltsamaa.info
Vanim kolmest portaalist on Külauudised, mis asu-tati augustis 2010. Portaali teevad vabatahtlikud päevatoimetajad ja reporterid. Portaali Läänlane lõi Ivar Soopan aprillis 2011. Soopan aitab portaali te-ha ka praegu, kuid põhitegijaks on Tarmo Õuemaa.
Noorim portaalidest on Põltsamaa.info — asutatud oktoobris 2013.
Portaalide loomise põhjused. Kõik kolm por-taali loodi põhjusel, et muu meedia ei suuda kajas-tada kõiki kohalikke ja rohujuuretasandi teemasid.
Praktika on näidanud, et portaale oli vaja ka tühi-mike täitmiseks, ning kokkuvõttes on kõik kolm portaali rikastanud nii kohalikku kui ka üle-eesti-list meediapilti. Teine oluline põhjus oli võimalus kasutada tänapäevast tehnoloogiat ja tasuta veebi-lahendusi portaalide loomiseks. Portaali kui mee-diakanali omamine tähendab tegijate jaoks võima-lust paigutada sinna nii vähe või palju infot, kui soo-vitakse. Samuti saab lugusid parandada ja täienda-da. Tegijate jaoks tagab vabaduse deadline’i puu-dumine. Külauudiste puhul oli põhjuseks ka rem ajakirjanikuna töötanud kodanike soov va-lada oma ajakirjanduslik kogemus vabaühenduse vormi ning eksperimenteerida. Nii Läänlane kui ka Põltsamaa.info nägid portaali asutamise juures ka
Elina A llas
46
võimalust teenida reklaamiraha. Palka maksab kol-mest portaalist vaid Läänlane — ühele toimetajale-reporterile. Kõik portaalid loodi peaaegu nullkulu-dega. Oma nišš on kõikidel leitud.
Sihtgrupid. Põltsamaa.info sihtgrupi moodusta-vad Põltsamaa piirkonna kodanikud ja Põltsamaa-ga seotud inimesed, Läänlase sihtgrupi Läänemaa ja sellega seotud inimesed ning Külauudise sihtgru-pi kogu Eesti, kuid eelkõige maasihtgru-piirkonnad, vaba-ühendused ja ühiskondlikult aktiivsed inimesed.
Suhe auditooriumiga on kõige vahetum Lään-lasel. Külauudistel ja Põltsamaa.infol on see platoo-nilisem ja vähem aktiivne. Küll aga on just Küla-uudisteni kõige paremini tee üles leidnud infosaat-jad, sest just kaastöödel portaal peamiselt põhineb-ki. Külauudised on osalusajakirjandus selles mõttes, et kodanikud aitavad raamistada teemasid ja kaar-distada oma olemust. Tagasiside auditooriumilt on kõigil portaalidel olnud positiivne ning samal ajal avastab auditoorium jätkuvalt kõiki kolme. Tegija-te sõnul ei ole nende eesmärk võimalikult suur klik-kide arv. Kõigi kolme portaali puhul võib erinevast kaasatuse hulgast sõltumata väita, et tegijad ja audi-toorium eristuvad üksteisest üsna selgelt.
Konkurendid. Külauudisel puuduvad konku-rendid, sarnane on hiljem loodud Delfi alampor-taal Eestielu.delfi.ee, kust samuti võib leida uudi-seid maakondade kaupa, kuid tegu on erinevate portaalide ja vallalehtede lugude ühele platvormi-le kuvamisega, mitte originaalmaterjali avalikusta-misega. Läänlase peamiseks ja ainsaks konkuren-diks on sama maakonna leht Lääne Elu. Põltsamaa.
info konkurendiks võib pidada Põltsamaa ajalehte Vali Uudi sed, kuid portaali tegija Raivo Suni selles enda jaoks konkurenti ei tunneta, pigem tunnetab Vali Uudised Põltsamaa.infot oma konkurendina.
Visuaalselt nähtav sisu. Läänlane ja Põltsamaa.
info on väga sarnased portaalid — samalaadne kujundus ja kirevus, rohkelt elemente, palju rek-laambännereid, uudised peamiselt oma piirkon-nast, kuulutuste rubriik, terviktekstide asemel esi-lehel link-pealkirjad, enamik lugusid uudistefor-maadis. Läänlase materjal on aga värskem, sageda-mini uuenev, samuti on Läänlasel arvamusrubriik.
Külauudised eristub oma visuaalse lihtsuse poolest, põhi osa lehest moodustavad tekstid, esile tuleb žan-riline mitmekesisus, mis peakski olema kodaniku-ajakirjandusele omane.
Sisuloome. Kõigi kolme portaali sisulises huvi-orbiidis on kohaliku tasandi info: Läänlane ja Põlt-samaa.info on keskendunud oma piirkonnale, Kü-lauudised kogu Eestile, kuid erilise tähelepanuga rohujuuretasandi infole, mida muu meedia ei ka-jasta. Läänlasele (nagu tüüpilisele maakonnalehe-le) on sisuvaliku kriteeriumiteks tavalised uudis-tekriteeriumid, Põltsamaa.info jaoks need kritee-riumid niivõrd olulised ei ole, Külauudiste jaoks samuti mitte.
Minu analüüsi põhjal võib öelda, et Põltsamaa.
info jaoks ei näi põhjalikkus ja allikate rohkus eri-ti oluline olevat, sest eesmärk on edastada peami-selt uudiseid ja tarbeinfot. Külauudised on kõige mitmekesisem, ka žanriliselt, sealt võib leida näi-teks reportaažegi. Külauudiste toimetajad valivad välja, mis saadetud infost sobib avaldamiseks. Ees-märk on, et kõik ilmuvad materjalid oleksid toime-tatud, ent kindlasti ei ole kõik need vähemalt keele-lises mõttes professionaalselt toimetatud.
Teemavalikult on Külauudiste prioriteet rohujuu-retasandi info, Läänlane on väga sarnane maakon-nalehega ja mõneti sarnaneb sellega ka Põltsamaa.
info sisu.
Portaalide vaatluse põhjal võib öelda, et need täi-davad tõepoolest kogukondliku infoedastaja rolli.
Majanduslik toimimine. Nii Läänlast kui ka Põltsamaa.infot tehakse osaühingute baasil. See tä-hendab, et kindlaks sihiks on teenida ka tulu, kui-gi Põltsamaa.info omanik kinnitab, et portaali võiks teha ka mittetulundusühing ning et portaaliga tee-nitav tulu läheb selle käigushoidmisele. Külauudi-seid teeb mittetulundusühing ning otsesest tulutee-nimise eesmärki ei ole.
Jurdiidilisest vormist sõltumata saavad kõik por-taalid tulu, sest portaali käigushoidmisega kaasne-vad paratamatult ka kulud — näiteks peakaasne-vad kõik portaalid maksma serveri rendi- ja domeenitasu.
Müügitulu teenitakse reklaamist, Läänlane väga vä-hesel määral ka kommertstekstide avaldamisest.
Kolme viimase aasta majandusaasta aruannete põhjal võib öelda, et nii Põltsamaa.info kui ka Lään-lane on panustanud tulu kasvule, Külauudiste müü-gitulu kukkus 2014. aastal võrreldes 2013. aastaga hüppeliselt. Läänlasel kulub suur osa teenitud tu-lust toimetaja ametikoha pidamisele. Mõlemad osa-ühingud on teeninud ka kasumit, kuid Põltsamaa.
info alustas esimest aastat kahjumiga. Kuigi
Küla-Kodaniku- ja kogukonna- ajakirjandus
47 uudised.ee pole reklaamimüügiga kunagi tegelenud,
on ise sisse jooksnud reklaamist saadud teenistus piisavalt suur ehk suurem kui portaali kulud.
Siiski peaksid ka kodanikuajakirjanduslikud por-taalid tulu teenima või alternatiivina esitama raha-taotlusprojekte, et portaali käigushoidmiseks häda-vajalikud kulud katta. Samas on ka võimalik, et ku-lud kaetakse liikmemaksudest ja annetustest. Kü-lauudiseid tegevale mittetulundusühingule on igal aastal laekunud liikmemakse, varasematel aastatel ka annetusi.
Läänlase tegijad on tõestanud, et kodaniku- ja/
või kogukonnaajakirjanduse tegemisest on võima-lik majandusvõima-likus mõttes ära elada ning luua saab vähemalt ühe töökoha. Põltsamaa.info tegija Raivo Suni ja Külauudiste üks tegijatest, Erkki Peetsalu on arvamusel, et sellist tüüpi portaaliajakirjandusest on võimalik ära elada, kuid see eeldab rohkem reklaa-miga tegelemist.
Kuidas määratlevad ajakirjandusmaastikul portaale nende tegijad ise? Läänlase toimetaja Tar-mo Õuemaa peab Läänlast tavaliseks maakonna-ajakirjanduseks, seega kohalikuks ajakirjanduseks.
Läänlast saab kindlasti liigitada kogukonnaajakir-janduseks, ka Põltsamaa.info on sarnane. Samas on Õuemaa arvates Läänlane siiski rohkem kodani-kuajakirjandus kui maakonnaleht Lääne Elu, sest Läänlane avaldab ka kodanike kaastöid, samuti ei ole žanrid Läänlases nii kindlapiirilised kui ajale-hes. Ennast aga peab Õuemaa professionaalseks aja-kirjanikuks.
Raivo Suni ei pea Põltsamaa.infot otseselt koda-nikuajakirjanduseks, küll aga ajakirjanduseks, sest portaali ei tee paljuski kodanikud. Ta leiab, et Põlt-samaa.info asub kusagil kogukonna- ja kodaniku-ajakirjanduse piirimail.
Erkki Peetsalu nimetab Külauudiseid kogukon-nameediaks. Kodanikuajakirjandust peab ta ajakir-janduseks — kodaniku- ja kogukonnaajakirjandu-sel ta vahet ei tee. Külauudiste kohta võib öelda, et see on samal ajal nii kodaniku- kui ka kogukonna-ajakirjandus. Peetsalu on veendunud, et kodaniku-ajakirjanduse teeb kodaniku-ajakirjanduseks toimetatud si-suloome.
Kui määratleda kodanikuajakirjandust eespool mainitud põhitunnuste alusel, siis klassifitseerub Külauudised suurel määral kodanikuajakirjandu-seks. Samuti liigitub Külauudised üsna selgelt üheks
kodanikuaktiivsuse vormiks ning sama saab öelda ka kahe teise portaali kohta.
Peetsalu peab üheks oluliseks kodanikuajakir-jandust määratlevaks tunnuseks eesmärki teenida ühiskonda. Tema hinnangul sõltub kodanikuaja-kirjanduse elujõud tegijate soovist ja motivatsioo-nist panustada selle toimimisse, kuid see oleneb ka majanduslikust hakkamasaamisest.
Kodaniku- ja kogukonnaajakirjandust tavaaja-kirjandusele Tarmo Õuemaa vastandada ei soo-vi. Portaalide kogukonnaajakirjanduse puhul on eeli seks tekstide kiirem jõudmine avalikkuse ette, õhem toimetuslik filter, operatiivsus, žanriline mit-mekesisus, võimalus artikleid täiendada ning neid Facebookis jagada, väiksed tegevuskulud, võima-lus pakkuda auditooriumile tasuta tekste. Toimeta-jatel-kirjutajatel on samal ajal aga rohkem sõltuma-tust ning nii ajalist kui ka ruumilist vabadust. Sa-mas toob portaalide külastatavuse arvu kasvamine kaasa ka vastutustunde — kodaniku-/kogukonna-ajakirjanduse puhul vastutavad tegijad, mitte enam väljaandja.
Nii Õuemaa kui ka Peetsalu leiavad, et kodani-ku- ja kogukonnaajakirjandus rikastavad meedia-pilti, avardavad infovälja, on laiahaardelisemad ja mitmekülgsemad. Mitmekesisus tekib ka sellest, et tänu kodanike tehtavale ajakirjandusele on väljaan-nete-kanalite-portaalide hulk kasvanud.
Erkki Peetsalu arvab, et kodanikuajakirjanduse osa Eesti meediamaastikul on praegu veel väga väi-ke, peaaegu olematu, ning kommertsmeedia mas-taapidega võrreldes on sellel oluline arenguruum.
Samas rõhutab ta, et kodanikuajakirjandusel ei ole tarvis näidata ennast suuremana ega millegi teisena.
Tulevikuvaated. Kõik kolm väljaandjat tõdevad, et portaalidel on veel palju arenguruumi. Õue-maa usub, et sellised portaalid nagu Läänlane on pikemas perspektiivis elujõulisemad kui maakon-nalehed. Ka osa teadlasi ja meediaanalüütikuid on jõudnud järeldusele, et online-ajakirjandus ongi arenemas sinnamaale, et hakkab kompenseerima kogukondade vähenevat kajastamist.9
Võib oletada, et interneti kasutamine ja kogukon-naajakirjanduse järkjärguline ülevõtmine mittetra-ditsiooniliste meediaettevõtete poolt saab
järgmi-9 Stephen Lacy, Margaret Duffy, Daniel Riffe, Esther Thorson, Ken Fle-ming. Citizen journalism web sites complement newspapers. — News-paper Research Journal, 2010, Vol. 31, nr 2, lk-d 34–46.
Elina A llas
48
seks kogukonnaajakirjanduse murranguks. Kui 20.
sajandi alguses jäid kohalikku elu kajastavad ajale-hed majanduslikest raskustest hoolimata püsima tä-nu toimetajate jätkuvale energiale ja lugejaskonna toetusele, siis võivad just needsamad faktorid taga-da ka kogukonnaportaalide püsimise.
Läänlasel on Õuemaa arvates ruumi areneda mit-mekesisuse suunas ning ka toimetuse töötajate arv peaks kasvama. Külauudistel oleks Erkki Peetsalu arvates võimalik areneda eelkõige suurema origi-naalsisu suunas, samuti saaks see kujuneda arves-tatavaks arvamusportaaliks.
Ühegi portaali tegijad portaale sulgema ei kipu, kuigi näiteks Külauudiste puhul on tegijate teata-vat väsimust arvestades ka selle peale mõeldud. Aga
samas on lugejate arv piisavalt suur, infosaatjad on portaali üles leidnud ja uusi tegijaid tuleb juurde.
Põltsamaa.info tulevik sõltub eelkõige selle tegi-ja tegi-ja omaniku Raivo Suni entusiasmist. Just iseen-da väsimist näeb Suni portaali võimaliku sulgemise peamise põhjusena. Eelkõige üritab ta uut arengut leida portaali videotega sisustades.
Nagu kolme portaali põhjal saab järeldada, ka-sutatakse tänapäeval tehnoloogia arengu pakutud võimalust luua sisu ja rajada uusi portaale-kana-leid, kuid revolutsiooni pole see Eesti ajakirjandu-ses nagu ka mujal maailmas kaasa toonud. Samas aga arvatakse, et kodanikuajakirjanikud ei prakti-seerigi ajakirjandust eesmärgiga luua uut tüüpi aja-kirjandust.
Kodaniku- ja kogukonna- ajakirjandus
49
21. sajandi teiseks kümnendiks sai selgeks, et lää-nemaailma inimeste igapäevaelu mõjutab ja kujun-dab olulisel määral uus kommunikatsiooniviis — sotsiaalmeedia. Sõna „sotsiaalmeedia“ tähistab in-ternetipõhiseid võrgustikke, kus kasutajad osale-vad nii sisuloomes kui ka selle tarbimises. Lääne-maailma tuntuimad ja enim kasutatud sotsiaalmee-diakanalid on Facebook, Twitter, Youtube, Goog-le+, Tumblr, LinkedIn ja Instagram, ning sotsiaal-meedia alla loetakse ka blogisid. Statistika näitab, et eestlased on internetis üsna sotsiaalsed. Juba 2011.
aastaks kasutas sotsiaalmeediat 66% 15–74-aastas-test eestlas15–74-aastas-test.1 Viimase nelja aastaga on see prot-sent kindlasti kasvanud.2
Tekstiliste ja visuaalsete enesepresentatsiooni võimaluste kaudu loovad sotsiaalmeediakanalite kasutajad internetis endast teistele mulje — oma virtuaalse identiteedi.3 Teoreetilises kirjanduses on
1 Pille Eikner. Värske uuring: Vaata, mis ruulib tänases sotsiaalmeedias.
— www.ogilvypr.ee/blogi/, 2011, 21. juuni.
2 Mõne uuringu tulemused on teistsugused. Tartu Ülikooli sotsiaaltea-duste instituudi esindusliku küsitluse „Mina. Maailm. Meedia“ tule-muste kohaselt kasutas 2014. a sügisel sotsiaalmeediat 53% 15–79-aas-tastest eestlastest, 3% rohkem kui 2011. a. – Toim.
3 Hedli Mangus. Sotsiaalse kapitali kogumine sotsiaalsete võrgustike vee-bikeskkondades. Magistritöö. Tartu Ülikool, ajakirjanduse ja kommu-nikatsiooni instituut, 2010, lk 15; Henrik Urbel. Tööturule sisenevate Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi tudegite enesepresentatsioon Facebookis. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, aja-kirjanduse ja kommunikatsiooni instituut, 2013, lk 6.
leitud, et kuna igast sotsiaalmeediakasutajast ku-juneb teiste silmis niikuinii mingisugune identi-teet (kuvand, imidž, bränd), on mõistlik lähene-da oma virtuaalse identiteedi kujunlähene-damisele tead-likult — luua isikubränd ja seda turundada.4 Ena-masti tegeletakse isikubrändingu ja eneseturun-dusega karjääriedendamise eesmärgil. Eesti keeles on terminid „isikubränd“ (kasutusel ka „persoo-nibränd“, „isiklik kaubamärk“) ja „eneseturundus“
veel uued ja tihti tundmatud või segase tähenduse-ga, kuid inglise keeles on terminist personal bran-ding juba päris palju juttu.
Üha enam räägitakse teistes riikides just ajakir-janike isikubrändist ja selle turundamisest sotsiaal-meedias.5 On teada, et Eesti ajakirjanikest on vähe-malt 80% sotsiaalmeediakasutajad.6 Ka Eesti mee-diaorganisatsioonide toimetuste juhid on hakanud
4 Kendall Morris. Personal Branding in Journalism. Partial Fulfillment of the Requirements for Departmental Honors. Texas Christian Uni-versity, Department of Communication Studies, 2014; Graham Wilson.
The Personal Branding Phenomenon By Peter Montoya (2002). Oxford:
Personal Branding Press, 2003;
Lauren Labrecque, Ereni Markos, George Milne. Online Personal Branding: Processes, Challenges, and Implications. — Journal of Inter-active Marketing, 2011, Vol. 25, nr 1, lk-d 37–50.
5 Cara Brems, Martina Temmerman, Todd Graham, Marcel Broersma.
I Tweet, therefore I am: The Personal Branding of Dutch and Flemish Journalists on Twitter. Abstract from 5th European Communication Conference (ECC/ECREA), Lisbon, Portugal, 2014.
6 Kristel Laurson. Sotsiaalmeediakanalite kasutus Eesti ajakirjanike töös.
Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut, 2011.