Analüüsist nähtub, et nooremate ja vanemate põlv-kondade televaatamises on suhteliselt suured erine-vused. Kui vanemate põlvkondade puhul (I, II ja III põlvkond, sünniaastad 1935–1975) saab välja tuua, et sagedamini eelistatakse vaadata erinevaid infor-matiivseid, arutlevaid ja pigem hariva sisuga saa-teid (nt loodus- ja teadussaated ning kultuurisaa-ted), siis alates IV põlvkonnast (sündinud 1976–
1988) toimub televaatamises märgatav muudatus.
Nimelt muutub IV generatsioonis kõigi saateliikide vaatamise sagedus — kõigi saateliikide sagedasi vaa-tajaid on võrreldes vanemate põlvkondadega oluli-selt vähem. Samuti muutub žanrieelistus — veidi sa-gedamini vaadatavamaks osutuvad meelelahutus-likud saated. Need tendentsid süvenevad aga veel-gi V põlvkonnas (sündinud 1989–1999) – meelela-hutuslike saadete sagedasi jälgijaid on selles põlv-konnas teistega võrreldes kõige rohkem, teiste saa-teliikide sagedasi jälgijaid suhteliselt vähe. See näi-tab, et telerist eelistatakse vaadata peamiselt meele-lahutuslikku sisu, muu informatiivne ja hariv prog-ramm niivõrd huvi ei paku.
Samasugust tendentsi näitas ka klasteranalüüs ning põlvkondade koosseis erinevates klastrites.
Vanemates põlvkondades domineerisid ennekõike klastrid, mida iseloomustab informatiivsete, arut-levate ning harivate saadete sagedasem jälgimine, mingil määral ka meelelahutuslike saadete sageda-ne jälgimisageda-ne. Kuna vasageda-nemad põlvkonnad veedavad kõige enam aega teleri ees, on mõistetav ka nende mitmekülgsem žanride jälgimine. Nooremaid põlv-kondi aga iseloomustasid enam klastrid, milles do-mineeris orienteeritus meelelahutuslikele saadete-le, või klastrid, milles vaatamissagedus oli suhteliselt madal ning saadete jälgimine väga ebaregulaarne.
Analüüsides televaatamise tendentse põlvkon-dade teooriast lähtuvalt, saab öelda, et kohati kattu-vad need üsna hästi selle teooriaga, kohati aga mitte.
On näha, et vanemad põlvkonnad on selgelt sageda-semad ja mitmekülgsema saate-eelistusega televaa-tajad. Kuna nende noorusajal televisioon kui uuen-duslik meedium alles tekkis, on nemad ka need, kes selle omaks võtsid. Võiks arvata, et selle alusel pi-danuks nad kujundama kogu oma meediateadvust.
Kuid kui jätta põlvkondadevaheline võrdlus kõrvale ning vaadata, millised on meediumieelistused
põlv-konna sees, on näha, et kaks vanemat põlvkonda on siiski aktiivsemad trükiväljaannete lugejad kui tele-vaatajad. Põhjust, miks on vanemates põlvkonda-des siiski enam trükimeedia jälgijaid, võib otsida asjaolust, et televisiooni algusaegadel oli eetris vaid üks eestikeelne kanal, mistõttu sisuvaliku võimalu-si oli vähe. Samal ajal ilmus mitmeid võimalu-sisukaid trüki-väljaandeid, kultuuriväljaanded pakkusid tsensuu-rist hoolimata ühiskonnakriitilisemat käsitlust. Te-levisioon oli aga enam kontrollitud, ei võimaldanud varjatult ühiskonnakriitilisi vorme.
Huvipakkuvaks osutus vaba meedia põlvkond, kelle puhul ei eristunud ei sagedamini jälgitavat meediumi ega ka eelistatumat teležanri. Selle põlv-konna kujunemisaastatel iseloomustas televisioo-ni uute kanalite ja saateformaatide teke. Seega on nende meediateadvus tekkinud juba küllaltki mit-mekülgse televisiooni ajastul, mistõttu nende aru-saam televisioonist ei koosne vaid avalik-õiguslikust kanalist, vaid peab loomulikuks žanride ja kanali-te mitmekülgsust. Selle heaks iseloomustajaks võib tuua näiteks asjaolu, et see põlvkond ei eelista selgelt kolme suuremat telekanalit, vaid jälgib vanematest põlvkondadest aktiivsemalt ka väiksemaid kana-leid. Küll aga on näha, et televisiooni kõrval on sel-le põlvkonna seas suhteliselt palju ka ajasel-lehtede ja raadio jälgijaid. Ehk võib seda põhjendada asjaolu-ga, et taasiseseisvumisajal uuenesid kõik need mee-diumid ning žanriline mitmekülgsus kasvas. Kõik meediumid võisid ühtviisi huvi pakkuda oma uue-nenud vormi ja sisu poolest, mistõttu Eesti ühiskon-nas sel ajaperioodil sirgunud noorte jaoks väga sel-get eelistust välja ei ole kujunenud.
Digimeedia põlvkonna puhul on aga selgelt nä-ha suuremat võrguväljaannete aktiivsete ja mitme-külgsete kasutajate osakaalu. Nende kujunemisaas-tail muutusid nii võrguväljaanded kui ka sotsiaal-meedia domineerivaks ja massiliseks, mistõttu on selle põlvkonna meediateadvus just digimeediast lähtuvalt arenenud ning jätnud teised meediumid tagaplaanile. Televaatamise koha pealt iseloomus-tab selle põlvkonna kujunemisaastaid fragmentee-runud ja meelelahutuslike saadete/kanalitega tele-visioon. Kuna hetkel on nooremas põlvkonnas eri-nevate telekanalite sagedasem jälgimine juba suh-teliselt ühtlaselt jaotunud erinevate telekanalite va-hel, võib ennustada, et tulevikus võivad nn suured telekanalid oma suurema osatähtsuse sootuks
kao-Eva Maria Põldmäe
92
tada ning asenduda nišistunud saatepakkumusega kanalitega. Kindlasti on noorema põlvkonna saate-liikide ja kanalite eelistuste taga ka tugev elukaarest tingitud mõju.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et sagedaste televaata-jate hulk on seda väiksem, mida noorem on põlv-kond. Kui senini on televisioon olnud domineeriv massimeedium kõige kauemat aega, siis vormilist mitmekülgsust võimaldava võrgumeedia tulekuga on televisioonile ennustatud kriisi. Vaadates töös
esitatud andmeid erinevate põlvkondade vaatamis-harjumuste kohta, võib eeldada, et vanemate põlv-kondade sagedase televaatamise harjumus ei kao.
Küll aga kaovad ühel hetkel need vanemad põlv-konnad ning asenduvad praeguste noortega. Noo-remate põlvkondade vaatamiseelistuste põhjal võib vaid spekuleerida, et tulevikus hakkavad aina suu-remat osa mängima televisiooni meelelahutussaated ning tõenäoliselt leiab aset ka tugevam nišistumine, mis on juba mingil määral alanud.
Erinevad põlvkonnad teleauditooriumina 2014. aastal
93
E U R O O P A L I I D U U U E D
M E E D I A D I R E K T I I V I D
94 Euroopa Liidu andmekaitse- ja meediapoliitika
Marju Lauristin: Olen juba üle aasta tegelnud Brüsselis andmekaitse direktiiviga.1 Alustan laie-mast tasandist. See tundub kauge, aga tuleneb iga päev olulistest asjadest, Euroopa Liidu muutumisest Euroopa digitaalliiduks. Digital union on järjest sa-gedamini kasutatav märksõna. Selles kontekstis on see mõistetav laialt, e-valitsusest kuni e-meditsiinini ja e-meediani.
Euroopa Liit kolib digitaalsfääri. Protsess ise toob esile palju katkestusi ja praegusele olukorrale mittevastavusi. Digitaliseerimisega seoses on vaja paljut ühtlustada ja ümber kodeerida, aga selle käigus selgub, et kuskil on tühimikud, mida me ei märka. Igapäevase tegevuse paindlikkuse tõttu me hüppame sellest lihtsalt üle, aga kui viime asja masinkeskkonda, tulevad augud vägagi nähtavale.
Teisalt on väga suur probleem harmoniseerimine.