40
ka öelda, millega see lõpeb, seal on probleeme veel aastateks.
Mida olen seal ajakirjanikuna õppinud? Kui on sõda, siis ma ei jälgi, mida Vene ja Ukraina pool selle kohta avaldab. Sa leiad kohapeal oma allika ja tead selle allika hinda. Minu arvates ei ole mõtet süveneda nende kirjutistesse, kes ei ole kohal. Vä-ga vähesed on kohapeal, kuigi rääkijaid on tohu-tult. Aga tähtis on hoida peamist joont, koguda pea-mist informatsiooni. Peamine on küsimus: kas Uk-raina säilitab iseseisvuse — millises mahus ja mil-lise hinnaga?
Ukrainaga seoses on meeletult desinformatsioo-ni. Ka Ukraina poolelt on palju propagandat. Nad ei ole mõelnud, kuidas saada Vene propaganda-le vastu, kuidas vastata omapoolselt. Kuidas saa-da propagansaa-dale vastu nii, et ei vasta propagansaa-dale propagandaga? Ainuke võimalus on, et pead ka-sutama oma ajusid. Väga palju tsiteeritakse selliste inimeste väljaütlemisi, kes tegelikult ei ole olulised.
Need inimesed lihtsalt promovad ennast, nendest ja nende arvamusest ei sõltu mitte midagi. Otsustajate ring, kelle sõna maksab, on väga väike. Vene poolelt Vladimir Putin, Ukraina poolelt Petro Porošenko.
Räägitakse, et see on õppetund, et vaadake ometi, mis Venemaa teeb. Küll on inimeste mälu ikka lühi-ke, see on varasema kordumine, palju on sellist, mis kordab varasemaid sündmusi, ning oli pikalt räägi-tud, et see võib juhtuda. Juba 2004. aastal oli sarna-ne olukord — me ei tea, kui kaugel oli siis seis rah-vale tegelikult kallale tungimisest.
Olen aru saanud, et meil Eestis pole propaganda-teemat vaja üldse karta. Meil on instinkt mõista, mi-da Venemaa teeb. Samas on meie inimesed harju-nud väga suure sõnavabadusega, terve põlvkond on sõnavabadusega üles kasvanud. Ja lõpuks sa avastad, et seda hindab ka sinu publik. Meil ei ole kohustust teha propagandat, sest meil on väike riik. Kõik sel-le, mida on keeruline rääkida mujal suurtes riikides, kus valitseb karm sõnakasutuskord, võid sa meil vä-ga rahus oma südame järgi teha. Töötasin koos ühe venelasega, kellele ütlesin: teeme nii, nagu on minu arvates õige. See on minu publik, mulle on oluline, et ma neile ei valetaks.
Probleem on sageli selles, et pole raha, et inime-si kohale saata. Olen käinud erinevate rahade eest, ka raadio raha eest. Minu meelest ei ole mõtet võt-ta üles teemat, kas see on piisav. Ajakirjaniku jaoks
on suur õnn, et ta saab käia kohas, kus ta tegelikult olema peaks.
Hästi oluline on mõista seda, et ajakirjanik ei sõ-di kummalgi poolel. Mul võivad olla oma sümpaa-tiad ja antipaasümpaa-tiad, aga tegelikult ma ei sõdi mitte kummalgi poolel. See on vapustavalt hea meie väi-keses Eestis, kui saab ajakirjaniku tööd ka mõnuga endale lubada.
Kõik need väljaanded, kes on saatnud inimesed kohapeale, töötavad usaldusväärse materjaliga. See on kontrollitud, see on kindel materjal. Materjali on kohapeal lademes, ole ainult julge ja too ära. Küsi-mus on, et ei ole ressursse või tahtmist, et inimest sinna saata.
Kuidas me oleme seal käinud? Mul on hea kol-leeg, BBC vene toimetaja,4 kes sai mullu Postimehe arvamusliidri preemia. Tema räägib, et kui ta läheb samadesse kohtadesse, kus mina olen käinud, siis ta ei saa muidu minna, kui ei ole kindlustust: turva-meest, kiivrit, läbitud esmaabiõppusi. Aga ERRist minnakse nii, et antakse kaasa vaid helkurvest, mida ma olen keeldunud mitmel korral kasutamast, aga see on kaasas kotis. Meie ETVs on meestele kuuli-vestiks karvane rind ja naistel pikad juuksed. Kui ma käin seal ringi, helkurvest seljas, olen aktiivne märklaud.
Meie probleem näib olevat selles, et me kasutame kõikvõimalikke infoagentuure. Ma ei saa aru, mis-moodi see desinformatsioon sinna tekib. Võrreldes sellega, mis ma nägin kohapeal, kostab infoagentuu-rist hoopis erinev info.
Postimees teatab, et seal ja seal on plahvatanud neli pommi — olin kohapeal, kontrollisin kõik üle, ei olnud mingit plahvatust. Kui inimene käib kohal, on see meeletu väärtus. Tuleb tagada, et ajakirjanik saaks kohapeal käia.
Igor Taro, endine ERRi ajakirjanik: Pean Se-tomaal vaikselt, oma isiklikul algatusel, Ukraina konflikti blogi.5 Tegelikult peaks keegi teine se-da pise-dama.
Käisime kõigepealt Maidani sündmusi kajasta-mas, sattusime väga pöördelistesse sündmustesse
— pealtnäha väike asi pöördus väga suureks ja ve-riseks. Hommikul läksime välja ja õhtuks oli 12
lai-4 BBC venekeelse talituse Moskva korrespondent Jüri Vendik (Malover-jan).
5 https://www.facebook.com/uudisedukrainast.
Ukraina Eesti ajakirjanduses 2014 –2015
41 pa hotelli lobby’s. Siis tulid Krimmi sündmused.6
Loeme näiteks, et Kramatorskis plahvatas ne-li pommi. Aga mida see tähendab? Ma ei saa kus-kilt ülevaadet eesti keeles, mis sündmus seal tegeli-kult oli. Olen pidanud blogi muu meediakajastuse täienduseks, juuni algul tegin mõned Facebooki sis-sekanded, mille peale hakkas kiiresti kommentaare ja laike juurde tekkima. Tegin paar korda, nägin, et sellel on auditooriumi ja huvi — postituste all käis vilgas arutamine ja postituste jagamine. Arutati, et keegi ajakirjanduses peaks seda veel avaldama ja le-vitama, augusti lõpus otsustas Postimees, et võtab copy-paste avaldada.
Kui vaatad Ukraina uudiseid, siis tavaliselt on ol-nud ikka ühe poole uudistevoog. Siis pead juurde vaatama teise poole uudistevoogu, võrdlema, kas uudis on realistlik või ei ole realistlik. Tõenäosuse annab kohal käimine, siis oskad hinnata asjade sei-su. Ukraina blogi on eneseharimine, olen saanud teada palju uut Vene uute relvade kohta. Olen Kait-seliidu liige, taktik, mulle on huvitav, mida Venemaa teeb. See pakub Eestis ka teatud teistele inimestele huvi. Põhiline, mu blogi eesmärk on anda adekvaat-ne üldpilt Ukraina asjade seisust.
Meie väljaanded ei ole täpsed. Paar nädalat ta-gasi käis uudistest läbi, et 1000 meest on sisse pii-ratud, aga see ei vastanud tõele. Igasugused inime-sed, kes Eestis ka riigi tasemel otsustavad, teevad oma otsustusi meediainfo põhjal. Selleks et otsusta-da, kas info on tõene, on vajalik mingit teemat jär-jepidevalt jälgida.
TASS, Interfax, RIA7 jt agentuurid, kellele po-le oluline fakti paikapidavus, on ka otse välja öel-nud, et see ei ole nende jaoks tähtis. Komsomolska-ja Pravda ütles, et meie tegutseme riiklikes huvides
— need kriteeriumid on hoopis teised. Vahendades nende infot, me justkui eeldame, et nemad lähtuvad meie kriteeriumidest. Aga nad ei tee seda. See on al-ternatiivne maailm, siin peab hoolikalt kontrollima, kas info peab paika.
Samas, BBC saadab inimesi kohale tunduvalt
6 Euroopa Parlamendi koduleheküljel (vaadatud 15.02.2016) on kirjas:
2013. aastal oli Ukraina allkirjastamas assotsiatsioonilepet ELiga, kuid riigi juhtkond loobus sellest viimasel minutil. Järgnesid rahutused Mai-danil, valitsuse väljavahetamine ning Venemaa sekkumine Krimmis ja Ida-Ukrainas. Septembris 2014 aga ratifitseerisid Strasbourg ja Kiiev ELi-Ukraina assotsiatsioonileppe. Vt http://www.europarl.europa.eu/
news/et/news-room/20140306STO37727/Tihedamad-sidemed-Eu-roopaga.
7 РИА Новости.
rohkem kui meie. Maidanile saadeti viis meeskonda pidevalt kohale, kogu aeg oldi eri paigus Ukrainas, Donetskis ja mujal, nii et alternatiivid on olemas.
Ukraina propaganda on mõnevõrra pehmem, see on tegutsenud piirides, kus teatud asju võimen-datakse, teatud asjad vaikitakse maha või neid ei mainita. Kui näiteks öeldakse, et separatiste tape-ti 200, aga oma kaotustest ei räägita, siis justnagu ei ole valetatud. Vene propaganda eesmärk ei ole mi-dagi tõestada. Vene eesmärk on külvata kahtlust — et sa ei usaldaks teist poolt.
Oluline küsimus on: kas ausa ajakirjandusega saab propaganda vastu? Iseenesest saab, kui sa ise propagandat ei võimenda. Kui ise üritad ausat aja-kirjandust teha ja kusagil hakkab toimetaja midagi imelikku juurde panema, siis jälle ei saa.
Arutelu
Küsimus saalist: Kui mõlemal poolel nägite sõja-väeüksusi ja väepealikuid, siis milliseid turvameet-meid kasutusele võtsite?
Igor Taro: Mul oli kaelakott, peal kiri „Estonia“
— ma ei varjanudki, kust ma olen. Staapi ma sellega ei roninud, aga läbi kontrollpostide läksin, kui seal rindetegevust ei käinud. Sõjaväelasega tuleb ümber käia nagu kurja loomaga. Sõjas on niisuguseid het-ki, kui pooled on üksteisele kallale kargamas. Aja-kirjanikku seal vahel siis lihtsalt ei märgata.
Astrid Kannel: Meie eripära on, et meil on nii palju sõnavabadust, et me vaatame asja kolmandast punktist, oma vaatepunktist.
Küsimus saalist: Sajad tuhanded inimesed tar-bivad teie tehtud uudiseid, aga võib olla nii, et keegi nende seast avaldab vaenulikke kommentaare. Kas see on ohtlik?
Igor Taro: Küsimus on sõnavabadusest Eestis — kas on inimesi, kes meie infot ära kasutavad ja aval-davad meie kohta vaenulikke mõtteid? Uudiseid teed ikka oma teadmiste ja sisetunde järgi. Meil on peale kasvanud uus mõnus põlvkond, kes on hin-gelt demokraatlik, seega ma usun, et me seedime selle jama ära. Igasugused piirangud lõpevad jumal teab mis uute piirangutega. Meie ei tohi minna oma sõnavabaduse vastu. On lootust, et me eristame tõ-de ja mitte-tõtõ-de. Kui asume midagi reguleerima, siis vaatame sõnavabadust läbi oma hirmude kui ebaõnnestunud asja. Põhiline on, et peame
pakku-Ukraina Eesti ajakirjanduses 2014 –2015
42
ma alternatiivi. Meie peame oma infovälja hoidma, midagi peame kogu aeg tegema, hetkel panustatak-se Ida-Virumaale.
Astrid Kannel: 1990ndate algul oli lääneriikidel võimalik mõjutada Jeltsinit positiivses suunas, aga seda ei tehtud.
Igor Taro: Ma olen õppinud Moskva ülikoolis, paljude praeguste Vene ajakirjanikega samu loen-guid kuulanud. Kolm aastat istusime koos kooli-pingis, kuulasime loenguid dekabristidest ja teistest.
Kahjuks piisavalt hästi ei kuulatud, tendents on vä-ga kehv. Moskvas startiva ajakirjandustudengi palk on 800 eurot. Seal on põhimõte, kas Putinist kirju-tatakse hästi või ei kirjutata midagi. Ukrainas koh-tume nüüd jälle õhtul kohvikutes, õhtulauas on nad Putini vastu, aga lehes kiidavad teda. Ja siis ütlevad, et kadestame teie kirjutamisvabadust. Aga sealsa-mas ütlevad nad mulle, et küllap sina teed seda,
mi-da sulle Washingtonist kästakse. USA saatkond on toru otsas ja ütleb, mida sa pead tegema …
Astrid Kannel: Mina ei ole tundnud seda suh-tumist. Aga on uskumatu, et seal Vene ajakirjani-kud õhtul võistlevad, kes kehvemini Putini kohta ütleb, ja hommikul kirjutavad oma ametlikke kiit-vaid uudiseid. Vene ajakirjandust iseloomustab to-hutu emotsionaalsus. Eriti ebameeldiv ongi see, et Vene intelligents seda toetab.
Repliik saalist: Siin ongi küsimus: kas ajakirjan-dus on toru või on ajakirjanajakirjan-dus närvisüsteem?
Astrid Kannel: Etteheited minule tulid sellest, et kujutasin separatiste kui inimesi. Aga siis oli olu-kord teistmoodi kui praegu. Tänavad olidki neid paksult täis. Aga mis tähtsust sel on, kuidas me neid defineerime, kui hoiame sihti — kirjutame sellest, kas Ukraina säilitab iseseisvuse. Defineerimise kü-simus on teisejärguline.
Ukraina Eesti ajakirjanduses 2014 –2015
43
Kogukonna- ja kodanikuajakirjandus ei ole Eestis uued nähtused, põhimõtteliselt on kodanikuajakir-janduseks peetud ka kõige algelisemat ajakirjandust, sest seda tegid asjaarmastajad, mitte professionaa-lid. Algelist ajakirjandust võis selle funktsioonide põhjal omakorda nimetada ka kogukonnaajakirjan-duseks, sest eesmärk oli teenida kogukonda, esin-dada kodanike häält ja pakkuda tavainimesele olu-list infot.
Kodanikuajakirjandus ja kogukonnaajakirjandus on suures osas kattuvad mõisted. Mõlema eesmär-giks saab pidada alternatiivi pakkumist peavoolu-meediale, kogukonna teenimist, lokaalsete teema-de kajastamist, kodanikuühiskonna eteema-dendamist, in-teraktiivsust jms.
Portaale Külauudised (kylauudis.ee), Läänlane (laanlane.ee) ja Põltsamaa.info (poltsamaa.info) võib pidada nii kodaniku- kui ka kogukonnaaja-kirjanduseks, kuigi nende suhte määr on portaali-des erinev.
Sõna „kodanikuajakirjandus“ on viimasel küm-nendil olnud vägagi moes, kuid see on siiski vaiel-dav mõiste, mitte ainult ses mõttes, kuivõrd sel-les osalejaid võib vaadelda kui aktiivseid kodanik-ke, vaid ka ses mõttes, kuivõrd seda, mida nad
tee-vad, võib pidada ajakirjanduseks.1 Kodanikuajakir-jandus (citizen journalism) või avalik ajakirKodanikuajakir-jandus (public journalism) annab kodanikele võimaluse vormida uudiste agendat.
Traditsiooniliselt on kogukonnaajakirjanduseks 1950. aastatest alates nimetatud kohalikke ajalehti.
Kogukondlikuks teeb kohalikud ajalehed kohalike teemade kajastamine ja sisendi võimaldamine ko-gukonnaliikmetele. Seoses infotehnoloogia arengu-ga peetakse tänapäeval kogukonnaajakirjanduseks ka hüperlokaalseid veebisaite, erihuviajakirju, on-line-uudiskirju professionaalsetele kogukondade-le, kohalikku raadiot jms. Kodanikuajakirjanduse põhiolemus seisneb eelkõige selles, et seda teevad
„inimesed tänavalt“, kuid paljud autorid arvavad, et selle muudab ajakirjanduseks toimetaja olemasolu.
Viimase kümne aasta jooksul on kommunikat-sioonitehnoloogia areng aidanud kaasa kodaniku-ajakirjanduslike ilmingute esiletõusule ja arengu-le. Tehnoloogia on loonud kommunikatsiooni töö-riistakasti, mis annab igaühele võimaluse saada aja-kirjanikuks — väikese materiaalse kuluga, kuid sa-mal ajal globaalse haardega. Siiski ei ole tehnoloo-gia areng meedias siiani kaasa toonud revolutsiooni.
Eesti kohalik ajakirjandus ehk
kogukonnaaja-1 Tony Harcup. Reporting the voices of the voiceless during the miners’
strike: An early form of ‘citizen journalism’. — Journal of Media Prac-tice, 2011. Vol. 12, nr 11, lk-d 27–39.