Minu bakalaureusetöö tulemusena ilmnes, et va-nemad ja suurema kogemusega Eesti spordiajakir-janikud hindavad oma stressitaset minimaalseks.
Nooremad ja alles alustanud tunnevad vanematest kolleegidest oluliselt suuremat stressi ja kurnatust.
Ka Reinardy läbiviidud uuringust ilmneb,4 et noo-remad ja vähem kogenud spordiajakirjanikud kan-natavad suurema emotsionaalse kurnatuse all ja on stressile vastuvõtlikumad. Äsja spordiajakirjaniku
4 S. Reinardy 2006.
Laura Kalam
60
tööd alustanud noorte ajakirjanike kõrgem stressi-tase on igati mõistetav, sest soovitakse ennast üle-muse ja kolleegide ees tõestada, heast küljest näida-ta. Vähem kogenenud spordiajakirjanikel kulub ka artiklite kirjutamiseks ja teiste tööülesannete täit-miseks kauem aega. Uues töökohas ei osata oma võimeid objektiivselt hinnata, mistõttu võivad noo-red spordiajakirjanikud enda õlule võtta ülesandeid, mis käivad neile tegelikult üle jõu. Sellest tulenevalt on nende stress ja kurnatus suurem, aga tööstaaži suurenedes see väheneb. Nooremad ajakirjanikud on rohkem väsinud ja peavad tööd kurnavaks, aga ometi on nad altimad täitma veebitöö ülesandeid, nt tegema videointervjuud. Nad peavad seda aja-kirjanikutöö loomulikuks osaks. Madalama stres-sitasemega vanemad kolleegid peavad veebiajakir-jandust ja sellega kaasnevaid videointervjuusid aga lisakoormuseks ja neid ülesandeid parema meelega ei täideta. Vanemate kolleegide jaoks on oluline kes-kenduda ainult ühele ülesandele ehk leheloole ja te-ha seda võimalikult hästi. Mida vähem on segavaid lisaülesandeid ning mida fokuseeritumalt saab oma loole pühenduda, seda stressivaesem on töö ja kva-liteetsem artikkel. Samas on vanematel kolleegidel rohkem julgust ja sõnaõigust toimetuse tööd mõju-tada, mistõttu ei suruta neile veebiajakirjandusega kaasnevaid ülesandeid niivõrd peale. Süvainterv-juust ilmnes, et ühel juhtival spordiajakirjanikul ei ole lepingulist kohustust veebimeediaga tegeleda.
Veebinupukesi teeb ta aeg-ajalt oma lõbuks ja iga-vuse peletamiseks. Nooremad ajakirjanikud, kes on alles eneseotsinguil, võtavad kõik pakutavad ülesan-ded kahe käega vastu ja sellest tulenevalt on nende stressitase ka kõrgem. Vanemad saavad aru, et noo-remate kolleegide kurnatus tuleneb nende kogene-matusest: neil läheb artiklite kirjutamisega rohkem aega ja suhtlemises kinnise allikaga ei osata vähese informatsiooniga midagi peale hakata. Artiklite su-lepeast väljaimemine tekitab nooremates spordiaja-kirjanikes kurnatust. Vähem kogenud spordiajakir-janikud ise peavad oma stressi ja kurnatuse põhju-seks pigem hiliseid töötunde. Pärast tööd minnakse kohe koju magama ja hommikul tullakse taas töö-le. Sotsiaalelu ja vaba aja vähesus tekitab noorema-tes spordiajakirjanikes stressi, sest enesega tegelemi-seks ei jää neil aega.
Hilisemas Reinardy uuringus ilmnes,5 et naisaja-kirjanikud kannatavad emotsionaalse kurnatuse all rohkem kui nende meessoost kolleegid. Lisaks sel-lele on naiste töö efektiivsuse näitajad madalamad.
Minu läbiviidud uuringust selgus, et naisspordiaja-kirjanikud on töökad ja püüdlikud. Nende mees-soost kolleegide sõnul ei olene töö efektiivsus mees-soost, oluline on enese huvi ja tahe seda tööd teha. Lisaks peavad mehed oluliseks, et nende toimetuses oleks naisspordiajakirjanikud esindatud, sest teatud juh-tudel pakuvad nad teistsuguseid lahendusi ja ideid.
Minu bakalaureusetöö kirjutamise ajal kuulus Eesti päevalehtede sporditoimetuste koosseisu neli naist ja kaksteist meest. Selle artikli kirjutamise ajal töö-tas Eesti kolmes päevalehes kolmeteistkümne mehe kõrval vaid kolm naisspordiajakirjanikku. Ühe vali-mis osalenud sporditoimetuse juhi sõnul ei ole su-gu töölevõtmisel määrav. Olulised on inimese tead-mised ja motivatsioon seda tööd teha. Siiski tõdes ta, et naiste huvi selle töö vastu on oluliselt väiksem kui meeste oma.
Bakalaureusetöö teoreetiliste lähtekohtade peatü-kis andsin ülevaate Eesti spordiajakirjanduse aren-guloost, sealhulgas ajakirjanike soolisest jaotumi-sest. Naissoost ajakirjanikud on Eesti spordiajakir-jandusse tulnud viimase 20 aasta jooksul. Läbi aja-loo on spordiajakirjandus olnud pigem meeste pä-rusmaa ja inimesed on harjunud meesspordiajakir-janike kommentaaride ja arvamustega. See võib olla ka põhjuseks, miks naised seda tööd oma esimeseks valikuks ei pea. Naisajakirjanikel võib olla hirm, et lugejad ei võta neid tõsiselt ja sportlaste seas on neil ennast raskem tõestada kui meeskolleegidel.
Intervjuude põhjal võib öelda, et spordiajakirja-nikud naudivad oma tööd ja on selle nimel nõus oh-verdama ka oma eraelu. Nad on oma ala täielikud fännid ja vaataksid spordivõistlusi ka juhul, kui nad ei oleks spordiajakirjanikud. Nii mõnestki süvain-tervjuust selgus, et eraelu ei tohi mõjutada töö kva-liteeti. Hea loo nimel ollakse toimetuses isegi siis, kui samaks ajaks on sõprade või lähedastega koh-tumine kokku lepitud. Ühest intervjuust ilmnes, et töö on pannud kõikuma vastaja suhted sõpradega, sest tihti eelistab ta just oma tööd. Armastus elukut-se vastu muudab pereinimeelukut-se elu keerulielukut-seks, elukut-sest
5 Scott Reinardy. Female Journalists More Likely To Leave Newspapers.
— Newspaper Research Journal, 2009, Vol. 30, nr 3, lk-d 42–57.
Spordiajakirjaniku töö ...
61 raske on leida tasakaalu tööl käimise ja pere vahel.
Intervjuudest tuli välja, et ajakirjanike pered on ju-ba harjunud spordiajakirjaniku tööst tuleneva spet-siifikaga ja arvestavad sellega.
Minu bakalaureusetöö ei anna täielikku ülevaa-det Eesti spordiajakirjanike tööst ja sellega kaasne-vast stressist, sest uurimistöös osalenud täitsid oma päevikuid novembrist märtsini (2015). Seega jäi mi-nu töös käsitlemata välihooaeg ja sellega kaasnev
võistlusgraafik. Suvise kiire perioodi, suurvõistlus-te ja hapukurgihooaja kohta sain informatsiooni in-tervjuudest, aga uurimispäevikutes see ei kajastu.
Järgmistes selle valdkonna uuringutes võiks vaa-delda Eesti spordiajakirjanike tööd suurvõistlusel või suvehooajal, samuti nende igapäevaseid tegemi-si televitegemi-sioonis, raadios, maakonnalehtedes ja vee-biväljaannetes.
Laura Kalam
T E L E V I S I O O N
64
Sissejuhatus
Kui Andres Jõesaar tegi mulle ettepaneku meie aas-takonverentsi ettekandeks, tundus mulle, et televe-terani staatus kohustab mind ennekõike hoidma tä-nase konverentsi mõttelist seost Eesti Televisiooni eelnenud kuue aastakümnega. Tõepoolest, enese-legi üllatuseks olen jõudnud oma 70. eluaasta lõpu-veerandisse ja peaaegu 50 neist aastaist on seotud televisiooniga — enamasti seda tehes, aga ka juh-tides, uurides ja õpetades. Olen saanud kaasa teha palju televisiooni murdehetki, millest esimesed jäid 25 aastat ühele poole ja järgmised peaaegu 25 teise-le pooteise-le iseseisva Eesti Vabariigi teteise-levisiooni algust.
See kõik oli nii tugev elamus, et võtsin end kokku ja kirjutasin kümme aastat tagasi „Suure teleraamatu“1 televisiooni 50 aastast Eestis. Pean tunnistama, et pärast seda mu teleajaloolase huvi mõneti rauges.
Püüdsin küll kolleege ärgitada koostama ETV 60.
aastapäevaks artiklitekogumikku, aga kõigil oli pal-ju muud tööd.
Aeg läheb, ent televisioon on poliitiliselt, majan-duslikult ja eriti sotsiaal-kultuuriliselt endiselt pin-gestatud ja pidevalt muutuv eluavaldus, iselaadne ühiskonna tundlikkuse test. Minu emotsionaalne mälu mäletab, et televisioonile väga lähedal seismi-ne ja selle sees olemiseismi-ne on professionaalselt köitev, ent inimlikult kurnav, sest sootsium enamasti
üht-1 Hagi Šein. Suur teleraamat: 50 aastat televisiooni Eestis 1955–2005. Tal-linn: TEA kirjastus, 2005. — Toim.
aegu ülendab ja madaldab televisiooni. Olen vii-mastel aastatel õppetöö tarvis kulutanud suure osa oma telealase lugemise ajast Anglo-Ameerika tea-dusruumis, jälgides kriitilise teleteaduse distsipliini loojate töid. Neid ei kirjuta sotsioloogideks koolita-tud massimeediauurijad, vaid filmi-, kultuuri-, kee-le- ja kirjandusteadusliku haridusega teadlased. Nad on sündinud juba teleajastul ja suhtuvad televisioo-ni lugupidamise ja armastusega; nende uuringud ja kirjutised käsitlevad kriitiliselt ja esseistlikus vormis televisiooni sisu ja selle tähendust sotsiaal-kultuuri-lises kontekstis. Küllap need ongi mind mõjutanud telesotsioloogiast mõneti lahti laskma või õigemini seda mitte enam televisiooni olemuse mõistmisel peamiseks või piisavaks pidama.
Lisaks sellele on mulle meeldinud internetist lu-geda suurte telekonverentside avakõnesid, nn key-note speech’e. See on üks huvitav ja omapärane kon-verentsižanr. Üldjuhul oodatakse ettekandjalt vald-konna hetkeseisu põhipunktide sõnastamist, aga nii, et see vaataks tulevikku, puudutaks ja innus-taks. Enamasti on võtmemärkused mõeldud vald-konna professionaalidele, kellel on räägitavast oma selge arvamus.
Niisiis, alludes kõigile nimetatud mõjutustele, valisin mulle huvipakkuva keynote-žanri. Pean siis-ki tunnistama, et paari viimase kuu jooksul, mil ma oma teksti kirjutasin, heidutas mind veidi see, et mi-nus on eakohaselt juba rohkem rahu ja vähem rahu-tust, kui selliste kõnede pidamiseks hea on.
Veel tahan öelda, et mind saatis kirjutamisel