Avalikkuse toimimine

Avalikkuse toimimise võtmeteguritena nähakse ikkagi konkreetselt kodanikke endid.

Selleks, et avalikkus toimiks nii nagu peaks, on oluline roll kodanikul ning tema tegutsemisel. Loomulikult nähakse suurt osa ajakirjandusel. Aarne Rannamäe:

„Avalikkuse olemasolu peaksid tagama sellised mehhanismid, mille riik on kehtestanud, kuid kus riik ei mängi enam võtmerolli. Tähendab, need on iseregulatsiooni mehhanismid, mis peaksid toimima, iga inimene peaks tunnetama, et temast sõltub midagi. Ja kui inimene tunnetab, et temast midagi ei sõltu – et valima ma ei lähe, ma sõna ei võta, ma lihtsalt olen kodus ja teen hoopis midagi endale meelepärast – siis see ühiskond ei ole eriti jätkusuutlik.”

Maire Aunaste:

„Et tegelikult kirjanikud peaksid alati olema, loominguline intelligents peaks alati olema selline esirinnas, keda kuulatakse aga selleks, et neid kuulataks, peab neil olema kanal, et ennast kuuldavaks teha. Ja ausalt öeldes, siin on ka ETV-l ikka väga suured võlad ühiskonna ees, sest sellele kultuurile ja intelligentsile jäetakse nii vähe sõna, aega selle pärast, et kogu aeg räägitakse ainult nendest vaadatavuse numbritest ja arvatakse, et kogu see kultuur ja intelligents tuleb ära peita sellesse hetke, kui enamus inimesi on magama läinud.”

Mõnest intervjuust tuli välja arusaam, justkui avalikkus eksisteeriks iseenesest ja sellele ei ole vaja mingeid eeldusi ega tingimusi. Selline suhtumine oli üldjuhul neil ajakirjanikel, kes võrdsustasid avalikkust ühiskonnaga.

Martin Viirand:

„Seda ei peagi tagama. Avalikkust ei saagi mitte tagada, ühesõnaga ta funktsioneerib igal juhul, ta on ise olemas. Seda, et avalikkust peaks tagama, ma ei kujuta ette, kes peaks avalikkust tagama.”

Mõnel juhul mainiti ära seegi, et avalikkuse normaalseks toimimiseks on vaja siiski seadusandlikku alust, mille pinnalt avalikkus toimida saaks. Avalikkuse kriitilisuse kohta tuli vastakaid arvamusi, et oli neid, kes leidsid, et Eesti avalikkus on kriitiline ja samas oli ka neid, kes leidsid, et avalikkus ei ole sugugi nii kriitiline, kui peaks või olla võiks. Siiski oli neil üks ühine tunnus – keegi ei ole eriti rahul sellega, mis on. Toon illustreerimaks kolm näidet. Kaja Kärner:

„Ma arvan, et Eesti avalikkus kannatab kriitika puudumise all. Et väga kergelt korjatakse üles pseudoteemad ja niisugused igasugused pseudokangelased ja ühesõnaga... see on kummaline, mida ma sellest n-ö avalikust ruumist mõni kord leian. See võiks olla palju tõsisem ja palju kvaliteetsem.”

Riina Eentalu leiab näiteks niimoodi:

„Eesti avalikkus on kuidagi valikuliselt kriitiline, ma ei tea kas seda on kuidagimoodi meedia ise neile sisse söötnud, minu arusaamade järgi meedia ise suuresti kasvatab oma publikut ja suunab neid tarbima seda, mida

meediaväljaanne parasjagu tahab ja see on päris hästi Eestis õnnestunud, õnnetuseks. Eesti avalikkus on hirmus allaheitlik, üldisemas mõttes, veel.”

Uku Toom:

„Jah, loomulikult on ta piisavalt kriitiline aga reeglina on ta kriitiline niimoodi laua taga teineteisega rääkides, iga üks teab tohutult oma tõde aga ega ta ei hakka seda kuskil niimoodi välja rääkima. Isegi juba siis, kui on kümme inimest koos, siis on see kriitika palju väiksem ja siis kui neti kommentaarile peab oma nime alla kirjutama, siis see kriitika muutub peaaegu et olematuks...”

Avalikkuse kriitikat mõistetakse erinevalt, lähtudes ikkagi sellest, mis ülesandeid avalikkusel nähakse olevat ja kui suured ootused avalikkusele seatakse. Teema, mille puhul tuli ajakirjaniku suust kõige vastakamaid seletusi, oli avaliku arvamuse kaalukuse küsimus. Näiteks öeldi, et avalikkuse sõna maksab, aga samas toodi näide selle kohta, kuidas avalik arvamus ei ole siiski ühte või teist protsessi mõjutanud. Kuna tegemist on tõepoolest kompleksse mehhanismiga, siis on vastandlikud arusaamad täiesti eeldatavad. ETV Tartu stuudio juht Tiina Rebane leiab, et võib öelda nii ja naa:

„Noh mul tuleb meelde kohe Savisaar, kes ütleb, et tema on valitud nagunii ja kogutud allkirjad ei loe midagi, et järelikult ei maksa. Aga samas, mõeldes oma töö peale, siis on ka niimoodi, et kui tele teinekord küsib arvamust, siis see võib mõnda asja mõjutada positiivses suunas. Nii et selles mõttes ta nagu maksab, et sihukest avalikustamist nagu peljatakse. Võib-olla käitutaks teistmoodi, kui teaks, et see asi välja ei tule.”

Mart Ummelas:

„Avalikkuse sõna maksab sellistel juhtumitel, kui on toimunud ilmselt põhi-väärtustega vastuolus olevad sündmused (nt karusselliõnnetus, liiklus-õnnetused, laste ärakasutamine jne.), kuid vaieldavatel ja maailmavaatega või meelsusega seotud juhtudel juhitakse avalikkus tavaliselt tulutusse diskussioonidesse kõrvalteemadel ning diskussioon sumbub.”

Aarne Rannamäe:

„Tähendab, tarkade inimeste sõna maksab liiga vähe. Sest kolmas sektor pole Eestis piisavalt arenenud. Meil ei ole huvigruppe, kellel oleks n-ö hoovad, millega poliitilisi otsuseid mõjutada. Poliitikud teevad liiga palju seda, mida nad ise tahavad, lobby-grupid on välja arenemata.”

Enamik ajakirjanikest oskas Eesti avalikkuses tuua välja ka midagi eripärast, midagi sellist, mis on omane siinsele avalikkusele. Samas leiti sedagi, et Eesti avalikkusel ei ole midagi eripärast, mis oleks võrreldes teiste riikidega kuidagi erinev või märkimisväärt. Valdavalt toodi näiteid, mis paljuski teineteisest erinesid. Mõned avamuskatked – Mart Ummelas:

„Eesti avalikkus on väikese riigi ja rahva sissepoole pööratud küla-avalikkus, kus tegeldakse peamiselt oma lähima naabri mustamise ja katsetega temast iga hinna eest, olgu või sõnades, parem olla, sisulist ühiskonda struktureerivat avalikkust ja selle funktsioneerimist Eestis peaaegu pole.”

Midagi samalaadset leidis ka Tiina Rebane:

„Ma arvan, et see niisugune ärapanemine ja teistest parem olla tahtmine. Kui ma võrdlen nende teiste ühiskondadega, siis nad on vast nagu sõbralikumad.”

Mitmel korral võrreldi Eesti avalikkust Soome avalikkusega. Ainar Ruusaar:

„Eesti avalikkuse eripära võrreldes Soome avalikkusega, on just nimelt selles, et peaministri ja siseministri ja opositsiooniliidri häälte kõrval on liiga vähe teatrijuhtide, kirjanike ja näitlejate hääli. /…/ Selles mõttes, et poliitikast räägitakse piisavalt palju aga jah sellest maailmavaatest räägivad poliitikud, selle sama poliitikute maailmavaate kõrval on mittepoliitilise intelligentsi maailmavaadet nagu vähe.”

Maire Aunaste:

„Ülepolitiseeritud on meie avalik selline meediamaailm, täiesti üle-politiseeritud. Meil on kogu aeg, et poliitikud on tähtsad ja poliitika on tähtis ja ilusad inimesed on tähtsad ja rikkad inimesed on tähtsad ja muud ei olegi.”

Avalikkuse puhul täheldati, et inimese jaoks peaks avalikkus olema turvaline. Aga ka informatsiooni jagav. Mõned väljavõtted intervjuudest: Aarne Rannamäe:

„Aga ta vajab sellist avalikkust, mis tema seisukohti siis toetaks või siis mõistlikult kritiseeriks, et ta teeks vahet, mis on õige, mis vale.”

Silvia Karro rääkis heatahtlikust avalikkusest:

„… venelased ütlevad, põhiline, et sõda ei oleks – чтоб мир была бы (et oleks rahu: autor). No, et see ei oleks kuri ega ohtlik ega ebastabiilne. Me tahame

ikka, et me saaksime informatsiooni, et meil oleks rahulik elada, noh samas, et me saaksime tegutseda ka vabalt.”