V ASTUSED UURIMISKÜSIMUSTELE

Järgnevalt vaatlen uurimisküsimustena sõnastatud diskursusi, andes neile teatavad vastused ning tuues välja järeldused.

Milline on avalikkus, mis seda kujundab ja miks see nii on?

Analüüsi tulemustest lähtuvalt võib avalikkuse kirjeldamisel välja tuua kolm erinevat lähenemist: esimesel juhul ei olda avalikkuse peale kunagi mõelnud ning seda ei suudetud ka intervjuu toimumise ajal defineerida või siis võrdsustati avalikkus ühiskonnaga (ühesõnaga, neid ajakirjanikke väga ei huvitanud, et mis või kas üldse);

teist esindavad sellised ajakirjanikud, kelle jaoks tähendab avalikkus auditooriumit ning kolmas grupp ajakirjanikke defineerib avalikkust suhteliselt läbimõeldult. Jaotumine kõigi kolme lähenemise vahel on enam-vähem võrdne. Lähtuvalt sellest on avalikkuse lahtimõtestamine natukene komplitseeritud ning erinev.

Tekib küsimus, et kuivõrd kasulik on ajakirjanik, kes lähtub oma töös vaid isiklikest vaatepunktidest, arutlemata üldisemate probleemide ning kitsaskohtade üle. Ilmselgelt ei puutu keegi igapäevases töös selliste teemadega kokku ning aega on nagunii alati liialt vähe, ent kui ajakirjanik, keda võib ikkagi pidada avalikkuse kujundajaks, ei leia üldisemaid seoseid enda tegutsemise ja ühiskonna protsesside vahel, vaid lähtub enda kitsast teemast, siis tõenäoliselt on sellise ajakirjaniku panus mõnevõrra väiksem kui eesmärgipärase tegutsemisega ajakirjanikul.

Pooled intervjueerituist nägid avalikkust kui ühiskonna toimimise tagajat, ning lisaks sellele omistati avalikkusele tegusust, ehk siis eeldati, et avalikkus peaks olema aktiivne. Avalikkuse võtmeteguriks on inimesed/kodanikud. Samas tuleb teise poolena välja, et avalikkus toimib justkui iseenesest. Viimast seisukohta jagasid enamasti ajakirjanikud, kes ei suutnud avalikkust üleüldisemalt defineerida või kes võrdsustasid seda ühiskonnaga (näiteks Viirand või Kusma).

Analüüsist selgus, et Eesti avalik-õigusliku tele- ja raadioajakirjanike meelest on ajakirjandusel avalikkuse kujundajana keskne roll. Enamus arvab, et Eesti avalikkust kujundab ajakirjandus, aga ka võimulolijad ning inimestevahelised suhted.

Pea kõigist intervjuudest võib leida suhtumist, et Eesti avalikkuses domineerib liialt poliitiline eliit, liiga vähe saavad sõna arvamusliidrid teistelt elualadelt. Nii välispoliitikaga tegelev Aarne Rannamäe kui ka sotsiaalsetel teemadel vestlev Maire Aunaste leiavad, et intelligentsi arvamust oleks erinevaid eluvaldkondi puudutavates teemades rohkem vaja ning kodanikualgatust pole piisavalt.

Poliitilise eliidi domineerimisel süveneb avalikkuses veelgi enam arusaam, et tavaline inimene justkui polekski midagi väärt – tema arvamust ju nagunii ei kuule ning vaevalt see siis midagi loebki. Tundub, et väga paljude teiste elualade arvamusliidrid on löönud käega, jaksamata võidelda arvamusplati pärast. Tõenäoliselt on teiseks põhjuseks kartus mahategemise ees – Eesti ajakirjanduses on väga keeruline teistsuguseid seisukohti avaldada, kuna tavapäraselt domineerivad isikud suudavad teistsuguse koheselt porri tallata ning polegi imekspandav, et sellist võitlust ei jõua paljud pikalt pidada.

Läbiviidud intervjuudest selgus, et vastajate meelest on ilm äärmiselt suur avalikkuse mõjutaja. Uku Toom läks isegi niikaugele, julgedes arvata, et kui 26. aprillil, nn pronksööl oleks olnud välgutorm, poleks selliseid rahutusi Tallinnas olnud.

Veel leitakse, et Eesti avalikkus on argpükslik, mõeldes selle all netikommentaare.

Inimesed julgevad anonüümselt öelda ükskõik mida, aga kui seda peab tegema väga otse ja iseenda nime alt, siis enam nii julged ei olda. Uku Toom seletab, et kuskil laua taga kahekesi vesteldes julgetakse kõike arvata, ent niipea kui kuulajate hulk suureneb, muutub rääkija ebakindlaks. Maire Aunaste meenutab, kuidas temale on mitmete aastate jooksul üks naine solvavaid kirju saatnud, ent kohe, kui talle vastata ning öelda, et ta teab küll, kellega on tegu, saabub vaikus majja.

Veel usuvad ajakirjanikud, et avalikkuse sõna väga ei maksa, paljuski teevad otsustajad nii nagu just neile parem on. Samas leitakse, et mõningal määral on võimalik avalikkuse sõna maksma panna. Mitte küll väga suurte meeste puhul nagu Edgar Savisaar (seoses umbusaldamisega) või Peeter Rebane (seoses Sakala lammutamisega), aga näiteks väiksemate avalikkusele vastumeelsete olukordade soovitud suunda lükkamisel. Püüdes meenutada mõnda positiivset juhtumit, kus tänu avalikkuses tekkinud diskussioonile ja vastuseisule mõni otsus tagasi võeti, ei meenugi koheselt ühtki head näidet. Tulevad meelde vaid juhtumid, kus hoolimata avalikust arvamusest

surutakse ettenähtud plaan ikkagi läbi. Võtame kasvõi näiteks häältekogumise vabadussamba püstitamise vastu, või Tartu-Tallinn maantee laiendamise poolt. Veel eelmisel aastal oli allkirjade kogumine väga populaarne meetod avalikkuse toetuse väljendamiseks, miskipärast on seegi viimase aastaga vaibunud. Ehk on jõutud tõdemusele, et nagunii suurt abi sest pole.

Mitme ajakirjaniku vastusest tuleb välja, et Eesti avalikkust iseloomustab ärapanemine.

Liialt palju mõeldakse vaid iseendale ning tahetakse inimest enda kõrval maha teha.

Suured eeskujud ideaalse avalikkuse toimimise seisukohalt on Skandinaaviamaad, ning eriti just Soome.

Kuidas ajakirjanikud määratlevad avalikkuses ennast (ja ajakirjandust)?

Selle uurimisküsimuse puhul tuleb tõdeda, et Eesti avalik-õigusliku televisiooni ja raadio ajakirjanikud vastandavad ennast ülejäänud ajakirjandusele, leidmata suurema osa ajakirjandusega ühiseid puutepunkte. Üleüldiselt on ajakirjandus kollane ja pealiskaudne ja liialt poliitikakeskne ning raha peale väljas. Iseendid nähakse aga ühiskonna, avalikkuse või auditooriumi teenijatena – kes püüab aidata vanu ja puuetega, kes niisama nõrgemaid ja abivajajaid, kes püüab harida või kes informeerida.

Vaid üks ajakirjanik – Vahur Kersna – püüab inimeste meelt lahutada. Ta ei taha oma rolli ülehinnata – televiisorit vaadates inimesed lahutavad meelt.

Siiski nendivad mitmed ETV ajakirjanikud, et ka avalik-õiguslik kanal on viimaste aastate jooksul tunduvalt rohkem hakanud tähtsustama vaatajanumbreid. Numbrite kasvatamiseks tuleb teha programmis mööndusi ning leida meeltlahutavamaid viise informatsiooni edastamiseks. Aarne Rannamäe püüab küll argumenteerida, et usaldusväärus on avalik-õigusliku ringhäälingu puhul populaarsusest olulisem, ent üldine tendents on siiski meelelahutuse ning infotainmenti poole. Peale uudistetoimetuse moodustavad ETVs praeguse seisuga järgmise suurema grupi elu- ja meelelahutusaadete toimetused.

Üldiselt peavad ajakirjanikud enda tööd ikkagi suuremal või vähemal määral mõjusaks – seda usaldusväärsuse (kriisiolukordades, kui informatsioon on väga hinnatud, pöörduvad kõik pilgud avalik-õigusliku ringhäälingu poole), inimeste elude otsese

parendamise, harimise või oluliste väärtuste sisendamise aspektist lähtuvalt.

Sotsiaalvaldkonna ajakirjanikud (Aunaste, Kusma, Rebane, Karro) tunnevad ennast natuke halvasti koheldutena. Igal ajakirjanikul on rääkida mõni lugu sellest, kuidas ta on pidanud enda saate pärast võitlema ja teemat põhjendama, et see üldse eetri-kõlblikuks tunnistataks. Tiina Rebane seletas, et on isegi ise pidanud saadet finantseerima, kuna jaam polnud nõus ning teema oli tema jaoks äärmiselt oluline.

Uudistetoimetuses töötavad ajakirjanikud tähtsustavad enda töö juures enim informatsiooni kiiret ja adekvaatset edastamist. Riina Eentalu kohaselt peaks ajakirjandus ühiskonna peeglit inimeste ees hoidma nii, et pilt ei moonduks.

Ajakirjanduse rollina avalikkuses nähakse informeerimist, meelelahutamist ja harimist.

Kusma ja Viirand lisavad arvamusplatsi ning probleemide tõstataja ja analüüsija funktsioon. Kaja Kärner täiendab, et kaasata tuleks kõikvõimalikud grupid.

„Maailmapildi“ tegija Martin Viirand lisab, et ajakirjanduses on liialt vähe suundade pluralismi.

Intervjuu toimumise hetkel ETVd juhtinud Ainar Ruusaar arvab, et avalikkuse kontroll meedia üle on suurenenud, mistõttu peab ajakirjanik veidi rohkem oma sõnade üle järele mõtlema. Uurimistulemustest järeldub, et avalik-õigusliku ringhäälingu ajakirjanike meelest sõltuvad meedia teemad ja huvid liialt eraomanike rahakotist.

Kuidas ajakirjanikud ennast avalikkuse funktsioonide raames tegutsejana määratlevad?

Avalikkuse tunnuseks on argumentatsioon ja kriitiline diskussioon. Kodanikud peaksid võimude poolt reglementeeritud avalikkust kasutama avaliku võimu enese vastu, et vaielda suhete üldiste reeglite üle. Avalikkuse poliitiliseks aspektiks on valmidus otsustada edasine asjade käik, otsida lahendust. Nieminen (2006) käsitleb avalikkust, kui demokraatliku valitsemise vahendit ja regulatsiooni ideed. Idee tuum seisneb selles, et otsustajad peavad oma otsustes ja tegudes vastutama kogu avalikkuse ees. Kui midagi ei ole kooskõlas eetiliste normidega või seadustega või avalikkuse nägemusega, on avalikkuse ülesandeks selle teema tõstatamine ning diskuteerimine, kuni jõutakse

teatud tulemuseni. Ajakirjanik on selles protsessis diskussioonipinna looja ning teemade tõstataja.

Äärmiselt keeruline on siinkohal teha üldistusi, kuna intervjueeritud ajakirjanike kogemused ning tegutsemisvaldkonnad on mõneti erinevad. Püüan siiski uurimis-küsimusele võimalikult täpselt vastata ning tuua välja üldisemad tendentsid.

Valdkonnapõhise jaotuse pinnalt saab teha mõningaid järeldusi ajakirjanike eesmärkide ning käitumise suhtes. Pooled vastanuist tegelevad igapäevaselt ainult kas poliitiliste või päevakajaliste teemadega. Peale nende on veel paar inimest, kelle peamiseks teemavaldkonnaks on midagi muud, ent vahel tuleb poliitikat siiski.

Sotsiaalseid teemasid uurivad ajakirjanikud käsitlevad tõenäoliselt kõige vähem poliitilisi teemasid. Kui välja jätta Liina Kusma, kelle saate alguses on väike päevapoliitiline ühiskonnaelu rubriik, siis teised kolm ei maininud enda saadete kirjeldamisel poliitilisi teemasid üldse.

Peale poliitika jäid teemadena silma veel välismaa, teadus, tehnika, kunst, kultuurilugu, kirjandus, vanad inimesed ning kõiksugu muud abivajajad. Need teemad esinevad erineva ajakirjaniku puhul vaid korra. Huvitav on asjaolu, et kahel ajakirjanikul – Rebasel ja Kusmal – on isiklik suhe puuetega inimestega, mistõttu on nad sellest teemast sügavamalt huvitatud. Samuti on kaks ajakirjanikku (Karro ja Rebane) teinud saateid setukeelsest kogukonnast.

Uudiste poole peal tegutsejate meelest on olulisemateks väärtusteks faktitäpsus, usaldusväärsus, objektiivsus ning informatiivsus. Pea pooled ajakirjanikest toovad saate tegemise puhul välja põhiväärtuste tähtsustamise (nagu näiteks perekonna ja teiste inimeste väärtustamine). On äärmiselt hea meel tõdeda, et nii suur osa ajakirjanikest mõtleb põhiväärtuste kategooriates, samas on see veidike ootuspärane, kuna neil on ajakirjanduse vallas arvestatavad kogemused.

Järgnevalt toon välja intervjuudes kõlanud olulisemad seisukohad. Rannamäe leiab, et tema töö peab olema aktsepteeritud ka oma ala spetsialistide poolt. Kersna ja Toom lähtuvad põhiliselt enda huvist – kui temale teema huvi pakub, järelikult huvitab ka

vaatajat/kuulajat. Toomi jaoks on oluline, et saade paneks inimese mõtlema. Kaja Kärneri jaoks on oluline ise uskuda, mida räägib. Ruussaar paneb südamele, et ajakirjanik peab kogu aeg silmas pidama, et ta ei looks kunsttegelikkust. Ta tunneb isiklikult vastutavana, kui ETV mõne vea teeb.

Mart Ummelas peab Vikeraadio hetkeseisu (2007. kevadel) osaliselt enda tööks, olles seda raadiot nii juhtinud kui seal lihtsalt saatejuhi ja toimetajatööd teinud. Ta püüab teemade üle arutleda nii, et kuulaja mõtleks kaasa ja jõuaks ise järeldusteni. Ummelase meelest on tähtis mitte ainult poliitikute vaid kõigi inimeste tegevuse hindamine, eetilisuse, tolerantsuse ja avatuse rõhutamine.

Eesti ühe vaadatuma telesaate „Pealtnägija“ põhiteemad on tervis, katastroofid, müstika ning olmekisklemised. Vahur Kersna ütleb, et tema saade ei kanna mingeid väärtusi, tema teeb puhtalt meelelahutust. Tiina Rebane on seisukohal, et saates esitletud kangelane peab esindama üleüldist probleemi. Temaga ühel nõul on ka Aunaste, leides, et saade peab jätma vaatajale positiivse emotsiooni. Aunaste seletab, et kui tegu on väga tõsise või raske probleemiga, tuleb leida inimesed, kes suudavad probleemi näidata positiivselt, et anda teistele samasuguses olukorras olevatele lootust. Ühiskonnas tabudeks olevates teemadest ta pigem ei räägi, kui vaatajad selleks veel valmis pole.

Kuidas on avalikkus muutunud viimase 15ne aasta jooksul (sh ajakirjaniku roll avalikkuses)?

Enamik ajakirjanikest meenutas demokraatliku avalikkuse tekkeaega (80ndate lõpul/90ndate alguses) väga positiivselt ning tolle aja avalikkuse tegutsemist peeti üheks oluliseks ajahetkeks Eesti ühiskonna arengu seisukohalt. Kaks peamist saadet avaliku arvamuse kanalina olid „Mõtleme veel” ETVs, kus moodustati Rahvarinne ning „Loominguliste liitude tund” Eesti Raadios. Analüüsi vastustest tuleb selgesti välja, et kõigi ajakirjanike meelest on 90ndate avalikkuselt üks ühine tunnusjoon – toona oli see aktiivsem ja entusiastlikum. Meedia aga selle kõrval ebaprofessionaalsem ning läbimõtlematum.

Mõni ajakirjanik leidis, et viimase 15 aasta jooksul pole midagi väga muutunud, ent üleüldiselt olid vastused väga mitmekesised – avalikkus pole enam nii manipuleeriv,

avalikkuses on vähem valet ja pahatahtlikust, rahvuslik põhiküsimus on kardinaalselt muutunud, inimesed on muutunud enesekesksemaks ning avalikkus on tolerantsem.

Üldiselt arvatakse, et tollal olid väärtused rohkem paigas, ei tähtsustatud pealispindset ning olulisemad olid põhiväärtused.

Oma rolli muutumist selle aja jooksul nendib vaid mõni üksik avalik-õigusliku ringhäälingu ajakirjanik, näiteks Ainar Ruussaar, ja seda peamiselt seoses oma vastutuse suurenemisega (varem oli ajakirjanik, intervjuu toimumise hetkel ettevõtte juht). Üldiselt leitakse, et hoolimata ajakirjanduse ja avalikkuse muutumisest, on nende roll ja üllaim eesmärk jäänud samaks. Karro samas arutleb selle üle, et ehk on tema roll isegi vähenenud, kuna toona oli ta tuntum, ning Liina Kusma räägib, et tema saate auditoorium on suurenenud, seega jõuavad „Päevatees“ edastatud mõtted ja väärtused rohkemate inimesteni.